Kuna see on nüüd juba avalik informatsioon, siis järelikult on ka meil õigus seda kirja lugeda. Siin on see tekst pea 100% olemas, muutmata kujul.
Head lugemist!
PS! (minu 100postitus!, ja kui "lühike")
31. Mida muudaksite oma praeguse teenistuskoha puhul? /kirjutage palun vabatekstina/Praeguse teenistuskoha (Baasikaitsekompanii) puhul tuleb muuta palju. Kuid selleks,
et neid muutusi läbi viia, tuleb välja vahetada kogu Mereväe juhtkond. Sest
praegusel juhtkonnal puuduvad igasugused kogemused seoses ajateenijatega ja
väljaõppe korraldamisega. Peale selle puudub neil selle vastu ka igasugune huvi.
Praegusele Mereväe juhtkonnale on ajateenijad ja nendega tegelev personal ainult
koormaks kaelas. Kuna mulle sama juttu kaks korda kirjutada ei meeldi, siis ma
pikemalt siin ei peatu. Sest olen oma ettekande Baasikaitsekompanii puuduste kohta
teinud. See registreeriti postipoisis 11. märts 2011, nr: 3.3-1.2/15713. Kui huvi on,
vaadake järgi. Olgu öeldud veel niipalju, et Baasiülem ei suvatsenud ette võtta mitte
midagi, et ettekandes olevaid puudusi likvideerida – ta lihtsalt ei viitsi mitte midagi
teha, tahab, et kõik vanamoodi edasi läheks. Sest muutuste läbiviimine sunniks teda
tööle hakkama. Kõrvale viilimiseks kirjutas ta avaldus peale, et „edastada
seisukohavõtuks v-ltn Luksile“. Mida on Luksil, kes on Kompanii ülem, sellega asja?
Puudused, mida kirja panin, kuuluvad lahendamiseks kõrgemal pool, kui kompanii
ülem. Hea näide sellest, kuidas asi vaikselt kinni mätsitakse.
Seejärel tegin ettekande Mereväe ülemale, registreeritud postipoisis
11.04.2011, nr MeVS 1.2-9/15713. Ette võtta ei suvatse endiselt keegi mitte midagi.
56.Palun kommenteerige neid aspekte, mis Teie lahkumist oluliselt mõjutavad (hinnang
„5” või „4”). Millistel tingimustel oleksite teenistust jätkanud?
Käesolevas ankeedis esitatud küsimused on formuleeritud stiilis „kas Kaitseväes“.
Minu vastuste puhul pidage palun silmas, et need kehtivad konkreetselt Mereväe
kohta. Kaitseväe kohta ma ei oska midagi öelda, kuna pole seal kunagi töötanud.
Mereväegi on ülejäänud Kaitseväest totaalselt isoleeritud, ära mandunud onupoja
poliitika urgas, kus Kaitseväe normid ei kehti. Järgnevas räägin lühidalt, milles
seisnevad Mereväe probleemid, miks on kaadri äravoolavus praegu ja ka minevikus,
niivõrd suur, ning mida tuleks ette võtta, et seda parandada. Samas olgu kohe ka ära
öeldud, et järgnev jutt on täiesti mõttetu, sest vajalikke reforme niiguinii mitte kunagi
läbi ei viida – selle vastu poleks mitte kellelgi huvi, sest käesoleva elukorraldusega on
koogutajatest karjeristidel kõige mugavam oma karjääri edasi teha. Tahan kohe ära
mainida ka selle, et järgnev kriitika ei puuduta kõiki Mereväe ohvitsere, mõned
inimesed siin on päris normaalsed (kuigi nende hulk väheneb kiiresti – Mereväe staap
otsib enda hulka endasuguseid). Järgnevas annan ülevaate sellest, mis peaks olema
Mereväe kui terviku huvi, mida näeb juhtkond enda huvina, seejärel toon mõningaid
näiteid „säravamatest“ ohvitseridest ning lõpetuseks (mitte kunagi elluviidavad)
parandusettepanekud.
Käesolev kirjatöö on üsnagi satiiriline, kohati täis sarkasmi ja irooniat, mis
muudab selle mõningate lugejate jaoks kindlasti mitte tõsiseltvõetavaks. Kuid paraku
ei jää mul muud üle, sest kirjutades ainult viisakas toonis, ei suudaks ma edasi anda
adekvaatset pilti Mereväes toimuvast, see jääks keskmise riigitöötaja tagasiside
tasemele, mis ei valgustaks mitte kõige väiksemalgi määral tegelikke probleeme.
Kahjuks on siin toimuv ületanud kõik piirid, mida viisakas inimmõistus analüüsida
suudaks. Lähtuvalt sellest tuleb mul langeda tunduvalt madalamale tasemele, kui
ohvitser seda omale lubada võiks. Pean ka ette vabandama isiklike solvangute
pärast, mida minu traktaat ohtrasti sisaldab, kuid tõde ongi tihtipeale valus ning pea
liiva alla peitmine progressi endaga kaasa ei too (mis oleks aga minu ülim eesmärk).
Järgnevate ridade peal ära mainitud isikud ise kindlasti aru ei saa, millest minu
mõttelend inspireeritud on. Võib-olla ei saagi neid selles süüdistada, sest kõik
inimesed siin Maamunal polegi mõeldud omama iseseisvat analüüsivõimet, ja
lähtuvalt oma kodusest kasvatusest / sotsiaalsest keskkonnast, kus nad üles
kasvanud on, ei ole neid arvatavasti sunnitud iial iseseisvalt tegutsema (mille otsene
tagajärg on mõistuse mandumine). Kuid tahtmaks edasi anda igasuguse ametieetika
kaotanud juhtkonna poolt tekitatut, pean kirjeldama mõningaid neist ka
individuaalselt, mistõttu tuleb mul laskuda hetkeks nende tasemele (jäädes siiski
natuke kõrgemale, sest ma ei räägi kedagi taga, vaid paiskan omapoolse kriitika
asjaosalistele otse näkku), et visandada targale lugejale tõepärane pilt kõne all oleva
ametiasutuse siseelust. Teen seda suhteliselt raske südamega, kuid minu kui
Eestimaa patrioodi jaoks on äärmiselt oluline valgustada riigikaitsega seotud
probleeme keskendudes õigetele aspektidele ning mitte püüdes olukorda ilustada.
Samuti pean vabandama ka mõningate proosalõikude pärast, mis jätaks lugejale
mulje, nagu üritaksin algust teha kirjaniku karjääriga, kuid põhjenduseks siinkohal
see, et soovin edasi anda siinset sotsiaalset kliimat. Kõikides Mereväe probleemides
ei saa alati süüdistada konkreetseid isikuid, palju probleeme tekitab just üldine
õhkkond, mille on tinginud paljude inimeste „positiivne“ koosmõju. Järgnev analüüs
ei ole kirjutatud hetkeemotsioonide ajel, vaid siia on koondatud minu 3. aasta vältel
tehtud tähelepanekud.
