www.militaar.net

SIRK'I PÕGENEMINE JA SURM

Erilise järelsündmusena 8. detsembri mässuplaanide avastamisele peab nimetama A. Sirk'i põgenemist Soomest ja tema hiljem asetleidnud surma Luksemburgis. Ilmutanud end politseivõimudele Helsingis 5. dets. 1934, asus Sirk esialgu elama mag Vilho Helanen'i korterisse Pohjoisranta 6, olles ennem mõnda aega viibinud haiglas «Mehiläinen» Pohjois-Hesperiankatu 17. Helanen oli vabatahtlikuna osa võtnud Eesti Vabadussõjast ja kirjutanud selle üle raamatu. Sirk'i ja Helanen'i sidus sellest ajast pärit sõprus - Helanen toimetas Soome ka Sirk'i abikaasa koos tütrekesega, keda Helsingi sadamas vastu võeti pidulikkusega, nii kui seisab märgitud eespool toodud Eesti valitsuse noodis Soomele 7. nov. 1935. Kui Sirk oli saanud Soome võimudelt asüülõiguse, andis Helanen tema käsutusse oma suvila Lohjas, kust aga Sirk hiljem ümber kolis Lylyis'e tallu Mikkeli maakonnas (läänis) umbes 200 km. põhja-idas Helsingist.
Oma põgenemisteekonnale asus Sirk pühapäeva hilisõhtul 8. dets. 1935. Ta sõitis autoga üle Kuopio—Iisalmi—Ylivieska—Oulu Torniosse Põhja-Soomes, kus ta salaja läks üle Soome—Rootsi piirijõe (Tornio). 5. dets., veidi aega enne põgenemist oli Sirk Soome võimudelt saanud nn. Nanseni passi. 2. jaan. 1936 jõudis Sirk Stockholmi. Sealt siirdus ta üle Hull'i Londoni, milleks tal oli Inglise viisa. 15. veebr. 1936 külastas ta Londonis Soome meremeeste kirikuõpetajat Erkki Airas't, kirjutades ta külalisraamatusse sooje sõnu mõlema vennasrahva hõimlusest. Londonis märkas Sirk esmakordselt, et teda jälitatakse: ta avastas, et ta äraolekul ta hotellitoas oli tehtud läbiotsimine. Tõenäoliselt ei võinud see olla ette võetud Briti võimude poolt, sest minu arhiivis on kiri Briti välisministeeriumilt daatumiga 24. nov. 1960 ja allkirjaga C. H. Fone. See kõlab järgmiselt (tõlkes inglise keelest):

LS 7/46
Välisministeerium, S. W. 1
24. nov. 1960

Pärast ebaõnnestunud «putši» 8. dets. 1935 A. Sirk põgenes Soomest Rootsi ja sealt Ühendatud Kuningriiki läbisõidul (välisministeeriumi sõrendus) Rotterdami. Ta sai luba peatuda Ühendatud Kuningriigis vaid piiratud ajaks ja puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks endale palunud poliitilist asüülõigust. Meie ei ole saanud Eesti valitsuselt nõuet tema väljaandmiseks.
Londoni «Times» 5. märtsist 1936 teatab, et Sirk sai Rotterdamis vahistatud Eesti valitsuse nõudel. Sama ajaleht teatab 23. märtsil samal aastal, et Rotterdami kohus lükkas tagasi nõude Sirk'i välja anda ja et ta lasti vabaks vahi alt.

Sirk lahkus Londonist üle Harvich—Hoek van Holland Rotterdami, kuhu ta saabus 17. veebr. 1936. Rotterdamis peatus Sirk esialgu hotellis «Central», hiljem pansionaadis «Caland». Rotterdamis võttis Sirk'i jälitamine juba avaliku ilme. Hollandi kohtuvõimudele saabus Tallinna I jaoskonna tähtsate asjade kohtu-uurija Fr. Kuusekänd'i kiri 20. veebruarist 1936, milles anti A. Sirk'i aadress Rotterdami hotellis ja nõuti tema vahistamist ja Eesti võimudele väljaandmist kui isikut, kes on toime pannud raske kuritöö. 22. veebr. Hollandi politsei arreteeriski Sirk'i ja paigutas ta vangla. Vahepeal jõudis pärale ka Tallinna—Harju politseiprefekt Nikolai Reiman'i telegramm 22. veebruarist 1936 sama nõudega A. Sirk'i vahistada ja Eesti võimudele välja anda. Samaaegselt astusid Eesti võimud Sirk'i vastu samme ka teisal. Välisministeeriumi korraldusel pidas meie Berliini saadik dr. Fr. Akel 22. veebr. 1936 läbirääkimisi Saksa välisministeeriumi Balti osakonna juhataja vabahärra von Grundherr'iga, paludes Sirk'ile mitte anda sissesõidu luba Saksamaale. Sakslastelt sai dr. Akel vastuse, et tema poolt esitatud palve leiab rahuldamist.
26. veebr. 1936 viidi A. Sirk vanglast Rotterdami kohtuniku (kohtu-uurija) ette. Selle toimingu üle on olemas järgmine dokument:

(tõlge hollandi keelest)
Ülekuulamise protokoll

Minu, Rotterdami kohtuniku, ette toodi 26. veebr. 1936 isik, kes seletas, et tema nimi on Artur Johannes Sirk, sündinud 25. sept. 1900 Järvamaal Eestis, kutselt vannutatud advokaat, eelmise elukohaga London, kodakondsuselt eestlane. Ta võttis õigeks, et tema on see isik, kellest on juttu Tallinna—Harju prefekti telegrammis 22. veebruarist 1936, mis on lisatud ligi käesolevale aktile.
Tegin temale teatavaks, et kõnesolev Tallinna—Harju prefekt on nõudnud tema vahi alla võtmist ühenduses süüteoga üritada katset ohustada Eesti riigipea elu või teha katset teda kõrvaldada valitsemisest, või pidada vandenõu nende süütegude toime panemiseks. Ülalnimetatud vahi all viibiv isik seletas mulle ülekuulamisel järgmist: «Ei saa olla kahtlust, et olen süütu mulle loeteldud süüdistustes.' Mulle ei ole päris selge, milles mind tahetakse üksikasjaliselt süüdistada, kuid arvan, et asi puutub alljärgnevasse. Olen üks juhtidest eesti poliitilises parteis, keda kutsutakse vabadusse j alasteks. Eesti valitsus võttis ette rea ebakonstitutsioonilisi samme aastatel 1934 ja 1935. Sügisel 1934 keeldus valitsus toime panemast valimisi, mis olid ette kirjutatud Põhiseaduses. Seejärgi vabadussõ j alased otsustasid , taastada Eesti põhiseadusliku korra. Meie aktsioon ei olnud sihitud üksikisikute vastu, vaid selle ainsaks eesmärgiks oli teha lõpp ebakonstitutsiooniliSele režiimile. Kuna mina olen üks vabadussõjalaste juhtidest, siis näib süüdistus minu vastu seisvat selles, et ma olevat üks eelnimetatud plaani ideelistest algatajatest. Kuid küsimust, kas ma seda olen või mitte, ei soovi ma diskuteerida, senikaua, kui Eesti valitsuse poolt ei ole esitatud ja minule teatavaks tehtud üksikasjalised punktid, milles mind süüdistatakse.»
Mina, Rotterdami kohtunik, protokollisin ülalnimetatud isiku poolt saksa keeles antud seletused ja lugesin need temale saksa keeles ette. Seepeale mainitud vahistatu kinnitas need seletused oma allkirjaga.
Siis mina, Rotterdami kohtunik, tegin temale teatavaks, et annan määruse tema ajutiseks vahi all pidamiseks. Samuti tegin talle teatavaks, et kui ta on võimeline tõestama, et ta on Hollandi kodanik ja et seetõttu seadus 8. aprillist 1875 (§ 66) ei ole tema suhtes kohaldatav, võib ta esitada vastulause hiljemalt 14 päeva jooksul, arvates tema asja arutamisest Rotterdami Ringkonnakohtus, palvekirja näol Hollandi riigikohtule, missuguseks otstarveks ta võib endale hankida juriidilise nõuandja.
Ülaltähendatud akti registreerimiseks olen koostanud käesoleva protokolli minu poolt antud ametivande alusel. Toimetatud Rotterdamis 26. veebr. 1936.
Rotterdami kohtunik (allkiri)

Kohtuniku juurest viidi Sirk tagasi vanglasse. Järgmise dokumendina A. Sirk'i väljanõudmise asjas esineb Eesti valitsuse noot (note verbale), adresseeritud 9. märtsil 1936 Hollandi välisministeeriumile Haagis meie Berliini saatkonna poolt. Selle tekst on järgmine:

Eesti saatkond (tõlge prantsuse keelest)
Nr. 3521
Note verbale

Ühenduses telegrammide vahetusega Tallinn—Harju politseiprefekti ja Hollandi kuninganna prokuröri vahel koos Rotterdami kohtunikuga, mis käsitab Eesti kodaniku Artur Sirk'i ajutist vahi alla võtmist ja toetudes §-le 7 Hollandi ja Eesti vahel 1933. a. sõlmitud kohtuliku abistamise ja kriminaalkurjategijate väljaandmise lepingus, on Eesti saatkonnal au esitada käesolevaga Hollandi välisministeeriumile järgmised dokumendid originaal keeles ja tõlkes: väljavõte kõnesoleva Artur Sirk'i süüdistusest: määrus tema tagaotsimiseks ja vahistamiseks; nõue tema väljaandmiseks; Artur Sirk'i päevapilt; väljavõte Eesti kriminaalseadusest.
Ülalnimetatud dokumente välisministeeriumile esitades on Eesti saatkonnal Eesti valitsuse nimel au paluda välja anda Eesti kodanik Artur Sirk, keda Tallinna I jaoskonna tähtsate asjade kohtu-uurija süüdistab raskes kuriteos, mis on ette nähtud Eesti kriminaalseadustikus § 75 j. 2. Väljaandmine on ette nähtud §-is 2 p. 1 ja selle paragrahvi eelviimses lõikes Eesti—Hollandi vahel sõlmitud kriminaal-süütegude kohta käiva kohtuliku abiandmise lepingus.

Berliin, 9. märts 1936
Hollandi välisministeeriumile
Haag

19. märtsil oli A. Sirk'i väljaandmise küsimus arutusel Rotterdami ringkonnakohtu neljandas osakonnas. Selle kohta käiv dokument kõlab järgmiselt:

Akt. nr. 10—171 (tõlge hollandi keelest)
I astme ringkonnakohtu
IV osakond Rotterdamis

Esildis

Olles tutvuhenud dokumentidega, nende hulgas:
Tallinna I jaoskonna tähtsate asjade kohtu-uurija määrus 20. veebruarist 1936 Artur Johan'i poeg Sirk'i (35 a. vana) vahistamiseks ja sama kohtu-uurija nõudmine, et Hollandi valitsus annaks Artur Sirk'i välja Eesti võimudele.
Ära kuulanud käesoleval kohtuistungil 19. märtsil 1936 Artur Sirk'i seletused, kelle juriidilisteks nõuandjateks olid advokaadid F. Eikelenboom ja I. Cohen ja tõlgiks Eestist pärit J. Bauer. Ära kuulanud ringkonnakohtu prokuröri arvamuse. Kaalunud asjaolu, et väljaandmise nõue on esitatud alusel, nagu oleks A. Sirk eksinud Eesti kriminaalseadustiku § 75 j. 2 vastu. Võtnud arvesse, et kõnesolev paragrahv käsitleb ettevalmistamist lõhkeainete ja sõjariistade abil järgmisele kuritööle: vägivaldsele valitsusvõimu kukutamisele Eestis, missugune võim on delegeeritud kehtiva Põhiseadusega, või osa Eesti territooriumi vägivaldsele eraldamisele riigi küljest.
Võtnud arvesse, et Eesti—Hollandi vaheline leping kohtualuste väljaandmise kohta, mis sõlmitud 8. märtsil 1933, ei tunnista väljaandmist esitatud nõude alusel.
Samuti arvestades faktiga, et süütegu, milles Eesti kohtu-uurija süüdistab A. Sirk'i, on poliitilise iseloomuga vastavalt A. Sirk'i seletusele ja Rotterdami kohtuniku arvamusele.

TEEB KOHUS HOLLANDI VALITSUSELE ESILDISE
tagasi lükata nõudmine A. Sirk'i väljaandmise kohta.

See akt on tehtud ringkonnakohtus 19. märtsil 1936 kohtunike J. van Vierssen-Trip (eesistuja) ning Halberstma ja Marx'i poolt, kohtu sekretäri Gülcher'i protokollimisel.

Selle kohtuotsuse tulemuseks oli Hollandi kohtuministri alljärgnev kiri Hollandi välisministrile 21. märtsil 1936:

Re: Teie kiri (tõlge hollandi keelest)
12. märtsist 1936 nr. 8796
A. Sirk'i väljaandmise kohta

Kohtuministeerium
Nr. 906 IIe
Haag, 21. märts 1936

Tema Ekstsellents välisministrile

Ühenduses Teie ülalmainitud kirjaga on mul au Teie Ekstsellentsile teatavaks teha, et Eesti valitsuse nõudmine temale välja anda A. Sirk tuleb jätta rahuldamata. Seda seepärast, et tegemist on puht-polii-tilise süüteoga, mille toimepanijad vastavalt sõlmitud lepingule ei kuulu väljaandmisele. Panen teile ette sellest teatada Eesti valitsusele.
Teie isiklikuks informatsiooniks lisan ligi koopia minu kirjast tänase kuupäevaga Haagi riigikohtu peaprokurörile.

Kohtuminister
(allkiri) J. R. H. van Schaik

Kogu selle askeldamise tagajärjeks oli A. Sirk'i vabanemine vanglast 20. märtsil 1936. Kuid ta ei peatunud Rotterdamis kaua. Nagu nähtus tema kirjadest Soome mahajäänud abikaasale, tungiti talle pärast vanglast vabanemist kahel korral pimeda tulekul Rotterdami tänaval kallale, Sirk'i arvates eesmärgiga teda Hollandist küüditada. Hiljem, oktoobris 1937 ilmusid sõnumid Sirk'i küüditamise katsetest tema viibimisel Hollandis ka Soome ajakirjanduses.
Ettevaatusest siirdus A. Sirk üle Belgia Luksemburgi linna, kuhu ta saabus 18. mail 1937. Sealt suundus ta Luksemburgi hertsogriigis asuvasse linnakesse Echternach'i Saksa piiri ääres. Maikuus 1937 sõitis Tallinnast Sirk'i juurde Hiiumaa kirikuõpetaja (Kärdla, Keina, Pühalepa) Boris Aareandi teda hoiatama ettevaatusele võimalike vägivallategude vastu tema isiku suhtes. Võibolla selle hoiatuse tõttu asus Sirk 22. juunil 1937 elama väiksesse Johan Wengler'i hotelli (pansionaati) Bahnhofstrasse Echternach. Seal elas ta kõige tagasihoidlikumat elu, olles loobunud igasugusest poliitilisest tegevusest.
24. aug. 1937 rabas Eesti avalikkust propagandatalituse poolt ajalehtedele trükkimiseks saadetud teade:

Luksemburgi suurvürstiriigi kindralprokurör oma kirjaga 19. aug, k. a. nr. IH/243.135 teatab Eesti võimudele, et Eesti kodanik Artur Sirk on 2. aug. 1937 Echternachis surnud vigastuste tagajärjel, mis ta sai.31. juulil s. a. hüpates alla hotelli teiselt korralt, kus ta elas. Kindralprokurör teatab, et on kindlaks tehtud A. Sirk'i enesetapmine ja et ta on maetud Echternachis. Teade on meie võimude poolt kontrollitud.

Dokumentaalset materjali, mis käib A. Sirk'i surma kohta, ei ole palju. Avaldame need, mis on pärit Luksemburgist. Üks tähtsamaist on Luksemburgi politsei (Echternachi jaoskond) juurdlus-protokoll (ainus, mis Luksemburgi hertsogriigi võimude poolt Sirk'i surma selgitamiseks tehtud), mis minu valduses oleva fotokoopia järgi kõlab järgmiselt (tõlkes saksa keelest):

Echternach, 1. aug. 1937
Hertsoglik politsei
Ringkond: Diekirch
Jaoskond: Echternach
Nr. 207

Re: Arthur Johann Sirk, advokaat,
sündinud Järvamaal, eelmine
elukoht Luksemburgis.
Enesetapu katse hüppega
Echternachis asuva hotelli
Johan Wengler II korra aknast.
Lisa: 2 möllimislehte.

Allakirjutajatel vahtmeister Nikolas Kler'il ja konstaabel Albert Lukas'el on au Diekirch'i prokuratuurile teatavaks teha järgmist:
Täna ennelõunal saime teada, et eile õhtul kella 11 paiku olevat keegi Echternachi hotellis Johan Wengler peatunud reisija sooritanud enesetapu katse hüppega II korra aknast. Alustatud juurdlusel seletasid:
1) Maria Moes, 52 a., Johann Wengler'i abikaasa, hotellipidaja, elukoht Bahnhofstrasse Echternachis:
«Arthur Johann Sirk, advokaat, sündinud 25. sept. 1900 Järvamaal Eestis, eelmine elukoht Luksemburgi linnas, asus 22. juunil 1937 meie hotelli pansionile. Sirk paistis olevat haige, s. t. näis tõsiselt kannatavat reuma all. Ka tundus ta käituvat imelikult, kuna ta peaaegu kogu päeva veetis oma toas ja kõneles vähe. Ta valdas hästi saksa keelt. Ta tasus oma hotelliarved korralikult iga nädal. Talle oli üüritud tuba meie maja teisel korral.
Eile õhtul umbes kell 11 ajal olin koos oma tütre Elise Wengler'iga, 29. a., vallaline, elukoht Echternachis, köögis, mis asub maja tagaküljes. Maja taga on kivisillutisega õu. Äkki kuulsime tumedat mütsu õue sillutisel. Meil polnud aimu, mis oli juhtunud. Õuele astunud, leidsime eest Arthur Sirk'i lamamas maas vigastatud olekus. Näis olevat selge, et ta oli langenud alla omal teisel korral asuvast magamistoa aknast. Aken seisis lahti.
Ma teatasin sellest silmapilk oma abikaasale, kes sel ajal viibis hotelli baaris. Jalamaid kutsuti kohale Echternachis asuv arst dr. Speck, kes elukardetavalt vigastatu toimetas Echternachi haiglasse. Sirk ei olnud pärast asetleidnud juhtumist suuteline rääkima. Minule ega mu sugulastele ei olnud Sirk kunagi avaldanud mõtteid enesetapust. Sirk'i toast ei läinud mul korda ka veel täna ennelõunalgi leida mingeid kirjutisi jne., milles Sirk oleks väljendanud enesetapu kavatsust. Ta kirjutuslaud seisis toa akna all. Kogemata kukkumine aknast ei või minu arvates tulla kõne alla. Vigastatu pea asus õuel umbes kolm meetrit maja seinast, mille järgi võib oletada hüpet aknast.»
2) Elise Wengler: Tema seletused on samad kui ta ema omad.
3) Johann Wengler, 55 a., hotelliomanik, elukoht Bahnhofstrasse Echternachis:
«Eile õhtul kella 11 paiku olin meie hotelli baaris ja kuulsin juhtumisest oma abikaasalt.» Edasised seletused uhtuvad ta abikaasa omadega.
4) Arst dr. Speck:
«Ravime vigastatut koos Echternachi arsti Schmifiga. Vigastatul on pealuu põhilae murre peaaju põrutusega, pahema põlveliikme murre ja muljumised. Ta ei ole ülekuulamisevõimeline. Ta oli vaid üks hetk meelemärkusel ja avaldas siis mulle ja dr. Schmifile, et ta olevat olnud väsinud elust. Sirk'i vigastused on elukardetavad.»
5) Arst Schmit: Tema seletused uhtuvad dr. Speck'i avaldustega. Mõlemad arstid on arvamusel, et Sirk võis oma vigastused saada vaid kukkumise tõttu aknast. Sirk'i magadistoa aken asub, nagu juba tunnistajate poolt mainitud, hotelli teisel korral. Aken on umbes 9 meetri kõrgusel õue pinnalt. Õue sillutisel on vereloik umbes 3 meetrit majaseinast. Sellel kohal olevat tunnistajate seletuse järgi asunud Sirk'i pea. Magadistoa akna all seisab kirjutuslaud, millel on mõned Sirk'i raamatud. Ei läinud korda leida mingit kirja, milles Sirk oleks avaldanud oma tahet lõpetada elu enesetapuga.
Sirki ülikuues leidus tunnistus, mille järgi ta end oli möllinud Luksemburgis 18. mail 1937. Samuti ka möllimistunnistus Hull'i linnas Inglismaal nr. 614268. Selle möllimistunnistuse järgi on Sirk abielus, kodakondsuseta ja oli 1919—1923 leitnant eesti 3. jalgväe rügemendis.
Sirk'i omaduses leiti 4 Inglise naela, 50 Luksemburgi franki ja Luksemburgi ning Belgia peenraha. Nii kui nähtub Sirk'i kirjataskust leitud kirjast, on keegi Percy Appleby, elukohaga 4 Charlisle Avenue London, temale sõbralikest suhetest saatnud raha. Teisi kirju, mis oleks võinud anda andmeid Sirk'i perekonna asukoha, eeskätt tema abikaasa aadressi üle, ei leitud. Vigastatu ei ole ülekuulamisevõimeline. Tema asjad on pandud ta reisikohvri, mille võti on meie politseijaoskonnas hoiul.
Juhtumisest on teatud prokuratuurile ja vastavatele võimudele. Möllimistunnistused Luksemburgist ja Hullist on kohtulike võimude jaoks käesolevale lisatud ligi.

(allkirjad)
Lukas
Kler

Sellele ainsale juurdlusdokumendile lisandub veel sama Echternachi politseijaoskonna kiri 2. augustist 1937, mis ütleb järgmist (tõlkes saksa keelest):

Echternach, 2. august 1937
Hertsoglik politsei
Ringkond: Diekirch
Jaoskond: Echternach
Nr. 208

Allakirjutanul, Echternachi jaoskonna politsei vahtmeistril Nikolas Kler'il on au Diekirch'i prokuratuurile teha teatavaks, et meie teadaandes nr. 207 1. augustist 1937 nimetatud Artur Johannes Sirk, 37 a., advokaat, eelmise elukohaga Luksemburgis, kes hüppega Echternachi hotelli Johann Wengler II korra aknast endale tekitas raskeid vigastusi, nende vigastuste tõttu suri, täna hommikul kell 3.45, ilma meelemärkusele tulemata. Diekirchi prokuratuuri korraldusel on laip antud vabaks matmise jaoks.

(allkiri) Kler

Selle juurdlusmaterjali kohta võib kõigepealt ütelda, et see on väga ahtakene. Näib, et Luksemburgi politseivõimudel oli vähe huvi tundmata eestlase vastu, kelle tegevusest tema kodumaal ja ta kodumaast endast neil vaevalt oli ettekujutust. See, võiks öelda, lohakas juurdlusmaterjal ei anna täielikku pilti Sirk'i surma üle ja sisaldab vastuoksusi teiste tõenditega. Puudub haiguse- või ravileht Sirk'i haiglas viibimise kohta, puudub surmatunnistus, puudub protokoll Sirk'i laiba lahkamise üle (mida üldse ei teostatudki), puudub kohtuvõimude seisukohavõtt Sirk'i surma põhjuse üle, mis olevat olnud enesetapp. Kuid kas oli Sirk'i surma sattumisel pealtnägijaid? Ei. Kas avaldas Sirk kunagi kellelegi oma tahet või mõtteid enesetapuks? Ei. Kas jättis ta maha tavalisegi kirja «Palun minu surmas mitte kedagi süüdistada»? Ei. Kas tuli ta meelemärkusele seletuste andmiseks? Ei. Protokolli pandud dr. Speck'i lause, nagu olevat Sirk hetkeks tulnud meelemärkusele, leiab sama dr. Speck'i poolt kategoorilist ümberlükkamist tema kirjas 17. septembrist 1960. Samas Luksemburgi juurdlus-protokollis märgitakse raskeid luumurdeid Sirk'i kehal. Helsingi kohtueksperdid prof. Ehrnrooth ja dr. Hämäläinen aga konstateerisid hiljem, et Sirk'i laibal ei leidunud ainustki luumurret. Luksemburgi protokollis oletatakse Sirk'i enesetappu. Prof. Ehrnrooth aga ütleb: «Järelvaatuse põhjal on võimata ütelda, kas oli Sirk alla viskunud või tõugatud või üldse kukkunudki aknast.» Soome uurimiskomisjoni liige O. J. Syväri tema juulikuus 1958 asetleidnud usutlemisel seletas muuseas: «Hotelliomanik J. Wengler teatas meile meie uurimisüritusel, et A. Sirk oli 30. juulil 1937 (s. o. tema õnnetuse daatumi eelmisel päeval) Echternachis kohtanud eestlasi, mis teda tõsisesse ärevusse ja rahutusse viis.»
Need näidetena toodud mõned asjaolud panevad mõtlema ja kahetsema, et juurdlust Sirk'i surma kohta ei toimetatud õigel ajal põhjalikumalt ja üksikasjalisemalt, nii kui see traagiline juhtum seda oleks väärinud. Nüüd on aga niivõrd pika aja möödumise tõttu lootus kadunud Sirk'i surma selgitamiseks tavalises kohtukorras, s. o. ei saa väita olemasoleva puuduliku ja aukliku Luksemburgi juurdlusmaterjali põhjal, et Sirk oleks sooritanud enesetapu, samuti nagu ei saa kohtukorras tõestada, et ta surm oleks aset leidnud vägivalla läbi. Paratamatult jäi Sirk'i surm salapäraseks ja selle ümber tekkisid visad kuulujutud juba algusest peale. Mina olen neist kuulnud paljudelt inimestelt Soomes ja Eestis ja paguluses ka veel endiselt sise- ja kohtuministrilt J. Müllerilt.
Elasin Sirk'i surma teatavaks saamisel Helsingis, kus viibis ka proua Sirk. Ei tema ega ükski Sirk'i sõpradest, keda kohtasin (mag. Helanen, eduskunna liige kirikuõpetaja Simojoki jt.) ei uskunud hetkekski, et Sirk'i surm oleks võinud sündida enesetapuga. Ka Soome poliitilise politsei ametnikud (valtiollinen poliisi), kes mind aeg-ajalt käisid kontrollimas, ei osutanud usku teatele, et Sirk'i surm oli põhjustatud enesetapuga. Inimeste arvates, kes Sirk'i tundsid, ei annud tema energiline iseloom ja tahtejõuline suhtumine ellu vähimatki võimalust enesetapu oletusele. Kahtlus ametlikult teatavaks tehtud Sirk'i surma põhjuse vastu kasvas sedavõrd suureks, et IKL juhtivate jõudude poolt moodustati komisjon koosseisuga Säilä, Syväri ja Arnover, kes välja sõitis Echternachi uurima lähemaid Sirk'i surmasse puutuvaid asjaolusi. Komisjon viibis Echternachis üle nädala ajavahemikul septembri lõpust kuni oktoobri alguseni 1937. Uurimiskomisjoni tulek oli Luksemburgi võimudele ilmselt vastumeelt, tema tööd takistati kus saadi ja komisjon saadeti lõpuks maalt välja. Kuid komisjon jõudis siiski kõnelda personaliga hotell (pansionaat) Wengler'is, kus Sirk oli elanud, ja arstidega ja õdedega haiglas (Hospice Civil et Clinique), kus Sirk hinge heitis. Hotelli inimesed iseloomustasid Sirk'i kui rahuliku, vaikse ja sõbraliku käitumisega elanikku, kellest nad enesetappu ei uskunud. Sirk leiti 31. juulil veidi enne keskööd meelemärkuseta lamamas oma toa akna all. Kuidas ta sinna sattus ja mis temaga oli juhtunud, keegi ei teadnud ütelda. Nende arvates raha puudust Sirk'il ei olnud, samuti ei näinud tõsine olevat ta terviserike (reuma), mille üle ta pigemini nalja heitis kui kaebas. Haiglas Sirk meelemärkusele ei tulnud ja sonis kaks ööd-päeva meile tundmatus keeles, seletasid õed. Arstid kehitasid õlgu, kui neid komisjoni poolt küsitleti Sirk'i tegeliku surmapõhjuse üle. Selgus ka veel omapärane asjaolu, et Sirk'i kohta tema haiglas viibimisel ei peetud ravilehte ja et kohtuvõimude poolt ei tehtud korraldust tema laiba lahkamiseks. Lisaks õdede tunnistusele kinnitasid ka arstid, et Sirk üldse kordagi ei tulnud meelemärkusele. Dr. W. Speck, kes Sirk'i ravis, elab veel Echternachis ja temalt on kiri, milles ta 17. sept. 1960 oma käega (inglise keeles) vastab kirjalikele küsimustele oma allkirja all:

1) Kas teie ravialune Artur Sirk tuli meelemärkusele teie juuresolekul?
Dr. Speck'i vastus: ei (no).
2) Juhul, kui ta meelemärkusele tuli, kas ta ütles, et ta oli alla hüpanud aknast?
Dr. Speck'i vastus: iseenesest mõista ei (of course no).

Need vastused on huvitavad, kui neid kõrvutada Eesti propagandatalituse seletusega ajalehtedele (millise eesti lehed avaldasid 7. okt. 1937), kus öeldakse järgmist: «Arst Speck'i seletuses märgitakse, et Artur Sirk olnud ühe silmapilgu meelemärkusel, mil avaldanud temale ja dr. Schmidt'ile, et ta olevat elust tüdinenud ja mõlemad arstid on arvamisel, et Sirk'i vigastused on tingitud ainult aknast alla hüppamisest.»
A. Sirk heitis hinge meelemärkusele tulemata kell 3.45 hommikul 2. aug. 1937, mida uurimiskomisjon tegi kindlaks. Komisjoni liikmetest on veel elus hra Syväri, kes elab Põhja-Soomes ja veel hiljuti (kaks aastat tagasi) kinnitas komisjoni ülaltoodud uurimistulemusi. Päts'i valitsus saatis omalt poolt kohale Pariisi saatkonna nõuniku R. Möllerson'i, kes 26. aug. 1937 käis Luksemburgi kindralprokuröri juures. Samal päeval oli ta ka Echternachis ja muuseas usutles Sirk'i surma asjas ka hotell Wengler'i teenijaskonda, kes Möllerson'ile andis sama seletuse kui hiljem uurimiskomisjonilegi. R. Möllerson on surnud ja tema ettekanne on jäänud Eesti välisministeeriumi arhiivi raudeesriide taha.
Komisjoni toimetamisel kaevati Sirk'i surnukeha hauast välja ja toodi Helsingi. Seal tehti laiba järelevaatus. Selle kohta kirjutab «Uusi Suomi» 6. okt. 1937 pealkirja all «Artur Sirk'i laiba järelevaatus Helsingis. Mingit surmapõhjust selgitavat laiba juures ei leitud»:

Esmaspäeval (4. okt.) tegid prof. Ehrnrooth ja kohtukeemik dr. R. Hämäläinen Luksemburgist matmiseks siia saadetud advokaat Artur Sirk'i surnukeha järelevaatust. Luksemburgi arstide tõendises oli muuseas mainitud, et Sirk'i pealuu põhilagi ja põlve-liikmed olla murdunud. Nagu prof. Ehrnrooth meile seletas, ei leitud laiba juures mingeid luumurdeid. Laip oli lagunemisseisukorras, millepärast tegelikku lahkamist ei toimetatud, tehti ainult väline ülevaatus. Pealuupõhja välisel vaatlusel ei saadud seda lähemalt üürida, aga igal juhul põlvedes ja üldiselt jäsemetes luumurdeid ei olnud. Kuna oli öeldud (Luksemburgi arstide poolt), et surmasaanu kehal olevat muljumismärke, siis uuriti seda erilise hoolega, kuid miskit luumurret keha juures ei avastatud. Kas laibal leidus miski muu vigastus või haav, polnud võimalik tõestada, sest kõik pehmed koestikud olid juba kadunud.
Järelevaatus, mida ei protokollitud, oli selles mõttes eitav, et midagi surmapõhjusele viitavat laiba juures ei esinenud, lausus prof. Ehrnrooth. Sellelt seisukohalt on järelevaatuse põhjal võimata ütelda, kas oli Sirk alla viskunud või tõugatud või üldse kukkunudki aknast.
Surma võib muuseas põhjustada ka peaajupõrutus või sisemine verejooks, kuigi luumurded puuduvad.
Dr. Hämäläinen võttis laibast mõningaid proove, et uurida, kas seal ei leidu mürke. Sellekohane uurimine võtab aega kolm nädalat.