Kõik Mereväe probleemid on tingitud ühest faktorist – teatav pande
staabiohvitsere on Mereväe muutnud oma isiklikuks karjääriteenistuseks, kus ei
tegelda organisatsiooni kui terviku huvide arendamisega. Siinkohal seletan lahti,
mida tähendab Mereväe kui suure organisatsiooni huvide arendamine. Et Merevägi
oleks jätkusuutlik, peab ta olema ligitõmbav töökoht kompetentsele personalile. See
omakorda nõuab aga Mereväe ohvitseridelt suurt kompetentsi (suuta juhtida ja
motiveerida tarkasi alluvaid), mis neil täielikult puudub. Peale selle peab Mereväe
juhtkonnal olema konkreetne visioon, mis võimekusi edasi arendada – ka see neil
puudub. Selle asemel toimub mõttetu tõmblemine ühest nurgast teise, millega
tööpäev õhtusse saadetakse. Need kaks aspekti – kompetentse personali tootmine /
hoidmine ja tulevikustrateegia välja töötamine – ongi Mereväe kui terviku arengu
ning jätkusuutlikkuse kohapealt primaarse tähtsusega.
Iga vähegi arenenud töötaja on võimeline ise mõtlema ning tegema
ettepanekuid, mis tema töövaldkonnas progressi tooksid. Ülemus peab suutma selle
sisendi vastu võtta ning lähtuvalt sellest paika panema strateegilise plaani, kuidas
muutusi järk-järgult ellu viima hakata. Sellisel juhul oleksid pädevad alluvad
motiveeritud oma tööd tegema. Kuid tänu oma alaväärsuskompleksidele, ja
kompetentsi puudumisele, ei ole Mereväe ohvitserid sellega veel kunagi hakkama
saanud. Lähtuvalt oma alaväärsuskompleksidest ja ametialasest laiskusest, ei soovi
Mereväe ohvitserid enda alluvuses tarkasid töötajaid näha. Sest uue auastme
saamiseks ei ole vaja ette näidata töötulemusi, piisab ainult 3 või 4 aastasest
(molutamise) staažist.
Samuti on lugu ka tööplaani ja tulevikustrateegia püstitamisega. Iga ülemus
peaks oma struktuuriüksuse / allüksuse tasandil paika panema konkreetse suuna
(koostöös Mereväe ülemaga), mille poole kurss võtta. Paraku sellega ei tegeleta – iga
ülemus tuleb tööle ainult eesmärgiga, et jõuaks tööpäeva jooksul võimalikult palju
oma ülemusele pugeda, ja koos temaga kõiki teisi taga rääkida (mis kõrgematele
ülemustele endile ka väga meeldib). Lähtuvalt sellest on Merevägi muutunud
ebakonkreetsete ja mõttetult tõmblevate jobudest ülemuste paradiisiks, kus ülemuse
ainuke funktsioon on ilusa kuldse auastme kandmine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et
Mereväe juhtkond ei pea oma igapäevatöös silmas Mereväe kui terviku arendamist,
vaid tegeleb staaži kogumisega.
Mereväe ohvitsere iseloomustab veel äärmine ebakompetents juhtimises ja
alluvatega suhtlemises. Puudub võimekus tundma õppida alluvate iseloomu, nõrku
ning tugevaid külgi. Puudub oskus nooremaid ohvitsere juhendada ning autoriteet, et
neid oma alluvuses tööl hoida. Samuti pole nad võimelised alluvatega tööasju
arutama, mille asemel antakse ainult ümmargusi vastuseid „me veel vaatame, pean
praegu puhkusel oleva ülemusega rääkima, vb homme selgub kas ülehomme
selgub“. Puudub sõjaväelasele omane konkreetsus. Alluvate eelistamisel lähtutakse
vagaduse ja koogutamise kriteeriumidest: parem töötaja on see, kes vähem vastu
räägib ja suu kinni hoiab (siis ei pea ka midagi ette võtma). Peale selle puudub
isandatel igasugune elementaarne eruditsioon ja silmaring – vesteldes kuldseid
paguneid kandva härraga, jääb mulje, nagu räägiks Marsilt Maale kukkunud olendiga,
kes veel avastab enda ümber olevat sotsiaalset ja geograafilist keskkonda.
Elementaarsed teadmised oma riigist on sama võõrad kui spordi tegemine.
(Kusjuures teadmiste puudumine oma riigist on tõsine probleem, mis ühtlasi on ka
üks põhjusi, mis seletab, miks on Merevägi muutunud selliseks nagu ta on. Sest
siinsetel ohvitseridel puudub missioonitunne oma kodumaa suhtes, lähtuvalt millest
puudub ka kokkukuuluvustunne ja ühine eesmärk. Mis omakorda on tinginud selle
üksteise tagarääkimise õhkkonna. On ju kõik Mereväe ohvitserid saanud oma
ohvitseri koolituse kuskil välismaal, kuid seal Eesti riigi kohta ju midagi ei õpetata.
Ning omal jõul puuduvaid teadmisi omandama pole siin keegi võimeline). See tuleneb
sellest, et neil puudub igasugune elukogemus, nad pole iial kaugemale näinud oma
laeva ahtrist, kus kari pohmas suitsetavaid tolguseid istub. Lähtuvalt sellest ei ole
nad autoriteetsed eeskujud ei oma allohvitseridele, ega uutele ohvitseridele, kes oma
teenistust Mereväes alustavad. Kuna ükski tubli noor mees ise selliseks kunagi
muutuda ei taha, siis minnaksegi esimesel võimalusel minema.
Tegemist on 30. kuni 40. aastaste tattnokkade karjaga, kes ei ole oma elus
mitte kunagi mitte millegagi hakkama saanud. Pooltel ohvitseridel kauges Kopli
džunglis puudub kõrgharidus. Seda pole neil kolmel põhjusel, esiteks ära mandunud
ja ära joodud aju poleks iial võimeline vastu võtma rohkem tarkust, kui 10-20 aastat
tagasi lõpetatud kolka keskkool talle vägisi pähe surus. Teiseks mõjub kõrghariduse
omandamine karjäärile negatiivselt – arenenud mõistus ei suudaks enam ülemustega
ühist jututeemat leida. Kolmandaks ei arvestata kõrghariduse omandamist
karjääriteenistusel – hoolimata sellest, et sellekohane seadus Vabariigi Valitsuse
tasandil juba vastu on võetud, ei ole see veel Mereväkke jõudnud. Mereväe
haletsusväärset seisukorda tõestab ka asjaolu, et tulevane Mereväe ülem (praegune
staabiülem Ivo Värk) on keskharidusega! Kas saab nõuda, et Mereväes madrustena
ajateenistust alustavad noormehed, kellel on juba kõrgharidus omandatud, sellist
meest austaksid? Peale selle oleks see päris hea kont välismaise ajakirjanduse
hambusse – juba 7. aastat NATO-s olnud Merevägi ei suuda enda etteotsa saada
kõrgharidusega inimest (arvestades asjaolu, et Eesti tippdirigent Neeme järvi andis
mõned kuud tagasi ühele Prantsusmaa uudiste portaalile intervjuu, kus nentis, et
Eestis aetakse asju veel kommunistlikul kombel). Peale selle ei motiveeri selline
ülemus kindlasti mitte kunagi pealekasvavat põlvkonda ülikooli minema. Mereväe
juhtkond on tööjõu kvaliteedi mõistes täiesti kasutu kari pugejaid, kes tsiviilis mitte
kunagi tööd ei saaks. Isegi mitte reisisaatjana, sest reisisaatja peab oma vastutusalas
toimuvat siiski jälgima. Mereväe ohvitserid seda tegema ei pea. Keskharidusega
ohvitseri auaste on teatavasti lipnik, Merevägi on aga lipnikute karjast teinud hunniku
vanemohvitsere.
Kuid eriti nukker lugu on aga nende Mereväe ohvitseridega, kellel kõrgharidus
Kaitseväe liinipidi omandatud on – nemad on veel lollimad. Paraku Kaitseväe kulul
Soome sõjakoolis õppimas käinud staarid pole suutnud hiilata muuga, kui ringi
kekutamisega, kuid reaalseid tarkusi sealt tihtipeale kaasa toodud pole. Kõrgharidus,
mille riik kinni maksab, ei arenda inimeses iseseisvat analüüsivõimet, mistõttu on
tulemuseks hulk lihtsalt pähe õpitud infot, mida ei suudeta seostada oma
teenistusega Eesti Mereväes. Küll aga tuleb sealt juurde hunnikute viisi ülbust, mis
ohvitseri autoriteeti veelgi alandab. Peale selle pole mingisuguse kompetentsi
omandamisest Mereväes ka mingit kasu, sest siinne töökeskkond ei soosi selle edasi
arendamist. Pearõhk on ülemuse ees koogutamisel ja suu kinni hoidmisel,
mingisuguse arendava tegevusega ei viitsi ega julge siin keegi tegeleda. Kummaline
on see, et mõningad Soome Soome Vabariigi Maakaitsekõrgkooli Meresõjakoolist
pedagoogika magistrikraadi kätte saanud tegelased kujutavad omale tõsimeeli, ette,
et on pädevad kõiges, mida nad nuusutanud on.
Arutlegem siinkohal natukene, kui palju kestab tsiviilülikoolis pedagoogika
magistriõpe – 5. aastat, kui palju kestab piiramatu suurusega laeva tüürimehe paberi
kättesaamine – 5. aastat, kui kaua õpitakse sõjakoolis kompanii ülemaks –
ajateenistus + 3. aastat. Seega kokku võtaks kõigi eelpool mainitud pädevuste
omandamine aega minimaalselt 14. aastat (jätame siinkohal kõrvale, et tegelikult on
vaja ka kõvasti praktikat, seega tunduvalt rohkem). Mõni härra siin kujutab aga
tõsimeeli ette, et omandas kõik need kompetentsid 4,5 aastaga. Soome sõjakool
annab selle ajaga kätte pedagoogika magistri kraadi, laevajuhi tunnistuse (mida Eesti
tegelikult ei tunnusta) ning kompanii ülema kursuse.? Ma kindlasti ei taha öelda, et
tegemist viletsa kooliga on, kuid õppekava on natuke tihedalt kokku pressitud küll
ning laiali valguv – kindlasti on see disainitud Soome relvajõudude jaoks, mis ka
vastavalt kujundatud on. Kuid Eesti kontekstis selle haridusega lõugama tulla, et ma
kõike oskan, on küll naeruväärne. Selline mentaliteet tuleneb asjaolust, et siin
puudub igasugune konkurents, mistõttu ei teki kunagi võimalust ennast oma ala
spetsialistiga võrrelda, mis omakorda enesehinnangu lakke viib.Takka kiidavad seda
ka kõrgemad ülemused, kelle mentaliteet on selline, et Mereväe ohvitser saab
kõigega hakkama. See visioon on nende mõttekujutlusse nii kõvasti juurdunud, et
oma mullist välja tuua on neid võimatu. Seega ongi staaridele siin eraldatud
nurgakese mulje jäänud, et nad kõigega väga hästi hakkama on saanud, kuid
tegelikult ei suudaks nad täita isegi mitte kõige lihtsamaid kriteeriume, kui nende töö
tulemust mõõtma hakata.
Lisaks sellele on kehvad lood ka üldfüüsilise testiga, mida paljud sooritada ei
suuda. Kummalisel kombel pole ka sellest midagi juhtunud. Kui käes on auastme
saamise aeg, siis kirjutatakse igale tolgusele 191. punkti ära – sest läbi kukutada
neid ei julgeta. Siis on hea vaadata, kuidas härrad teevad kätekõverdusi nagu
ülekaalulised eided, ja kõhulihaseid käte abiga. Soorituste kvaliteeti selles urkas ei
kontrollita. Näiteks praegune divisjoni ülem sooritas ÜFT umbes 160 punkti peale,
mis aga ei takistanud teda Soome järjekordsele staabikoolitusele saatmast, peale
mida ta ka divisjoni ülema kohale tõsteti. Kui ainuüksi üldfüüsilist testi täie
rangusega hindama hakata, siis oleksid nooremleitnandi auastet väärt vaid
mõningad siin (vanemohvitseride auastmest ei saaks isegi rääkida, seal pole vist
keegi võimeline seda sooritama, kui lähtuda õigetest kriteeriumidest). Tihtipeale
juhtub ka seda, et ÜFT sooritatakse mõnel muul päeval kuskil nurga taga, kuhu teisi
inimesi juurde ei lubata. Näiteks ükskord keelas ülemus (Leetna) mul jõusaali minna,
sest ta hakkas seal ise üldfüüsilist testi tegema (koos veel paari tolgusega), tegemist
ei olnud üldse ametlikult ette nähtud testi tegemise päevaga, kuid kõik asjaosalised
said positiivse tulemuse kirja. Selline teguviis on Mereväes väga levinud – kõrgemad
ülemused selle vastu ei protesti, sest nad ise vajavad sellist abipaketti kõige
tihemini.