Nagu nähtub pr. Hilda Sirk'i kirjast 28. dets. 1954, «leiti laiba maos veidi arseenikumi». Asjaolu, et laiba järelevaatus, mida toimetasid Helsingi tuntumaid kohtulikke eksperte, ei selgitanud Sirk'i tõelikku surmapõhjust, ja fakt, et seejuures ilmsiks tulid olulised vastuoksused Luksembrgi arstide tõendisele, annab veel enam põhjust Sirk'i surma pidada salapäraseks.
Jutud Sirk'i surma ümber leidsid hiljuti käsitamist kirjanik ja ajakirjanik Jüri Remmelgas'e poolt korporatsioon «Sakala» perioodilises intern-ajakirjas «Verbum Habet Sakala» (korp. «Sakala» Koondis Ühendriikides, New York 1959). J. Remmelgas kirjutas muuseas:

Artur Sirk pääses Tallinna Keskvanglast põgenema 1934, a. sügisel endise sama vangla veebli Laur'i ja valvuri Küttim'i poolt väljatöötatud põgenemisplaani kohaselt. Kuid Eesti poliitilise politsei käsi ulatus talle järele ka Echternachi Luksemburgis, kus ta mõrvati kolme Eesti poliitilise politsei assistendi poolt. Kaks mõrvareist olid omal ajal tuntud eesti käsipallisportlased. Kui kaasaegseid tundsin neid mõlemaid isiklikult. Nad arreteeriti (Nõukogude võimude poolt) 1940. a. ja on jäänud kadunuks. Selle poliitilise mõrva põhjuste kohta esitab Oskar Rütli oma mälestustes mitmesuguseid arvamusi, milledest kaaluvaim tema arvates on see, et kuna 1938. aastaks oli kavatsus välja kuulutada amnestia, millega A. Sirk'ile oleks langenud ära tema arreteerimise oht, kardeti valitsuse ringkonnis, et A. Sirk võiks kodumaale tagasi tulla ja oma suure populaarsuse tõttu uusi sisepoliitilisi raskusi esile kutsuda. Selle võimaluse kõrvaldamine tehti ülesandeks poliitilisele politseile ja see täitis ka kuulekalt temale antud korralduse.

See J. Remmelgas'e artikkel kisti Rootsis avalikkuse ette ja selle ümber tehti kõmu ja kära. Peab ütlema — ebaõiglaselt J. Remmelgas'e suhtes, kas või juba seepärast, et Remmelgas ei olnud sugugi mitte esimene, kes söandas trükisõnas avaldada mitte-isamaaliitlikke mõtteid vaikiva ajastu ja Sirk'i surma kohta. Meenutagem, et sellel teemal on sõna võtnud samas korp. «Sakala» internses ajakirjas varemalt end. Lääne-Saare abiprefekt ja viimane Viru-Järva prefekt kol.-leitn. Ago Reio («Verbum Habet Sakala», New York 1957). Oma artiklis «Mõningaid rahvuspoliitilisi tagasivaateid» kirjutab ta (Ihk. 38—39), et meie masendava saatuse eeltingimused loodi 12. märtsi riigipöördega, mille teostajad lahkusid Põhiseaduse teelt ja lõhestasid meie rahvusliku ühtluse. Vabadussõjalaste kaasatõmbamisega valitsemistööle oleksid jäänud ära sisepoliitilised janditamised, kaitseseisukorraga mängimine jne. ja meie oleksime jäänud demokraatlikule alusele.

Meil polnuks siis vajadust ka esinduslike losside järele ning kaardiväe kasarmut ei olnuks tarvis ehitada Lasnamäe veerule. Need summad kulunuks moodsaima relvastuse hankimiseks sõjaväele. Sama otstarvet täitnuks ka välisvaluuta, mis kulutati Artur Sirk'i püüdmiseks ja tema mõrva korraldamiseks välismaal.

J. Remmelgas'e ründajate esirinda asus J. R. kaasvilistlane korp. «Sakalas», kol. Villem Saarsen, end. kaitsevägede staabi II osakonna ülem, kes eesmärgiga J. Remmelgas't diskrediteerida 1960. a. sügisel võttis ette erilise reisi Echternachi omapoolse juurdluse tegemiseks Sirk'i surmaloos. Dokumentaalse materjali osas, mis nagu eespool öeldud, on väga napp, ei saanud kol. Saarsen kahjuks avastada uusi andmeid lisaks olemasolevatele. Kuid ta jõudis aga siiski kindlale veendumusele, et A. Sirk on end tapnud ise. Sellest kirjutas ta ajalehes «Välis-Eesti» (nr. 23) 21. dets. 1960 ja kinnitas oma uurimisreisi tulemusi veel tema poolt peetud erilisel ettekande koosolekul Stockholmis 5. veebr. 1961. Oma kirjutuses «Välis-Eesti» ütleb V. Saarsen muuseas:

Päike on juba loojenemas, kui järgnes raskeim ja valuliseim osa Echternachis viibimisest. Raekojast paarsada meetrit eemal asub hotell, milles A. Sirk elas ligi neli nädalat. Hotelli esikülg on ümber ehitatud, õuepoolne osa, kuhu avaneb tema toa aken ja köögikäik.on endises seisukorras.. . Imelikud tunded vallutasid kaasmaalase, kes koos võõraste inimestega seisime samal kohal, kus kakskümmend aastat tagasi lamas surmavalt vigastatud vabadussõjalaste juhi keha.

Tuleb tõsiselt kahetseda, et V. Saarsen oma uurimisreisi kirjelduses püüab anda muljet, nagu oleks hotell, kus Sirk elas, veel praegu olulises osas endises seisukorras, kuna tegelikult ametliku dokumendi järgi teda pole enam ammu olemas. See dokument on Echternachi politseikomissari Paul Rippinger'i kiri ja kõlab järgmiselt:

(tõlge prantsuse keelest)
Echternach, 7. 2. 1961
Nr. 34

Hotell Johan Wengler, Bahnhofstrasse Echternachis, ei eksisteeri enam. Hoone hävines täielikult (totalement detruit) sündmuste tõttu viimases sõjas («von Rundstedfi» ofensiiv), hoonet ei ole üles ehitatud (reconstruit).
Oktoobrikuus 1944 sai Echternachi linna elanikkond evakueeritud ja hr. Wengler suri veidi hiljem, 6. nov. 1944 Luksemburgi linnas. Tema abikaasa Maria Moes suri Wüts'is Luksemburgis 4. juunil 1958. Hävinenud hotelli krunt osteti naabri poolt tema elumaja suurendamiseks.
Katariina Wengler ja Elise Wengler, abielupaari Wengler-Moes tütred, elavad Luksemburgi linnas 70 Rollingergrund tänavas.

(allkiri) Paul Rippinger
Politseikomissar

Samu andmeid tõendab ka Echternachi linnapea J. Relles'i kiri 2. veebruarist 1961 ja nimelt: «Hotell Wengler, mis enne II maailmasõda asus Bahnhofstrassel, ei eksisteeri enam (linnapea sõrendus). Nimetatud hotell hävines (linnapea sõrendus) sõja ajal.» Edasi kirjutab linnapea J. Relles, et Echternachi elanikkond evakueeriti 6. oktoobril 1944, et perekond Wengler kunagi ei pöördunud Echternachi tagasi, et Johann ja Maria Wengler on surnud ja et nende tütred Katariina ja Elise elavad Luksemburgi linnas 70 Rollingergrund tänavas.
See vääratus tõe vastu kol. V. Saarsen'i poolt kõigutab tema poolt avaldatud uurimistulemuste usutavust. Võib-olla aitab teda vabandada asjaolu, et Echternachis oli veel «Grand Hotell Wengler» ja see asub veel praegugi Diekirchstrassel ja ta käis eksikombel seal vaatamas kohta, «kus oli lamanud vabadussõjalaste juhi keha». Grand Hotell Wengler direktor M. Hurt kirjutab 1. mail 1957:

(tõlge saksa keelest)
Artur Sirk ei elanud kunagi Grand Hotell Wengler'is. Järelpärimistel haiglast, kus hr. Sirk suri, teame, et see härra elas Hotell Wengler'is Bahnhofstrasse (hotelli direktori sõrendus), mis aga ei ole mitte identne Grand Hotell Wengler'iga Diekirchstrassel (hotelli direktori sõrendus). Kuna Hotell Wengler sõjasündmuste tõttu täielikult hävines (hotelli direktori sõrendus) ja tema omanikud siit on lahkunud, ei ole meil kahjuks rohkem andmeid käepärast.

Tuleb kahetseda, et V. Saarsen'il ei leidunud vaistu või aega üles otsida ja usutleda veel teisi tunnistajaid peale nende, kes omaaegses Echternachi politsei protokollis nimetatud. Näiteks A. Sirk'i ravinud õdesid ja arste olulises küsimuses: kas Sirk tuli meelemärkusele või mitte? Kui ja, mis ta ütles endatapust? Uute tunnistajatena nimetab V. Saarsen vaid hotelli õuel elavaid rätsepaid (missuguse hotelli õuel?), kes talle öelnud, et ka nemad olevat midagi kuulnud Sirk'i surmaööl. Kohtukorra järgi on ka nende rätsepate tunnistustel Sirk'i surmapõhjuse küsimuses sama vähe väärtust kui perekond Wengler'ilgi. Nad on kõik midagi kuulnud, kuid ükski neist ei ole näinud, mis tõeliselt juhtus ja seepärast ei tea nad ka Sirk'i surmapõhjust kinnitada, vaid avaldavad selle kohta vaid oletusi. Kõigil neil põhjusil on ekslik arvata, et V. Saarsen'i kiiduväärt töö ja vaev oleks Sirk'i surmapõhjuses midagi «lõplikult selgitanud».
Mis puutub kuulujuttudesse, et Sirk olevat mõrvatud eesti võimude korraldusel, ei ole siingi lootust, et need kunagi leiaks tõestamist kohtulikus korras. Dr. Vares'e valitsuse otsusega sai võimalik tähtis tunnistaja, Tallinna poliitilise politsei komissar J. Eiskop—Edesalu «ametist vabastatud» juba 24. juunil 1940 (RT Lisa 58, 2. juuli 1940). Siseminister M. Unt pani talle süüks, et ta oli hävitanud kogu poliitilise politsei arhiivi. Edesalu arreteeriti 24. juunil 1940 ja on,jäänud teadmata kadunuks. Oma kogemuste tõttu Tallinna poliitilises politseis, kus valitses võigas õhkkond ja tegutsesid mitmed südametunnistuseta tüübid, kaldun arvamisele, et see asutus ei oleks kohkunud tagasi ükskõik missuguse korralduse täitmise eest. Ja kuna korralduse andjaks teoreetiliselt võis olla «Eesti politsei isa» K. Eenpalu, siis tema poliitiline ebaausus ja vastutustundeta võimutsemise iha mahuvad küll Sirk'i surma kohta käivate kuulduste ja oletuste raamistikku. Laskis ju Eenpalu «riiklikel kaalutlustel» esmakordselt Eestis teostada valimisvõltsimisi niihästi rahvahääletamisel kui ka riigivolikogu valimistel. Ütles ta ju oma kõnes politsei juhtidele, pärast 8. detsembri mässuplaani avastamist, et kohtukaitse ja vabaduste käsitamine ei ole kohaldatavad «vapside liikumisse kaudselt või otseselt segatud kodanikkude kohta» («Päevaleht», 22. jaan. 1936). Seetõttu võib pidada oletatavaks, et ta südametunnistus talle lubas samadel «riiklikel kaalutlustel» astuda ka veel teisi seadusi mõnitavaid ja päevavalgust kartvaid samme. Olgu märgitud, et K. Päts'i suur austaja ja tuline poolehoidja folklorist Oskar Loorits oma raamatus «Eesti ajaloo põhiprobleemid» nimetab K. Eenpalu't «auahnuse ja võimutungi kehastajaks, tsaariaegse põrandaaluse liikumise propagandistiks, järjest paremale tõmbuva autokraatia sillatalaks ja politseiriigi vaikiva seisukorra kõva käe abil juhitava demokraatia ideoloogiks».
Kui juba Sirk'i surma kohta käivate kuulduste alusel teoretiseerida, siis ei saa jätta nimetamata, et poliitilise politsei kõrval salaülesannete täitmisel tegutses Eestis veel Sõjavägede Staabi II osakond (luure- või teadeteosakond). Selle asutuse ülemateks olid vaikival ajastul järgimööda kolonelid Richard Maasing ja Villem Saarsen. Mõlemad elavad Stockholmis. Et vaikiva ajastu režiim oma toeks peale politsei pidas ka veel sõjaväge, siis pandi Staabi II osakonnale peale lisaülesandeid, milledega see normaalaegadel ei tegutsenud, ja koordineeriti selle tegevus režiimi püsimise huvides poliitilise politseiga. Olles kindel, et kol. Maasing, keda tundsin juba Vabadussõjast saadik, on teadlik paljudest vaikiva ajastu tõsiasjadest, mida avalikkuse eest varjati, pöördusin tema poole kirjaliku palvega mulle anda materjale mõningate konkreetsete küsimuste kohta. Kol. Maasing eelistas mulle mitte vastata. Sellest on sama kahju tõe selgitamise mõttes kui Torontos elava endise ministri J. Müller'i vaikimisest «asjade delikaatsuse pärast».
Kuna teada on, et Sirk'i juba Londonist ja Rotterdamist alates jälitati ja et Staabi II osakonna teenistuses seisid salaagendid nii sise- kui välismaal, võiks ajaloolast huvitada küsimus, missugusel viisil ja määral selle jälitamisega ühenduses seisis R. Maasing'ile ja V. Saarsen'ile allunud II osakond. «Riiklikud kaalutlused» või «sõjaväelised saladused» ei peaks praegu enam olema takistuseks tõe selgitamisele.
Mis puutub Sirk'i mõrvamise teooria üksikasjadesse, siis on kuulduste kaudu minu kõrvu ulatunud mitu versiooni ja J. Remmelgas'e poolt mulle nimetatud kahe poliitilise politsei assistendi nimed (kirjaliku loaga neid avaldada). Neid ei ole mõtet käsitleda, sest, nagu juba öeldud, ei saa väljakujunenud olukorras oletusi Sirk'i. mõrvamise kohta tõestada kohtulikus korras. Üks väga vähestest Eestist põgenema pääsnud poliitilise politsei assistentidest oli Herman Madisson (hilisema nimega Põldvere), kes Geislingenis Saksamaal suri tiisikusse. Tema teadis enne surma rääkida mitmele isikule (nende hulgas ka kirjanik Agu Kask;, kes elab Rootsis ja oli minu kaastööline Riigi Ringhäälingus), et Sirk olevat mõrvatud ja et tema mõrva tegelike korraldajate hulka olevat kuulunud J. Eiskop-Edesalu. Aga ka sellel tunnistusel ei ole kohtulikku väärtust, sest tunnistaja on surnud ja temast ei ole maha jäänud kirjalikku, vande all antud seletust.
Artur Sirk sündis 25. sept. 1900. a. Järvamaal Ambla vallas Sepa talus taluomaniku pojana. Alghariduse sai ta Pruuna algkoolis, hiljem õppis Tallinna kaubanduskoolis ja Peetri reaalkoolis. Läks koos teiste kooliõpilastega vabatahtlikuna Vabadussõtta ja teenis II laiaroopalisel soomusrongil. Isikliku vahvuse eest annetati talle II/3 Vabadusrist ja tasuta maa. Vabadussõja ajal lõpetas Eesti Sõjakooli esimese lennu koosseisus. Töö kõrval ohvitserina lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Kuulus korp. «Sakalasse», olles mõnda aega selle esimeheks. Pärast sõjaväest reservi minekut töötas Tallinnas vann. adv. Th. Rõuk'i juures abina, hiljem iseseisvalt vannutatud advokaadina. Abiellus Hilda Arnover'iga, abielust sündis tütar Viivu. Proua Sirk elas 1960. a. koos tütrega Upsalas Rootsis. Artur Sirk maeti laupäeval 9. okt. 1937 Helsingis suure rahvahulga osavõtul, kes andus meeleavaldusele. Sel puhul saatis Päts'i valitsus 27. okt. 1937 Soome valitsusele noodi, milles protesteeriti «eestivastaste demonstratsioonide» üle.
«Päevaleht» oma numbris 29. aug. 1937 pühendab A. Sirk'ile järgmise nekroloogi:

A. Sirk oli viimaseaja silmapaistvamaid ja populaarsemaid kujusid; hea organisaator, kaasakiskuv kõnemees ja ka sulemees, kes oskas mõjuda massidele sugestiivselt. Noore mehena mängis ta mõõduandvat osa üleriiklises organisatsioonis, jättes tahaplaanile hulga vanemaid, teeneterikkamaid ja suurema staažiga poliitika- ja sõjamehi samas organisatsioonis. Sellele pjedestaalile ei tõusnud A. Sirk mitte kui tavaline karjerist. Sirk'i võeti tema ringkondades kui endastmõistetavat juhti, kellesse suhtuti aukartusega. A. Sirk kui vabadussõjalaste liikumise keskne kuju — võiks ütelda selle liikumise sünnitaja tema politiseerimisse suundumise ajajärgul — on Eesti ajalukku jätnud oma jälje, mille hindamine kuulub tuleviku ajaloolastele.

Kui on juba juttu Sirk'ist ja ühenduses temaga vabadussõjalaste liikumisest kui sarnasest, olgu lisaks «Päevalehe» järelhüüdele Sirk'i isikule ja ta elutööle toodud veel mõned märkused. Päts'ist on teada, et ta tõsistel poliitilistel nõupidamistel (Karl Ast'iga) on lausunud Sirk'i kohta: «Või see jõmpsikas tahab valitseda riiki, mida teised on loonud!» Ei ole paikapidavaid andmeid, et Sirk oleks ihanud valitseda riiki säärasel ebademokraatlikul viisil, kui seda tegi Päts kuus aastat kestnud vaikival ajastul 1934—1940. See mees, keda Päts nimetab «jõmpsikaks», oli üks neist kooliõpilastest, kes kõige raskemal ajal omal algatusel läks rindele, ajal, kui vanemad ja «targemad» mehed hoidusid eluga riskeerimast, seletades, et ega suure Venemaa vastu ikka ei saa, ja pugedes kõrvale esimesest mobilisatsioonist, mis oli välja kuulutatud vabatahtlikuks täitmiseks. Võib-olla on peale Päts'i veel teisi, kes arvavad, et see oli ainult Päts, kes lõi Eesti riigi. Tõenäolisem aga on see, et peale Päts'i oli riigi loomisel veel muid mehi, nende seas ka neid noormehi, kes teoga näitasid, et nad on valmis Eesti riigi verisele sünnialtarile ohvripanusena andma oma kallima vara, oma elu. Nende seas oli ka Artur Sirk ja ilma nendeta ei oleks keegi saanud luua Eesti riiki, ka Päts mitte.
Mis puutub Sirk'i aatelisse elutöösse, vabadussõjalaste liikumisse, siis on selle eesmärke võrreldud kommunistide 1. detsembri veretööga, kommunistide riigiõõnestamise tegevusega, kommunistide püüetega püstitada diktatuuri. Sääraseid süüdistusi, mis kohtulikul uurimisel osutusid valeks, on esitatud ka Päts'i ja Laidoner'i suu läbi. Aga kui nüüd selles süüdistamiskampaanias, mille järelkajad veel tänapäev on paiguti kostmas paguluses, esmakordselt pöörata otsad ümber ja küsida, kes tõi sisepoliitiliseks võitluseks relvad tänavale, kas vabadussõjalased või Päts? Kes õõnestas maksvat riigikorda Põhiseaduse saboteerimisega, massiliste puhastustega riigi- ja omavalitsusametkonnas ja sõjaväes, samuti teisitimõtlejate tagakiusamisega? Kes tahtis kehtivat riigikorda asendada uuega, mida Päts nimetas kodadesüsteemiks ja Eenpalu juhitavaks demokraatiaks? Kes korraldas «tehtud» valimisi niihästi Rahvuskokku kui ka riigivolikokku? Kelle režiirni siseminister instrueeris avalikus kõnes temale alluvat politseid lööma käega seadusele ja kohtule, kui on tegemist «rahvavaenlaste-vabadussõjalaste» represseerimisega? Selliseid võrdlusküsimusi oleks esitada veel palju, kui ainult jätkuks ruumi. Ei ole kõik kuld, mis hiilgab, samuti mitte kõik tõde, mis vaikiva ajastu võimumehed ja nende propagandatalitus väitsid Sirk'ist ja vabadussõjalaste liikumise aadetest.
Omapoolse järelhüüdena Sirk'i isiku ja tema elutöö ideoloogilise külje mälestamiseks tahan kasutada Tallinna raekoja sisekäigul leiduvat vana gooti kirja, mida prof. Uluots oma kõnelustel minuga korduvalt tarvitas Sirk'i ja vabadussõjalaste kohta:

Recht bleibt und lässt sich nicht unterdrücken.
Ihm müssen weichen alle bösen Tücken.
(Õigus jääb ja ei lase end maha suruda,
Tema ees peavad taganema kõik kurjad kriukad).

1936. A. MAI SUURPROTSESS

Artur Sirk'i põgenemine Soomest, millega ta end välja lülitas tegeliku politiseerimise alalt, ja tema hilisem surm oli suureks kasuks K. Päts'i sisepoliitilistele taotlustele ja teretulnud lisaks tema rahvahääletamisel saavutatud «hiilgavale võidule». Seda «võitu» ja kasu suurendas veelgi vabadussõjalaste 8. dets. riigipöörde ettevalmistuse protsess, mis leidis aset 6.—25. maini 1936 sõjaringkonnakohtus. Mitte kohtuotsus kui selline ei toonud Pätsile triumfi oma suurimate vastaste üle. Kohtuotsus ei võinud tulla üllatusena avalikkusele, kuna vaikiva ajastu sõjaringkonnakohus oli jõudnud end renomeerida asutusena, kes otsuseid tegi eeskätt poliitilise otstarbekohasuse põhimõtte järgi. Protsessi efekt osutus Pätsile profiidiks peamiselt kahel põhjusel:
1) protsessile eelneva intensiivse propagandaga olid meeleolud vabadussõjalaste vastu üles köetud ja
2) vabadussõjalased esinesid kohtus nii, kuidas oma ideesse usku omavad poliitikategelased mitte ei peaks käituma.
Näitena meeleolude mõjutamisest vabadussõjalaste vastase eelarvamise loomiseks võib tuua «Päevalehe» artikli 8. maist 1936 pealkirja all «Vapside protsess»:

Artikkel on kirjutatud «Päevalehe» toimetusliikme О Mänd'i noolt . sama mees kirjutas aasta varem, pärast 1935. aasta vabadussõjalaste protsessi lõppu samas «Päevalehes»: «Süüdistused Vabadussõjalaste üle on osutunud oletusteks.» Nüüd võtab O. Mänd üles samad vanad, tõestamatuiks jäänud süüdistused ja käsitleb neid kui tõestatud fakte. On liigne nimetada, et säärane teguviis ei ole kooskõlas ajakirjaniku kutse-eetikaga.

Sõjakohtu süüpingil istub 155 meest, kaebealuseid vabariigi saadikust väiksema ametnikuni, professorist lihttööliseni, kindralist reameheni. Rekordiline on kaebealuste arv, rekordiliselt on ka kaitsjaid ja tunnistajaid. Kommunist Heideman'i palju aastaid tagasi olnud «149 protsessi» rekord on löödud. Käesolev protsess on kui viimane vastukaja vabariigi võitlusest nende vastu, kes vabariigi saatuse viisid kuristiku äärele.
Vapslus Eestis oli poliitilise ja majandusliku kriisi taim. Olukord paistis tõesti olevat lootusetu. Vapsluse hädaohtu nagu ei märgatudki. Veel siis, kui väga hästi teada oli, et vapslus tüürib diktatuuri poole, missugused püüded olid fikseeritud nende poolt esitatud Põhiseaduse muutmise kavas, veel siis ei osatud seda hädaohtu õieti hinnata. Erakondade juhtivad tegelased tegid vapside ukse ees kummardusi ja deklareerisid endid avalikult vapside projekti pooldajateks, vaatamata kõigile hädaohtudele.

Vabadussõjalaste ja nende projekti pooldajate hulka kuulutasid endid ka K. Päts ja kindral J. Laidoner ja pidasid nendega läbirääkimisi enne 12. märtsi 1934.

Eesti rahva enamus oli ilusaist lubadusist niivõrd mõjutatud, et ei annud endale aru ega küsinud, mis saab edasi. Juhtiv riigimees ütles, et rahvas oli palavikus, oli haige. Veel praegugi ei peeta paranemisprotsessi täiesti lõppenuks, millest olenevalt, ka Rahvuskogu valimised on nihkunud edasi. Vahepeal on rahvas poliitiliste küsimuste sõelumisest kõrval hoitud, et ta suudaks end jälle koguda ja tasakaalu tagasi saada. Rahva tähelepanu on köidetud mitmesuguste aktsioonidega, nagu seda olid ja on nimede muutmine, rahvuslippude propaganda, raamatuaasta, kodukaunistamine ja rida muid ettevõtteid, mis alles tulemas. Et vapside ja nende poolt läbi viidud Põhiseaduse suhtes ammugi ümberhinnangud aset on leidnud, seda tõendas kõige kujukamalt viimane rahvahääletus, kus riigivanema ettepanek rõhuva enamusega läbi läks.
8. detsember avas paljudelegi silmad. Avastati tasakaalu kaotanud inimeste meeletu katse, mis paljastas 1933. a. oktoobri-Põhiseaduse isade tõelised püüded: pääseda võimu juurde iga hinna eest. Kordub sama lugu, mida oleme minevikus mitmel korral võinud tähele panna kommunistide protsessis: reameestel polnud aimugi sellest, mida tegid juhid.

Juurdlusmaterjali vabadussõjalaste süüteo asjas kogunes kuus suurt köidet, kokku üle 6500 lehekülje tihedat masinakirja. Selles asjas vahistati 772 isikut. Poliitilise politsei juurdlusega selgitati 170 isiku süü, kelledest 7 isikut olid protsessi avamisel tagaotsitavad ja 163 peeti vanglas.
Pika süüdistusakti järel (65 Ihk.) pandi ühele osale kaebealustest süüks, et nad leppisid kokku Eesti vabariigis Põhiseadusega maksma pandud riigikorra vägivaldseks kukutamiseks (KrS § 74). Teist osa kaebealustest süüdistati selles, et nad eelpool mainitud rasket kuritegu ette valmistasid, soetades selleks plahvatusaineid ja sõjariistade ladu (KrS § 75). Mõnda kaebealust süüdistati selles, et ta ei teatanud mässukavatsusest sellekohastele võimudele. Edasi märgitakse süüdistusaktis, et kogu mässuürituses olevat tähtsal määral osa etendanud võõras tahe. Juurdlusandmeil olevat selgunud, et vabadussõjalaste kulutused seekordsel aktsioonil on ulatanud üle 100.000 krooni, seda tagasihoidlikul arvestusel. Kust see raha tuli, seda püüti selgitada, kuid selgust ei saadud.
Kohtumõistmise instantsiks oli jällegi sõjaringkonnakohus ja kohtupidamise kohaks Sõdurite Kodu hoone. Kohtu esimehe kohal istus kol.-ltn. Nikolai Helk ja kaasistujatena major A. Lindquist ja kapt.-major Pruun. Prokurörina esines kol. A. Traksman (uue nimega Traksmaa). Kaitsjate hulgast puudus seekord J. Teemant, kes prokuröri poolt oli kohtusse käsutatud tunnistajana (ka A. Piip, J. Tõnisson ja J. Uluots). Kaitsjate arvukast kogust võib mainida adv. A. Rei, Th. Rõuk, O. Pukk, Erik, Jauram, Gustavson, Soobik, Päss, Paul jt. Tunnistajaid oli kohtusse kutsutud 67. Nagu varemaltki, kuulus enamik tunnistajaist politsei ametkonda. Kohtuistungid olid avalikud. «Päevaleht» kirjutab:

Pealtkuulajaid oli protsessil piiratult, niipalju kui kitsas ruum seda lubas — peamiselt kaebealuste omakseid. Pealtkuulajad juhitakse hoovil olevasse väiksesse majja. Neil tuleb sealt läbi käia umbes nagu reisijail tollimajast. Vast selle järel on neil lubatud astuda kohtusaali. Huvitavat pilti pakub süüpingi võretaguse esimene rida, kus kõrvuti istumas Holland, Larka, Pusta, Tõrvand, prof. Vaabel, välisministeeriumi kõrgem ametnik Sammul ja teised. Säärane pilt vääriks jäädvustamist. Suur osa kaebealuseid (136) on toodud protsessi puhul Keskvanglast Lasnamäe vanglasse, mis asetseb Sõdurite Kodu lähedal. Punane autobuss, kus istuvad vapsid, käed raudus, sõidab Lasnamäelt alla Sõdurite Kodu õue.

Kohtulik arutamine kinnitas juba juurdlusel selgitatud asjaolusid ega avastanud mingeid uusi andmeid. Kuna asja sisuline külg juurdlusmaterjalide järgi juba eespool kirjeldatud, ei ole põhjust selle juurde enam tagasi tulla.
Pärast süüdistusakti ettelugemist küsib kohtuesimees kindral A. Larka'lt:

Kas teie tunnistate end süüdi selles, et teie 1935. a. Tallinnas ja Tartus kaitseseisukorra maksvuse ajal kokkuleppel teiste isikutega valmistasite ette Eesti vabariigis Põhiseadusega maksmapandud riigikorra vägivaldset muutmist sel teel, et organiseerisite lööksalku riigivanemale, vabariigi valitsuse liikmetele ja kaitsevägede ülemjuhatajale ning valitsusasutustele kallaletungimise sihiga vägivaldselt Eesti vabariigi etteotsa seada teisi isikuid, kes selleks seaduslikus korras ei olnud volitatud, ja riigi üldjuhtimine panna oma meestest koosneva asutuse, «Rahvuskongressi», peale, milline Põhiseaduses pole ette nähtud, muretsesite kallaletungi teostamiseks 10 kilo dünamiiti, 77 käsigranaati, püstolkuulipilduja ja käsirelvi, ja jaotasite omavahel osad ja ülesanded kallaletungi teostamisel ja määrasite kallaletungi aja 8. detsembriks 1935. a., kui vabariigi valitsus on «Estonia» teatrihoones, kusjuures selle raske kuriteo ettevalmistamine katkes kokkuleppinud isikutest olenemata põhjustel, et nad tabati politseivõimude poolt ja vahistati ööl vastu 8. detsembrit 1935. a., kusjuures teie võtsite osa nõupidamistest vabariigi valitsusele kallaletungimise kava koostamiseks ja olite riigipöörde läbiviimise puhul nähtud ette riigihoidjana — kas tunnistate ennast selles süüdi?

Kuulates ära selle pika küsimuse, A. Larka vastab rahulikult: «Ei tunnista süüdi.»
Järgnevalt pöördub kohtuesimees sama süüküsimusega 7. jalgväe rügemendi kapten H. Pedak'u poole. See vastab : «Tunnistan end süüdi, kuid mitte täies ulatuses. Muud ma ei saa omaks võtta, kui et kogusin andmeid mõningate väeosade kohta ja olin Tartu maantee rühma ülemaks. Mis puutub kallaletungisse, siis see oli muudetud ära. See otsus oli tehtud enne, kui politsei tuli Kadaka teele koosolijaid vahistama.»
Kohtualune kapten J. Holland vastab esimehele: «Süüdi ei tunnista. Kui Eesti vabariigi kodanik olen talitanud oma parima arusaamise järele.»
Saadik K. P. Pusta vastab: «Lükkan tagasi kui absoluutselt põhjendamata süüdistuse.» Vastanud, Pusta istub jälle ja jätkab naeratades kõnelust enda kõrval istuva prof. Vaabel'iga, kelle ilme on samuti naeratav.
Kindral J. Tõrvand vastab: «Kuidagi viisi ei tunne end süüdi olevat.»
Täielikult ei tunnista end süüdi keegi. Osaliselt võtavad süü omaks peale kapten Pedak'u veel viis reameest-kaebealust.
Enne tunnistajate vannutamist küsib esimees igalt tunnistajalt: «Kas olete kohtu poolt karistatud?» Tunnistaja J. Teemant vastab: «Jah, olen karistatud tsaariajal Peterburgi sõjaringkonna-kohtu otsusega üheaastase vangistusega» (käimalastud legendi järele pidi K. Päts'iga koos ka J. Teemant olema surma mõistetud tsaariajal— autor). Tunnistaja J. Tõnisson vastab, et ta on mõistetud kolmeks kuuks vangi Viiburi üleskutse eest.
Nagu varematelgi vabadussõjalaste protsessidel on prokuröri peatunnistajaks poliitilise politsei ametnikud. Esimese tunnistajana kuulatakse üle Tallinna poliitilise politsei komissar Julius Eiskop (Edesalu). Ta seletab järgmist («Päevaleht» 8. mai 1936):

Pärast vapside liidu sulgemist hakkasid vähemad vapsid omavahel nurisema, et Sirk on lasknud õige aja mööda minna võimu võtmiseks kohe peale Põhiseaduse läbiminekut.

Komissar Eiskop kurtis mulle korduvalt mu ülekuulamistel poliitilises politseis, et vapsid pole mehed, vaid poisikesed. Eiskop'i jutu järele oleks nad pidanud ja võinud käed püksi taskus Toompeale marssima ja valitsusliikmed oleks sõna lausumata «oma frakid ja portfellid riputanud varna ja lasknud jalga». «Vaat' niimoodi oleks vapsid pidanud tegema, olnuks nad mehed,» rõhutas Eiskop oma jutu tagatipuks.

Edasi sai teatavaks William Tomingas'e kavatsus võtta Pärnus kinni riigivanem ja valitsusliikmed, et neid küüditada Soome ja siis siin võim üle võtta. Tomingas'e kava aga langes ära, kuna Tomingas'e isik ei leidnud vapside seas küllaldaselt usaldust. Kuni Sirk'i põgenemiseni valitses vapside seas nagu peata olek. Pärast Sirk'i põgenemist aga hakati koondama oma ridu. Minule sai teatavaks, et vapsid astusid kontakti ka suletud poliitiliste parteide esindajatega («Päevalehe» sõrendus). Räägiti Soome abist, samuti ka Saksa abist. Räägiti ka seda, et Saksa abi tuleb hüljata, kuna eestlased ei poolda abi sakslastelt. Oli kuulda, et Sirk oli lasknud siit oma käsilastelt järele pärida, kes on Eesti rahvale enam vastumeelt, kas sakslased või K. Päts. Kõik need asjaolud lasid järeldada, et on ettevalmistusel võimu haaramine.

Järgmisena kuulati üle Tallinna—Harju abiprefekt B. Nykänen. Ta seletab, et 8. detsembri ööl kell 12.15 ta sai poliitilise politsei komissarilt J. Edesalult teada, et vapsid on koos Kadaka teel nr. 20. Ta sai korralduse sõita politseikooli kasvandikega ja ratsareserviga kohale ja arreteerida koosolekul viibijad. Tal oli kaasas maja hoovivärava ja II korra korteri (M. Kalm'i) ukse võtmed.
Kaitsja Rõuk: «Ega teil seal mingit eelvalvet ei olnud?»
Nykänen: «Ei, minul ei olnud seal eelvalvet. Ma ei tea, kuidas nad sinna kogunesid.»
Poliitilise politsei vanemassistent Valter Rõigas, kes on kuulanud üle J. Hollandi, Hj. Mäe, H. Pedak'u, A. Klassmani, A. Seiman'i ja teised, jutustab, mis ülekuulatud kaebealused temale tunnistanud. A. Seiman seletanud Rõigas'ele, et ta pole Kadaka tee koosolekul kuulnud ei väljaastumisest ega Isamaaliidu kongressist. A. Seiman üldse keeldunud seletusi andmast. Peakaebealune Holland on Rõigas'ele öelnud, et Kadaka teel koosolijad otsustasid väljaastumise ära jätta, kuna selgunud, et pole küllaldaselt relvi, pole kindel, kas kõik mehed välja tulevad ja pole ka pakilist vajadust väljaastumiseks.
Esimees küsib: «Kas Holland ise pooldas väljaastumist?»
Tunnistaja Rõigas: «Holland ütles, et ka temal olnud usk kadunud, et see ettevõte võiks õnnestuda.»
Esimees: «Kas Holland andis teile oma tunnistusi vabalt, mõjutuseta?»
Tunnistaja: «Jah, vabalt.»
Holland: «Kas polnud tehtud erikokkulepe, et kui mina kõik avameelselt üles tunnistan, siis vastutust kannavad ainult juhid ülalt kuni rühmaülemateni? Kõik teised pidid protsessist välja jääma.»
Tunnistaja: «Siin on ka osa inimesi välja jäätud. Kui see vastus ei rahulda, tuleb küsida minu ülemuselt.»
Holland: «Kas poliitilise politsei inspektor Tenson ei võtnud osa sellest kokkuleppest?»
Tunnistaja Rõigas: «Seda küsige temalt.»
Kaitsja Rõuk küsib: «Millega seletada, et mõned ülekuulatud kaebealused, näiteks Holland, on olnud väga jutukad?»
Assistent Rõigas: «Materjal oli nii tõendusrikas, et neil polnud mõtet salata.»
Kohtuesimees küsib kaebealuselt Hollandilt: «Kas see, mis teie tunnistajale seletasite, on õieti protokollitud, kas vastab see, tõele?»
Holland: «Jah, mina olen seda kõike tunnistajale seletanud. Mina sain aru, et mõned asjaosalised olid meievahelist kokkulepet rikkunud ja avaldanud seda, mida nad ei oleks pidanud avaldama. See ärritas mind ning seetõttu ma mõne üksikasja seletamisel vahest liialdasin.»
J. Holland'i osa juurdlusel antud tunnistuste asjas kerkib veel kord esile, kui sõna antakse kaebealusele kindral Tõrvand'ile seletuste andmiseks. J. Tõrvand jutustab, kuidas tal Holland'i palvel oli temaga 2. dets. kõnelus «nelja silma all» dr. Hj. Mäe majas Pääskülas. Holland esitas Tõrvand'ile 8. dets. riigipöörde tehnilise külje plaani ja küsis selle kohta Tõrvand'i arvamist. Tõrvand laitis plaani ära ja soovitas seda üritust mitte ette võtta. Ta kutsus 5. dets. dr. Mäe enda juurde ja palus Holland'ile üle anda järgmist: «Väljaastumist ei tohi olla mingil tingimusel. Kui on olemas side, siis teatage sellest ka Sirk'ile (dr. Mäe oma tunnistuses ütleb, et ta selle hoiatuse andis edasi veel samal päeval).

Ühenduses selle asjaoluga kirjutab dr. Mäe. 30. sept. 1960: «Mina pidasin kinni sellest, et mina ei tarvitse teada mitte rohkem kui seda, mille üle mina pean otsustama või andma nõu. Seepärast ma lasksin Sirk'i rääkida Lohjal üksinda Holland'iga, kuigi Sirk poleks keelanud minul juures olla, kui ma oleksin tahtnud. Samal põhjusel jätsin ma Tõrvand'i üksi Holland'iga, kuigi ma oleksin võinud juures olla. Sellest see tuligi, et mina esimest korda Hollandi kavatsustest kuulsin Kadaka tee koosolekul. Oleksin teadnud seda varem, siis oleksin ka mina pidanud aru Tõrvand'iga, keda ma väga hästi tundsin, ja oleksin teinud oma otsuseid või seadnud oma tingimusi varem.»

Kohtuesimees küsib Tõrvand'ilt: «Kas teie kui vanem sõjaväelane ei pidanud tarviliseks teatada sellest asjast kaitseväe-võimudele?»

Kindralmajor Jaan Tõrvand oli pikki aastaid (vist 12—13) Eesti kindralstaabi ülemaks, kuid vabastati sellelt kohalt paar päeva (7. märtsil 1934. a.) enne tema riigipöörde plaanidele sõjaväe ja selle juhtkonna poolt. Polnud mingi saladus, et meie kõrgemate sõjaväelaste enamus sümpatiseeris vabadussõjalastele, olid ju meie selleaegsed väeosade ülemad ise Vabadussõjast osa võtnud ja tundsid ühtekuuluvust vabadussõjalaste juhtidega, olles paljudega nendest sõpruses juba ühistest võitluspäevadest. Kindral Tõrvand Vabadussõjast osa ei võtnud, viibides sellal Lõuna Venemaal kindral Denikini armee koosseisus võitluses punaarmee vastu. Ta arreteeriti kommunistide poolt 1940. a. ja on jäänud kadunuks.

Tõrvand: «Olin iseäralikus seisukorras. Olin Holland'ile lubanud kõnelda nelja silma all. Pealegi mul oli ka mulje, et väljaastumine jääb ära.»
Esimees: «Kas teie ei lubanud Holland'ile tõmmata kaasa teisi kõrgemaid kaitseväelasi?»
Tõrvand: «Ei.»
Esimees: «Kas teie ei öelnud Holland'ile, et mässukavas aukusid ei leidu?»
Tõrvand: «Ei ole end niimoodi väljendanud.»
Esimees: «Kas teie pole öelnud, et mina ka teist teed ei näe kui võim üle võtta?»
Tõrvand: «Ei, seda ma pole öelnud.»
Seda kõike, mida Tõrvand eitab, on Holland seletanud juurdlusel vastupidises mõttes. Esimees küsib Tõrvand'ilt: «Kas Holland on selle kõik välja mõelnud?»
Tõrvand: «Ma ei tea, kust need laused on tulnud.»
Nüüd pöördub esimees kaebealuse Holland'i poole: «Teie ütlesite varemalt, et teie juurdlusel antud seletused vastavad tõele. Kinnitate ka nüüd, et see on nii?»
Holland: «Protokollides on palju ebatäpsusi.»
Esimees: «Kord kõnelete ühtviisi, nüüd jälle teistmoodi.»
Holland: «Minu ülekuulamine kestis 20 päeva, olin muutunud ükskõikseks.»
Esimees: «Teie seletasite eeluurimisel, et Tõrvand on öelnud, et kavas ei ole auke, et ei ole teist teed kui võim üle võtta. Lugesite protokolli läbi ja kinnitasite oma allkirjaga.»
Holland: «Siin on tegemist tähelepanematusega lugemisel.»
Esimees: «Tahate öelda, et need laused on protokollija poolt välja mõeldud? Kas see on välja mõeldud, et Tõrvand lubas tõmmata kaasa kõrgemaid kaitseväelasi?»
Holland: «Seda juttu rääkis Pedak.»
Kuid Pedak vastab küsimuse peale, et tema ei mäleta — jutte olevat olnud palju. Järsku tõuseb püsti kaebealune Baum (üks väikestest reameestest, kes seni on simuleerinud vaimuhaigust) ja põrutab üle saali: «Mina tean neid jutte ja kõike muud.»
Õhk oli seni olnud täis pinevust, nüüd aga puhketakse naerma.
«Palun rahu,» hüüab esimees.
Poliitilise politsei assistent S. Järvits on muude kaebealuste hulgas kuulanud üle ka kapten H. Pedak'u. See küsib assistent Järvits'alt: «Kas ei kestnud minu ülekuulamine 15 päeva?»
Järvits: «Ei mäleta.»
Esimees küsib Pedak'ult: «Kas jääte selle juurde, nagu omal ajal seletasite, et teil oli kavatsus kogu mässuplaani üles anda võimudele?»
Kaebealune Pedak: «Just nii.»
Advokaat Paul küsib: «Kui teil niisugune kavatsus oli, miks teie seda ei teinud siis, kui käisite parkide direktori Peeter Päts'i jutul?»
Pedak: «Sellele küsimusele ei soovi vastata.»
Kaitsja Jauram küsib tunnistajalt Järvits'alt: «Mis mulje teile jäi, kas Pedak kõneles avameelselt tõtt?»
Järvits: «Jah. Pedak sai aru, et see on raske kuritegu, ta tahtis avameelse ülestunnistamisega teenida karistuse kergendust.»
Esimees küsib kaebealuselt major Martinson'ilt, keda süüdistatakse selles, et ta mässuplaani üles ei annud: «Kas Pedak rääkis teile, et vapsidel on vägivaldse riigipöörde kavatsus?»
Martinson: «Ei rääkinud.»
Esimees pöördub Pedak'i poole: «Kas teie olete niisugust juttu rääkinud Martinson'ile?»
Pedak: «Just nii. Olen rääkinud küll.»

Nii Holland'i kui ka Pedak'u poolt antud tunnistustes ja nende käitumises ühe või teise kaaskaebealuse suhtes on palju kahtlaseid ja mõtlemapanevaid vastuoksusi. Dr. Hj. Mäe kirjutab: «Minnes Hollandi juurde mõni päev enne 8. dets., kohtasin teda tänaval tema korteri lähedal, samuti koju minemas. Läksime koos. Tema ukse postkastis oli sedel. Holland võttis selle välja, milles major H. Stockeby teatas, et tema loobub temale antud ülesandest. Holland ütles, et sellest on kahju, kuna Stockeby'l oli olnud tähtis ülesanne teostada. Stockeby't vastutusele ei võetud selles, et ta ei teatanud midagi ametivõimudele. Ei vallandatud teda ka sõjaväest, vaid ülendati õige pea kolonelleitnandiks. Ning imelikul kombel Holland, kes nii palju nimesid üles andis, jättis Stockeby reetmata. Eks neid ülesandjaid võis olla rohkemgi. Mina isiklikult kahtlustan K. A. Jalakas't koostöös poliitilise politseiga.»

Poliitilise politsei assistent A. Riis on üle kuulanud 14 kaebealust, nende seas ka Paul Laaman'i. Kaitsja Jauram küsib tunnistajalt Riis'ilt: «Mis mulje teie saite, kas Laaman rääkis tõtt?
Tunnistaja: «Sain mulje, et ta ei valeta.»
Kaebealune Laaman: «Kas võtsite tarvitusele abinõusid selleks, et sundida mind rääkima?»
Tunnistaja: «Teie seletasite vabalt.»
Laaman: «Minu abikaasa oli ka vahi all. Kas teie ei lubanud vabastada minu abikaasa, kui seletan kõik ära?»
Tunnistaja Riis: «Seda ma ei lubanud.»
Esimees küsib Laaman'ilt: «Kas tunnistaja Riis'i seletus vastab tõele?»
Laaman: «Jah, ma avaldasin talle tõtt. Kuid oma kaasvõitlejaid ma ei tahtnud välja anda. Nimed ma avaldasin mõjutuse tõttu.»
Kohtulaua ette kutsutakse tunnistajana Jaan Tõnisson. Mitmekordne riigivanem ja opositsiooni juht teatab, et ta kogu asjast ei tea muud kui seda, mis talle teatavaks saanud ajakirjanduse kaudu levitatud ametlikest seletustest. Esimees küsib: «Kas vapsidel oli ühendus opositsiooni parteidega?»
Tõnisson: «Kuna poliitilised erakonnad on suletud, võidi kõnelda üksikute isikutega.»
Esimees: «Kas ei kõneldud riigikogu kokkukutsumisest, et avaldada valitsusele umbusaldust ja panna ametisse erapooletu valitsus?»
Tõnisson: «Kõnelusi võis ju olla inimeste vahel ühest või teisest võimalusest.»
Esimees: «Kas keegi keskerakonna liikmeskonnast ei palunud vapsidelt kaitset riigikogule tema kokkuastumiseks?»
Tõnisson: «Mis juttu võib sellest olla, mis on kõneldud üksikute isikute vahel.»
Esimees: «Kas vapsidel ei olnud ühendus Ilmar Tõnisson'iga (Jaan Tõnissoni poeg)?»
Tõnisson: «Tean seda, et Ilmar Tõnissoni kuulati üle 9 tundi ja et ta lasti vabaks süüdistuste puudumisel.»
Esimees: «Kas vapsidel oli põhjust arvata, et keskerakond läheb nendega kaasa?»
Tõnisson: «Erakond keelu tõttu tegutseda ei saanud, seepärast ei ole teada erakonna seisukoht.»
Esimees: «Kas teate, kuidas sattus teie nimi vapside Rahvuskongressi koosseisu?»
Tõnisson: «Ei tea.»
Seejärgi tunnistaja vabastati. Torkab silma küsimuste valik, mille esimees N. Helk esitas J. Tõnisson'ile, ilmselt kõrgemalt poolt saadud instruktsioonide järele. See oli lõksu seadmine Tõnisson'ile. Ainus «jah» tema poolt ühele või teisele küsimusele oleks tema viinud kaebealuste pingile. Huvitavad on Tõnisson'i vastused — ta ei jaata küsimusi ega ka otseselt ei eita.
Järgmisena kuulatakse üle tunnistajana endine riigivanem advokaat Jaan Teemant.
Esimees küsib temalt: «Mida teate käesolevas asjas?»
Teemant: «Mitte midagi. Magasin, kui minu juurde tuli poliitiline politsei koos prokuröriga.»
Esimees: «Mida teate kavatsusest kutsuda kokku riigikogu?»
Teemant: «Kuuldused olid.»
Esimees: «Kas teie seda ei tea, et riigikogu pidi kokku tulema umbusu avaldamiseks valitsusele?»
Teemant: «Ei tea.»
Esimees: «Võimu ülevõtmise kavatsus oli teile teadmata?»
Teemant: «Seda ma ei teadnud. Ma ei tea, kas niisugust kavatsust üldse on olnudki. Loen lehti, kuid ma pean ütlema, et ma neid ei usu.»
See vastus esimehele ilmselt ei meeldinud. Aga ta võttis end kokku küsitlemise jätkamiseks rahulikus toonis: «Kas vapsidel oli läbirääkimisi koostööks teiste poliitiliste erakondadega?»
Teemant: «Minu poliitiline maailmavaade ei ole sõltuv teistest. Tean, et vabadussõjalaste keskel on palju lugupeetud isikuid, kellel on suured teened Vabadussõjas. Sõjameeste ees on mul isiklikult alati eriline autunne. Kuid mina ei ole neile lähenenud.»
Seejärel lubatakse Teemant'il kohtust lahkuda. Lahkudes hallipäine vana poliitikategelane teeb kummarduse kaebealuste poole. Osa tähtsamaid kaebealuseid teevad talle kummarduse vastu.
Siis kutsutakse ette tunnistajana prof. J. Uluots. Ta jutustab: «8. detsembri hommikul kella 6 paiku tuli minu majja politsei. Tehti põhjalik läbiotsimine, kestis 4 tundi. Politsei jaoskonnas, kuhu mind viidi, seletati, missugused sündmused on aset leidnud Tallinnas. Siis lasti mind alla kirjutada paberile, millega mind kuulutati arreteerituks. Mind viidi jaama. Vagunist aga toodi mind tagasi politseisse. Mind lasti koju, kuid hoiti koduses arestis. »
Esimees: «Kuidas seletate, et teie nime kasutati Rahvuskongressis?»
Uluots: «Võin teha ainult oletusi, lähemalt midagi ei tea.»
Esimees: «Kas vapsidel oli ühendus poliitiliste rühmadega?»
Uluots: «Ei tea.»
Uluots'al lubatakse lahkuda.
Tunnistaja Jaan Zimmerman teab kõnelda K. R. Pusta käigust A. Sirk'i juurde märtsi algul 1934.
Esimees: «Kas Sirk'i juures ei olnud juttu ministrikohast?»
Tunnistaja: «Ei olnud.»
Esimees: «Kust see kohe teatavaks sai, et teie käisite koos Pusta'ga Sirk'i juures?»
Tunnistaja: «Pusta ise oli sellest kõnelnud välisministrile ja ta abile.»
Esimees: « Kaebealune Pusta, kas soovite sel puhul midagi seletada?»
Pusta: « Jah, Ma ei teinud sellest mingit saladust. Elasin tol korral Eenpalu juures ja teatasin ka temale samal päeval oma käigust Sirk'i juurde. Välissaadikul ei ole keelatud hankida informatsiooni isiklikult. Mina ütlesin Sirk'ile, et mind häirib nende propaganda. Jutuajamine kestis veerand tundi.»
Esimees: «Kas teile pole vapside poolt tehtud ettepanekut olla nende välisministriks?»
Pusta: «Ei ole.»
Esimees: «Kuidas ise saate aru sellest, et teid on määratud nende välisministriks?»
Pusta: «Seda ma ei tea. Kuulsin poliitilise politsei assistendi Rõigas'e käest, et Sirk on Soomes nõupidamisel ütelnud, et välisministri kohal peaks olema tuntud nimega isik. Kui see võib olla põhjuseks, siis on seda tehtud ilma minu teadmata.»
Prof. Vaabel ja Jüri Sammul vastavad samuti eitavalt kohtu-esimehe küsimustele — kas neil on teada, mispärast nende nimesid on kasutatud riigipöörajate poolt.
Tunnistajate ülekuulamise lõppemisel annab kohtuesimees sõna kaebealustele, kui keegi neist peaks soovima anda seletusi. Ta pöördub esmalt A. Larka poole: «Kas soovite seletada?»
A. Larka: «Ei soovi.»
Samuti teatab pea-kaebealune J. Holland, et tema ei soovi seletuseks sõna. Ka ei soovi kaebealune H. Pedak kasutada sõnaõigust seletuse andmiseks. Rida kaaskaebealuseid soovib talle esitada küsimusi, milledele vastamisest aga Pedak loobub. A. Seiman teatab lühidalt, et mis puutub väljaastumise aktsioonisse, siis oli temal ette teada, et sellest midagi välja ei tule, «sest et ei saadud teha ettevalmistustööd niipalju, kui seda vaja oli».
Pikema sõnavõtuga esinevad kaebealuste suurest kogust õigupoolest ainult P. Laaman ja dr. Hj. Mäe. P. Laamani sõnavõtt on pühendatud peamiselt kaaskaebealuse H. Pedak'u ründamisele, kellele ta ette heidab, et see olevat avaldanud juurdlusel palju ebatõtt. Ainsaks meheks, kes sellel poliitilisel suurprotsessil kaebealuste pingilt esines poliitiliste ja ideoloogiliste avaldustega, osutus dr. Hj. Mäe. Mis ta tegelikult kohtus ütles, ei ole dokumentaalselt säilitatud.

Autori palvel on dr. Mäe materjalide andmise korras lühidalt märkinud selle kohta järgmist: «Mina ütlesin viimases sõnas kokkuvõetult järgmist: «Meie tegutsesime nagu minagi legitiimsuse seisukohalt ning olime veendunud täitmast oma kohustust maksva Põhiseaduse kaitseks. Päts ütles, et tema tegutseb riikliku otstarbekohasuse seisukohalt, legitiimsusega mitte arvestades. Tema on võitnud — rahvahääletus andis temale õiguse. Kuigi mul on kahju sellest, aga meie kui demokraadid respekteerime rahva enamuse otsust. Tegelikult on selle otsuse läbi lahenenud sisepoliitiline pinevus, nii et praktiliselt tuli meie tegevus kasuks sisepoliitilise elu normaliseerimisele. Ma loodan, et seda asjaolu kohus arvestab kohtualuste kasuks. Ma palun mind õigeks mõista.»»
Tegelikult oli nõnda, et suur enamus kohtualuseid dr. Mäe kõne tõttu loobusid viimasest sõnast, väljaarvatud ametlik lause: «Palun õigeks mõista.»

«Päevalehe» referaat, mille propagandatalitus on väikseks kärpinud kui sinepi-iva ja mille sisu on sama talituse poolt ette kirjutatud, annab edasi järgmist (18. mai 1936):

Seletamiseks võtab sõna dr. Hjalmar Mäe. Ta ütleb: «Ma olen oma südame ja hingega selle idee juures olnud ja ma olen tahtlikult teinud seda kõike, mis ma olen juba eeluurimisel üles tunnistanud. Oma elu kestes pole ma valetanud ega taha seda teha ka siin, kui ütlen, et kaebealuse Pedak'u seletustest on suur osa vale. Oma teo motiividest pean ütlema, et astusin Vabadussõjalaste Liitu vabatahtlikult. Minu arusaamine oli, et ei ole valitsust, kelle taga seisaks kogu rahvas.»
Edasi Mäe kõneleb sellest, miks tema on rahuldamata, puudutades Põhiseadust.

See osa dr. Mäe kõnest, milles ta puudutas Põhiseaduses ette nähtud ja K. Päts'i poolt täitmata jäätud asjaolusid, keelustati Riikliku Propagandatalituse poolt. Keeld tehti ajalehtede toimetustele teatavaks sellekohase lühinotiitsi kaudu. Selliste notiitside järgi käisid Toompeal tavaliselt ajalehtede jooksupoisid.

Esimees küsib vahele: «Ka Põhiseaduses on nähtud ette vägivaldne väljaastumine?»

Põhiseadus ei näinud tõesti mitte ette vägivaldset riigipööret. Aga ometi panid riigipöörde toime K. Päts ja J. Laidoner.

«Ei ole,» vastab Mäe, seletades, et nemad on loobunud vägivaldse väljaastumise kavatsusest. Oma kõne lõpetab Mäe eestkostmisega Pusta, Vaabeli ja Sammuli suhtes, et nemad olevat tõmmatud asjasse nende eneste teadmata. «Küll nemad ise eneste eest kõnelevad,» katkestab esimees.

See on kõik, mida 8. detsembri aktsiooni ideoloogiliste ja poliitiliste põhjuste kohta oli võimude poolt lubatud avalikkusele teatavaks teha. Kaebealused Pusta, Vaabel, Sammul, Luiga ja Tõrvand deklareerivad, et neil ei ole enam midagi seletada.
Seejärgi kohtuesimees kuulutab kohtuliku uurimise lõppenuks ja annab sõna söjaprokurörile süüdistuskõneks. Prokurör kol. A. Trakman ütleb järgmist («Päevaleht» 19. mai 1936):

Eelmises protsessis oli tegemist seadusliku organisatsiooni seadusevastase teoga, siin aga on vapsid juba kohtu ees põrandaaluse organisatsioonina. Sellest organisatsioonist on teada, et üks opositsiooni esindaja käis isegi koos Hollandiga Soomes, kuid Holland selle tegelase nime ei avalda. Käsk Kadaka tee koosoleku kokkukutsumiseks tuli Sirk'ilt. Väljaastumine oli otsustatud juba Soomes. Kava oli verine. Nii lihtsalt ei saa valitsust arreteerida, paratamatult tuli arvestada verevalamisega. Kaebealused püüavad seletada, et Kadaka teel arutati küsimust, kas välja-astuda või mitte. See ei olnud nii. Koosolijad arutasid, kuidas välja astuda. Saabus lõpuks teade, et juht ei saa sõita ja et pole saabunud ka osa relvi. Noh, siis otsustati, et väljaastumine jääb 8. detsembril ära. Ei ole näha, et oleks otsustatud loobuda väljaastumisest üldse, tegemist oli ainult edasilükkamisega. Vapside reameeste seisukoht oli: Põhiseadus ei ole maksev seepärast, et vapsid ei ole võimul. On vapsid võimul, pidi ka Põhiseadus olema maksev.
Edasi kol. Trakman asub üksikute kaebealuste süü spetsifitseerimisele. «Tõrvandi osa piirdub nõuandmisega,» ütleb prokurör. «Tema vastub kõneleb juba see asjaolu, et tema poole pöörduti, sest igaühe poole ei pöörduta. Tõrvand ei ole rahul praeguse valitsusega. Ta kirjutab oma päevaraamatusse, et mis need vapsid magavad. Luiga ja Martinson ei teatanud mässukavast ametivõimudele. Mis puutub kaebealustesse Vaabelisse, Pustasse, Sammulisse ja kapten Kuusesse, siis nende süüdistuseks minul puuduvad andmed — loobun süüdistustest nende vastu,» lõpetab prokurör oma kahe tunni pikkuse kõne.

Kaitsekõned algasid adv. Rõuki sõnavõtuga. See on alljärgnevalt esitatud propagandatalituse versioonis «Päevalehe» järele (20. mai 1936):

Th. Rõuk ütleb: « Asja valgustavad peamiselt kaebealuste eneste seletused. Seda on ka kõik poliitilise politsei assistentide tunnistused, mis ei ole muud kui kaebealuste seletuste ümberjutustamised. Niipalju kohtus esitatud tõenduste suhtes.
Et asi oleks verine olnud, nagu prokurör ütleb, seda mina ei usu. Asja ei võetud nii tõsiselt. Pea-kaebealune Holland ütleb, et tal puudus usk asjasse.»
Rõuk vaidleb prokuröri väite vastu, et Kadaka teel ei otsustatud seda, kas astuda välja, vaid arutati ainult, kuidas välja astuda. Rõuk asub oma kaitsealuse Hollandi seisukohal, et Kadaka teele kutsuti koosolek selleks, et otsustada, kas välja astuda või mitte. Ja otsustati mitte välja astuda. Miks Tõrvand, Rõugu teine kaitsealune, ei teatanud asjast ametivõimudele? Esiteks, ta uskunud, et oma autoriteediga ta on paralüseerinud kogu selle väljaastumise kavatsuse niikuinii. Teiseks, ta oli kartnud sattuda rumalasse seisukorda, teatades asjast võimudele, kes asja uurima hakates oleks leidnud, et ei olegi midagi tõsist kui vaid Hollandi jutt. Kaitsja Rõugu kõne kestis poolteist tundi.