Omaette probleemiks tuleb pidada ka alkoholismi, mis Mereväe puhul on küll
pigem vooruseks, andes karjääri lennule tunduvalt rohkem juurde, kui üldfüüsilise
testi sooritamine. Kui isandad vastutusele võtta tööajal joomise, lakkumise ja
laaberdamise eest, võiks kogu juhtkonna päevapealt lahti lasta. Kummaline on see,
et seda on tehtud usinasti ka ametiruumides (Laevad). Hetke seisuga on see
tendents natukene taandunud, kuid võimu ohjad kõne all olevas asutuses on
põngerjate käes, kes 1990. aastatel on ametiruumides ära joonud rohkem viina, kui
oleks võimalik omale ette kujutada. Sellest võib ka aru saada ühest pilgust mõne
Mereväe ohvitseri näkku, kust ei paista vastu muud, kui tühjus ja loidus – vaid igatsus
kauge nostalgia vastu, kui võis tööpäeva täis peaga mööda saata. Kuna sellised
isikud juhivad Mereväes toimuvaid protsesse, ja määravad tulevaste ohvitseride
karjääre, siis pole eriti imestada, et asjad natuke lonkavad.
Siinkohal tahan korraks tagasi pöörduda Neeme Järvi poolt esitatud väitele, et
Eestis aetakse asju veel kommunistlikul kombel, mida ta küll Mereväe kohta ei
väitnud, kuid selle väite tõesust näitab kõige paremini just Mereväes toimuv. Ja
tõepoolest, paralleel Mereväes (arukamate inimeste juures ka Mureväeks tituleeritud)
toimuva ja kommunistliku N Liidu võimumehhanismi juures on olemas. Vene ajal
määrasid poliitikat eesriide taga sahkerdavad, paksude prillidega, hallide
ülikondadega, keskharidusega idikad, kes võlgnesid kogu oma karjääri odavale
lipitsemisele ja onupoja poliitikale. Mereväes on puudu ainult hallid ülikonnad ja
paksud prillid (pakse prille siin ei kanta, sest arvestades isendite eruditsiooni taset,
pole nad lugemisega oma silmi veel kunagi rikkunud). Karjääri teenistus – nagu
suitsunurk pajatada teab (mis on usaldusväärseim infoallikas Mereväes) – toimub
Mereväestaabis üle koridori üksteisele hõigates: „see vend on jobu, paneme ta
sinna“. Vaadates personalivangerdusi, mis siin toimuvad, siis tõenäoliselt nii ongi.
Paraku on juba iidsetest aegadest teada, et suletus organisatsioonis viib
paratamatult onupojapoliitika hulga suurenemisele, mis omakorda viib
organisatsiooni mandumisele – mille kõige ehtsamaks näiteks Merevägi ongi.
Tegelikult on tegemist hea laboriga, mida organisatsiooni käitumise tudengid uurida
võiksid – kui Mereväge selliselt rakendada, oleks tast mingit kasu kaa. Tulemus,
milleni jõutaks, oleks: et organisatsioon edukalt toimiks, tuleb teha kõike
vastupidiselt Mereväele.
Eelnevas kirjeldasin Mereväge üldises plaanis, nüüd siirdume konkreetsete
eksemplaride juurde. Järgnevas annan individuaalse ülevaate Mereväe staaride
toredatest tegemistest. Mereväe maskotina on tuntuks saanud Tanel Leetna, kes ilutseb ka “Isa
kaitseb” postri peal. Hetkel on ta Materjaliteenistuse ülem (lüües aegajalt kaasa ka
teiste üksuste juhtimises). Vaatamata suurele mölale, pole ta üldfüüsilise testi
sooritamisega, vastavalt ausatele kriteeriumidele, veel hakkama saanud – positiivne
tulemus on tal muidugi kirjas, sest ülemustele nii vajalikku koogutajat ei saa läbi
kukutada. Oma eluga totaalselt läbipõlenud alkassist kelner sai küll, subordinatsiooni
liini rikkudes, Soome Vabariigi Maakaitsekõrgkooli Meresõjakoolist magistrikraadi
kätte, kuid sõjaväelise käitumise tundides oli ta tõenäoliselt purjus, sest vastasel
juhul oleks väga raske seletada, miks ta täispeaga tööle tulles oma naisalluva käest
pidevalt keppi lunib. Ja seda saamata hakkab oma ametivõimu kuritarvitama (seda
olen ise näinud, sest töötasin samas ruumis tol ajal). Baasiülem (Jüri Saska), kes
sellest täiesti teadlik on, ütleb Leetnale vaid niipalju, et pohmas peaga võiks ikka
habeme ära ajada – sest oma karjääritööriist number ühele peab privileege andma,
muidu peab hakkama ise musta tööd tegema. Leetna teeb tööajal pidevalt
lähenemiskatseid kõigile naistöötajatele. Arenenud sõjaväelased saavad aru, et
selline asi õõnestab Kaitseväedistsipliini, mis aga Mereväe ülemusi ei häiri, sest kogu
nende karjäär põhinebki Kaitseväedistsipliini õõnestamisel. Leetna töökultuuri
iseloomustab pidev õõnestustöö terve Mereväe suhtes, mis väljendub valjusti kõikide
teiste ohvitseride tagarääkimises. Teiste ilusate asjade hulgas tegi ta ükskord ka
teatavaks, et Schvede või Värk kepivad Katrin Tammarit (Mereväe ülema endine
referent), muidu poleks proual niipalju võimu. Kas väide tõele vastata võib, ei julge
mina kommenteerida, kuid tema poolt välja öeldud sõnadele olen ise tunnistajaks.
Taga räägib ta isegi Baasiülemat, kes tema sõnutsi jobu on, ja ühelegi tema
küsimusele vastata ei oska. Ei vaja vist pikemat kommenteerimist, et selline tegevus
õõnestab kogu struktuuri töömoraali – mis Mereväe ülemusi ei huvita, sest
töötulemus pole neile oluline. See muidugi ei sega Leetnal nädalavahetustel koos
Baasiülemaga viimase äiapapa juures paadisilda ehitamas käia või muid toredaid
asju ette võtmast, mille elamustest siis tema kontor mitu päeva rõkkab. Suurtest
joomingutest ka teiste ülemustega (mida esineb tihti) pajatab Leetna alati kõvasti ja
rõõmsalt – see suurendab tema võimutunnet. Peale selle tunneb Leetna rõõmu ka
inimeste mõnitamisest, kellele meeldib sporti teha. Kord, spordiriided juba seljas,
hakkasin jooksma minema, mispeale tuli mulle vastu Leetna ja küsis: “Kas sa oled
pede, kas lähed Angelisse või Gastanovkasse”? Avalikult mõnitanud on ta ka kõiki
teisi ohvitsere (ennekõike Luksi), kellele sporti teha meeldib. See tuleneb tema
alaväärsuskompleksist, mis on tingitud suutmatusest sooritada üldfüüsilist testi. Ei
vaja vist pikemat kommenteerimist, et sellisel ülemusel puudub teotahteliste alluvate
silmis igasugune autoriteet, mistõttu nad kõik ka Mereväest lahkunud on. Mingi
perioodi vältel oli temaga samas ruumis tööl ka ajateenija, kes kõike seda orgiat
pealt nägema ja kuulma juhtus.
Eeldusel, et ajateenijad ka omavahel suhtlevad – millest kõrgemad ohvitserid
aru ei saa – jõudis see info ka teiste ajateenijate kõrvu (kuidas isalõvi täispeaga
tööajal keppi lunib ja kõiki teisi ohvitsere taga räägib), mis õõnestab ohvitseride
autoriteeti ajateenijate silmis. (See on üks punkt, mis osaliselt seletab, miks
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (edaspidi RKK) poolt korraldatud uuring
jõudis tulemusele, et ajateenijad Mereväega rahul pole1). Äramainimist väärib ka see,
et paar kuud peale täispeaga kepilunimise intsidenti (mis oli 2008. aasta sügisel) sai
härra Leetna Mereväe aastapäeva rivistusel Baasiülema (Saska) poolse tänukirja
eeskujuliku teenistuse eest – enam vist ei teki küsimust, mida Mereväe isandad
eeskujulikuks peavad. Prouat, kes sellepeale üleviimisavalduse esitas, üle minna ei
lastud. Baasiülemal (Saska) jätkus peale sellist pardakki veel jultumust enda kohal
rahumeeli edasi istuda ja istub tänaseni – veelgi hullem, temast saab kohe
Mereväestaabi ülem. Ei ole vist asjata kartus, et muutusi see farm niipea ei näe.
Oma tolguseid Merevägi muidugi premeerida oskab. Uuemate kuulujuttude
järgi saab Leetnast atašee – ju ta on suutnud ülemaid veenda, et suudab Mereväe
lippu kõrgel hoida. Atašee koht on talle sellepärast hea, et siis saab diplomaatilise
passi, tänu millele on võimalik karistamatult lõputu palju juua. Siis ei pea ka enam
autoroolis kainelt istuma (nagu tõestas juba üks teine Mereväest pärit atašee).
Omaette huvitav paradigma on veel ka see, et Leetna, olles oma ülemustele suurim
lipitseja, samas ka suurim tagarääkija, samas ka hinnatuim karjääritööriist ning ilgem
Mereväe patrioot, organiseerib ülemuste seljataga Mereväe personali tööle võtmist
erafirmasse AdvanFort, mis tegeleb laevade kaitsmisega piraatide eest. See Mereväe
juhtkonda ei huvita kaa, neid huvitab einult, et nende ees lipitsetaks, millega lemmik-
koogutajad muul ajal tegelevad, ei mängi rolli.
Kui rott vend Saska on, iseloomustab veel üks intsident. Nimelt, olles Leetna
alluvuses tööl, käisin kord ta jutul, ja rääkisin, et asjad pole päris korras. Mispeale
Saska ütles, et kui Leetna ebakompetentselt käitub, saab karistada tema, mitte mina.
Läks mööda umbes kuu aega, kui Saska tuli Materjaliteenistusse, kutsus mind
endaga kaasa, viis lao kõige kaugemasse nurka, ja ütles:” Kirsberg, te kas hakkate
tööle nii, nagu Leetna tahab, või tuleb teil lõpetada Kaitseväes töötamine”. Siit ka
otsene tõend selle kohta, milliseks ülemused tulevast põlvkonda kasvatada tahavad.
Kui härra Saska nüüd terve farmi staabiülemaks saab (loe: Mereväestaabi ülemaks),
läheb noorsoo vorpimine Mereväe malli järgi täie hooga lahti – mille tulemusena on
oodata mõne aja pärast hulka tublisid koogutajaid. Ainuke probleem, millega härra
vastamisi seisab on see, et pole noorsugu, mida vorpida, kuna uute ohvitseride
juurdevool Mereväele juba mitu aastat tagasi peatus. Isegi Mereakadeemiast joomise
pärast välja kukkunud tüürimehe hakatised hindavad ennast kõrgemalt, kui et
Mereväkke tööle tuleks. Kuid see ei saa probleemiks, sest oma aja Mereväestaabi
ülemana (ja hiljem Mereväe ülemana) jõuab ta enne ära teenida, kui laevad
tüürimeeste puuduse tõttu enam üldse sõita ei saa. Ja isegi kui asi peaks minema nii
kriitiliseks, et laevad ei saa – personali puuduse tõttu – enam sõita, pole sellest ka
midagi, sest staaž järgmise auastme tarbeks koguneb ikka ühtemoodi kiiresti.
Saska suhtumist oma töövaldkonda iseloomustab tema paari aasta tagune
repliik äsja KVÜÕA lõpetanud nooremleitnandile, mis kõlas: “Teil on Tagalapataljonis
tuttavaid küll, küsige sealt”. Selle sai tubli nooremleitnant vastuseks, kui läks oma
ülema (Saska) käest küsima, kuidas arendada Mereväebaasi Transporditeenistust,
mis oli pandud tema õlgadele! Võiks mainida, et sellist vastust oma ülema käest ei
ootaks. Isegi kui on vaja nõu küsida kuskilt mujalt väeosast, kas sellise pöördumise
peaks tegema nooremleitnant? Vaevalt küll, suhtlemine teiste väeosadega ning sealt
nõustajate sisse toomine on siiski ülemate rida. Hiljem, kui äsja sõjaväelist karjääri
alustanud isik üleviimisavalduse teise väeosasse tegi, kirjutas Saska sinna peale, et
tegemist on ebakompetentse ohvitseriga, kes oma ülesannetega hakkama ei saa.
Kummalisel kombel on kõne all olev kaitseväelane teises väeosas oma ülesannetega
väga hästi toime tulnud. Järjekordne näide, kuidas Mereväe ülemus üritas oma
alluvat sitata, kuna ise oma tööga hakkama ei saanud. Sellised intsidendid aga
muudavad Mereväes teenimise veel raskemaks, sest ülemuste alaväärsuskompleks
ning hirm oma alluvatega suhelda kasvab proportsionaalselt alluvate äravooluga.
Baasiülem (Saska) sai kord ka hakkama “kiiduväärse” teoga, milles peegeldub
järjekordselt siinsete ohvitseride suhtumine oma allohvitseridesse. 2009. aasta 20.
augustiks pani Saska ennast vahti, et püha puhul rohkem raha saada. Kuid viimasel
hetkel selgus, et seoses masuga enam raha ei saa vahi eest. Saska nimi kadus sealt
kiiresti, ning asemele tekkis keegi allohvitser. Selliseid aktsioone on Mereväes
varemgi tehtud – allohvitseridelt vahid käest ära võetud, kui vahtide eest raha saab
ning nad vahti pandud, kui raha ei saa (see peaks isegi käskkirjadega tõestatav
olema). Lähtuvalt sellisest suhtumisest ei maksa vist imestada, et allohvitserid sellest
urkast põgenevad. Juhtkond ise sellest aru saada ei taha, sest neid see ei huvitagi.