Adv. Sergei Paul kõneles põhjustest, mis ajasid kaebealused sellele kavatsusele. Neid põhjusi aitavad mõista Kadaka teel leitud proklamatsioonid rahvale ja dr. Hj. Mäe kohtus antud seletus. Vabadussõjalased ootasid valimisi, et panna Põhiseadus täielikult maksma. See oli nende idee ja igatsus. Nad olid valmis Põhiseaduse kehtestamist üritama ka revolutsiooniliselt. Seda teadsid tähtsamad tegelased. Reamehed seda ei teadnud. Miks jäi väljaastumine ära? Mitte üksi seepärast, et ei saabunud relvad, vaid ka seepärast, et ei tahetud verevalamist.
Adv. A. Rei (prof. Vaabel'i ja Sammul'i kaitsja) avaldas rahuldust, et prokurör oli loobunud süüdistamast tema kaitsealuseid. «Nii kergemeelset, optimistlikku riigipööramise katset ei ole maailm näinud. Salavandeseltslased uskusid, et valitsus on nagu karu, kes magab talveund ja keda on kerge võtta paljaste kätega,» ütles A. Rei.
Adv. Jauram (P. Laamani kaitsja) väitis:

Kui pea-kaebealuseid ei oleks tabatud Kadaka teel koosolekul, olen kindel, et protsess oleks jäänud ära, nagu oleks jäänud ära ka väljaastumine. Ma palun seda karistuse määramisel arvesse võtta. Karistuse määramisel palun arvestada ka seda, et vapsism on surnud, on läinud ajalukku. Omal ajal oli vapsism õigustatud, praegu ei ole temal enam õigustust. Ma ei ole mitte nii arg, et ma ei julgeks öelda, et Laamanil on õigus Põhiseaduse suhtes, kuid sellele asjaolule tuleb vilistada siis, kui riik ja rahvas on hädaohus.

«Päevaleht» (21. mail 1936) märgib kaitsekõnede kohta:

Ükski kaitsjaist ei püüdnud õigustada vapsismi. Nende kõned olid asjalikud. Ei olnud märgata püüet kõnelda aknast välja tänavale, nagu seda võiks ette tulla suure poliitilise protsessi puhul. Palju etteheiteid langes kaebealusele Pedakule. Kui teiste kaebealuste jaoks oli ainult prokuröri süüdistuskõne, siis oli Pedak sunnitud kuulama ära rohkem kui tosin süüdistuskõnesid. Seda kaaskaebealuste kaitsjani. See on seletatav sellega, et paljude kaebealuste süü oli rajatud tema inkrimineerivatele tunnistustele, mida kohtukeeles nimetatakse rõõnaks. Adv. Jauram tõi Pedaku aumõiste võrdluseks seda ette, et Jaapanis ebaõnnestunud putši puhul ohvitserid mõistsid endi üle ise kohut. Pedak on aga säärane aumees, kes veeretab kogu süü kaaslastele. Kaitsekõnede kestes mässu juht Holland näis ilmselt väsinud. Väsinud ilmega istus omal kohal ka kindral Tõrvand, kes sageli lasi silmad kinni.

Pärast kaitsekõnede ärakuulamist kohus annab kaebealustele viimase sõna. «Kaebealune Larka, teil on viimane sõna,» avab kohtuesimees kohtuliku uurimise viimase järgu. Larka tõuseb ja lausub lihtsalt: «Palun õigeks mõista.»
«Istuge,» ütleb esimees. «Kaebealune Pedak, teil on viimane sõna.»
Pedak: «Oma viimases sõnas pean kõnelema pikemalt seepärast, et olen oma süü üles tunnistanud ja see on tekitanud rahulolematust mu kaaskaebealuste seas. Olen julgenud end avameelselt süüdi tunnistada, pole ka häbenenud oma tegu kahetseda. Oma rahulolematust on avaldanud just need, kes ise enne mind on tunnistanud ja kelle seletused löödi mulle nina alla. Veel on nurisetud, et mina jäin siin vastuseid võlgu. Kaaskaebealustele ma ei vastanud, sest ei tahtnud korrata nende osa. Kaitsjatele ma ei vastanud seepärast, et ei tahtnud anda neile ninanipsu. Palun määrata mulle, kui võimalik, mitte sunnitöö, vaid vangistus ja seegi tingimisi.»
Kaebealune Holland ei kasuta viimast sõna avalduste tegemiseks, vaid ütleb lühidalt: «Palun õigeks mõista.»
Kaebealune Seiman ütleb, et tema vaated on samad kui dr. Mäel, kes neid oli seletanud kohtule. «Mina ei saa leppida sääraste vaadetega, nagu siin ette tõid mõned kaitsjad, kellel hea või kõrge koht käes,» ütleb Seiman kibestatuna mõne kaitsja seletusest, et vapside liikumisel ei ole enam õigustust. «Ma ei näe oma tegevuses kuritegu, palun õigeks mõista,» lõpetab Seiman.
Kaebealune Laaman ütleb oma viimases sõnas, et ta on avaldanud asja suhtes tõtt algusest peale, süüdi ta ei tunne end olevat. Laaman kõneleb demokraatiast, parlamentaarsest korrast, kodanike vabadustest ja nende vägistamisest valitsusvõimu poolt. Esimees teeb talle korduvalt märkusi ja hoiatusi. Laaman ütleb lõpuks: «Mina igal juhul alistun rahva enamuse tahtele. Nüüdne rahvahääletuse tulemus on mulle püha, mina alistun sellele.»
Dr. Hj. Mäe kasutab oma viimast sõna pikemaks seletuseks. See on samade mõtete kordamine, mis juba eespool refereeritud ja joonealuses kommenteeritud dr. Mäe enda poolt. On siiski kohane kõrvutada seda «Päevalehe» tekstiga, mis on alljärgnev:

Kadaka teel sai otsustatud, et selle vähese meeste arvuga ei saa väljaastumist ette võtta. Holland tegi juba enne koosolekut vastu-korralduse, et mehed ei tarvitse 8. dets. kodus olla. Riigivanem on seletanud, et praegune Põhiseadus on sündinud kirgede möllu ajal, see polevat hea ja et seepärast tema ei pane Põhiseadust täiel määral maksma, vaid teeb uue. See võib olla seletatud riigitarkuse seisukohalt. Minul on teine seisukoht — juriidiline. Vahepeal on rahva enamus rahvahääletusel kiitnud heaks Pätsi seisukoha. Mul jääb vaid tunnistada, et vähemus peab nüüd selle seisukoha omaks võtma. Ei ole ühtegi vabadussõjalast, kes oleks tahtnud või tahaks minna rahva enamuse vastu. Meie vahistamine andis tõuke rahvahääletamise ettevõtmiseks ja rahvahääletuse tulemusega on lahenenud sisepoliitiline pinge. Nõnda on meie vahistamine toonud praktiliselt riigielule määramatu suure kasu. See ilmsiks saanud kasu peaks kasuks tulema ka meile, asjaosalistele Põhiseaduse kriisi lahenemisel. Kohus võib seetõttu vaadata protsessile hoopis teise pilguga. Palun mõista õigeks.

Kõik ülejäänud kaebealused paluvad endid lühidate sõnadega õigeks mõista.
Kohtuotsus lõppvormis kuulutati välja 28. mail 1936. a. See-järgi karistati KrS §§ 51 ja 74 j. 2. alusel ühes kõikide õiguste kaotusega, mida hiljem täiendati veel omapärase nuhtlemisega (vaata lisa).
20-aastase sunnitööga
J. Holland
A. Seiman
P. Laaman
A. Klassman
H. Pedak
L. Pallon
Hj. Mäe
E. Kubbo
B. Väli

15-aastase sunnitööga
A. Larka
K. Podrätsik
V. Puskar
A. Allik
M. Kalm
A. Liivak

12-aastase sunnitööga
A. Vilt
N. Tuiman
A. Sampka
H. Paris

KrS §§ 51 ja 75 järgi karistati ühes kõikide õiguste kaotusega:
15-aastase sunnitööga
A. Buldas
H. Saar
J. Leeman
J. Tõrvand
H. Kubbo
K. Reinbaum
J. Kitsel
A. Pank
R. Krusement
R. Kivi
R. Reiter
H. Frank
A. Paavel
K. Dobrus

Sama KrS §§ 51 ja 75 järgi ühes kõikide õiguste kaotusega karistati 10-aastase sunnitööga 29 vähemat reameest; 6-aastase sunnitööga 41 reameest ja 4-aastase sunnitööga 14 reameest. Sama §§ 51 ja 75 põhjal karistati ilma õiguste kaotuseta 3-aastase vangimajaga 14 reameest ja 2-aastase vangimajaga tingimisi 12 reameest.
KrS § 146 p. 2 alusel määrati karistuseks ilma õiguste kaotuseta 6 kuud vangimaja kol. Oskar Luiga'le ja major Arnold Martinson'ile.
KrS § 147 р. 1 põhjal määrati õiguste kaotuseta ja tingimisi 6 kuud vangimaja J. Ingel'ile ja L. Varrefile.
Mõisteti õigeks: K. R. Pusta, J. Vaabel, J. Sammul, J. Keerig A. Kuusk, O. Mitt, A. Ohvrill ja A. Takel.

See Eesti kõigi aegade suurim kohtuprotsess on mitmes suhtes tähelepanuväärne. Peaaegu kõik tõendid on pärit kaebealuste endi suust. Tunnistajate, poliitilise politsei ametnike seletused on vaid ümberjutustused kaebealuste poolt neile politseis antud tunnistustest. On vajalik veelkord meenutada, et Eesti kohtukord ei lubanud politsei protokolle käsitleda kohtuliku materjalina. Pätsi režiimi ajal aga toodi need protokollid siiski kohtulikku uurimisse sisse sel viisil, et poliitilise politsei ametnikud käsutati kohtusse kroonu «tunnistajatena». Peakaebealusele J. Hollandile oli poliitilise politsei inspektori Aleksander Tensoni (Tuulse) kaudu antud võimude lubadus, et kedagi ei võeta vastutusele rühmaülematest allapoole, kui Holland avameelselt üles tunnistab kogu riigipöörde kavatsuse.

J. Hollandi poolt kohtus tehtud avaldus mingi kõrgemalt poolt antud lubaduse kohta tekitas kohtupubliku, kaaskaebealuste ja kaitsjate hulgas põhjendatud hämmastust. J. Hollandi avaldusest loeti välja, nagu oleksid tal olnud mingid eraviisilised läbirääkimised poliitilise politsei või veelgi kõrgemate võimudega (J. Holland ei nimetanud kohtus, kes talle PP inspektori Tuulse kaudu sellise lubaduse oli annud). Oli ju J. Holland teadlik nagu iga teinegi, et ametivõimud pidid rakendama karistusseadusi teostatud roimade kohta käivate paragrahvide koosseisude kohaselt, mitte aga mingite ette sõlmitud kokkulepetest sõltuvalt. Hollandi avaldus andis põhjust kahtlustusteks, et ta mässukatse ettevalmistuse pea juhina oli seotud poliitilise politsei direktiividega. Kui «väiksemate vendade» vastutusele võtmisest loobumise lubadus kõrgemalt poolt tõesti J. Hollandile oli antud ja ta seda siiralt uskus, siis tõendab see J. H. kahetsusväärset naiivsust, millega ta tegi kurja oma kaaslastele.
Lõplikku selgust J. Hollandi tegevusse pole kunagi saadud tuua. Pärast karistuse kandmisele määratud vabadussõjalaste amnesteerimist 1938. a. mais katkestasid kõik vabadussõjalased ja J. H. endised sõbrad temaga läbikäimise. Raske kahtlustusena J. Hollandi vastu võeti asjaolu, et kui Kadaka tee nõupidamisest osavõtjad pärast mässukatsest loobumise otsuse vastuvõtmist tahtsid lahkuma hakata, mõned isegi isiklikel tungivail põhjusil (nagu dr. Mäe), esitas J. H. kategoorilise nõude kõikide kohalejäämiseks, kuna olevat oodata veel mingit tähtsat teadet A. Sirkit — kuigi oli Soomest juba saabunud telegramm, et A. Sirk ei tule. Mässukatse ettevalmistuse tegelased jäid vastumeelselt (koosolek oli kestnud kaua ja aeg oli juba hiline) kohale ja sel viisil võimalduski politseil neid kõiki tabada.
Sellest J. H. teguviisist järeldati tema koostöötamist poliitilise politseiga. Kui uskuda PP vanemassistent V. Rõigas'e avaldust kohtus, et osa mässukatse ettevalmistusest teadlikke siiski oli jäetud vastutusele võtmata, siis peab sellest arvama, et J. H. avaldas võimudele rohkem nimesid, kelle kandjaid mitmesugustel kaalutlustel aga siiski ei peetud kohaseks asjaga siduda. Vist küll seepärast, et kardeti nende sidemete avalikuks tulekut, kelle kaudu poliitiline politsei kontrollis mässukatse ettevalmistuse käiku — või juhiti Toompealt mässukatse ettevalmistust ennast. End. kohtu- ja siseminister J. Mülleri minule tehtud napist avaldusest on kindel, et Kadaka tee mässukatse plaanid said valitsusele varakult teatavaks tehtud ühe asjaosalise poolt. Minister keeldus mulle nimetamast selle isiku nime. Aga kuna ta lubas kirjutama hakata oma memuaare, on olemas lootus, et ta ajaloo tõe huvides kord annab õige pildi kogu Kadaka tee loost, mis mitmes suhtes on seni/jäänud tumedaks.
Mitmed paguluses viibivad end. kõrgemad välispolitsei ametnikud on mulle avaldanud veendumust, et kogu Kadaka tee lugu oli osavalt teostatud provokatsioon võimude poolt, milles suurt osa mängis PP komissar J. Eiskop (Edesalu). Sellega taheti anda surmahoop vabadussõjalaste liikumisele, millest arvati muidu ei saavat jagu. See siht ka saavutati.

Seda lubadust ei täidetud. 155 kaebealusest peab vähemalt 110 isikut pidama lihtsateks reameesteks, keda kõiki karistati. Tähtsamatest kaebealustest näitasid J. Holland ja H. Pedak nii juurdlusel kui ka kohtus, kuidas ideede eest võitleja poliitiline kohtualune mitte ei tohi käituda. J. Holland denuntseeris kõige ebaaumehelikumal viisil kindral J. Tõrvand'it. H. Pedak talitas samuti terve rea oma kaaskaebeaiuste suhtes, kavatses isegi võimudele üles anda kogu mässuplaani enne selle avastamist. Poliitilistele tegelastele väärikate seletustega oma teo põhjustest esinesid vaid dr. Hj. Mäe ja P. Laaman. Olles ideelistel motiividel sattunud kohtualuse olukorda, näitas kol. A. Seiman juurdlusel ja kohtus, kuidas end peab ülal aumehelikkuse mõistet, korrektsuse tunnet, kindlat selgroogu ja isiklikku julgust omav eesti ohvitser.
Kadaka teele kogunenud koosolijad otsustasid üksmeelselt, kaaluvail ja usutavana tunduvail põhjusil väljaastumisest loobuda. Mingeid vastutõendeid selle otsuse diskrediteerimiseks prokuröril ei olnud. Seda pehmendavat asjaolu kohus ei arvestanud ja määras karistused, millede rangus ilmselt ületab süüteo suuruse. Näiteks nõudis prokurör oma süüdistuskõnes kindral J. Tõrvandlle karistuseks 3 aastat («Neue Zürcher Zeitung», 25. mail 1936), kuid kohus määras talle 15 aastat. Endist lendurit N. Tuimani, kelle süü seisis selles, et ta sõitis merele A. Sirki vastu võtma, karistas kohus 12 aastaga, olgugi et prokurör nõudis talle ainult 6 aastat. Kolonelid E. Kubbo ja V. Puskar koos adv. Paris'ega jõudsid autoga Tartust pärale alles peale Kadaka tee koosoleku lõppemist, s. o. kui juba oli tehtud otsus mitte välja astuda, millega nad ka pikema jututa nõustusid. Huvitav on nende kolme üheskoos päralejõudnute ja ühel nõul olnute karistuse gradatsioon: neist karistas kohus kol. E. Kubbot 20 aastaga, kol. V. Puskari 15 aastaga ja adv. H. Parisi 12 aastaga. Missuguse matemaatika järgi, on jäänud vaid kohtu teada.
Peab mainima üldistavalt, et selles protsessis, nii nagu eelmiseski 1935. a., vabadussõjalasi ei pandud süüpinki mitte tegude eest, mis nad olid korda saatnud, vaid tegude toimepaneku kavatsuste eest. Ainus sõjakohtu protsess vaikival ajastul, kus arutati tõesti tegelikult kordasaadetud tegu, oli Pätsi valitsuse vastu levitatud lendlehe protsess novembris 1934. Teised kaks protsessi, juunis 1935 ja mais 1936, olid võimude poolt kunstlikult üles puhutud. Kuid nende mõlemate protsesside vahel oli suur erinevus.
12. märtsi võimuhaarangust saadik ei olnud vabadussõjalased avaliku arvamise ees iial saavutanud sellist kõrgpunkti, kui see saavutati 1935. a. juuni protsessiga. Vabadussõjalased käitusid kohtus hästi ja lahkusid süüpingilt rahva silmis rehabiliteerituina. Kuid nüüd, aasta hiljem, valas nende käitumine protsessil vaid õli neid halvustava propaganda kampaania tulle ja vabadussõjalaste reputatsioon langes sellisesse madalseisu, mida vastased hakkasid nimetama kogu vabadussõjalaste liikumise häviks. «Päevaleht», kes pärast eelmise aasta protsessi oma veergudel oli avaldanud vabadussõjalaste kohta häid sõnu ja isegi soovitanud nendega koostööd (vaata H. Tammerl juhtkiri «Päevalehes» 25. juunil 1935), muutis nüüd drastiliselt oma tooni ja meelt. Sama

H. Tammer kirjutas nüüd 23. mail 1936 surmakuulutuse vabadus-sõjalastele, pannes oma artikli tiitliks «Vapsism t»:

«Vapsism on surnud,» kõlas advokaatide kaitsekõnedest vabadussõjalaste protsessil, kui nad palusid oma kaitsealustele kergemat karistust või palusid neid koguni mõista õigeks. Kogu see protsess näitas vapsismi juhtkonda väga armetus valguses. Kus on seal tõeliselt ideelised inimesed, kes ütleksid: siin ma seisan, teisiti ma ei või? Väga huvitavad olid mitme kaebealuse viimased sõnad. Seal avaldasid nad päris avameelselt, et nad on eksinud rahva poolehoiuavaldustes endile ja et rahvas on läinud teist teed, keerates vägivaldsetele riigipöörajatele selja. Samuti ei eksinud kaebealused, kui nad kiitsid riigivanema riigitarkust sisepoliitilise pinge kiirel lahendamisel ja, väitsid isegi, et riik on nende tegude läbi isegi kasu saanud. Oleme varemgi maininud, et 1933. a. rahvahääletuse enamus ei kuulunud vapsidele, vaid et rahvas hääletas vapside seaduseelnõu poolt sellepärast, et ta tahtis näha kõvemat valitsusvõimu erakondade omakasu ahnitsemise ohjeldamiseks. Oleksid vapsid osanud 1933. a. oktoobris tõmbuda tagasi poliitilisest võitlusest, nagu oli nende esialgne kavatsus, oleks nende tegevus võinud jääda teenena meie ajalukku. Kõik hilisem tegevus on aidanud nende teeneid maha kiskuda. See avaldus tänavuses rahvahääletuses, kus rahvas väljendas selges sõnas, et ta on igasuguste avantüüride vastane ja demokraatliku riigikorra vankumatu pooldaja. Seega võib küll ütelda, et vapsism on surnud ja maha maetud. Praegune protsess tõendas seda, et vapsid poliitiliste tegelastena ei kuulu nüüd ega tulevikus meie riigikorra edasi-ehitajate hulka. Päevakorras minnakse edasi. Parata ei ole midagi, et asjade käigus on saanud kannatada osa Vabadussõja tuntud nimesid.

Nii avaldub «Päevalehe» peatoimetaja Harald Tammer'i radikaalne meelemuutus vabadussõjalaste suhtes. Kuid seda ei pea võtma nii traagiliselt. H. Tammer'i arvamused olid olnud muutlikud juba varemalt, enne ja pärast 12. märtsi 1934 ja ta muutis oma meelt Päts'i poliitika suhtes ja vabadussõjalaste küsimuses ka pärast selle artikli kirjutamist. Kuid ka Päts ise, kes nüüd seisis oma triumfi tipul, olles vabadussõjalased löönud pihuks ja põrmuks, muutis nende suhtes hiljem oma meelt. Korporatsioon «Sakala» internses ajakirjas «VERBUM HABET SAKALA» (Jaanuar 1957, New York) seisab kirjutatud (Ihk. 14):

Meie teeksime asjaliku sammu kui asuksime seda (vabadussõjalaste) küsimust lahti rullima E. Tambeki (K. Pätsi riigikantselei juhataja) mälestuskirjelduste ainel, mis ilmusid «Välis-Eestis» nr. 38, 19. sept. 1948. Selles artiklis, mis kannab pealkirja «Must Reede» (21. juuni 1940), on E. Tambek kuulnud president K. Pätsilt juunis 1940 järgmist: «Teel administratiiv-hoonesse president andis äkki minule üllatava käsu: «Härra Tambek, valmistage kohe käskkiri vabadussõjalastele nende auastmete ja aumärkide tagasiandmise kohta. Laidoner on ikka selle vastu olnud. Nüüd on ta sellega kindlasti nõus.»» Edasi hr. Tambek mainib, et taipasin kohe ja teadsin, milliseid vabadussõjalasi president mõtles, sest tema oli kindlal veendel, et Kadaka tee, resp. «Estonia» mässukatses süüdistatavad vapsid olid süütult süüdi mõistetud (VHS sõrendus). Kui toetuda sellele küsimusele lähenedes nii autoriteetse isiku sõnadele, kui seda on meie riigi president, siis tekib küsimus, mispärast on meie avalikkuses nii valusast küsimusest otse tähelepanematult mööda jalutatud?

Osalise vastusena sellele küsimusele võiks mainida, et eesti avalikkusele pole kunagi avaldatud täit tõde vaikiva ajastu sündmuste kohta. Sel puhul on kohane tsiteerida dr. O. Loorits'at, kes ütleb («Eesti ajaloo põhiprobleemid»): «Jalta on saanud nüüd sümboolseks rabavate saladuste paljastamisel. Ka Eestis on toimunud rabavaid jaltasid, mida meie ajalugu lõpmatuseni ei saa olematuiks salata.» Samas teoses teisal kirjutab O. Loorits: «Ka ajalooratas ise on jõudnud nii kaugele, et lähema mineviku paljastamine ei tarvitse enam sütitada päevakajalisi kirgi ega riivata riiklikke huve, vaid sündmused on muutunud ikkagi olevikust juba minevikuks ja teaduslikuks uurimisobjektiks.»

Seda dr. Loorits'a arvamust ei näi jagavat kõik eesti pagulaskonna avalikud tegelased. Kui ajakirjanik Jüri Remmelgas hiljuti korp. «Sakala» 50-a. juubeli puhul välja antud korporatsiooni internse ajakirja numbris puudutas ühte vaikival ajastul asetleidnud sündmust selliselt, nagu see seni veel kellegi poolt polnud trükitult valgustatud, langes ta sõnas ja kirjas ettevõetud rünnakute ohvriks. Mitmed perioodilised väljaanded («Eesti Päevaleht», «Välis-Eesti», «Eesti Post», «Rahvuslik Kontakt» jt.) teostasid teravaid kallaletunge J. Remmelgasele tema kirjutuse pärast. Seda tehti ka eriliselt selleks otstarbeks korraldatud kõnekoosolekuil Rootsis. Endakaitseks keelduti J. Remmelgasele andmast ruumi ajakirjanduse veergudel ja üürimast ruume suusõnaliste selgituste andmiseks avalikkusele. Rahvuslik Koostöö Grupp Rootsis, kelle liikmeskonda J. R. aastaid kuulunud, tegi tema suhtes liikmeskonnast väljaarvamise otsuse. Samuti võttis terava hoiaku J. Remmelgas'e vastu Rootsis Eestlaste Esindus (REE), kus J. R. on liige (valimistel saadud häälte arvu poolest viiendal kohal, seega kuuludes populaarsete eestlaste hulka Rootsis).
Kui selliste rünnakute ja J. Remmelgas'e suu sulgemise põhjuseks peaks olema vaikiva ajastu tuntud sundnorm — keeld «avaldada lugupidamatust maksva riigivõimu vastu» —, peab niisuguse pärandi jätkuvat tarvitusele võtmist tõsiselt kahetsema olukorras, kus meie pagulaskond elab sõnavabadust sallivates maades.

UUE PÕHISEADUSE LOOMINE RAHVUSKOGU POOLT


Nii nagu on maksev kõikide sündmuste kohta maailmas, nii andsid ka 8. detsembri protsessi järelkajad peatselt maad teistele päevakorras üleskerkivatele huviprobleemidele. Avalikkuse tähelepanu keskendus nüüd rahvahääletusel vastuvõetud Rahvuskogu kokkukutsumise ja sellega ühenduses seisvate valimiste ümber, millest loodeti, et need lubaduse kohaselt leiavad aset vabas ja mõjutamata olustikus. Valimiste eeltööde avaaktina sai teatavaks, et 28. juulil 1936 on tegutsema hakanud «Põhiseaduse elluviimise rahvarinne» K. Eenpalu, A. Jürima ja J. Uluots'a juhtimisel — eesmärgiga võidelda parema Põhiseaduse eest (umbes nii, nagu 30. okt. 1933 sama eesmärgiga oli tegevusse astunud samalaadne valimiskihutustöö organisatsioon Vabadussõjalaste Liikumine). Sügise tulekuks selgus, et kandidaatide ülesseadmine on tõesti vaba. Kuid kandidaatide heaks selgitus- ja kihutustöö tegemine oli tehtud sõltuvaks sellest, kas kandidaat on üles seatud «rahvarinde» poolt või mitte. Oma kandidaatide tutvustamiseks, kiitmiseks ja teiste halvustamiseks lubati rahvarindele täielik sõna-, koosoleku- ja trükivabadus. Kuid rahvarindesse mittekuuluvate kandidaatide propageerimise suhtes jäid maksma kõik vaba eneseavaldamise kohta kehtestatud kitsendused täies ranguses. Valimiste-eelne olukord muutus sedavõrd ebaõiglaseks ja ebademokraatlikuks, et neli endist riigivanemat esitas 30. okt. 1936 K. Päts'ile memorandumi. Sellele olid alla kirjutanud Ants Piip, Jaan Tõnisson, Jaan Teemant ja Juhan Kukk.

Otto Strandman, kes sellal oli saadikuks Pariisis, saatis 29. oktoobril telegrammi teatega, et ta ühineb memorandumi aktsiooniga. Memorandumile allakirjutamise ettepanek tehti ka August Rei'le, kuid see keeldus sellest. Kümnest Eestis valitsenud riigivanemast seisid seega memorandumi taga viis, s. o. pooled. A. Rei oli K. Päts'i poolt 4. aug. 1936 (R Lisa 66 — 11. aug. 1936), nimetatud välisministri abiks. A. Rei osutus ainsak end. riigivanemaks Eestis, kes vastu võttis nii «madala» ametikoha. Ta püsis sellel kohal kuni 17. dets. 1937, mil Päts ta määras saadikuks Moskvasse (RT Lisa 109 — 23. dets. 1937).
End. riigivanemate märgukirjale ei kirjutanud alla: A. Rei, Fr. Aket K. Eenpalu ja J. Jaakson, kes olid ametites Pätsi režiimi teenimisel.