Personali äravool ongi tegelikult nende eesmärk.
Rääkides Mereväe „helgematest peadest“, ei saa märkimata jätta ka Rait
Luksi, kes sai esimeseks Laevakaitsemeeskonna ülemaks – milline reputatsioon.
Kahjuks ei heida sellele varju asjaolu, et kivipeaks tituleeritud ambaal, minu pealt
inglise keele testi maha kirjutas (Kusjuures see pole selles urkas esmakordne, inglise
keele teste on teisedki maha kirjutanud, ja hoolimata sellest saanud välismaale
komandeeringusse. Sest Mereväe juhtkonda välja lähetatava ohvitseri teadmiste tase
ei huvita. Mida lollim seda parem, sest siis on ta pärast tänulikum ja koogutab
ilusasti). Tulemuseks oli Saksa moodsaima fregati peal tõelist klassi näitav Eesti
ohvitser, kes tihtipeale aru ei saanud, mida talle rääkida üritati. Saksa ohvitser, kes
üritas seoses töökorraldusega Luksiga kontakti saada, sai vaid vastuseks: „good
christmas“. Kahjuks ei olnud mul niipalju aega, et härrale selgeks teha, et õige
väljend inglise keeles on merry chtistmas. Saksa ohvitser seepeale muidugi lõi käega
ja loobus kontaktipüüdlustest. See aga ei seganud Luksi juba missiooni ajal
kodumaale meile saatmast, et juba uuesti Laevakaitsemeeskonna ülemaks saada
tahab. Kui see juhtuma peaks, on tegemist järjekordse onupojapoliitika pardakiga,
mida iga hinna eest vältida tuleks. Küll aga, arvestades Mereväe personali olukorda,
ei ole midagi imestada, kui Luks saabki uuesti selle koha peale. Minu ettepanek
oleks, et see koht avatuks teha ka Maaväe ohvitseridele, sest tegelikult pole mingit
põhjust, miks seal ilmtingimata Mereväe ohvitser olema peaks, arvestades veel
asjaolu, et suur osa sellest meeskonnast komplekteeritakse niiguinii Maaväe
allohvitseridest (sest personali puuduse tõttu ei ole ju võimalik kogu meeskonda
mereväelastest kokku panna).
Luksist on räägitud pidevalt kui väga kohusetundlikust ohvitserist. Mõelgem
selle üle natuke. Ohvitser, kes läheb meeskonnaülemaks, suurema üksuse koosseisu,
mille kommunikatsioonikeelt ta ei mõista! Ise olles ette teadlik, et ta ei saa
kommunikeerumisega hakkama. On ju ilmselge, et lahingolukorra tekkimisel järgneks
sellele katastroof. See aga ei seganud teda inglise keele testi maha kirjutamast ja
rahumeeli missioonile minemast. Luks läks teadlikult oma meeste eludega riskima,
teades, et lahingolukorras pole ta võimeline suurema üksusega suhtlema. Sellist
käitumist tuleb käsitleda kui eriti suurt ametialast lohakust – Mereväe juhtkond ei ole
aga võimeline kompetentset inimest enda ridadest välja panema. Ja see neid ei
huvitagi, nende jaoks omab ainult tähtsust, et asi paberi peal tehtud on.
Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et Luks oma nõukogudeliku/maameheliku
juhtimisstiiliga oli kui võõrkeha Saksa laevas, saades kiiresti teiste
meeskonnaliikmete naerualuseks. Sest Bundeswehr (Saksamaa sõjavägi) on juba
ammu üle läinud Auftragsführung / innere Führung2 kontseptsioonile (sellega olen
väga hästi kursis, kuna oma ohvitserikoolituse Saksamaal läbinud olen). Seega oli
ülejäänud meeskonnal äärmiselt koomiline (samas ka kurb) vaadata, kuidas Eesti
ohvitser lõugas ja röökis oma meeskonna peale, ise mitte midagi aru saamata, milles
tegevus seisneb. Kord nõudis ta, et meeskonnaliikmed ballastilised prillid ette
paneksid, aru saamata, et tegu oli ballistiliste prillidega – pole tähtis mida nõuda,
sest ohvitseri funktsioon (Eesti Mereväe malli järgi) seisneb nõudmises. Ka sellistele
asjaoludele peaks Kaitseväe peastaap (tegelikult peaks seda Mereväestaap tegema,
kuid sellega nad hakkama ei saaks) tähelepanu juhtima, et Lääne aluste peale
saadetavad ohvitserid oma kodumaad väärikalt esindada suudaksid. Pole siis ime, et
eestlane Läänemaailma silmis endiselt venelasega samal tasandil on.
Rääkides Luksi teenistusest Mereväebaasis, tuleks pikemalt peatuda tema
staarametikohal – Baasikaitsekompanii ülem, kelleks ta sai 2009. aasta suvel. Kuid
oh õnnetust, härral puudub ju maaväelise väljaõppega (peale selle loomulikult ka
igasuguse muu väljaõppega) igasugune kokkupuude – rühmaülem pole ta elu sees
olnud. Kunagi, üle 10. aasta tagasi, on ta küll läbinud veeblikooli, kuid neid teadmiski
pole ta kunagi kuskil rakendama pidanud. Tema haridus on Soome Vabariigi
Maakaitsekõrgkooli Meresõjakoolist saadud magistrikraad pedagoogikas – mille najal
nii tema ise, kui kogu Mereväe staap on veendunud, on võimalik juhtida kõiki
üksuseid. Nagu debiilikutele kombeks, ei jõua aga härradele pärale, et kompanii ülem
on spetsiifiline töö, mis nõuab pikaldasi erialaseid kogemusi – rühmaülema kogemus
on hädavajalik. Tulemuseks oli tõmblev kontrollifriik, kes nõudis (ja nõuab siiamaani)
igasuguseis aruandeid, üldse arusaamata, mida teeb. Kompanii ülemana on ta oma
kompaniis kõige lollim inimene – isegi SBK lõpetanud noorsõdurid teavad maaväe
väljaõppest rohkem kui isand Luks. Kompanii taktikalisest juhtimisest pole tal
väiksemadki ettekujutust. See aga ei sega Luksi mölisemast oma alluvuses olevate
allohvitseridega, kellel on mitme aastane rühmaülema kogemus ning veelgi pikem
instruktori kogemus, et nad ei tea, mida nad teevad. Korduvalt on tema suust
[2 Auftragsführung – „ülesande juhtimine“, innere Führung – „seesmine juhtimine“. Tegemist juhtimisstiiliga, kus
alluvaid ei kohelda kui loomasid (Nõukogude sõjaväe stiil), vaid kui mõtlevaid olendeid, kelle teadmiste ja
kogemustega arvestatakse.]11
kõlanud fraasid, et allohvitserid peavad “allohvitserile omast initsiatiivi üles näitama”
– kuid ise ta väljaõppes ei osale, ainult kontrollib teisi ja kommenteerib. Tegelikult
peaks ülemus suutma alluvaid juhendada lähtuvalt oma kompetentsist ning näitama
eeskuju, mida sätestab käsu korras Kaitseväe sisemäärustiku punkt 36. Sellega pole
Luks aga kunagi hakkama saanud, sest tal puuduvad igasugused kompanii ülemale
vajalikud oskused ja kogemused. Kogu oma kompanii ülemaks olemise ameti ajal
(mis veel jätkub), pole ta ise läbi viinud ühtegi tundi ega õppust oma ajateenijatele.
Samuti puuduvad tal igasugused kogemused, et oma alluvaid juhendada. Kuid tema
suur pluss on suurepärane läbisaamine baasiülemaga, mida ta koguaeg edasi
arendab. See on ka põhjus, miks baasiülem (Saska) teda selles ametis soosib. Ta ei
võta meelega pädevat väljaõppe ohvitseri kompanii ülemaks, sest siis peaks ta ju ise
ka tööd tegema hakkama. Praegu on aga võimalik asjadel lasta voolata nii, nagu nad
on. Luks tuleks saata kompanii ülemaks Kuperjanovi pataljoni, seal sellest ei piisaks,
et ülemate juures ilusti lipitsemas käia. Täiesti müstiline vaadata, kuidas mingi
tegelane peab ennast tõsimeeli kompanii ülemaks, omamata õrna aimugi, mida see
töö endast tegelikult kujutama peaks. Järjekordne näide reaalsustaju kaotanud
ohvitserist, kes ise aru ei saa kui loll ta on, ega sellestki, miks ta sellele kohale üldse
pandi.
Ükskord kompanii ülem Luks isegi niikaugele jõudis, et käis ühe rühma
kaitselahingu harjutust metsas vaatamas, enne kohale jõudmist eksis ta muidugi ära
(hoolimata sellest, et oli omale just riigi raha eest kalli GPS´i ostnud), mistõttu pidi
allohvitser väljaõppe katkestama ja oma ülemusele vastu minema. Hea näide sellest,
kuidas loll ohvitser väljaõpet segab. Kohale jõudes oli Luksi ainus küsimus õppuse
läbiviijatele, et kas kõikidele sõduritel prillid on ees ja kas külmakreemi kasutatakse?
Kompanii ülem ei suutnud küsida mitte ühtegi taktikalist küsimust, kuidas on
positsioonid paigutatud, kuidas toimub liikumine varupositsioonidelt
põhipositsioonidele, kuidas on meeste moraal, kas laskesektorid on paigas? Teda
huvitasid ainult prillid ja külmakreem – et keegi jumala eest hiljem kaevata ei saaks,
et ta pole sellist asja võimaldanud. Väljaõppe korraldus aga ei huvita teda mitte
kõige väiksemalgi määral. Hea näide Mereväe ohvitserist, kes pandi vaid kohatäiteks
suurt üksust juhtima. Paaril korral on kompanii ülem Luks ka metsa õppustele
jõudnud, kuid seda ainult siis, kui õppus on toimunud Saaremaal, sest siis saab ta
ennast riigi kulul oma suvilasse lähetada. Kusjuures missioonilt naastes ning
Kompanii ülema kohustused taas üle võttes, oli tema esimene mure hakata haldama
artiklit, millega Saaremaal õppusi saaks tegema hakata.
Luksi suhtumine illustreerib suurepäraselt Mereväe ohvitseride üldist
suhtumist (mõningad erandid on, kuid need ei paista massi hulgast silma) oma
alluvatesse, märksõnadeks on: “tehke / kiiremini / küsige sealt (ise ju juhendada ei
osata) / ma pole sellega rahul”. Iseenesest mõistetav, et pädevatele alluvatele selline
suhtumine ei meeldi. Kuid sellest pole hullu, sitem kontingent alluvaid on alati nõus
ka selliseid ülemaid lakkuma, mistõttu Mereväe poolt tehtava töö kvaliteet rängalt
kannatab. Ma ei tembelda sugugi kõiki Mereväe alluvaid sitemaks kontingendiks,
kuid paremata hulk väheneb kiiresti. Pealegi hoiab paremat kontingenti kinni vaid
lootus pääseda missioonile (kas NRF või Laevakaitsemeeskond).
Ei Luks ega Saska kahe peale pole hakkama saanud S3 osakonna loomisega,
mis peaks tegelema väljaõppe planeerimisega – sellega tegelevad Mereväes äsja
veeblikooli lõpetanud nooremveeblid ja ajateenistuse lõpetanud nooremmaadid, kes
ühtlasi rühmaülema tööd tegema peavad (lisatasu selle eest tihtipeale saamata). S3
osakonda ei looda meelega, sest kui tuua Mereväkke sisse pädevaid maaväe
ohvitsere, laguneks seni üles ehitatud onupojapoliitika õhkkond. Maaväe ohvitserid
oleksid siin kui võõrkehad.
Mereväe juhtkond on võtnud eesmärgiks Mereväest välja süüa kõik
maaväelased, sest nende juuresolekul valdab Mereväe ohvitsere
alaväärsuskompleks. Tulemuseks on see, et ajateenijate rühmaülemateks pannakse
Mereväe ohvitsere, kes on oma ohvitserikoolituse teinud kuskil välismaal laevajuhina.
Kuid sellistel meestel ju puudub igasugune kogemus maaväe väljaõppes. kuid see
Mereväe ülemusi ei huvitagi – nende jaoks on tähtis, et asi paberite tasandil tehtud
saaks.
Rääkides mereväelaste pädevusest ei saa kindlasti mööda vaadata (liba) major
Silver Sepast. Tegemist on mehega, kes oma jäärapäisuse ja (lolli) aktiivsusega võiks
sõja ajal kilomeetrite kaupa kraave kaevata – kuid oh õnnetust, see takerduks
füüsilise võimekuse puudumise taha. Härra ei suuda ju sooritada üldfüüsilist testi.
See muidugi ei sega tal ringi käimast ja mölisemast kõigiga kogu aeg. Hullemat
debiilikut temast leida oleks sellelt maamunalt juba raske. Täiesti läbikukkunud
kompanii ülem – kellel oli arstipoolne vabastus metsas ööbimise kohta – elab oma
alaväärsuskomplekse täiel määral välja. Peale selle on üldse täiesti mõistetamatu,
kuidas ta majoriks saada sai: üldfüüsilist testi ta ei soorita ja kõrgharidust tal ka pole.