Memorandumi teksti avaldas 5. nov. 1936 Helsingi ajaleht «Helsingin Sanomat»:

Tõsine hoiatus riigivanemale Päts'ile
tema režiimi tagajärgedest.
Nelja endise riigivanema allakirjutatud
märgukiri.
Nagu meie leht varem teatas, käis kolm Eesti endist riigivanemat, nimelt Jaan Tõnisson, Ants Piip ja Juhan Kukk, riigivanem Päts'i juures, kõneldes temaga umbes pool tundi lähenevatest Rahvuskogu valimistest ja jättes talle ühise märgukirja, millele peale nende oli alla kirjutanud ka endine riigivanem Jaan Teemant, kes aga ei saanud kaasas olla. «Helsingin Sanomatel» on nüüd võimalus avaldada täielikuna see märgukiri, mis on tõesti tõsine üleskutse riigivanemale Päts'ile maal normaalsete olukordade taastamiseks Märgukirja tekst on järgmine:
Teie olete kutsunud Eesti rahva valima Rahvuskogu, mille ülesandeks on koostada meie maale Põhiseadus. Samuti olete teatanud, et Teie endale 12. märtsil võetud hooldamisülesandeid ei või pidada lõpetatuiks enne, kui tegevusse on astunud uue Põhiseaduse alusel loodud valitsus.
Ka meie, endised riigivanemad, tunneme vastutust meie maa ja rahva saatuse suhtes. Seepärast peame meie oma kohustuseks sel tähtsal momendil pöörduda Teie poole mõningate mõtetega, mis meie parima arusaamise järele on olulised riigi uuendamise edukusele.
Kui Teie valitsus alustas praeguse valitsemisviisi rakendamist, sündis see ajutise vajaduse tähe all, mille möödudes pidi pöördutama tagasi normaalsete olude juurde. Selle uue normaalse korra üldisemad jooned määrati rahvahääletusega 23.—25. veebr. 1936. Ei ole kahtlust selles, et Eesti rahva rippumatuse säilitamise ja tema ühiskondliku korra arendamise tähtsamaks eelduseks on õiguslik kord. Sest väike rahvas ei saa toetuda niivõrd oma sõjalisele jõule, kui oma õigustundele ja kõlbelisele iseteadvusele. Kuid meie peame kahetsedes konstateerima, et praegune ajajärk ei ole tarvilisel määral tugevdanud õiguse ja seaduslikkuse mõisteid, vaid õiguslik kord on pigemini pidanud kannatama, kuna see on osutunud pääsmatult puudulikuks.
Meie ei ole mitte ainult juba kolm aastat olnud ilma sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabaduseta, mis on õiguslikule riigile eriti tähtsad ja rahva poliitilisele kasvatusele vajalikud, et rahva tahet siduda riigi saatusega, vaid puudub ka tunne sellest, et asi paraneks lähemas tulevikus. Kuigi Teie konstateerite, et eesti rahvas on paranenud oma haigusest, jätkatakse kaitseseisukorra erakorralise võimu piiramata rakendamist kõigil maa ja rahva elualadel ja teiselt poolt erakorralist dekreediandlust ka sellistel aladel, kus see ei rajane mingile edasilükkamatule riiklikule vajadusele. Selletõttu on erakorraline seadusandlus muutunud harilikuks seadusandluseks. Rahvaesindus on juba pikemat aega olnud täielikult kõrvaldatud meie rahva elust ja omavalitsusorganeisse on pandud määrustega nimetatud isikud, millega riigi püsimisele tähtis harjumus rahvavalitsuse ja omavalitsusega on laiades rahvahulkades jäetud arendamata. Valitsusvõimu piiramata seadusandlus on meie rahva seas põhjustanud ühteliitmise asemel omavahelisi vastuolusid üksikute rahvakihtide vahel ja ka rahulolematust valitsuse enda vastu. Eesti haritlasringkondi, kes olid algaastatel riiki loomas ja korraldamas, häirib õigusliku korra ja seaduslikkuse korrupteerimine. Ülikooli ja üliõpilaskonda puutuvad valitsuse sammud on esile kutsunud ärevuse ka akadeemilises noorsoos, mis on suureks kahjuks kogu maale. Erutust tööliste seas on tekitanud ametiühingute normaalse tegevuse sulgemine ja ühingute asendamine valitsuse poolt määratud organitega, mis, nagu ajalugu näitab, ei ole iial annud häid tulemusi, vaid on surunud töölisliikumise põranda alla ja muutnud selle käredamaks. Kuigi valitsus on pühendanud erilist tähelepanu põllumeeste huvidele, ei ole samade käitumisviiside tõttu ka siin suudetud saavutada põllumeeste ühistunnet ja ühistööd, vaid on selle asemel tekkinud teravaid vastuolusid ja kõigutatud usku meie põllumeeste põhialusesse — põllumeeskonna ühisürituste jõulikkusse ja tegevusvabadusse. Olukorda raskendab veel enam maal juba üle aasta märgatav põllumajandustoodangu vähenemine. Riigiametnike seas on tekkinud ebakindluse tunne sageli toimuvate «puhastuste» tõttu ja ka seepärast, et isiklikud suhted on otsustavad uute ametnike nimetamisel. Rahulolematust tekitab ka asjaolu, et majandusliku kriisi ajal vähendatud palkasid ei ole siiamaani tõstetud, vaatamata majanduslikule tõusule ja elukalliduse kasvamisele. Majanduslikke ringkondi häirib see, et soodsa majandusliku konjunktuuri kõrval ei ole suudetud vastavas ulatuses kaotada bürokraatlikke laadi kitsendusi. Valitsuse eestkostev tegevus majanduselus halvab ärimeeste individuaalset algatusvõimet ja kapitali investeerimine võtab ebaterve suuna. Et majanduslikud konjunktuurid on kõikuvad, tekitavad muret ka valitsuse suured rahakulutused ehitiste alal, mille otstarbekohasus on kahtlane, samuti tööstusettevõtete asutamine, mille tasuvus ei ole kindel ja mille rahvamajanduslik väärtus on kahtlane. Maksude tõstmine niisuguste investeeringute võimaldamiseks kiirendab elukalliduse tõusu, mis veel enam ohustab rahva rahulikku meeleolu.
Samal ajal näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima endale tuge mitte rahvast endast vaid administratiivselt rakendatud riigikaitse aparaadist. Säärane olukord muudab meie rahvariigi politseiriigiks. Kuna aga politsei ei ole kuskil kunagi olnud küllaldaseks riigi aluseks, langeb vastutusekandam maa sisemise korra eest ikka enam erapooletule sõjaväele ja Kaitseliidule. Relvastatud jõudude riigistamine («kroonulikuks tegemine») nõrgendab meie rahvaväe võimet kaitsta maad väljaspoolt ähvardava ohu vastu ja viib meid sisepoliitiliselt võitlusse võimu pärast, mis on ohtlik ka valitsusvõimu sisemisele kindlustundele ja tema tegevuse järjekindlusele. Kõigi valitsuse jõudude rakendamine eeskätt oma julgeoleku kaitseks nõrgendab vajalikku tähelepanu välispoliitilistele küsimustele, halvates meie tegevuserksust praegusel rahvusvahelisel kriisiajal. Valitsusvõimule toeks loodud Isamaaliit on jäänud poolametlikuks organisatsiooniks, millel puudub elav suhe rahvaga. Kuna tal puuduvad aated ja sihid, ei või ta lootagi olla suuteline enda ümber koguma kodanike kihte üksmeelseks ja ühistundeliseks koostööks maa kasuks, ta ühekülgne propaganda, mis kutsub kodanikke loobuma oma veendumustest ja iseteadvusest, andmata neile mingit positiivset eesmärki, toob kasu asemel aiva kahju. See ei arenda rahva loovaid võimeid, vaid uinutab neid.
Oleme pidanud oma kohustuseks esitada Teile kõike seda, kuna kardame, et valitsuseaparaat, mis töötab juba kaua aega ilma otsese ühenduseta rahvaga ja ilma rahvaesinduse kontrolliva koostööta, maalib roosilisemat pilti, kui tegelik olukord seda õigustab. Erakordse aja kitsendusi on rahvas seni vaikselt kannatanud selles kindlas lootuses, et ta seda kiiremini saaks tagasi normaalse õigusliku korra. Aga kui lootus ei täitu, järgneb kibe pettumus, mis juba ette õõnestab uue Põhiseaduse õnneliku teostamise ja viib meie riigielu uutesse raskustesse. Selletõttu on meie arvates Rahvuskogu töö kordaminekuks vajalik, et rahvas selles kogus võib tõesti avaldada oma vaba tahet — ainult sel tingimusel võib rahvas hiljem tunda end seotuna Rahvuskogu tööga.
Tähtsamad vajalikud sammud, mis peaksid viibimata ette võetama, on meie arvates järgmised:
a) Kaitseseisukorra kitsenduste leevendamine sedavõrd, et Rahvuskogu valimiste jaoks vajaliku õigusliku korra jõustumine saab võimalikuks, eriti mis puutub sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabadusse, nii et igaüks võiks ka vabalt esitada ja kaitsta oma kandidatuuri, nagu Teie ise lubasite oma kõnes möödunud jaanuaris. See oleks seda loomulikum, kuna rahvas Teie enda seietuse järele on juba rahunenud.
b) Valimisseaduse muutmine vajaduse korral nii, et kandidaatide ülesseadmine oleks tegelikult võimaldatud ka muudele kui valitsusvõimude poolt moodustatud seltskondlikele komiteedele. Valimiste järelvalve kindlustamiseks peaks kõikidesse valimiskomiteedesse kutsutama hääleõiguslikke kodanikke, kes esitanud kandidaate, samuti ka kohtuasutuste esindajaid. Igal juhul peaks vältima seda, nagu tunduksid valimised «tehtuina».
c) Kandidaatidele peaks võimaldatama valimisvõitluses vabalt arutada ja kaaluda tulevase riigikorra aluseid rahvahääletuse otsuse tõlgenduse kohaselt. Samuti ei tohi poliitilistel põhjustel ettevõetud vahistamised olla aluseks osavõtmise kõrvaldamiseks valimistest.
Lühidalt öelduna, meie oleme arvamisel, et ainult õigusliku korra ja valimiste tõelise vabaduse varal saab Rahvuskogu omama küllaldast autoriteeti ja tema töötulemus olema kasulik ja kestev, mida meie maa ja rahvas nii tungivalt vajavad. Ilma nendeta Rahvuskogu valimistel ei oleks muud tulemust, kui et nad vaid pikendaksid ülemineku ajajärku, mis muudaks Eesti riigi ääretute üllatuste maaks, kus rahu, korda ja heaoluarengut vaevalt võiks teostada.

Nii nagu ta oli täiesti ignoreerinud temale aasta algul saadetud riigikogu juhatuse kirja, nii ei teinud Päts nüüdki välja talle esitatud endiste riigivanemate märgukirjast. Ülemaalisel koolijuhatajate kokkutulekul 8. nov. 1936 Tallinnas peetud kõnes puudutas ta küll möödaminnes seda märgukirja, kuid ainult kurjustamiseks: miks seda ei peetud oma teada tema ja riigivanemate vahel, vaid avaldati välisajakirjanduses. Selles kõnes ütles K. Päts muuseas järgmist: («Päevaleht», 9. nov. 1936):

Soome fašistlikus ajalehes «Ajan Suunta», kes kogu aeg vapside liikumise ajal Eesti riigi vastu vaenulisi artikleid avaldas, kelle toimetaja Soome kohtu poolt karistada sai, et ta tõi haavavaid ütelusi Eesti riigivanema kohta — selles ajalehes toodi see märgukiri täielikult. Meie ei tohi oma kodumaa sisemisi asju teha väljaveo kaubaks ja kõike seda, mis meil halba on, peame ise omavahel õiendama. Aga kui neli riigivanemat kirjutavad ühe väga haavava märgukirja, kus üteldakse, et meie kaitsevõim on alla läinud, et Eesti riigi võim püsib ainult sõjaväe tikkude abil, et meil on igasugused vabadused piiratud, et majanduslikult tehakse eksisamme, et töölised ja kõik teised ässitatakse üksteise vastu üles ning et riigis ei ole muud kui plahvatav meeleolu, siis on see haavav Eesti riigile, mitte üksi valitsusele (vahelehüüe: Häbi!).
Häbi! — mina ütlen ka julgelt seda. Häbi on see, et meie endised riigivanemad lähevad nüüd väljast abi otsima Eesti riigi sisemise korra vastu.

Sel puhul ei lange häbi mitte endistele riigivanematele, vaid K. Päts'ile, kes ära keelas käesoleva märgukirja avaldamise, seega sulgedes suu ka riigimeestele, kes omasid teeneid ja kelle lojaalsuses Eesti õigusliku ja rahvavalitsusliku riigikorra suhtes ei võinud olla vähimatki kahtlust.
Häbi on ka see, et K. Päts sihiliku demagoogiaga kirjeldab olukorda nii, nagu oleks kõnesoleva märgukirja avaldanud ainult «fašistlik ajaleht «Ajan Suunta»» ja nagu oleksid endised riigivanemad «läinud väljast abi otsima Eesti riigi sisemise korra vastu». K. Päts teadis väga hästi, et selliseid sõnu öeldes ta rääkis ebatõtt.

Ja sellest märgukirjast ja Soome lehtede mõnitavast toonist saame ka üle. Meie oleme rahuliselt oma tööd teinud, olgugi et Soome fašistide organid on Soomes ütelnud, et Eesti, see ei kõlba kultuurriikide kokku seepärast, et ta nähtavasti demokraatiat fašismi vastu fašistlike abinõudega kaitseb. Mina saan nii aru, et meie oleme demokraatiat kaitsnud ja demokraatia viinud rahva tahtmisel nii kaugele, et rahvas oma demokraatlikku korda saab uuendada. Nähtavasti ei taheta seda. Väljaspool üteldakse, et — vaadake — seda Rahvuskogu, mis kokku tuleb, oleme meie boikoteerinud, meie ei ole mitte end lasknud sinna valida, meie oleme ennast tagasi tõmmanud. Meie arvame, et samm, mis rahvas teeb, ei ole õige rahvaesinduse samm. Ütleme nii. Aga antagu mulle siis teine nõu. Mina küsin kõikide käest, mis mina pean tegema? Mina ära minna ei saa enne, kui on üteldud, kes juriidiliselt võib minu asemele tulla. Mina teist teed pakkuda ei oska kui see, et rahvas ise otsustaks. Seadku need inimesed oma kandidaadid üles rahva ees, ja ma tahaksin näha, kes keelab neil läbi minna (autori sõrendus).

Päts ei omanud juriidilist õigust riigivanema ameti pidamiseks juba alates 3. maist 1934. Nüüd ütleb ta, et ta ära minna ei saa, senikaua kui ei ole saadud juriidiliselt leida isikut, kes võib tema asemele tulla. Ta esitab pateetiliselt küsimuse, mis ta peab tegema, ja küsib selleks nõu kõikide käest. Ta ei taha meenutada fakti, et juba alates ta riigipöördest 12. märtsil 1934 talle oli antud mitmel-setmel korral nõu korraldada Põhiseaduses ettenähtud valimisi ta järeltulija leidmiseks juriidilises korras ja et need valimised oleksid vabad, nii kui seda Põhiseadus nõuab. Aga Päts oli kõik need nõuanded järsult lükanud tagasi, ka riigivanemate märgukirjaski esitatud nõuanded. Vabadussõjalased, kelle 8. dets. mässuplaan oli sihitud Põhiseaduse taastamisele ja selles ettenähtud valimiste teostamisele valitsusvõimu kõrvaldamisega, kes seni oli valimised hoidnud keelu all, saatis Päts pikaajalisele sunnitööle. Need mehed, kelle vanglasoleku ajal toimus rahvahääletus, võtsid selle tulemuse omaks, olles teadmatuses, missuguste võtete tulemuseks see oli.

Niihästi riigikogu juhatuse kiri kui ka riigivanemate memorandum kuuluvad riiklike dokumentide hulka. Esimene hoiatab Päts'i astumast ebaseaduslikke samme, tuues ette juriidilisi kaalutlusi, teine annab samasuguse hoiatuse poliitiliste põhjenduste alusel. Päts'i seadusterikkumisele ja autoritaarsele valitsemisviisile oponeerisid niihästi riigikogu kui ka pooled riigivanemaist (märgu-kirja-aktsioonist mitteosavõtjad K. Eenpalu, A. Rei, Fr. Akel ja J. Jaakson olid kõik Pätsi leiva peal). Demokraatlike maade ajaloos loetakse küllaltki eriskummaliseks olukorda, kus rahvaesindus ja tunnustatud riigitegelased riigipea poole pöörduvad Põhiseaduse täitmise nõudega. Kuid veelgi eriskummalisemaks, õigupoolest ainulaadseks peab pidama olukorda, kui riigipea säärast õigustatud nõuet arrogantselt ignoreerib, seejuures end aga edasi tituleerides demokraatia kaitsjaks ja seaduseaustajaks.
Rahvahääletuse seaduspärasest sooritamisest loobumine paljastab üha kaugeleminevamat K. Päts'i valitsemisiha. Seaduslikku teed kasutades rahvahääletamise kava algatamiseks oleks ta Isamaaliidust leidnud kindlasti seaduse poolt nõuetavat kolm kodanikku ja veel enamgi. Riigikogu juhatus oleks seaduse täitmise korras kahtlemata selle kava pannud rahvahääletusele ja teostanud rahuldavat järelevalvet selle korrapärase läbiviimise üle. Ka oleks riigikogu juhatus selle eest kandnud hoolt, et rahvahääletusele järgnevad Rahvuskogu valimised oleksid aset leidnud vabalt. Põhjusena, miks Päts rikkus seadust ja ignoreeris riigivanemate märgukirja, võib oletada Päts'ile tungivana tunduvat vajadust mitte loovutada kontrolli niihästi rahvahääletuse kui Rahvuskogu valimiste üle selleks (nagu ta korduvalt on rõhutanud), «et mitte võimu lasta minna tänava kätte».
K. Päts on end püüdnud kaitsta avalikkuse eest, kuid tema esitatud juriidilised ja poliitilised põhjendused ei ole veenvad. Väljaspool Põhiseadust teostatud rahvahääletusega lõi Päts Eestis ebamäärase olukorra riigiõiguse kontinuiteedi suhtes. Juristid võivad aplombiga väita, et kuna rahvahääletus teostati ebaseaduslikult, siis on ka sellest sünnitatud asutus, Rahvuskogu, oma juriidiliselt loomult ebaseaduslik. Kuid ebaseadusliku institutsiooni aktid on EO IPSO ebaseaduslikud. Selle juriidilise loogika järele on ka Rahvuskogu poolt väljatöötatud ja K. Päts'i dekreediga promulgeeritud Põhiseadus ebaseaduslik akt, s. o. ta ei oma seaduse jõudu.
Asjaolu, et rahvas Rahvuskogu kokkuastumise poolt hääletas ja hiljem selle I koja valis, ei ole jurisprudentsi seisukohalt oluline, sest et üks õigusteaduse aksioomidest ütleb: seadusega lubamatu toiming ei muutu seaduspäraseks seega, et asjaosalised selle korda saatsid heas usus (BONA FIDE). Käesoleval juhul pani K. Päts rahvahääletuse toime ka mitte: BONA FIDE, vaid täies teadmises, et ta sellega Põhiseadust rikub. Olgu veel märgitud, et meie täpselt sama juriidilist loogikat tarvitame, vaieldes vastu N. Liidu valitsuse väidetele, nagu oleks Eesti kuulutamine nõukogude vabariigiks ja selle hilisem liitumine Nõukogude Venega sündinud kõigiti konstitutsiooniliselt, s. o. kooskõlas seadustega, mis Eestis olid kehtivad enne punaväe invasiooni a. 1940. N. Liidu valitsus, ära nähes, et ta juriidilised argumendid pole paikapidavad, on hiljem sageli katsetanud ka teistsuguste seletustega — Eestis olevat aset leidnud revolutsioon ja kuna see olevat sündinud rahva poolt ja rahva kasuks, siis ei saavat «rahvavaenlastel» olla selle kohta mingit ütlemist. On võimalik, et K. Päts'i vaikiva ajastu poliitika pooldajad tema õigustamiseks kah samalaadse «revolutsioonilise» seletusega välja tulevad.
Ka poliitikuil on nende seisukohalt õigus pidada ebaausaks niihästi rahvahääletust kui ka sellele järgnenud Rahvuskogu valimisi. Nagu juba nimetatud, teostati rahvahääletus petliku propaganda ja igasuguste vastuseletuste keelu all. Ka ei renomeeri seda rahvahääletust õilsal viisil selles ettevõtetud võltsimised (kuigi neid oleks esinenud vaid mõni üksik).
Pärast oma märgukirja tagasilükkamist otsustasid riigivanemad koos oma mõttekaaslastega Päts'i-stiilis teostatavaid Rahvuskogu valimisi boikoteerida. Vastasrinna desorganiseerimatuse tõttu ei teostunud boikott sajaprotsendiliselt. Pilt kujunes niisuguseks, et 80 valimisringkonnast 50 ringkonnas oli üles seatud ainuüksi Isamaaliidu kandidaat, kuna 30 ringkonnas esines Isamaaliidu kandidaadi kõrval ka vastaskandidaat. Oponeerimata kandidaadid kuulutati valituiks ilma hääletuseta. Valimised leidsid aset vaid 30 ringkonnas. Nii saavutati valitsusele ustav enamus Rahvuskogus, mis ju oligi Päts'i eesmärgiks, kuigi H. Tammer kirjutas «Päevalehes», et ka riigivanem ise ei soovi Rahvuskogust teha marionettide teatrit. Kuid selliseks see tegelikult välja kujunes, eriti mis puutub Rahvuskogu esimesse kotta (teine koda, mis ootuste kohaselt pidi kujunema konservatiivsemaks esimesest, osutus liberaalsemaks ja iseseisvamaks, nii nagu selles hiljem veenduti). Sääraste omapäraste valimiste kohta väljendas end K. Eenpalu põllutöökoja kongressil «Estonias» 29. nov. 1936 järgmiselt («Vaba Maa», 1. dets. 1936):

On eriliseks nähteks käesolevate valimiste juures, et 50-es ringkonnas ei tule hääletamist. Valimiskastide juurde lähevad kodanikud ainult 30-es valimisringkonnas. Nüüd arvustatakse meie eelseisvaid valimisi, et need ei olevatki valimised — saadikud lihtsalt määratakse kotta. Öeldakse veel rohkem — need olevat tehtud valimised, mispärast kodanikkudel ei võivat olla lugupidamist nende vastu («Vaba Maa» sõrendus). Needsinatsed kõnelejad lausuvad, et kõik oleks pidanud olema hoopis teisiti. Ja kui neilt küsida, kuidas nad seda kujutlevad, siis nad ütlevad, et võitlusrinne oleks tulnud teha vabaks, et vähemalt kaks rinnet oleks võinud esineda poliitilisel areenil. Kui nüüd küsime, mispärast 50-es ringkonnas ei tule hääletamist, siis on vastus lihtne. Hääletamist 50-es ringkonnas ei tule sellepärast, et organiseeritud seltskond on oma kandidaadid esitanud sellise sobimusega, et ei ole leidunud teisi. Ja kui see nii on sündinud, et 50-es ringkonnas igaühes esineb ainult üks kadidaat, siis peab eeldama täie kindlusega, et nendes ringkondades ka ilma hääletamiseta kandidaatide taga seisab hääleõiguslike kodanike rõhuv enamus . . . Ühte peame nõudma tulevaste olukordade suhtes, et meil jääks kõik püsima sellisele positiivsele, jaatavale, ülesehitavale meeleolule ja alusele, nagu seda näeme seni («Vaba Maa» sõrendus).

K. Eenpalu seletus on tõesti väga lihtne: on hääletamisetagi teada, et Päts'i poliitika taga seisab rahva rõhuv enamus ja et selle poliitikasse peab suhtuma jaatavalt. Kas ongi siin maad kahtlustuste tõstmiseks niisuguse valimissüsteemi vastu? Eenpalu arvates mitte. Kuid valimistel 1940. a. juulis astusid N. Liidu käsilased Eenpalu'st veel sammu kaugemale ja ette: tervenisti 79 valimisringkonnas oli üles seatud kaks kandidaati. Eenpalu, olles nende valimiste ajal veel küüditamata, mõistis tol korral säärase valimisviisi hukka.
Rahvuskogu valimiste peakomitee moodustati 2. okt. 1936 samadest isikutest, kes juba olid tegutsenud rahvahääletamise peakomitees (K. Eenpalu, J. Müller, J. Soots, J. Klesment, K. Ruus ja E. Maddisoo). Rahvuskogu II koja moodustamise seadus, mis dekreediti 2. okt. 1936 (RT 81—7. okt. 1936), määras, et Rahvuskogu II koja koosseisu kuulub:

2 kohtute, 7 omavalitsuste, 13 majanduslike ja kutsealaste omavalitsuste, 2 ülikoolide, 2 Kaitseliidu, 2 kirikute esindajat, esindajad vähemusrahvuste kultuuromavalitsustest (igast üks), Vabadusristi kavaleride esindaja ja 10 riigivanema poolt määratud liiget.

Riigivanema otsusega nr. 688 a, 14. okt. 1936, kuulutati välja Rahvuskogu I koja valimised 12., 13. ja 14. dets. 1936. Valimiste peakomitee otsusega 21. nov. 1936 pidid Rahvuskogu II koja liikmed olema valitud hiljemalt 15. jaanuariks 1937. a.
Vahepealse ajaviitena enne valimisi andis Päts dekreedina 7. okt. 1936 (RT 82 — 13. okt 1936) teenetemärkide seaduse, vist küll selleks, et rahvast pikkamööda harjutada seaduste mitteaustamisele (kehtiva Põhiseaduse § 7 ütles: Eesti Vabariik ei anna autähti ja aumärke oma kodanikkudele). Selle dekreediga asutati Riigivapi teenetemärk (12 klassi) ja Valgetähe teenetemärk (7 klassi), milliseid annetab riigivanem. Samuti kuulutati selle dekreediga riiklikeks teenetemärkideks Kotkarist (8 klassi) ja Punane Rist (2 klassi). Riigivanema käskkirjaga nr. 20 — 14. okt. 1936 nimetati ka teenetemärkide komitee, koosseisuga: J. Laidoner (esimees) ja liikmed K. Eenpalu, Fr. Akel, kindralmajor P. Lill, kindralmajor J. Orasmaa, kindralmajor J. Soots, san.-kindralmajor dr. H. Leesment.
Otsekohe hakati ka märke ohtralt jagama. Peab ütlema, et Päts oli pannud õieti oma panuse meeste edevusele — märke võeti vastu suure õhinaga. Eeskujuna teistele esines Päts ise, kes endale kaela riputas Riigivapi kõrgeima klassi kallihinnalise keti, missuguses ehtes ta end meeleldi lasi pildistada riigipea esindusliku kuju demonstreerimiseks. Kehtiva Põhiseaduse § 7 mõte oli, et Eestit mitte lasta laskuda mingi operetiriigi tasemele, millest on teada: mida väiksem riik, seda enam autähti.

Rahvuskogu valimised toimusid vaikselt, elevuseta, määratud ajal 12.—14. dets. ja Eenpalu poolt ennustatud viisil: hääletamine leidis aset ainult 30 valimisringkonnas. Sääraste valimiste vastu esitati kaebusi valimiste peakomiteele, kus need kaebused jäeti tagajärjeta (vt. «Põhiseadus ja Rahvuskogu»). Ka II koja moodustamine viidi läbi kõigiti kavakohaselt. Valitud-määratud meeste nimed on antud käesoleva teose lisas, kust lugejad võivad näha, kes eesti rahvale uue Põhiseaduse valmistasid.

Valimiste kohta kirjutab The New International Year Book (Funk & Wagnall, New York & London, 1937, Ihk. 239): «Valimised Rahvuskogusse teostati rangete määruste all, mis kutsusid esile proteste vastasrinna poolt. Vastasrind tõi ette, et valitsus on kogu kontrolli valimisaparaadi üle annud Isamaaliidu kätte. Protestiks selle vastu lahkus hulk vastasrinna esindajaid valimiskomiteedest. Neli endist riigivanemat esitas nõude, et valitsus laseks valimistel teostuda täiesti demokraatlikul alusel.»

Rahvuskogu I koja esimeheks sai Jüri Uluots, II koja esimeheks — Mihkel Pung (Päts'i õemees). Kodade pidulik avakoosolek leidis aset 19. veebr. 1937. Sinna ilmus ka Päts, kes oma kõnes ütles muuseas: (Rahvuskogu protokollid, Tallinn 1937):

Täna tööle asudes peate teadma, et ei ole teil käskijat, ei ole teil juhtijat, vaid kõik, mis teie teete, peate enese vastutusel toimetama ja vastutust kandma rahva praeguse ja tulevaste põlvede heakäe-käigu eest. Ei ole suuremat võimu vabal rahval, kui luua iseseisvalt ja vabalt oma riigi Põhiseadust — seadust, mis on- aluseks kõigile teistele seadustele, valitsusvõimudele, kohtule, õiguse mõistmisele ja rahva elu korraldamisele. See kõige kõrgem võim on see, mida keegi ei saa võtta ära vaba rahva käest, ei saa jaotada ega tükeldada

Oma 12. märtsi võimuhaaranguga võttis Päts rahvalt tema kõrgeima võimu. Ta ei rakendanud ellu rahva poolt vastuvõetud Põhiseadust «jaotas ja tükeldas» seda põhjendusel, et rahvas on haige ja et rahva poolt soovitud Põhiseadus on halb. Samuti võttis Päts ka uue Põhiseaduse puhul rahvalt sama kõrgeima võimu — pani Põhiseaduse maksma oma dekreediga, andmata rahvale võimalust seda Põhiseadust kinnitada rahvahääletusega.

Pärast Päts'i kõnet kõneles ka tema peavolinik J. Klesment, kes ütles:

Rahvuskogule arutamiseks esitatud Põhiseaduse eelnõu väljatöötamine on toimunud riigivanema isiklikul juhtimisel. Põhiseadus, kui ta täitmist ei leia, oleks halb Põhiseadus ega saaks kunagi rahva seas seda populaarsust võita, mis tal kui kõrgeimal aktil olema peaks.

Kuigi Päts Rahvuskogule deklareeris, et sellel ei olevat juhtijat ega käskijat, oli tõeline olukord teistsugune. Algusest peale võttis Päts Rahvuskogu ja tema töötegemise juhtimise ohjad oma kätte. Rahvuskogule pandi alus rahvahääletusega nii, nagu Päts seda tahtis; Rahvuskogu valiti nii nagu Päts tahtis ja tema töö kulges samuti Päts'i tahte kohaselt. 3. veebr. 1937 andis K. Päts dekreediga Rahvuskogu kodukorra (RT 10 — 1937). Selle kohta annab J. Klesment juriidilise seletuse («Põhiseadus ja Rahvuskogu»):

Rahvuskogu kodukord, samuti nagu Rahvuskogu moodustamine seaduski, ei kuulu andmisele harilikus korras riigivanema dekreedina kehtiva Põhiseaduse § 60 p. 12 põhjal (see punkt keelab anda dekreete rahvaalgatamise, rahvahääletamise ja valimiste alal), vaid rahva otsusega antud erivolituse põhjal, mille alusel riigivanem toimib siin iseseisva seadusandjana.

Säärase väite puhul on vajalik juriidilisest ja riigiõiguslikust seisukohast lähtudes märkida, et kuna rahvahääletus oli toime pandud ebaseaduslikult, siis ka see erivolitus, millega J. Klesment arvab K. Päts'i olevat õigustatud toimima iseseisva seadusandjana, on ebaseaduslik, s. t, tühine. J. Klesment'i poolt kvalifitseeritud nn. iseseisva seadusandja instituut tõstab automaatselt küsimuse: mitu seaduseandjat siis Eesti riigis Põhiseaduse järgi on? Põhiseadus näeb ette ainult ühe — riigikogu. Riigivanem pole põhiseaduslikult üldse seaduseandja. Tal on küll õigus anda dekreete, kuid ainult äärmises hädas («edasilükkamatu riikliku vajaduse korral») ja need dekreedid peab ta esitama kinnitamiseks seadusandjale, riigikogule. Ka juba sellepärast, et Päts pole katsetki teinud oma dekreete esitada tema poolt vaikseks tehtud riigikogule kinnitamiseks, on need ebaseaduslikud. Ka need, mida J. Klesment oma seletuses kaitseb. Tõsi, ka rahvas on erakorralistel juhtudel seadusandja, kuid ainult juhtudel, mis on ette nähtud Põhiseaduses ja selle seadusega määratud korras. Kuid seda korda Päts oma rahvahääletuse toimepanekul ei täitnud. Sisulisest küljest vaadatuna oleks olnud demokraatlikum, kui Päts oleks lubanud Rahvuskogule endale välja töötada oma kodukord. Kuid nüüd pidi Rahvuskogu alistuma Päts'i poolt dekreeditud korrale ja määrustele. Võib-olla on säärane asutus mitte marionettide teater, kuid rahvaesinduseks demokraatlikus riigis seda nimetada on enam kui raske.
Käskkirjaga 9. dets. 1936 määras Päts uue Põhiseaduse kava väljatöötamiseks komisjoni koosseisus: J. Klesment (esimees), K. Terras, H. Kukke, A. Palvadre, E. Laarnan ja A. Anderkopp. Komisjoni tööst võtsid osa veel kindralmajor N. Reek ja kol. O. Plaks. Eelnõu väljatöötamine sündis K. Päts'i isiklike näpunäidete kohaselt, millede saamiseks ja komisjoni tööst aruandmiseks sageli tema juures käisid J. Klesment ja K. Terras. Valminud Põhiseaduse kava vaadati läbi neljal valitsuse koosolekul veebruarikuus 1937, mil neist osa võtsid ka propagandajuht A. Oidermaa ja J. Klesment. Selle töö lõpptulemuse esitas K. Päts oma ettepanekuna Rahvuskogule 23. veebr. 1937.

K. Päts tegi eraviisiliselt jaanuaris 1936 ettepaneku ajakirjanikele E. Laaman'ile ja H. Kukkele ning kohtuministeeriumi nõunikule J. Klesment'ile asuda uue Põhiseaduse esialgse kava väljatöötamisele. Selle ülesande täitmise viljana esitasid eelnimetatud oma kava Päts'ile. Selle kallal töötas siis veel pikemat aega J. Klesment üksinda sisuliste paranduste ja täienduste sooritamiseks.
Isiklikult ja ainuüksi Päts'i enda poolt paigutati Põhiseaduse kavasse uus alus riigipea valimiseks, mis pidi toimuma mitte enam otseselt rahva poolt, vaid riigikogu I ja II koja ning omavalitsuste esindajate üldkoosolekul.

Käskkirjaga samast päevast nimetas Päts oma peaesindajaks Rahvuskogu juurde J. Klesment'i ja esindajaks kaitsevägede staabiülema kindral N. Reek'i. Oma volitaja korralduste täitmiseks ja ideede läbiviimiseks võtsid nad Rahvuskogus sageli sõna, eriti J. Klesment.
Esmakordselt Eesti ajaloos oli Rahvuskogu näol kokku astunud rahvaesindus, mis oli loodud mitte harilike valimiste teel, vaid «ka ilma hääletamiseta, erilisel sobimusel». Rahvaesindajate poliitilise meelsuse erinevuse märkijaks oli seni olnud nende kuuluvus ühte või teise erakonda. Nüüd olid kõik erakonnad asendatud Isamaaliiduga ja mitte-isamaaliitlastelt nõuti «jaatavat meelt», s. t. kogu Rahvuskogu pidi olema poliitiliselt tasalülitatud. 23. veebr. 1937 Rahvuskogule saadetud uue Põhiseaduse kavale oli K. Päts lisandanud kaaskirja: «Kasutades Rahvuskogu kodukorra § 46 ettenähtud algatamisõigust, esitan siinjuures Eesti Vabariigi Põhiseaduse eelnõu».

Kuna Põhiseadus riigivanemale ei annud Põhiseaduse muutmise algatamise õigust, oli Päts selle algatamise õiguse nüüd endale võtnud enda poolt antud Rahvuskogu kodukorra dekreediga. Nagu nähtub, oli Päts oma dekreeditamisega seega jõudnud välja juba isegi kehtiva Põhiseaduse muutmiseni.

Isamaaliidu juhatuseliige A. Jürima teeb Rahvuskogu koosolekul 26. veebr, ettepaneku, et arutluste aluseks võetaks K. Päts'i kava. A. Piip teeb ettepaneku võtta arutlusaluseks kehtiv Põhiseadus ja selles teha muudatusi, kui need peaksid osutuma vajalikuks. A. Jürima ettepanek võetakse vastu häältega 96 : 10. Sellest koosolekust peale kuni Rahvuskogu töö lõpuni jäi püsima sama pilt: mida Päts tahtis, oma peaesindaja ja Isamaaliidu suu läbi ütles, see ka sündis. Tõsi, väheste eranditega. Esimesel koosolekul tekkinud võitlus — kas arutluste aluseks võtta kehtiv Põhiseadus või Päts'i kava — oli väga olulise tähtsusega. Seda seepärast, et Päts'i kava sisaldas eesti rahva demokraatlikule põhiloomule võõrast ideed — II koda, kuhu olid peidetud kodade-süsteemi (korporatiivse korra) sugemed. Ütles ju isegi vahepeal Päts'i poolele asunud prof. J. Uluots oma kõnes Rahvuskogu avakoosolekul 19. veebr. 1987:

Ei või öelda, et II koda meie rahva seas oleks populaarne. Kui II koja ilme ja tervise eest kohe ja varakult ei hoolitseta, siis tuleks ta hiljem varsti amputeerimisele. On tungiv vajadus ette näha, et II koda ei oleks säärane, kellele võib-olla tuleks varsti pidada matused.

Vaidlused, mida arutluste aluseks võtta, olid väga elavad. A. Piip, O. Koplus (tööliskoja esindaja), F. Karlson ja teised leidsid, et rahvas oma otsusega on volitanud Rahvuskogu tegema eeskätt parandusi just kehtivas Põhiseaduses ja et Päts'i kava ei vasta rahva soovidele, eriti kodanike põhiõiguste osas. Enamuse kõnelejad aga väitsid, et rahvas on Rahvuskogule annud vabad käed ja et peab loodama uus Põhiseadus Päts'i poolt esitatud eelnõu alusel. Päts'i kava arutamiseks mõlemas kojas loodi kolm komisjoni:

1) Üldeeskirjad, kodanike põhiõigused, omavalitsused
I koda - esimees O. Suursööt; aruandja V. Velner
II koda - esimees A. Kask; aruandja E. Laaman

2) Riigipea, valitsus, kohus, riigikaitse
I koda - esimees A. Tupits; aruandja K. Saarman
II koda - esimees J. Sepp; aruandja H. Kukke

3) Riigikontroll, Põhiseaduse muutmine, rahvas, rahvaesindus, seadusandlus, riigi eelarve
I koda - esimees A. Mõttus; aruandja M. Hansen
II koda - esimees J. Jaakson; aruandja A. Anderkopp

Põhimõttelise küsimuse debateerimisel, kuidas tasakaalustada riigiorganite võimu, ilmnes kaks seisukohta:
1) «Päevalehe» peatoimetaja H. Tammer, samuti A. Piip, Veidermaa, Palvadre, Laur, Kokk, Koplus jt. nõudsid, et Põhiseaduses oleks fikseeritud parlamentaarne valitsemisvorm. Sellele vastavalt oleks vajalik muuta kehtiva 1933. a. Põhiseaduse norme, et piirata riigipea võimu ja tõsta parlamendi tähtsust. Nii oleks saavutatud parlamentarismile omane võimude kooskõla ja tasakaal. Ka toonitasid need rahvaesindajad, et K. Päts'i poolt esitatud seaduseelnõu võrreldes 1933. a. Põhiseadusega märgatavalt suurendab riigipea võimu, vastavalt vähendades rahvaesinduse osatähtsust. Näiteks riigieelarve kindlaksmääramisel on riigipea osa sedavõrd suureks tehtud, et riigipea võib ka eelarvet hakata määrama ilma rahvaesinduseta.
2) Põllutöökoja ametmees V. Velner Rahvuskogu enamuse toetusel rõhutas, et rahvas oma otsuses ei taha, et riigipea võimu kärbitakse vähemaks, kui see on riigipeale antud 1933. a. Põhiseadusega. Säärast väidet on väga pikantne lugeda, kui sellejuures meenutada, et Päts 1933. a. Põhiseaduse halvustamisel kurtis just selles riigipeale antud võimukülluse üle, mida ta ei julgevatki täiel määral rakendada ja mis võimaldavat riigipeale isegi toime saada kuulmata teoga demokraatlikul maal — määrata ja maksma panna riigieelarvet! . ..
Mis puutub kodanike põhiõigustesse, siis esines ka selles küsimuses üldvaidlustel kaks teineteisele risti vastukäivat seisukohta:
1) Vähemuse edsindajad (prof. Kurtšinski, prof. Piip, tööliskoja esindaja Koplus jt.) tõstsid esile, et Päts'i eelnõu kohaselt Põhiseadus ei fikseeri kodanike põhiõigusi kindlakujuliselt, vaid jätab terve rea kodanike olulisemate põhiõiguste ulatuse määramise tulevikus jooksva seadusandluse teostada, mis ei ole õiguspoliitiliselt rahvavalitsuslikus riigis korrapärane ega talutav.
2) Politsei direktor R. Veermaa, Isamaaliidu esimees O. Suursööt ja teised enamuse liidrid leidsid, et Põhiseaduse paindumatuks muutumise ohu vältimiseks on Päts'i eelnõus omaks võetud põhimõte kõigiti õigustatud, kuna see vastab rahva poolt väljendatud otsusele.

Ka siin meenuvad tahtmatult Päts'i sagedased avaldused, et ta on demokraatia eest eluaeg võidelnud, et rahvavalitsusliku riigikorra peamiseks tunnuseks on kodanike põhiõiguste kõigutamata garanteerimine jne. Kuid nüüd muudab Päts oma Põhiseaduse kava kodanike põhiõiguste paragrahvid, mis senises Põhiseaduses esinesid kindlasõnaliste garantiidena, «painduvaks», s. o. kodanike vabaduste alust ja ulatust (sõna-, trüki-, koosoleku- jne.) võib hariliku seadusandlusega muuta vastavalt olukordadele.
Suurte vaidluste järgi läks vahvalt võitleval vähemusel siiski korda täiendada Päts'i eelnõu II peatükki, mis käsitab kodanike põhiõigusi, kehtivas 1933. a. Põhiseaduses esineva normiga, mis ütleb: kodanike õiguste ja vabaduste loetelu käesolevas peatükis ei kõrvalda teisi õigusi, mis järelduvad Põhiseaduse mõttest või on temaga kooskõlas (1933. a. Põhiseaduse § 26).

Üks paragrahvidest, mille vastu Päts eksis oma valimiste peatamise dekreediga 19. märtsist 1934.

Põhiseaduse III peatüki arutamisel ja rahvaalgatamise küsimuse juures põrkas jälle kaks seisukohta vastamisi:
1) Kirjanik August Mälk (ka Vellema, Kolk, Karlson, Luik, Koplus jt.) kaitses rahvaalgatamise õiguse säilitamist, väites, et ei ole mingit põhjust seda seniste Põhiseaduste järgi rahvale kuuluvat õigust temalt nüüd ära võtta.
2) Propagandajuht A. Oidermaa, esitades enamuse seisukohta, rõhutas, et rahvaalgatus sisuliselt tähendab ainult üksikute isikute õigust seaduste algatamiseks ja et säärase õiguse andmine vastutamatuile isikuile võib muutuda riigile ohtlikuks.
Ka siin on kohane meenutada Päts'i deklaratsioone rahva kui riigi peremehe kõrgeimast võimust ja suverääni õigustest, mis rahvas avaldab rahvaalgatamise, rahvahääletamise ja valimiste kaudu. Neid õigusi ei saa keegi rahvalt võtta, jaotada või tükeldada, ütles Päts veel Rahvuskogu avamisel. Kuid nagu ollakse võidud veenduda, pole lubaduste ja tõotuste andmine ja nende murdmine valmistanud K. Päts'ile mingeid raskusi ja nii pole midagi imestada, et tema poolt esitatud Põhiseaduse kavas ja hiljem Põhiseaduses endas Päts kaotas rahvaalgatamise õiguse. Selle tõenäoliseks põhjuseks on asjaolu ja see oht, mis kord ähvardas tema seadusevastasele võimutsemisele lõpu teha, kui A. Larka esitas rahvahääletamiseks Põhiseaduse paranduskava septembris 1935.
Riigipea õiguste arutlemisel (peatükk IV) keerlesid olulisemad vaidlused Päts'i eelnõus ettenähtud riigipea võimu ulatuse ümber. Vähemus nõudis, et seda võimu ulatust peaks mõnesuguse normi sissevõtmisega piiritlema. Muidu jääb riigipeal võimalus oma dekreediga endale anda mitmesuguseid uusi, Põhiseaduses märkimata ülesandeid (missuguseid Päts endale tegelikult oli ka dekreedikorras omistanud) ja seega oma võimu veelgi laiendada. Kuid enamuse (Klesment, Uluots, Eenpalu, Terras) seisukoht võitis. Päts'i kava kiideti heaks väitega, et mõtte läbiviimine, nagu riigipea ei tohiks otsustada küsimusi, mis Põhiseaduses pole otseselt antud tema võimkonda, pole praktiline. Seega jäeti tulevasele riigipeale vabadus jällegi talitada nii, nagu ütles Päts: «Põhiseaduses on auk, seepärast pean leidma mooduse, kuidas seda täita omal äranägemisel.»
Küsimuse puhul, kas kaasallkirja andja minister on kohustatud keelduma allkirja andmast, kui kaasallkirja vajav riigipea akt on Põhiseaduse või seaduse vastane, nõuti, et allkirja andmisest keeldumise nõue võetaks kehtivast Põhiseadusest üle ja paigutataks ka Päts'i eelnõusse. Võit jäi nagu ikka enamusele, kelle kõnemeeste (Eenpalu, Klesment, Terras) pealekäimisel see nõue ei võetud eelnõusse sisse.

K. Päts'i hea tahe oma ministrite kaitsmiseks, kes tema seadusevastastele dekreetidele olid annud kaasallkirjad, on inimlikult mõistetav. Uues Põhiseaduses reserveeris ta selles suhtes ministritele täieliku immuniteedi vastutuse vältimiseks ja vastutusest paasmiseks.

Üldvaidlustel pooldati riigipea valimist otseselt rahva poolt ja toonitati, et Päts'i kavas ettenähtud riigipea valimise teostamise kord on kunstlikult konstrueeritud (Palvadre, Pitka, Tammer, Kompus, Kokk, Laur, Veiderma jt.). Samuti nõuti, et riigipea kandidaadi ülesseadmise õigus peaks antama ka parlamendi vähemusele. Pääsis võidule enamuse seisukoht, mille järgi riigipea valitakse Päts'i kava kohaselt parlamendi mõlema koja ja omavalitsuste esindajate poolt, kui üles seatud vaid ainus kandidaat.
Õiguskantsleri ametit peeti meile võõraks ja ebakohaseks (Piip, Saarman, Kristelstein, Palvadre, Reichman — kõik üldtuntud juristid). Kuid teisest küljest pidasid enamuse esindajad (Klesment, Uluots — ka juristid) säärase kantsleri institutsiooni loomise ideed õnnelikuks kontinuiteedi säilitamiseks õiguslikes küsimustes.
V peatüki arutamisel (vabariigi valitsus) sai arvustava suhtumise osaliseks Päts'i eelnõu norm, mille järgi valitsus teostab temale kuuluvat võimu riigipea usaldusel. Nõuti, et siin peaks rõhutatama ka usaldusmomenti rahvaesinduse poolt, kuna muidu valitsus tehakse sõltuvaks ainuüksi riigipeast (Saarman, Pitka, Piip, Palvadre, Tammer jt.). Teiselt poolt (Eenpalu, Klesment, Kukke) väideti, et Päts'i eelnõus ettenähtud kord on hea, kuna sellega täpsustatakse riigipea ja valitsuse vaheline suhe. See seisukoht jäigi määravaks ja nii anti riigipeale domineeriv kaal rahvaesinduse üle (1933. a. Põhiseadus nõudis, et valitsus peab omama niihästi riigivanema kui ka riigikogu usalduse).
Kuid suurimaid vaidlusi tekitas peatükk VI (rahvaesindus). Võitlus rahvaesinduse II koja idee ja selle koosseisu ümber oli ägedaim kogu Rahvuskogu arutlustes. Vaieldi II koja vajaduse vastu, kuna see ei vasta meie rahva demokraatlikule põhiloomule.
Kuid enamus väitis, et I koda olevat rahva meeleolusid esildav kogu, II koda sellest erinevalt riigitarkuse ja poliitiliste kogemuste esindus. Samuti rõhutati enamuse poolt, et II kojas peavad olema 1) mitmesuguste kutsete esindajad ja 2) erilise kõrge kvalifikatsiooniga ja riikliku elu kogemusi omavad isikud (Veiler, Oidermaa, kindral Tõnisson, Anderkopp). Siis vaieldi veel riigipea II koja liikmete nimetamise suvaõiguse vastu, kuna niisugune õigus võib muutuda ohtlikuks II koja rippumatusele. Kuid siingi suruti enamuse tahtega läbi II koja institutsioon ja selle moodustamise viis sellisena, nagu see oli ette nähtud Päts'i kavas.
VII peatüki all (seadusandlus) oli olulisemaks vaidluspunktiks riigipea dekreediandlus. Soovitati dekreedi andmise õigus üldse kustutada. Kui see soov enamuse poolt tagasi lükati, siis nõuti vähemuse poolt, et riigipea poolt antud dekreedid peavad kuuluma kinnitamisele parlamendi poolt, nagu see oli nõuetav senise Põhiseaduse järgi. Ka see nõue hääletati enamuse poolt maha. Enamuse esindajad väitsid, et kõne alla võiks tulla äärmisel juhul vaid parlamendi õigus dekreedi kehtetuks tunnistamiseks või heakskiitmiseks, kuid mitte sisuliseks arutamiseks või kinnitamiseks. Aga siin läks vähemusel siiski korda viia läbi nõue, et dekreediandluse alla ei kuulu seadused, mis laiendavad riigipea võimupiire, käsitlevad kohtute korraldust, samuti riigieelarvet.
Põhiseaduse eelnõu kohtu osa arutamisel leiti, et Päts'i kavas on väga tugevasti riivatud kohtute iseseisvust sellega, et kohtud pole enam sõltumatud kogu oma tegevuses nagu seni, vaid ainult õigusmõistmise alal (Palvadre, Saarman jt.). Järgnevalt rõhutati veel konstitutsioonilise kohtu asutamise vajadust. See kohus, mis meil seni puudunud, kuid mille järele on vajadus olemas tegeliku elu kogemuste põhjal, otsustaks riigivõimu teostamise põhiseadusepärasuse üle ja võiks tegutseda riigikohtu osakonnana. Sellele vaidles vastu Päts'i peaesindaja J. Klesment, toonitades, et kõrgemate riigiorganite tegevuse asjus ei ole mõeldav pöördumine kohtu poole ja et riigivõimu organite tegevuse hindamisel ei tohi riiklikku olemist ja saatust olenevaks teha juriidiliste peensuste täitmisest (Rahvuskogu protokollid, samuti ka koguteos «Põhiseadus ja Rahvuskogu»).

See Päts'i ülesandel tema peavoliniku suu läbi tehtud deklaratsioon heidab eredat valgust Päts'i mentaliteedile, mida on nimetatud demokraatlikuks ja missugune nimetus on leidnud ka uskujaid. Teatavasti määritleb demokraatlikku maailmavaadet primaat: võim olgu allutatud seadusele ja seadus tehtud rahva tahtel. Olles ise oma tegudega näidanud hoolimatust seaduse vastu, laseb Päts nüüd Klesment'i suu kaudu ütelda, et riigivalitsemist ei saavat teha olenevaks juriidiliste peensuste täitmisest. See olevat ohtlik riiklikule olemisele ja saatusele!? Meie «kahe suure», riigimeeste Päts'i ja Tõnisson'i põhiloomude peamiseks erinevuseks oligi see, et Tõnisson austas seadust, kuid Päts pahatihti mitte.

Vähemuse lakkamatul pealekäimisel, milles erilise energiaga esinesid II koja liikmed, nõustus enamus lõpuks kompromissiga: uude Põhiseadusse võeti vastutahtmist tegelikult mitte millegiks kohustav «vesine» paragrahv:

§ 121
Seadusega määratakse menetluse algatamine ja kord riigivõimu teostamise põhiseadusepärasuse üle otsustamisel kohtutes.

On liigne nimetada, et niisugust «menetluse» seadust kunagi ei antud.
Päts'i eelnõu peatükk XIII (riigikaitse) osutus jälle alaks, mis kutsus esile tugeva arvustuse. Osutus, et riigipeale ja sõjavägede ülemjuhatajale eelnõus antud võimupiirid olid sedavõrd ulatuslikud, mis Eesti vabariigi seadused varemalt polnud tunnud ja mis võimaldasid sellise olukorra, kus riigivõimu tegelikuks teostajaks osutub riigipea koos ülemjuhatajaga, kuna rahvaesindus on hoopis kõrvale surutud (Tammer, Piip, Palvadre, Laur, Saarman, Veidermaa). Selles nähti ilmset tendentsi legaliseerida ja jäädvustada olukorda, mis Eestis oli valitsenud alates a. 1934. Erilist vastuseisu leidis Päts'i eelnõu norm, et riigipeal on õigus anda dekreete riigikaitse alal ka rahvaesinduse istungjärkude ajal. Kuid ka selles küsimuses jäid võitjaiks riigipea võimuulatuse pooldajad isamaaliitlased. Edasi arvustati vähemuse poolt Päts'i eelnõu normi, mis andis riigipeale õiguse otsustada sõja- ja rahuküsimust, sõjaaegse eelarve rakendamist ja laenude tegemist. Kuid enamus asus seisukohale, et sõja- ja rahuküsimust ei või otsustada rahva laiemad hulgad (kindralid Reek ja Soots ja K. Eenpalu). Teised enamuse kõnelejad rõhutasid veel, et sõjakulude eelarve koostamine ja laenude tegemine kuuluvat sõjasaladuste alla ja niisugusi asju ei saavat arutada rahvaesinduse ees.

Kõikides tsiviliseeritud Euroopa riikides (ka kuningriikides), kus on kehtimas demokraatlik kord, arutleb ja otsustab sõja ja rahu üle rahvaesindus, mis samuti teostab otsusi ka sõjakulude ja sõjalaenude küsimustes.

Järgnevalt vaieldi ka Päts'i kava selle osa vastu, mis lubab riigipeale ka rahu ajal nimetada ametisse suure võimuga varustatud sõjavägede ülemjuhatajat, kelle võimupiiridesse kuulub anda korraldusi ka temale mitte-alluvaile asutusile ja ametnikele. Rõhutati, et see norm võimaldab sulgeda ka rahvaesinduse uksed, kuna sisuliselt võib säärasel korral kogu võim riigis minna ülemjuhataja kätte (Tammer, Reichman, Pitka, Saarman). Eelnõu norm jäeti enamuse tahtel püsima.
Lõpuks esines elavaid vaielusi ka kaitseseisukorra väljakuulutamise küsimuses. Nõuti, et Põhiseaduses peab olema täpselt fikseeritud kaitseseisukorra kestvuse piir ja samuti täpselt ära määrataks ka need kodanike õigused, mida võidaks kitsendada kaitseseisukorra puhul. Vähemus väitis, et välismaailma ees ja oma kodanike silmis ei saa pidada uhkuseks asjaolu, et Eesti riik on tema rajamisest alates olnud pidevalt osalise kaitseseisukorra all ja 1934. a. saati üldise kaitseseisukorra all. See oleks vaesuse tunnistuse andmine meie demokraatlikule mõtteviisile kui valitsusvõimu arvataks teostada võivat vaid surve abinõude varal. Ka need nõuded ja väited jäeti enamuse poolt tähelepanemata.

*

Sääraste vähemusse kuuluvate rahvaesindajate poolt Päts'i Põhiseaduse eelnõule vastuvõetavama demokraatliku ilme andmise katsete tähe all kulges Rahvuskoja mõlema koja töö. Enamuse vaade ja suhtumine valitsusvõimu poolt esitatud seaduseelnõule oli niivõrd «jaatav», et Põhiseadus valmiski Päts'i poolt kavatsetud ja ettenähtud kujul. Selle valminud Põhiseaduse iseloomustuseks on märkimisväärt meenutada I koja esimehe prof. J. Uluots'a ütelust: «Rahvas ei ole absoluutne võimukandja.» Iseloomustav on ka K. Eenpalu lause, mida ta tarvitas vaidlustel riigiorganite tasakaalustamise küsimuses: «Valitsus on rajatud vaid riigipea usaldusele.» Väga tähelepanuväärne on veel prof. A. Piip'i poolt tehtud kahetsusavaldus: «On ilmne, et Rahvuskogu enamus peab puht-parlamentaarset korda meie oludele mittevastavaks.» K. Päts'i Põhiseaduse iseloomujooned, mis nende nappide sõnadega märgitud, on täiesti uudsed võrreldes 1933. a. Põhiseadusega. Kõrvutades 1933. a. Põhiseadust Päts'i Põhiseadusega, ei ole raske veenduda, kumb neist on demokraatlikum.
Arutluste ja vaidluste lõppemisel jõudis kätte aeg Päts'i Põhiseadusele viimse vormilise sanktsiooni andmiseks — eelnõu III lugemisele asumiseks. Sellel eelnõu lõpplugemisel esines Tallinna saadik, toimetaja ja populaarne spordiajakirjanik Oskar Lõvi 19. juunil 1937 teadaandega hääletamise motiivide kohta:

Seitse motiivi, mis määravad minu suhtumise uue Põhiseaduse kohta ja sunnivad mind selle vastu hääletama, on:
1) kodanikkude põhiõiguste kitsendamine;
2) rahvaalgatamise õiguse kaotamine;
3) rahvalt riigivanema kandidaadi ülesseadmise õiguse äravõtmine;
4) riigivanema valimise võimalus ilma tema valimiseta rahva poolt;
5) riiginõukogu kujundamine mitte täiesti demokraatlikul alusel;
6) riigivanemale liig laialdase dekreedi õiguse andmine;
7) kogu selle Põhiseaduse maksmapanemine ilma rahvahääletuseta.
Lisamotiiviks on veel see, et see teos, mis kannab pealkirja «Eesti Vabariigi Põhiseadus» on sisult säärane, mida Eestis veel pole nähtud. See on ennekuulmatu ja enneolematu.

O. Lõvi seletusele teeb I koja esimees J. Uluots märkuse:

Lugupeetud O. Lõvi avaldas kartust, nagu pandavat käesolev Põhiseadus maksma ilma rahvahääletuseta. Meie kuskilt ei näe, et siin mingi määrus on selle kohta, kuidas see seadus maksma pannakse.

J. Uluotsa märkus näitab, kuidas niihästi Rahvuskoja liikmeid endid kui ka rahvast püüti petta kuni viimse minutini. K Päts'i usaldusmeheks saanud J. Uluots oli väga hästi teadlik Päts'i kartusest panna Põhiseadus rahvahääletusele. Rahvas oleks selle tagasi lükanud - mõistagi eeldusel, et rahvahääletus toimub 1933. a. Põhiseaduses ette nähtud demokraatlikel alustel.

Lõpphääletusel võttis I koda (80 liiget) uue Põhiseaduse eelnõu vastu 54 häälega, ühe hääle vastuolekul ja ühe erapooletuks jäämisel.
II kojas oli eelnõu lõpplugemisel sõnavõtte kaugelt rohkemal arvul. Tartu saadik prof. A. Piip oma sõnavõtus hääletamise motiivide esitamise puhul kandis ette 7. juulil 1937. a. 11 motiivi, mis teda ei luba hääletada Päts'i eelnõu poolt. A. Piip ütles:

Arvesse võttes, et Rahvuskogu peale muu:
1) on mitmeti kärpinud kodanike põhiõigusi, võrreldes kehtiva Põhiseadusega:
2) on tõstnud 20 a. pealt kõrgemale vanusele nii aktiivset kui ka passiivset valimisõigust;
3) on kõrvale heitnud proportsionaalsuse põhimõtte valimistel, asendades selle enamusvalimisega;
4) on kõrvale heitnud riigipea valimisel kandidaatide ülesseadmise otse rahva poolt ja sisse toonud riigipeaks saamise võimaluse ka ilma rahva poolt valimata;
5) on sisse võtnud riigipea asetäitja valimise vaid kitsa kolleegiumi poolt;
6) on laiendanud mitmeti riigipea võimu, eriõiguse ohtralt tarvitamise ja rea küsimuste vaid riigipea otsustamisele andmise kaudu;
7) on vabariigi valitsuse liialt teinud sõltuvaks riigipeast, ilma võimude tõsist tasakaalu saavutamata;
8 ) on kitsendanud rahva poolt otseselt valitava seadusandlise koja õigusi eelarve ja valitsusele umbusalduse avaldamise alal;
9) on seadusandlise kogu II koja koosseisu sisse toonud riigipea poolt nimetavate liikmete institutsiooni;
10) on väljaheitnud rahvaalgatamise põhimõtte;
11) on nõrgestanud rahvahääletamise institutsiooni, võrreldes kehtiva Põhiseadusega — ei saa mina selle Põhiseaduse eelnõu poolt hääletada.

II koja saadik Johan Post ütles hääletamismotiivide all:

See Põhiseadus kitsendab kodanike põhiõigusi, mida 1933. a. Põhiseadus jättis alles. Ta võtab ka rahvalt ära suure osa tema suverään-õigustest, mida 1933. a. Põhiseadus talle alles jättis. Riigivanemale on antud õigused, mis mõnes konstitutsioonilises kuningriigis isegi kuningal puuduvad. Seepärast hääletan oma parema südametunnistuse järele selle Põhiseaduse vastu, sest ei ole mõtet minna aastakümneid tagasi ja minul ei kõlba vabatahtlikult loobuda demokraatia eest võitlemise positsioonilt.

Omapärane oli II koja saadiku, tööliskoja esindaja Oskar Koplus'e sõnavõtt eelnõu arutamisel 6. juulil 1937:

Kui ma asusin osa võtma Rahvuskogu tööst, siis oli mu arvamine, et Rahvuskogu — millise koosseisuga ta ka kujuneks — ja olgugi, et siia on sattunud väga palju inimesi, kellel tõesti on raske talitada oma südametunnistuse järgi, sest väga paljud seisavad otseselt või kaudselt valitsuse teenistuses — arvestab seda, et Põhiseadus tuleb teha niisugune, mis vastaks rahva laiade hulkade soovidele. Kuid kogu senise töökäigu kogemused tõendavad seda, et Põhiseadus vaevalt niisuguse kuju ja sisu omama saab. On selge, et kui juba rahva usku on kõigutatud, siis on raske seda tagasi võita. Rahva seas liikudes kuuleb tihti, et meil ei ole usku selle töö otstarbekusse, mis Toompeal tehakse. Kui vaadata Rahvuskogu, millest kirjutatakse, et seal luuakse praegu meie riikliku elu vundamenti, siis näeme oma silmaga, et rõdud on tühjad ja see näitab, et rahval ei ole huvi käimasoleva töö vastu, et rahval puudub usk selle töö väärtusse, mis siin tehakse. Kui tahame olla rahva poolt antud usaldusülesande ausad ja väärikad täitjad, siis peame oma töö lähtekohaks võtma juhtnööre ja selgena silmade ees hoidma selle tõe, et Eesti rahvas üle kõige armastab vabadust, tõde ja õiglust ja et Eesti rahvas tahab end ise valitseda.
Mulle aga näib, et Rahvuskogu suur enamus kaldub küll teistele juhtnööridele kui neile, mis meie rahva vabaduse iha ette kirjutab. Ka paistab mulle, et need teised juhtnöörid on niivõrd tugevad, et rahva soove ja rahva häält ei lasta kuuldavale võtta. Neil põhjustel leian mina, et minu katsed viia Rahvuskogu töö kokkukõlla meie riigi suverääni — rahva soovidega, ei saanud omada varem ega saa omada ka praegu mingit soovitavat tulemust. Seetõttu pean mõttetuks oma endiste parandusettepanekute kordamist ja uute paranduste esitamist.

Sõnavõtuga eesti rahva demokraatlike põhiõiguste kaitseks esines O. Koplus veelkordselt eelnõu III lugemisel:

Olen juhtinud tähelepanu nendele soovidele ja lootustele, mida vabadust ja demokraatlikku riigikorda armastavad rahvahulgad Rahvuskogult ootavad Põhiseaduse suhtes. Olen juhtinud tähelepanu meeleoludele ja sellele umbusule, mis rahva keskel valitsemas. Olen hoiatanud nende meeleolude süvendamise eest ja rõhutanud, et Rahvuskogul oleks viimane aeg asuda ausalt meie ummikusse sattunud poliitilise elu õiglasele lanendamisele... Aga meie näeme selles Põhiseaduses autoritaarse korra elemente, mis, tõsi küll, on peidetud elegantsesse vormi, nagu siin Rahvuskogus on juba korduvalt mitmete poolt tähendatud. Kuid Eesli rahvas ei vaheta elegantsi oma õiguste ja vabaduste vastu, vaid rahvas tahab võltsimatut demokraatiat, mille kitsendamist vaba rahvas ei saa ega taha heaks kiita. Rahva liikmena ja tööliskonna esindajana jagan mina rahva tõekspidamisi vabadusihast ja demokraatiast ja hääletan väljatöötatud Põhiseaduse eelnõu vastu.