Tegemist on järjekordse onupojapoliitika pardakiga, kus Mereväe ülemused ei saanud
oma soosikule auastet peale andmata jätta. Major Sepp pole iial suutnud välja tulla
ühegi asjaliku jutuga. Ükskord üritasin talle seletada, et ta loll on ja kõik teda taga
räägivad, mispeale härra kostis, et teda lihtsalt kardetakse ja see on hea. Fakt, mis
jällegi illustreerib Mereväestaabi ideoloogiat – neid peab kartma, siis ei julge keegi
kunagi mitte midagi öelda, mistõttu ei pea ka kunagi tööd tegema hakkama. Täielik
debiilik, kellel puudub igasugune silmaring ja elukogemus (nagu enamikel Mereväe
ohvitseridel) organiseerib Baasikaitsekompanii väljaõpet. Siit järjekordne põhjus,
miks RKK poolt läbiviidav uuring tõestas, et ajateenistus Mereväes porno on. Kui
kõrgemalt staabist koordineerib väljaõppeprotsessi ebakompetentne libamajor, siis ei
saagi ju muud oodata.
Mereväe krooni kandev, ning oma kummardajate karja juhtiv, Igor Schvede, on
suutnud kogu organisatsiooni oma nägu kujundada. Ennem, kui kriitika juurde asuda,
võib öelda tema kohta ka ühe hea sõna. 2010. aasta kevadel korraldati Mereväe
ohvitseridele Eesti Jahtklubide Liidu poolt aktsioon omandada väikelaevajuhi
tunnistus (kuni 24 m). Selle tarbeks tuli sooritada lihtsustatud eksam, millega
Schvede vist omal jõul hakkama sai – erinevalt paljudest teistest ohvitseridest, kes
kirjutasid maha (kuna tegemist oli paaristööga) või ei teinud seda üldse. See näitab
jällegi ära ohvitseride pädevuse, mehed, kes teenivad Mereväe aluste peal
laevajuhtidena, ei ole võimelised sooritama lihtsustatud väikelaevajuhi eksamit.
Kuid Schvede karjääri võib vaadelda kui raketti, mis lendas kiirelt tippu, mille
hinnaks oli aga Mereväe paljaks söömine kompetentsetest inimestest. Tema näol on
tegemist äärmiselt autoritaarse juhiga, kes pole iial suutnud arvestada pädevate
alluvatega. Sellest annab tunnistust Mereväe praegune isikkoosseis – jäänud on vaid
kõige haledamad koogutajad, kes pole võimelised kõrgharidust omandama,
üldfüüsilist testi sooritama, inglise keele testi sooritama ega parandusettepanekuid
tegema. Kindlustamaks, et Mereväe personalipoliitika ei lubaks kõrgemale tõusta
isemõtlevatel ohvitseridel, määras ta personaliülemaks Laanetu, kes tema poolt ette
kirjutatud personali poliitikat suurepäraselt läbi viia suutis. Oma aktiivsusega näitab
Schvede küll kohati eeskuju, näiteks käib vahepeal hommikuti koos ajateenijatega
lippu heiskamas – mis iseenesest on positiivne žest, kuid täiesti mõttetu ja sisutühi.
Selle asemel peaks ta hoopis muretsema sellepärast, kuidas tuua
baasikaitsekompaniisse pädevaid instruktoreid, otsida enda administratsiooni
pädevaid inimesi, luua toimiv3 S3 sektsioon jne, kuid kõik need aspektid, mis
tegelikult progressi kaasa tooksid, on jäänud unarusse. Schvede, nagu ka kõik teised
ülemused, tegeleb ainult vineerist akende peale kardinate värvimisega (nagu
Nõukogude ajal tehti), et pealtnäha oleks ilus. Praktilise väärtusega asju ta läbi
suruda ei taha, sest siis peaks enda alluvuses olevaid p…e lakkujaid välja vahetama
hakkama. Terve Merevägi ongi vaid esteetilist naudingut pakkuv koht, mida on
pealtnäha ilus vaadata, kuid funktsioneerimine sõjaväena lonkab.
[3 Rõhk on sõnal toimiv, sest paberi peal S3 sektsioon justkui eksisteeriks (nime all:
Koordinatsiooni – planeerimise sektsioon), kuid sinna solgutatakse inimesi kohatäiteks, kellel
pole maavaäelise väljaõppega mitte kõige väiksematki kokkupuudet elu sees olnud.]
Võib küll pealtnäha hea märk olla, et Eesti Mereväe ülem alustas oma
sõjaväelist karjääri juba 16. aastaselt, kuid just see on saanud saatuslikuks.
Teismelise eas liitumine sõjaväega jätab inimese ilma vajalikest elukogemustest,
mistõttu maailmapilt väga kitsaks jääb. Sellise asja kahjulikkusest ühiskonnale
(sõjavägi on osa ühiskonnast) annab märki ka asjaolu, et Läänemaailma riikides
puuduvad sõjaväelised õppeasutused, kuhu inimene enne keskkooli lõppu õppima
minna saaks. Ei piisa ainult staažist, et olla pädev ohvitser, juhtimiskompetents on
otseselt sõltuv elukogemustest, mida sõjavägi inimesele aga ei õpeta.
Rääkides mereväe ohvitseride aktiivsusest, tuleb tunnistada, et mõnel
aktiivsust on. Kuid siinkohal tuleb eristada kahte mõistet – töö tegemine ja
tõmblemine. Töö tegemine tähendab mingit eesmärgile orienteeritud tegevust
(eesmärk peab eelnevalt olema selgelt formuleeritud), mis on mõtestatud ja
süstematiseeritud. Tõmblemine seevastu on aga mõttetult ringi jauramine ja
lõugamine, millel puudub mõte ja eesmärk. Mereväes mõistetakse töö tegemise all
aga ainult tõmblemist. Tänu sellele siit kõik asjalikumad ära lähevadki, kes tegelikult
tööd teha tahaksid. Samuti on väga suureks probleemiks ülemuste suhtumine oma
alluvatesse, keda kasutatakse kui ajutisi töövahendeid, määrates neid suvalistel
aegadel suvalistesse kohtadesse kohatäiteks, et selle asja seekord veel tehtud saaks.
Päev läbi sajab alluvatele kaela nende töökohustustega mitteseotud asju, sest
kõrgemad ohvitserid ei viitsi välja töötada struktuuri, milles tööjaotus professionaalne
oleks. Isegi kui selline struktuur olemas oleks, poleks iial inimesi, et seda ka
mehitada suudetaks. Seega solgutatakse alluvaid sinna-tänna, kus täna kõige
kriitilisem on.