Edasi võib lugeda Rahvuskogu II koja protokollidest: «Eesti Vabariigi Põhiseadus võetakse vastu lõpphääletusel suure enamusega, kahe hääle vastuolemisel.» Vormiliselt viimse hääletusega võeti K. Päts'i Põhiseaduse eelnõu vastu Rahvuskogu mõlema koja ühisel koosolekul 28. juulil 1937.
Põhiseaduse elluviimiseks delegeeris Rahvuskogu mitu seadust, milledest huvitavaim on oma uudsuse poolest riiginõukogu kujundamise seadus (12. aug. 1937). Selle seaduse § 1 määrab tingimused, millede alusel võib valida või määratu kodanikku riiginõukogu liikmeks. Paragrahv loetleb 23 kodanike kategooriat, kuhu kuuluvad on kvalifitseeritud olema valitavad või nimetatavad II koja, riiginõukogu, liikmeiks. Näiteks: Vabadusristi kavalerid, endised ministrid, Asutava Kogu või riigikogu liikmed, kõrgemad riigiametnikud, kinnisvara omanikud, taluomanikud, laevaomanikud, kohtunikud, tööstus-kaubanduslike käitiste omanikud, perenaised lastega perekonnist jne.
Rahvuskogu töö lõpu tähistamiseks korraldati 17. aug. 1937 pidulik mõlema koja ühine koosolek, kus suure kõnega esines K. Päts. Ta kõne tekst on toodud selle teose lisas. Oma kõnes püüab K. Päts veel kord õigustada tema otsusel ette võetud rahvahääletust, mille tulemuseks oli Rahvuskogu kokkutulek ja selle poolt väljatöötatud Põhiseaduse eelnõu. Päts ütles: «Paljud ei pea seda protseduuri seaduslikuks ja seetõttu loevad säärasel viisil läbi viidud toimingud tühiseiks.» Selliseid arvamusi tõrjus K. Päts väitega, et rahvas kui kõrgeima võimu kandja on täielik peremees oma majas ja võib teostada otsuseid, mis ta tahab ja kuidas tahab. Sel puhul annab Päts ka kabjahoobi tema poolt suletud riigikogule, et alavääristada selle riigiorgani tähtsat osa, mis Põhiseadus talle reserveerib rahvahääletuse teostamisel.
«Sulane tahtis minna üle peremehe pea!» hüüab Päts pateetiliselt, meenutades riigikogu otsust oktoobris 1933 rahvahääletuse kvoorumi tõstmiseks. See polnud tõesti kena tegu, kuid see teostati vabadussõjalaste Põhiseaduse läbimineku takistamiseks, s. o. K. Päts'i tavalise mõtteviisi järele «riiklikel kaalutlustel, et rahvast hoida halva Põhiseaduse eest». Edasi ütles Päts, et tal olevat teada paljude kodanike nõue, et Rahvuskogu poolt vastuvõetud Põhiseadus peaks pandama rahvahääletusele. «Mis kometit meie oma rahvaga mängiksime?» küsib Päts. «Ja kas meie rahvas ka tuleb rahvahääletusele, ja kui ta ei tule — mis siis?» Päts kinnitas, et rahvas on kord juba ühel rahvahääletusel oma otsuse annud ja teistkordne rahvahääletuse ettevõtt oleks ülearune. Neil argumentidel teatas Päts, et ta Rahvuskogu poolt vastuvõetud Põhiseaduse paneb maksma oma dekreediga, «olgugi, et siin võivad seaduses peensused olla, mis kõik ei ole täidetud ...»
Oma kõne lõpus toob Päts veel ühe lisapõhjuse, miks Põhiseaduse maksmapanekuga ei saavat viivitada. Põhiseaduse kriisi lõppemisel ja normaaloludesse tagasipöördumisel on võimalik mõelda ka nende saatuse leevendamisele, «keda meie Põhiseaduse keerdkäigud on valele teele saatnud, kes oma parema tahtmisega on püüdnud riiki kriisist välja päästa, aga on hädaohtlikule teele sattunud ja karistuse alla langenud».
Päts lõpetab oma kõne järjekordse tõotusega: «Mul ei ole mingit tagamõtet seda uut Põhiseadust omavoliliselt tarvitada, vaid enda poolt teen kõik, mis võimalik, et kõik uut korda põhjendavad seadused kiirelt ellu astuksid ja kõik, mis selleks tarvilik, saaks kiires korras tehtud, et meie rahvas võiks jälle öelda, et lõpetatud on see kurb kriiside ja murede ajajärk.»
Uus Põhiseadus pandigi maksma rahvahääletuseta, ainuüksi K. Päts'i dekreediga 3. sept. 1937 ja astus jõusse 1. jaan. 1938.
Kui Päts Rahvuskogu koosolekul oli ülaltoodud kõnet pidamas, oli ta juba jõudnud läbi lugeda temale riigikogu juhatuse poolt adresseeritud kirja, mis väärib avaldamist selgema pildi andmiseks olukorrast, mille Päts oli loonud kehtiva Põhiseaduse ignoreerimisega. Kiri, mille avaldamine mõistagi sai Päts'i poolt keelatud, on järgmine (saadik K. P. Pusta eraarhiiv):

Riigikogu juhatus
16. aug. 1937
Nr. 4624

Härra Riigivanemale

Oma kirjas 15. jaanuarist 1936 Teie nimele, härra Riigivanem, riigikogu juhatus rõhutas, et nii Rahvuskogu kokkukutsumise otsus kui ka Rahvuskogu kokkukutsumiseks Teie poolt dekreedina kehtimapandud rahvahääletamise seadus on vastuolus kehtiva Põhiseadusega ja kehtiva rahvaalgatamise ja rahvahääletamise seadusega. Sellest hoolimata kutsuti siiski kokku Rahvuskogu. Viimane on nüüd töötanud välja uue Põhiseaduse kava, ühtlasi aga ka võtnud vastu 8 teist seaduseelnõu, nende hulgas viimasena Üleminekuaja seaduse. Seejuures on Rahvuskogu jätnud otsustamata Põhiseaduse kehtimapaneku korra, leides, et see ei kuulu tema kompetentsi. Tekkinud olukorras loeb riigikogu juhatus Põhiseaduse §§ 33 ja 86 põhjal ennast kohustatuks konstateerima järgmist:
Rahvuskogu poolt vastuvõetud Põhiseaduse kehtimapanek väljapool Põhiseaduses ettenähtud korda (Põhiseaduse §§ 33, 60 p. 12, 87, 88 ja 89) ilma rahvahääletuseta seisaks ilmses vastuolus kehtiva Põhiseadusega. See asjaolu, et uue Põhiseaduse eelnõu on töötanud välja Rahvuskogu, ei anna veel vähematki õigust teda panna kehtima väljaspool korda, mis ette nähtud kehtiva Põhiseaduse §-is 88. Teie otsuse (RT 3 — 1936) kohaselt Eesti rahvas rahvahääletamise teel 23., 24. ja 25. veebr. 1936 volitas härra Riigivanemat kutsuma kokku Rahvuskogu, kelle ülesandeks oli «vastu võtta vajalikud parandused maksvas Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral töötada välja ja vastu võtta uus Põhiseadus», ning sama otsusega volitas ta Rahvuskogu «vastu võtma Põhiseaduse elluviimiseks vajalikke seadusi». Selle oma otsusega rahvas ei annud volitusi ei Rahvuskogule ega kellelegi teisele panna kehtima uus Põhiseadus väljaspool kehtivas Põhiseaduses ettenähtud korda.
Rahvuskogu poolt vastuvõetud Üleminekuaja seadusega (§ 6 viimane lõige) tahetakse anda võimalus Riigihoidjale oma otsusega lõpetada senise riigikogu volitused. Sarnase õiguse andmine Riigihoidjale tähendaks viimasele võimu andmist Eestis' kaotada, vähemalt ajutiselt, parlamentaarset korda. Kehtiva Põhiseaduse järgi on Eesti Vabariigis maksev parlamentaarne kord ja senise riigikogu liikmete volitused kestavad Põhiseaduse §§ 39 ja 40 põhjal kuni uue riigikogu valimiste tagajärgede väljakuulutamise päevani. Rahvahääletusega ei ole antud Rahvuskogule ega kellegi teisele õigust kas või päevakski jätta Eesti Vabariik ilma rahvaesinduseta. Seepärast oleks riigikogu volituste lõpetamine enne põhiseaduslikus korras valitud parlamendi volituste algust Põhiseaduse vastane akt.
Eelöeldut otsustas riigikogu juhatus üksmeelselt oma koosolekul 16. aug. 1937 teha teatavaks Teile, härra Riigivanem.

(allkiri) R. Penno
Riigikogu esimees
(allkiri) A. Lindeman
Asjadevalitseja k. t.

Kuidas peab suhtuma sellesse uude Põhiseadusse, mille tegemise eesmärk ja otstarve öeldi olevat senise Põhiseaduse asendamine, mis valitsusvõimude silmis oli halb, asjatundmatute inimeste poolt põlve otsas kirjutatud, ebademokraatlik, riigivanemale säärast võimuküllust delegeeriv, millist ei olevat olnud isegi vene tsaaril, mis oli rahva õigusi usurpeeriv jne. jne. See uus Põhiseadus pidi tegema lõpu ebanormaalsele vaikivale ajastule, päästma maa raskest Põhiseaduse kriisist, viima riigi ja rahva vastu heledale tulevikule. Uue Põhiseaduse iseloomustamiseks toome eespool nimetatud tsitaatidele lisaks veel mõned. II koja liige «Päevalehe» peatoimetaja H. Tammer deklareeris selle Põhiseaduse eelnõu III lugemisel hääletusmotiivide all: «Kuna ma leian, et käesoleva Põhiseadusega ei ole saavutatud üks tähtsamatest eesmärkidest, mis oli tehtud Põhiseaduse väljatöötamise ülesandeks, nimelt riigivõimude tasakaal, ei saa ma selle Põhiseaduse poolt hääletada (H. Tammer jäi lõpphääletusel erapooletuks).

Mag. jur. Artur Mägi kirjutab oma teoses «Kuidas valitseti Eestis»:

Uue Põhiseadusega teostati väga olulised muudatused senini rakendamisel olnud valitsemissüsteemis. Uus Põhiseadus loobub rahva otsesest seadusandlusest (ühe erandiga — rahvahääletamine presidendi suval). Rahvas ei oma enam riigi kõrgeima organi seisundit. Oluline muudatus on tehtud ka vabariigi valitsusele umbusalduse avaldamise korras, 1937. a. Põhiseaduse autoreid iseloomustab umbusk rahva kui kõrgeima riigivõimu teostaja vastu.

Uut Põhiseadust võib täie õigusega nimetada Päts'i Põhiseaduseks. See oli tema, kes kahekojalise esinduse poolt tehtud Põhiseaduse mõtte algatas (K. Päts'i «salajane» kava 1933. a.). Tema toimetamisel teostati rahvahääletus ja kutsuti kokku Rahvuskogu. Tema näpunäidete kohaselt koostati Põhiseaduse kava ja tema juhtimisel võeti see Rahvuskogu poolt vastu. Tema dekreediga pandi Põhiseadus maksma. Lähemas ajaloos on raske leida Põhiseaduse loomislugu, milles nii ulatuslikult ja määravalt oleks tegelenud üksikisiku tahe. Võib-olla on kõige lähedasem K. Päts'i Põhiseaduse promulgatsioonile tsaar Nikolai II manifest 17. okt. 1905, millega ta Venemaale andis konstitutsiooni.
Võrreldes 1933. a. Põhiseadusega Päts'i Põhiseadus vähendab rahva suveräänõigusi, suurendab riigipea võimu, ei garanteeri enam kategoorilise sõnastusega kodanike põhiõigusi, riigiorganite tasakaalustamisel annab veelgi suuremal määral eesõigusi riigipeale, rakendab uudsusena Eesti riigikorras rahvaesinduse II koja, mille liikmeks ei saa olla iga hääleõiguslik kodanik. Uue Põhiseadusega ei ole Eesti riigikord enam rahvavalitsuslik-parlamentaarne, vaid uus, seni tundmatu kord, millele K. Eenpalu pani nimeks «juhitav demokraatia».
Päts'i Põhiseadusega loodud olukorra tragikoomiline iroonia seisneb selles, et vabadussõjalaste Põhiseadusele meelevaldselt omistatud ja autoritaarseks tembeldatud valitsemisviisi pole mitte Päts'i poolt katsetatud liberaliseerida või demokratiseerida, vaid et seda on pigemini kõvakäelisemaks konserveeritud. Vabadussõjalaste patuks propageeritud parempoolsuse radikalismi võttis Päts nüüd ametlikult ja vormiliselt oma poliitiliseks usutunnistuseks, kuid nüüd juba õilsa voorusena, mis tema käe läbi teostatuna pidi olema rahvale õnnistuseks selle hukatuse asemel, millesse Päts'i jutu järgi maa ja rahva pidid tõukama vabadussõjalased.
Rahvuskogu töö tähistamiseks ja tänuavalduseks selle asutuse tegelaskonnale valitsuse poliitikale ülesnäidatud jaatava suhtumise eest laskis Päts oma käskkirjaga nr. 29 —14. aug. 1937 (RT 71—3. sept. 1937) müntida Eesti Vabariigi Põhiseaduse väljatöötamise ja vastuvõtmise mälestusmärgi (kahes järgus). Muude isikute hulgas annetati selle märgi teine järk ka «Rahvuskogu komandandile».
Uue Põhiseaduse valmistamine ja sünd ei tekitanud rahva hulgas märgatavat elevust. Rahulik meeleolu, kord, ärevuse puudumine, mida valitsusvõimud olid kuulutanud Põhiseaduse väljatöötamise eeltingimusteks ja millise hoiaku eest rahvas nüüd propagandatalituselt kiita sai, olid ju tõesti kõikjal olemas. Kuid võimud taipasid vägagi hästi, et selle rahuliku meeleolu taga seisnes nördimus, üksluisus ja distantseerumine sellest, mis tehti Toompeal. Elevama ja ülevama pildi manamiseks ja demonstreerimiseks, et rahvas võtab uut Põhiseadust enda südameasjana, lasti ajalehtedest käia läbi uus riigivanemale, ülemjuhatajale ja vabariigi valitsusele adresseeritud õnnitluste valang, samuti trükiti ka artikleid uue Põhiseaduse kiitmiseks. Rahva õpetamine suuresõnalise propaganda kaudu kui mitte rõõmustama hea Põhiseaduse ja õnnelike aegade üle, siis vähemalt huvigi tundma sisepoliitiliste sündmuste vastu oleks kindlasti andnud paremaid tulemusi, kui kõlavatele sõnadele oleksid järgnenud ka lunastavad teod.
Põhiseaduse väljakuulutamisele pidid selle ellurakendamiseks järgnema valimised. Neist oleks võinud arvata, et need teostuvad vabadena ja vabas olustikus nagu ühes rahvavalitsuslikus riigis kunagi. Eriti peale rasket Põhiseaduse kriisi läbielamist, millega kaasas käinud rangused pidid olema aset leidnud demokraatia päästmiseks. Kuid jällegi pidi rahvas siin ära kuulama enda üllatuseks ootamatuid õpetlikke selgitusi, nagu see kord oli juba juhtunud pärast rahvahääletamist. Isamaaliidu häälekandja «Uus Eesti» kirjutas 6. sept. 1937:

Oleks meeletus, kui nüüd viimse sammu astumisel, kus vaja uut Põhiseadust ellu viia, riigijuhid laseksid ohjad käest lahti, ei muutu nüüd edasi, kuidas läheb... Kuni Põhiseaduse elluviimiseni peaks praegune kodurahu olukord kestma edasi.

Kodurahu all mõtles ja mõistis valitsusvõimude organ «Uus Eesti» muidugi vaikivat ajastut koos kaitseseisukorraga ja selle sundmäärustega. Samasuguseid mõtteid avaldas ka kindral Laidoner oma kõnes 19. sept. 1937:

Kui Põhiseaduse elluviimine anda isikute kätte, kes uue Põhiseaduse vastu; siis ei tule sellest ellurakendamisest midagi välja.

Päts ise esines 14. okt. 1937 teadaandega ootuste tõrjumiseks, nagu võiks uue Põhiseaduse väljakuulutamisega tema käitumine muutuda demokraatlikumaks:

Ei ole praegu aeg säärast luksust lubada, et nüüd valimiste eel laseksime välja endised erakonnad. Meie ei saa kui väike rahvas igavesti katseid teha. Raske haigus, kui küllalt ettevaatlik ei olda, võib tagasi tulla.. Kes haige olnud peab hoiduma, et haiguse kordumisel see halvemaks ei lähe.

Niisiis, rahvas, kellele Päts enne rahvahääletuse ettevõtmist jagas kiitust ja meelitusi, ei olnud nüüd tema sõnade järgi siiski veel mitte tervenenud, mispärast ei saavat säärast «luksust» lubada, et teda usaldada. Veel kategoorilisemalt väljendas end Päts 20. veebr. 1938:

Põhiseaduse viime ellu hoolimata üksikute vastuseisust. Katsete vastu uut Põhiseadust ümber lükata on minu kohus välja astuda kogu minu käsutuses oleva võimuga.

Ed. Laaman, kelle teosest «Konstantin Päts» on pärit ülaltoodud Päts'i ja Laidoner'i väljendused «Uus Eesti» referaatide põhjal, kirjutab ka Eenpalu kohta:

Isamaaliidu täiskogu kutsus peaminister K. Eenpalu Põhiseaduse elluviimist võtma rahvusliku ülesandena. Põhiseaduse viigu ellu samad isikud kes ta lõid. Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne on organisatsioon, kuhu kutsutakse kaasa kõik, kes seisavad uue Põhiseaduse alusel.

Lõpuks et poleks arusaamatusi, nagu võiks uue Põhiseadusega vana rahvavalitsuslik kord Eestis tulla tagasi, deklareeris Päts Isamaaliidu keskkomitees 12. apr. 1938 (Ed. Laaman «Konstantin Päts»):

Kui nüüd võimu üle anname rahvaesindusele, on meil lootusi põhimõtete elluviimiseks, milleks oleme nelja aasta jooksul pinda valmistanud. Ei tohi olla seniehitatu mahakiskumist.

Selles teoses on rahva ja riigi uutel alustel ümberorganiseerimise põhimõtetest, uue moraali loomisest ja kõvakäelise valitsemisviisi püstitamisest olnud juttu mitmal, nii kui need uudsused olid väljendatud Päts'i, Laidoner'i ja Eenpalu suu läbi. Sama triumviraadi nüüdsetest väljendustest on selgesti läbipaistev teatav salajane kartus, et uued valimised võivad võimaldada uute isikute pääsmist rahvaesindusse, mis muuseas võiks põhjustada ka muudatusi riigi kõrgemas juhtkonnas, kes seni oli tegutsenud ebaseaduslikult delegeerituna ja «oma enda isiklikul vastutusel». Säärast ohtu otsustati vältida ja võim ikka edasi viimseni säilitada samades kätes, kuhu see omal ajal haarati. Uus Põhiseadus ei toonud Eestile tagasi rahvavalitsuslikku korda selle mõtte kohaselt, nagu avalikkusele oli propageeritud enne rahvahääletust ja nagu see oli väljendatud meie esimeses kahes Põhiseaduses.


KOMPROMISSI KATSE VABADUSSÕJALASTEGA


Rahvuskogu poolt antud üleminekuaja seadusega sai K. Päts nüüd riigihoidjaks, millest ta ka rahvale teatas:

Riigihoidja käskkiri nr. 1
3. sept. 1937
Üleminekuaja seaduse § 3 alusel olen asunud Riigihoidja ametisse 3. sept. 1937 kell 14.45.

Uue Põhiseaduse vastuvõtuga ja K. Päts'ile uue ametkoha andmisega äratatud lootused normaalaegade tagasitulekusse lõigati vastase riigihoidja poolt läbi kiires korras:

Riigihoidja käskkiri nr. 2
9. sept. 1937
Põhiseaduse § 60 p. 7 ja Kaitseseisukorra seaduse § 5 põhjal pikendan kaitseseisukorra maksvuse kogu vabariigis kuni 12. sept. 1938 kell 17.

Olles niiviisi jällegi aastaks kindlustatud «rahu, korra ja julgeoleku» ja teinud rahvale selgeks, et ei saa lubada vabade valimiste «luksust», kuna rahvas, kes olnud haige, võib uuesti haigestuda, pidi Päts siiski hakkama mõtlema, kuidas lasta valimisi teostada. Kuid saavutada sihti, nagu Eenpalu ütles, et Põhiseaduse elluviimise juurde pääseksid vaid need, kes ta lõid, tundus siiski olevat seotud raskustega ja riskiga. Rahvuskogu valimised olid Päts'ile läinud õnnelikult, kuid ta teadis, et see õnn oli osaliselt seletatav vastasrinna poolt katsetatud valimiste boikoteerimisega. Oli teadmata, missuguse hoiaku võtab vastasrind nüüd eelseisvatel riigivolikogu valimistel. Tundes elulist tarvidust enamuse saavutamiseks ka uues rahvaesinduses, nii kui see oli olnud Rahvuskogus, arvas Päts pärast nõupidamist Eenpalu'ga otstarbekohaseks alustada läbirääkimisi vastasrindlastega. Asunikega, Tõnissoniga ja Teemant'iga Eenpalu arvamist mööda rääkida ei saanud, kuna nendega oli katkenud igasugune kontakt ja suhtlemine. Seepärast otsustati katsetada vabadussõjalastega.
Olin oktoobri lõpul 1937 Soomest tagasi pöördunud, et asuda tegevusse «Esto-Muusika» äris Tallinnas. Kuna ma veel polnud leidnud korterit, siis peatusin vanematekodus. Olin üllatunud, kui 12. novembri pealelõunal ilmus minu elukohta K. Eenpalu adjutant kapten Kurt Matson mind otsima. Talle oli antud käsk minu kutsumiseks peaministri kabinetti järgmise päeva pärast lõunat kell 4. Selle kutse põhjust mulle sihvakas ja viisakas adjutant seletada ei teadnud. Jäin hiljaks audientsile ja Eenpalu juurde juhatatuna leidsin temaga juba vestlemas kol. Oskar Luiga ja Viljandi advokaadi Karl Kondas'e (keda ma isiklikult ei tunnud). Peaminister käitus väga lahkelt, pakkus meile esinduslikku konjakit ja valikut paberossi, sigareti või sigari vahel. Konversatsiooni kestel meenutas Eenpalu mulle, et ma siiski teda pidavat isiklikult tundma, kuna varakevadel 1917 olevat tema kui lipnik ilmunud Tallinna Sõjaväelaste Büroosse ja mina olevat teda tema palvel määranud organiseerimistööle Tartusse. Vist küll selleks, et meid aidata üle kohmetustundest, jutustas ta selle «piibujutu» kestel ka anekdoodi: «Päts lahutab kohkunult käsi ja kaebab Laidoner'ile: «Eenpalu on hulluks läinud.» — «Kuidas nii?» küsib Laidoner. Päts seletab: «Mulle on teatatud, et Kärla Suur mässab ringi oma toas Toompeal ja hõikab: «Olen Ulmanis! Olen Ulmanis!»»» Kui me viisakalt olime Eenpalu'le kaasa naernud, köhatas ta ja alustas oma asjalikku juttu. Kuulates tema umbes veerandtunnilist sõnavõttu, imestasin, et ta ka väikses ringis tarvitas sama paatoslikke ja lillesõnalisi väljendusi, mis olid tuntud ta aktusekõnedest laiemate hulkade ees. Ta kõneles Põhiseaduse kriisist, selle läbi tekkinud pikaajalistest raskustest ja nüüd ettevõetud pingutustest kriisi lahendamiseks. Siis viis ta jutu üle vabadussõjalastele. «Neist on palju räägitud ja kirjutatud,» ütles Eenpalu. «Mitte alati ei ole nende vastu oldud aus, õiglane, vennasüdamega mõtlev, eestlaste soo veresidemetega arvestav. Kõik, mis valitsuses olevate inimeste ja vabadussõjalaste vahel minevikus on olnud, on sündinud isiklikkudest arusaamatustest. Peaks olema selge, et kõik insinueerimised vabadussõjalaste riigikukutamisest, Hitleri rahade saamisest, venna-vere valamisest, diktatuuri üritamisest jne. on aluseta.»
Edasi rääkis Eenpalu valitsuse plaanidest riigi juhtimise süsteemi keskendamiseks, tihendamiseks ja tugevamaks tegemiseks, hoidudes seejuures erakondadele määrava osa mängida laskmisest. «Meie oleme erakondade võimutsemise ja omakasu ajamise vastu,» seletas Eenpalu. «Aga selle vastu on ju alati olnud ka vabadussõjalased. Näete — meil on teiega ses suhtes ühised eesmärgid .. .» Ühistest eesmärkidest väljudes rõhutas Eenpalu, et tulevase rahvaesinduse koosseis peab olema tingimata säärane, millele saaks toetuda riigielu tervendavate reformide läbiviimiseks. Ettevalmistused valimisteks on juba alanud Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde kaudu, mida tema, Eenpalu, juhatab. «Et valitsusel ja vabadussõjalastel on mitmeid ühiseid lähtekohti, teen teile etttepaneku, et vabadussõjalased ühineksid rahvarindega ühise valimiskihutustöö korraldamiseks ja ühiste kandidaatide ülesseadmiseks. Mis teie ütlete selle kohta?»
Olin olnud ette valmistatud kõigele muule, kuid mitte niisugusele ootamatusele. Ilmselt olid ka Luiga ja Kondas üllatatud, kuna nad vaikisid, nagu oleks vett suhu võtnud. Ootasin, et Luiga kui vanem sõjaväelane midagi ütleb, kuid kui vaikus oli läinud juba piinlikuks, söandasin ise avada suu. Ütlesin, et mul on heameel kuulda, et vabadussõjalased ei ole mitte kurjategijad ja et kõik, mis nendega on tehtud, on sündinud vaid isiklike arusaamatuste tõttu. Ütlesin: «Ma ei teadnud, mispärast mind siia kutsuti ja mul pole seepärast võimalik olnud kol. Luiga'ga ja hra Kondas'ega selles asjas mõtteid vahetada. Isiklikult pole mul midagi selle vastu, et kaasa aidata ühisele üritusele selleks, et Isamaaliidu kroonu mentaliteediga inimeste kõrval rahvaesindusse pääseksid ka lahtise peaga mõtlevad mehed. Kuid ühistööks ja ühisrindeks sean ma üles ühe kategoorilise tingimuse: praegu vanglas viibivad vabadussõjalased peavad jalamaid amnesteeritama. Tingimuse põhjuseks on peale kõige muu veel see, et kui mina peaksin ühisel kokkuleppel eelseisvas valimiskampaanias minema kusagile kõnelema, näiteks valla- või koolimajja, siis minu kõne ei lähe nii kergesti, kui teie oma, härra peaminister. Teie aktusekõnet kuulatakse kui jutlust kirikus. Kuid minu kõnele hüütakse vahele. Ja mida mul käsete kosta, kui keegi üle saali hüüab: kuipalju te saite Päts'i või Eenpalu käest selle eest, et niimoodi räägite?»
Kui Luiga oli noogutanud pead mu sõnadele, ütles Eenpalu, et minu tingimused on asjalikult põhjendatud. Ta kõneleb veel täna või homme riigivanemaga vabadussõjalaste vabastamise kohta ja on kindel, et ka riigivanem veendub selles kasulikkuses, mida see meie ühisele asjale toob valimisvõitluses. Ta palus meid läbirääkimiste jätkamiseks tulla esmaspäeval, 15. nov. kell 16 jälle tema kabinetti Toompeal.

Esmaspäeval kolmekesi (Luiga, Kondas ja mina) lossi minnes leidsime Eenpalu juures eest ka Jüri Uluots'a, kes meie kõnelustest osa võttis. Pärast meie viimaseid valitsusevastaseid jutte aprillis 1934 kohtasin ja kõnetasin nüüd Uluots'a esimest korda. Eenpalu ei viitnud palju aega ja asus kohe asja juurde. Ta ütles:
Ta olevat kõnelnud riigivanemaga ja riigivanem tervitab ühisel rindel väljaastumist koos vabadussõjalastega. Mis puutub vanglas peetavatesse vabadussõjalastesse, siis on ta nõus neid vabastama niipea, kui nad esitavad armuandmise palved ettenähtud korras.
Minu poole pöördudes ütles Eenpalu: «Seega on teie tingimine täidetud ja me võime kohe asuda ühinemise küsimuse tehnilise külje arutamisele, milleks ma siia kutsusingi rahvarinde juhatusliikme professor Uluots'a.»
Olin vahepeal Luiga'ga ja Kondas'ega saanud mõtteid vahetada ja nende soov oli, et Eenpalu'ga kõneleksin mina, kuna Luiga kui riigiteenistuses seisev inimene ei saa end nii vabalt väljendada kui mina ja ka Kondas kardab oma julgeoleku pärast. Vastasin Eenpalu'le, et vabadussõjalaste vabastamine vaid armusaamise palve esitamise korras pole lahenduseks minu tingimusele ja kasuks kavatsetud poliitilisele aktsioonile.
«Olen kindlal arvamisel, et ükski vanglas viibiv ohvitser armu ei palu. Ja miks peakski ta seda tegema, kuna ju peaminister ise ütles, et nad on vangi pandud isiklike arusaamatuste pärast? Anda vangile vabadus või mitte on riigivanema eriõigus ja keegi teda seepärast kritiseerida ei saa. Kuid ma ütlen siiski: kui riigivanem vabadussõjalased amnesteerib, kasutades minugipoolest dekreeti ükskord ka heaks otstarveks, langevad poliitilised loorberid selle eest temale ja tõstavad ta populariteeti. Kui ta seda aga ei tee, annab neile amnestia niikuinii rahvaesindus, ükskõik kuidas te selle kokku valite, Luiga-Kondase koostööl või mitte. Kuid siis lähevad loorberid rahvaesindusele, ja riigivanemale kui väga hella nahaga poliitikule võiks see tunduda häirivana,» selgitasin oma mõtteid.
«Teie tahate mõista anda, et valimised võivad olla tehtud? Ma ütlen teile — kõik valimised on tehtud,» sähvas Eenpalu.
Vaidlesime mõnda aega, kusjuures Eenpalu korduvalt väitis, et ühinemise ideele on praktiliselt tõesti tähtis vabadussõjalaste vabanemine, sinna juurde kuuluv vormiline külg aga pole oluline. Ka on ta valmis hoolt kandma, et armusaamise palved ei kuulu avaldamisele. Kuna ma aga kindlasõnaliselt jäin oma arvamuse juurde, segas end vaidlusse Uluots, püüdes mind manitseda. «Tunnen su ideelikkust, iseseisvat mõtlemisviisi ja paindumatut iseloomu. Kuid poliitikas ei saa ajada jonni, poliitika on kunst kompromisside leidmiseks. Sulle on pakutud asjalik kompromiss. Mina sinu asemel võtaksin selle vastu.»
«Ka mina olen kaua aega tunnud sinu aatelikku mõtlemisviisi. Kuid on mõisteid, nagu au- ja õigustunne, milledega ei saa teha kompromisse, ka poliitilistel põhjustel mitte,» vastasin Uluots'ale.
«Kui sinu südametunnistus seda lubab, siis on see sinu asi. Jonn on Jumala loodud oma ja teiste õiguste kaitseks. Ka kaardimängul on oma reeglid ausa mängu jaoks. Miks ei võiks need olla ka poliitikas?»
Nähes, et ka Luiga mind toetab, konstateeris Eenpalu läbirääkimiste nurjumist, kuid soovitas meile veel kord asja üle järele mõelda, kinnitades, et ta on alati valmis meid jutule võtma. Vastusena soovitasin vabadussõjalased vabaks lasta ja siis juba nendega läbi rääkida. Selleks ei oie vaja Luiga't, Kondas't ega mind, samuti ka meie jutulevõttu peaministri poolt.
Korrektsuse näitamiseks vestles Eenpalu meiega veel lühikest aega oma kabinetis. Keskustelus minuga ütles Eenpalu, et tal pole kunagi olnud aega keskvangla inspekteerimiseks, mida ta kui põline siseminister ja politseijuht oleks pidanud tegema. Küsis, kuidas vanglaolud mulle tundusid. Ma ei tahtnud Eenpalu taktivaesusele võlgu jääda ja andsin talle taktitu vastuse: «Soovin südamest, et teid kui põlist politseinikku vähemalt aastaks kinni mõistetakse. Nii õpiksite kõige paremini tundma Eesti vangla olusid.»
Seepeale Eenpalu armulikult naeris ja naersime temaga kaasa ka meie. Siis sooritasime jumalagajätu kõigi viisakusreeglitega — kummarduse ja käeraputusega.
Kas tingitult meie jutuajamisest või mitte, kuid juhtus siiki, et kuu aega hiljem, 22. dets. 1937, just jõulupühiks, vabastati vanglast vaikselt kindralid A. Larka ja J. Tõrvand ja veel 16 «8. detsembri meest», kõigi kuulduste kohaselt ilma armusaamise palveta.


UUE RIIGIKOGU VALIMISED


Uue rahvaesinduse valimiste ettevalmistustega jõudis valitsus peatselt nii kaugele, et 14. jaan. 1938 nimetati riigivolikogu valimiste peakomitee (RT Lisa 4 — 1938): Peeter Puusepp (esimees), Karl Terras, Vladimir Kuusik, Jaan Soots, Karl Ruus, Eugen Maddisoo ja Artur Mägi (peasekretär). Neid nimesid on väärt meeles pidada hilisemate valimisvõltsimiste sallimise pärast nende poolt. 19. jaan. 1938 järgnes riigihoidja otsus nr. 11, millega riigivolikogu valimised määrati 24. ja 25. veebr. 1938. Valimiste peakomitee oma otsusega 15. veebr, määras riiginõukogu moodustamise tähtajaks 5.—17. märts 1938. Kuid enne valimiste peakomitee määramist ja enne uue rahvaesinduse valimiste väljakuulutamist arvas Päts heaks teha järgmise otsuse (nr.200 - 29. dets. 1937): «Lõpetan senise riigikogu volitused, arvates 1. jaan. 1938.» Miks ta seda etterutates tegi, on jäänud tema teada. Hoidis ta ju riigikogu tegevuskeelu all juba alates oktoobrikuust 1934, s. t. kolm aastat ja kolm kuud. Selle legaalse rahvaesinduse edasiselt vaikivas olekus hoidmine oleks Päts'il olnud kerge tegu. Tõsi — ta oli riigikogu liikmetele ausalt palka edasi maksnud kõik vaikivas olekus oldud aastad, kuid kõnesoleval juhul ei võinud kokkuhoid olla põhjuseks, et enneaegselt (enne uue rahvaesinduse valimistulemuste teatavaks saamist) ja ilma korraliku ülesütlemiseta «anda sulg» rahvasaadikutele. Päts toimis riigi rahadega väga vabalt: oli ta ju riigieelarve koostamise ja selle käsitamise teinud enda isiklikuks eraasjaks.

Riigikogu liikmed said kuupalka kr. 140 pluss korteriraha kr. 40. Riigikogu esimees sai palka kr. 600 kuus pluss prii korter. Riigivanema kuupalk oli kr. 1000, millele kaasus prii korter koos kütte, valgustusega ja teenijaskonnaga.

Nii rikkus Päts seekord Põhiseadust näiliselt ilmaasjata, vist küll trotsiks ja kättemaksuks riigikogule selle kirjaliku hoiatuse eest 16. aug. 1937.
Isamaaliidu rahvarinne läks valimistele omal käel, vastasrindlastega kokku leppimata. Nii nagu see oli sündinud Rahvuskogu valimistel, nii oli ka nüüd kandidaatide esitamine jäetud vabaks — keelu alla käis ainult mitte-isamaaliitlastest kandidaatide propageerimine. Valimiste boikoteerimist seekord ei katsetatud, püüti esitada kõigis valimisringkonnis vastasrinna kandidaat, mis ka õnnestus, väljaarvatud 8 ringkonda, kus oli üles seatud vaid üks kandidaat Isamaaliidu poolt (näiteks 79. ringkond — Kaarel Eenpalu). Isamaaliit (rahvarinde nime all), kelle kätte jälle oli usaldatud valimiste suunamine ja kihutustöö, kandis seekord ise selle eest hoolt niipalju kui võimalik, et ükski valimisringkond ei jääks vaid ühe kandidaadiga. Mõnes valimisringkonnas, kus tundus, et vastasrind oma äärmise desorganiseerimatuse tõttu polnud võimeline esinema oma kandidaadiga, pani Isamaaliit ise tasapisi oma mehe võistlema teise samasugusega. Seega taheti vältida halva mulje tekkimist ja nähete kordumist, mis olid põhjustanud «hääletamata ühe-kandidaadi» valimised Rahvuskogusse.
Kuid 24. ja 25. veebr. 1938 toimunud riigivolikogu valimistel oli saatuse poolt määratud minna Eesti ajalukku veelgi halva-maigulisematena, kui seda olid olnud Rahvuskogu valimised. Mitmes valimisringkonnas Pärnumaal, Võrumaal, Tartumaal esines valimiste võltsimisi. Valimiste peakomiteel õnnestus pingutamisi võltsimiste vastu tõstetud kaebusi kalevi alla panna, samuti suvatses prokuratuur silmad kinni pigistada võltsimistele, kuid üht juhust ei saadud siiski sumbutada ja sellest tekkis isegi kohtuprotsess — äärmiselt erakorraline sündmus normaalses demokraatlikus riigis.
Penuja valla sekretär Kaarel Kull, Isamaaliidu Pärnumaa komitee sekretär Mihkel Mõttus ja ühe Pärnu trükikoja juhataja Voldemar Laasson olid valmistanud mitusada valimissedelit ja need salaja poetanud valimiskastidesse. Selles valimisringkonnas võistles kaks kandidaati: Isamaaliidu peasekretär Olev Piirsalu ja endine riigikogu liige Oskar Gustavson. Valimissedelid olid võltsitud ja valimiskastidesse pandud O. Piirsalu kasuks, nagu kohtulikul uurimisel selgus — keskusest Tallinnas saadud korralduse täitmiseks. Protsessil, mis leidis aset Viljandi ringkonnakohtu väljasõidul Pärnus 14. juulil 1938, tunnistasid Kull ja Mõttus end süüdi, kuna Laasson eitas oma süüd. Kohus karistas Mõttus't kaheaastase vangimajaga ja Kull'i poolteise aastaga. Kohtualuseid kaitsesid advokaadid J. Kohjus ja E. Villman. Armuandmise palved, mis esitati Päts'ile, ei annud tagajärgi. Mõttus suri karistuse kandmisel Tallinna keskvanglas. Valitsuse korraldusel ei lubatud ajakirjandusele protsessist avaldada ainustki sõna. Teisi seaduserikkumisi 1938. a. riigivolikogu valimistel märgib J. Tõnisson oma kõnes 13. nov. 1938, mida refereerime hiljem.
Selliste viperustega valitud riigikogu mõlema koja istungjärgu alguseks määras K. Päts oma otsusega nr. 281 (9. apr. 1938) — 21. aprilli 1938. Uue rahvaesinduse kokkuastumisel selgus, et esimesse kotta (80 liiget) oli pääsnud 65 Isamaaliidu meest, keda kindlakäeliselt juhtis endine Põllumeestekogude juhatuse liige August Jürima. Ülejäänud väikese grupi juhtideks olid Jaan Tõnisson ja Ants Piip. I koda valis endale esimeheks Jüri Uluotsa ja II koda Mihkel Pung'i. Uue riigikogu esimene toiming leidis aset 23. aprillil, mil seati üles kandidaadid riigi presidendi ametikohale. Riigivolikogu seadis kandidaadiks K. Päts'i häälte-suhtega 65: 14 (14 vähemuse häält anti vastaskandidaadile J. Tõnissonile). Riiginõukogu kandidaadiks sai samuti K. Päts häältega 36 : 3 (riiginõukogus vastaskandidaati üles ei seatud). Omavalitsuste esindajate kogus sai Päts 113 häält poolt ja 5 vastu.
24. aprillil peetud erilisel valimise üldkoosolekul, millest võtsid osa riigikogu mõlemad kojad ja omavalitsuste esindajad, valiti K. Päts vabariigi presidendiks häältega 219: 19. Seega oli läinud täide K. Pätsi kauaaegne soov ja tema visadus ja vaev selle eesmärgi saavutamiseks mitmeaastases poliitilises võitluses leidnud kroonimist suurima võiduga. Päts andis riigikogu mõlema koja erilisel pidulikul koosolekul pühapäeval 24. aprillil 1938 pühaliku ametivande, mille tekst jõustunud Põhiseaduse § 41 järgi oli järgmine:

Mina, Konstantin Päts, astudes rahva tahtel Vabariigi Presidendi ametisse, pühalikult tõotan vankumata kaitsta Eesti Vabariigi Põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult teostada minule antud võimu ja ustavalt täita oma kohuseid kõigi oma võimetega ja parima arusaamisega Eesti Vabariigi ja rahva kasuks.

Selle ametivandega sattus K. Päts kaks aastat hiljem, juunis 1940, tõsisesse konflikti. Samuti ka tõotusega, mis ta andis riigikogu ees M. Raud'i raamatus märgitud kõnes.

Pärast ametivande andmist esines Päts samal riigikogu koosolekul oma esimese kõnega presidendi ametis. Selles kõnes ütles ta muuseas järgmist (M. Raud «Kaks suurt»):

Vana mehena

Päts oli kaks kuud varem saanud 64 aastaseks, aga nägi märksa vanem välja. Ta põdes tõsisel kujul suhkruhaigust, millele seltsisid veel teised terviserikked. Ta pidas alaliselt ametis erilist massööri-ravijat, kelle juures inimesed käisid tagaukse kaudu esitamas kõiksugu palveid soodustuste saamiseks Päts'ilt.

teie ees seistes tõotan, et kõik oma jõu tahan pühendada sellele, et meie asutused suudaksid riigile ja rahvale anda seda, mida rahvas neilt loodab. Tõotan olla meie rahva poolt loodud demokraatlike asutuste toeks ja abiks.

Kuigi olid tehtud kõik ettevalmistused, et riigikogusse pääseks valitsusmeelne enamus, Päts näitas, et ta seda riigikogu siiski mitte täiel määral ei usalda. Veidi aega enne riigikogu kokkuastumist andis ta dekreedina terve rea tugevasti liberaalsust ohjeldavaid ja põhjapanevaid seadusi, nagu valitsemise korraldamise seadus, trükiseadus, koosolekute seadus (kõik 8. apr. 1938), samuti ka kaitseseisukorra seadus (11. apr. 1938). Kõik need seadused süvendavad vaikiva ajastu ranget korda, selle asemel et seda pehmendada.
Mida mõnel pool ennustati, see ka juhtus. Uue riigikogu esimeseks sammuks oli amnestiaseaduse algatamine. Päts sellele ei oponeerinud. Küll aga selgus vaidluste kestel, et Päts on kategooriliselt amnesteeritavatele nende aukraadide, Vabadusristi ja muude aumärkide kandmise õiguse ja pensioniõiguse taastamise vastu. Neid õigusi oli Päts nõus andma vaid tingimusel, kui iga amnesteeritav esitab temale sellekohase kirjaliku palve. Säärase kitsendusega võeti amnestiaseadus riigikogu poolt üksmeelselt vastu ja kuulutati välja «Riigi Teatajas» nr. 46 — 6. mail 1938. Selle sissejuhatus ja olulisim osa kõlab järgmiselt:

Riigivolikogu ja riiginõukogu kokkuastumisega astus 21. apr. 1938 kogu ulatuses ellu Eesti rahva tahtel Rahvuskogu poolt vastu võetud Eesti Vabariigi Põhiseadus. See Põhiseadus annab kindluse riikliku ja ühiskondliku elu rahulikuks ja normaalseks arenemiseks, ta loob võimalused meie riigielus edaspidi kerkida võivate raskuste vältimiseks. Selle tähtsa hetke puhul tuleb lugeda unustatuiks senised riigikorra vastu sihitud eksimused ning võimaldada ka neil kodanikel, kes senini ühel või teisel põhjusel riigi suhtes eksiteele on sattunud, osa võtta riigi ja ühiskondliku elu ülesehitavast tööst. Neil motiividel antakse alljärgnev amnestiaseadus.

§ 2
Paragrahvis 1 tähendatud ulatuses kergendatakse ka nende saatust, kes on süüdi mõistetud Uue Vene Nuhtlusseaduse §§ 101, 102, 124, 129, 130, 134 ettenähtud süütegude eest.

§ 5
Paragrahvides 1—4 loetletud süütegude tagajärjel kaotatud sõjaväeliste auastete, autähtede ja aumärkide tagasiandmine võib toimuda Presidendi kui riigikaitse ja relvastatud jõudude kõrgeima juhi otsusel.

Selle amnestiaseaduse alusel vabanes vanglast ja said kõik kodanlised õigused tagasi 73 vabadussõjalast ja 106 kommunisti. Mina olin oma karistuse ära kannud ja mulle oli amnestiaseadus kasuks ainult õiguste tagasisaamisel.
Peatselt pärast riigikogu kokkuastumist andis äsja valitud president oma eriõigusel käskkirja nr. 12 — 9. mail 1938, millega ta ametisse seadis uue valitsuse koosseisus:
peaminister - Kaarel Eenpalu
haridusminister - kolonel Aleksander Jaakson
kohtuminister - Albert Assor
majandusminister - Leo Sepp
põllutööminister - Artur Tupits
siseminister - Richard Veermaa
sõjaminister - kindr.-major Paul Lill
teedeminister - Nikolai Viitak
välisminister - Karl Selter

Ministrite nimestikust paistab silma, et Päts oli oma põlise kohtuministri Johan Müller'i, kes teda oma kaasallkirja andmisega ustavalt oli abistanud Põhiseadusega ebakooskõlas seisvatel dekreetidel, asendanud uustulnukaga. Uus kohtuminister Albert Assor oli samuti pärit kohtupalati prokuratuurist kui J. Müller'gi, kuid oli temale varem allunud teenistuse alal ja ametiastmel. Samuti omapärasena tundub, et haridusministri kohale on paigutatud kolonel, sama sõjaväelane, kes kol.-leitnandina aitas teostada Päts'il 12. märtsi riigipööret. Kuid tänamatuse väljendus Müller'ile näib olevat tasakaalustatud tänu osutamisega Jaakson'ile.

Uus valitsus esitas riigikogule esimese seaduseelnõuna kalandusseaduse. Selle suure sündmuse arutlemisel (oli ju nüüd rahvaesindusele peale viieaastast vaikimist esmakordselt antud tagasi seadusandluse õigus) võttis esimese koja liige prof. Ants Piip sõna avalduse tegemiseks (24. mail 1938):

Selle Kalandusseaduse esitamine valitsuse poolt uuele rahvaesindusele esimeseks arutusobjektiks meenutab mulle elavalt tsaariaega.
Kui tsaar oli lubanud kokku astuda esimesel Riigiduumal 27.aprillil 1906, siis esitati sellele arutamiseks «Zakon o pratshesnoi lmperiatorskago Jurjevskago universiteta» (keiserliku Tartu ülikooli pesuköögi seadus).

«Kas valitsusel siis tõesti ei olnud riigikogule arutamiseks anda mõnda elulisemat seadust?» küsis A. Piip ja kahetses, et seadused, mis on rahvale elulised, nagu trükiseadus, koosolekute seadus jt. anti dekreedi korras, lühikest aega enne riigikogu kokkutulekut. Samal riigivolikogu koosolekul, 24. mail 1938, esines uue valitsuse peaminister Eenpalu 2-tunnise kõnega, milles ta andis ülevaate valitsuse poliitika põhijoontest. Ta ütles muuseas («Päevaleht» 25. mai 1938):

Esinedes riigivolikogu ees praeguse valitsuse peaministrina, ma ei saa teisiti rahuldada oma kohusetunnet, kui et avaldan sügavaimat tänu ja suurimat lugupidamist riigivanemale ja riigihoidjale kui Eesti valitsuse möödunud viie aasta juhile, kes oma mõjuka autoriteediga, oskusega ja kindlusega on lahendanud eelnenud poliitilise ajajärgu erilised ülesanded rahva valdava poolehoiuga (kiiduavaldused). Samuti ma ei saa teisiti, kui avaldada kõige otsekohesemat tänu siinsamas riigivolikogu ees sõjavägede ülemjuhatajale, kes oma kõrge autoriteediga on olnud riigivanema ja riigihoidja lähim kaaslane. Meie — esimestena kriisi läbi põdenud ja uuesti välja jõudnud parlamentliku korrani, ilma et oleksime tahtnud katsetada viimaseil aastail laialt viisiks olevat autoritaarset valitsemist — ei tarvitseks avaldada endi vahel nurisemist. Ma ei vaidle parlamentliku riigikorra juures poliitilis-parteiliste vabaduste vastu, kuid pean teid veenma — ärgem tehkem seda veel kohe, ootame veel, aega on (vahelehüüe). Poliitiline ühinemine võib toimuda eriseaduses ettenähtud alusel ja seni kui meie selle seaduse vastu võtame, on aega mõtelda, milline kord osutub meile kõige sobivamaks .. . Põhiseaduse sissejuhatavast osast kui ka põhiseaduslike võimude muust ehitusest tuleb järeldada, et riigikogul ei ole meie riigikorras enam primaarset, esijõulist seisukohta. Vabariigi valitsus on nüüd kutsutud juhtivaks koostööks riigikoguga selle seadusandlikus töös. Tihedat sidet oma tegevuses tahab valitsus hoida riigivolikogu Rahvarinde («Päevalehe» sõrendus) koosseisuga, keda rahvas on usaldanud saata riigivolikokku valdava enamusena.

Edasi kõneles Eenpalu veel pikalt ja laialt sellest, et on vaja rahva arvu kahekordistada, eesti kultuurist ja haridusest, koolikorraldusest, rahva usuelust, majandusest, õigusalast, tööprobleemist, tarvidusest ülemjuhataja tema kohale jätmiseks, elu-reformist jne. Kõne mõjus igavana, väljaarvatud mõned väljendused, mis panid muigama isegi Isamaaliidu saadikud. Kõneledes elu-reformist ütles Eenpalu:

Meil ei peeta öörahu. Otsustav peab siin olema seadustega määratud kord. Meie pidud ja ballid algavad hilja ja kestavad varahommikuni. Meie restoranid on kaua avatud ja on viisiks seal istuda kaua.

See Eenpalu jutt oli eriti lõbus riigikogus kuulata neil, kes Eenpalu ja tema harrastusi tundsid hästi ja pikemat aega. Olles siseministriks ja viibides ühel suveõhtul Pärnus sealses Rannasalongis, sattus K. E. niivõrd heasse tujju, et ei tahtnud restoranist lahkuda politseitunni kättejõudmisel. Ta kirjutas oma joogilaua ääres «Eva» paberossikarbi siseküljele määruse, mille kohaselt oli lubatud Rannasalongi hoida avatud kuni kella 6-ni hommikul. See siseministri määrus kehtis Rannasalongi suhtes kuni suvitushooja lõpuni.

Perekondades samuti. Elu aga peaks seadma nii, et rahval oleks öörahu.

See näide annab kujuka pildi sellest, millise üksikasjalise, isegi perekonnaellu tungiva juhtimisega Eenpalu endale kujutles uut valitsemissüsteemi, mis tema jutu järgi olevat parlamentlik (ühe parteiga), demokraatlik (ilma ühinemis- ja muude vabadusteta) ja vaba katsetest autoritaarselt valitsemiseks. Kuid ta igava kõne lõpp on huvitav. Ta ütles:

Olles jõudnud lõpule tahan teatada, et valitsus ei küsi praegusel korral riigivolikogult ei heakskiitu oma seletusele ega ka kõnelemist (läbirääkimisi) sel puhul («Päevalehe» sõrendus). Kui valitsus oleks esimese uue Põhiseaduse valitsusena tulnud deklaratsiooni või seletusega, siis oleks ta loonud pretsedendi, et presidendi poolt ametisse seatud valitsus vajab veel riigivolikogu kinnitamist. Säärane kord aga ei leiaks meie Põhiseaduses alust ja selline pretsedendi loomine tähendaks korra seadmist, millel võivad olla konstitutsiooniliselt ebamäärased tagajärjed.

Nende sõnadega andis Eenpalu mõista, et presidendi poolt ametisse määratud valitsus ei vaja riigikogu usaldust ja et vältida kas või kaudseltki üles kerkida võivat usaldusmomenti riigikogu poolt, pole valitsuse seletuse puhul riigivolikogu liikmeile lubatud mingit sõnavõttu. Sellest hoolimata palusid mitmed rahvasaadikud sõna. Kuid I koja esimees J. Uluots keeldus rangelt sõna andmast, isegi faktiliseks märkuseks, mida taotles J. Tõnisson. Selline uus kord valitsuse ja rahvaesinduse suhtes oli täiesti uudne. See ei põhjenenud mitte Põhiseadusel, vaid selle meelevaldsel tõlgitsemisel, milleks Päts minevikus oli annud nii halva eeskuju ja mida nähtavasti taheti jätkata.
Uue Põhiseaduse järele oli valitsuse tegelikuks juhiks peaminister, kelleks nüüd kogu vormi kohaselt oli saanud Eenpalu. Tema suhted Päts'iga olid juba minevikus olnud täis hõõrumusi, olles mitmel puhul muutunud päris teravateks. Nüüd hakkas Päts tasapisi mõtlema, kuidas saaks Eenpalu'le jalga taha panna. Sellest kirjutab M. Raud («Kaks suurt»):

President Päts soovis, et uut kurssi valitsuses hakkaksid teostama uued mehed. Vähemalt valitsuse eesotsas tahtis ta näha uut meest, kes oleks vähem aktiivne ja rohkem vastaks uuele olukorrale. Sellest kõneles ta ka mõnele oma sõbrale. Valitsuse muutmine aga pidi toimuma ilma konfliktideta ja nagu iseenesest, nii et Eenpalul ei oleks põhjust solvumiseks. K. Päts teadis väga hästi, missugust rõõmu-hõiskamist oleks see tekitanud valitsusevastastes ringkondades ja kui raskeks oleks läinud uue valitsuse seisukord, kui Eenpalu oleks järgnenud J. Teemant'ile opositsiooni.
President ootas ja otsis parajat juhust. Ja kord juba paistiski see olevat nii kaugel. Kolm kindlat Päts'i pooldajat valitsuses: haridusminister A. Jaakson, majandusminister L. Sepp ja teedeminister N. Viitak otsustasid kiirustada valitsuskriisi. Nad Leppisid kokku, et üks neist läheb Eenpaluga riidu ja esitab lahkumispalve ning et siis teised kaks kohe oma lahkumisega temale järgnevad. Nad arvasid, et kolme ministri äkiline lahkumine on küllaldaseks põhjuseks kogu valitsuse vahetuseks. Juhus tuligi. Riigieelarve arutamisel valitsuse koosolekul ütles K. Eenpalu minister Sepale teravuse. Sepp esitas jalamaid lahkumispalve. A. Jaakson ja N. Viitaks pidid oma palvetega järgnema järgmisel hommikul. Kuid niikaugele asi ei läinud. L. Sepp võttis veel samal õhtul lahkumispalve tagasi. See sündis pärast pikemat läbirääkimist Eenpaluga. Mis nende vahel kõneldi, ei ole teada. Kuid valitsuskriis jäi tulemata.

Kalandusseadust arutava riigikogu mõlema koja kevadistungjärgu lõpetas Päts oma otsusega 11. juunil 1938. Sügisistungjärguks kutsus Päts riigikogu kokku Põhiseaduse kohaselt oktoobrikuu teiseks teisipäevaks, s. t. 11. oktoobriks. Vahepeal oli Päts oma uues presidendi ametis teinud otsuse nr. 188 — 8. sept. 1938:

Põhiseaduse § 144, esimese lõike ja Kaitseseisukorra seaduse § 5 alusel kuulutan välja kaitseseisukorra kogu vabariigis üheks aastaks, arvates 12, sept. 1938, kell 17.

Kuna Päts oli selle otsuse seekord saatnud ka riigikogule, siis algasid seal kaitseseisukorra küsimuse arutamisel elavamad läbirääkimised kui kalandusseaduse ümber. Riigivolikogu koosolekul 2. nov. vaidles rahvasaadik O. Gustavson presidendi otsuse vastu, öeldes:

Kas on kuidagi moodi mõeldav, et rahvavalitsuslikku korda tõsiselt saab teostada siis, kui on tõkestatud kodanikkude aktiivne osavõtt riigielust, kui on keelatud poliitilised koosolekud, on tühistatud õigus ühineda poliitilistesse ühingutesse, on takistatud ametiühingute vaba tegevus, kui avalikul arvamisel — ajakirjandusel — on keelatud arvustada valitsuse tegevust? Kas on tõsises rahvavalitsuslikus riigis mõeldav, et keelatakse tuua ära kirjeldusi isegi riigikogu koosolekute kohta? Kui see poleks liiga kurb, võiks naerda säärase kurioosumi üle. Need ei ole sugugi juhuslikud nähted, vaid need on selle süsteemi paratamatud sümptoomid, mida peaminister oma kõnes Isamaaliidu üldkoosolekul enne riigikogu kokkuastumist nimetas «juhitavaks demokraatiaks». Kas ei olnud nõnda, et Vene Riigiduuma koosolekuist võisid ajalehed täiesti vabalt avaldada kirjeldusi, meil aga riigikogu koosolekuist mitte? Kus on meil niisugused ajalehed nagu omaaegsed vene lehed «Russkoje Slovo», «Russkie Vedomosti» ja teised, kes survele kiuste siiski suutsid kõrgel hoida vaba sõna võitluslippu?

Ka Ants Piip vaidles kaitseseisukorra kui «universaal surve-abinõu» vastu. Ta ütles: «Meie võtsime uue Põhiseaduse vastu ja kui meie nüüd ei leia võimalusi seda Põhiseadust rakendada, siis ei ole see õige juba Eesti riikliku prestiiži pärast.»
Kibestunult ja julgelt ütles Jaan Tõnisson oma arvamuse kaitseseisukorra pikenduse kohta:

Valitsuse esindajad ei ole ette toonud mitte ühtainust tõsist põhjust kaitseseisukorra kehtima jätmiseks. Mitte ainust! Üks valitsusvõimu teostajatest ütles, kui seletasin: ärge arvake, et te saate inimesi nende kodanikuõigustes maha suruda — ta ütles: «Küllap harjuvad.» Meie vaikivasse olekusse pandud rahvas karjub suletud suul. CUM TACENT CLAMANT (karjuvad vaikides). Kuigi ta peab vaikima, aga kas meie rahvas võtab omaks seda, mida siin tehakse ja tahetakse jätkata teha? Ja kas need, kes sellest kord peavad aru andma meie rahvale — kas need siis saavad nii kergesti selle aruandmisega valmis? Meil peab kehtima demokraatlik kord. Meie peame Eestis elada võima elu, mis on elamise väärne ja mitte orjaelu.

Kaitseseisukorra pikendamise vastu kõnelesid peale O. Gustavson'i veel teisedki sotsialistid: Leopold Johanson ja Aleksander Oinas. Teatavasti oli Päts oma diktatuuri kogu aeg teostanud kokkuleppel sotsialistidega ja sellepärast on küllaltki tähelepanuväärne see esmakordne oponeerimine Päts'i režiimile. Kuid vaatamata kriitikale ja opositsioonile kinnitati Päts'i kaitseseisukorra pikendamise otsus rõhuva enamusega.
Pilt riigikogu mõlemast kojast oli üldiselt sama, kui seda oli olnud Rahvuskogu. Valdav automaatne enamus kiitis igat valitsuse sammu ja nägi sellises «jah ja aamen»-ütlemises oma kutsumust (RAISON D'ETRE). Käputäis opositsiooni kuuluvaid tõstis küll niipalju häält kui sai, kuid kõik see osutus sõna tõelises mõttes «hüüdjaks hääleks kõrbes». Säärase monotoonse pildi' jälgimine riigikogu protokollidest ei paku mõnu ühelegi demokraadile. Seepärast pole mõtet enam peatuda riigikogu järgneva tegevuse kirjeldamisel. Ülevaate riigikogu moodustamise viisidest, seal valitsevatest olukordadest, sõnavabaduse tõkestamisest annab Jaan Tõnissoni kõne, mille ta 13. nov. 1938 pidas oma valijatele «Vanemuise» saalis Tartus. Kõne tekst on pärit K. R. Pusta eraarhiivist. Tõnisson ütles:

Riigivolikogu valimiste tulemusi ei suutnud muuta protestid, nagu neid esitati Tartumaal, samuti Võrumaal, Pärnumaal ja teisal seesugustes valimisringkondades, kus kandidaadid olid üles seatud ka vastasrinna poolt ja kus oli seadusliku korra rikkumist, Abja-Kariste valimisringkonnas, kus valimiste peakomitee oli asja uurima saatnud kohtuniku, avastati valimissedelite võltsimine, mille järele riigivolikogusse läks vastasrinna kandidaat. Samasugune võltsimine avastati Pärnumaal, mis ka andis võimaluse vastasrinna kandidaadi pääsmiseks riigivolikokku. Paljud mehed, kes riigivolikokku pääsesid just vastasrinna häältega, kasutasid valijate usaldust kurjasti. Nii juhtus Valgas, Võrus, Petseris, Viljandimaal, Põltsamaal, Pilistveres, Lihulas, Hiiumaal ja teistes valimisringkondades. Kui nad olid valitud, siis leidsid nad riigivolikogus kähku tee valitsuse Rahvarinde ridadesse. Neist võib ütelda niipalju, et meie inimestel vahel otsustavad kasuhuvid ja oportunistlikud kaalutlused ideaalide ja põhimõtete asemel. Samuti on ka poliitilise julguse puudus ja sõltuvus võimudest loomulikkudeks kaasnäheteks vaikival ajastul. Töö riigikogus algas juhtimise tähe all valitsuse poolt ja valitsuse poliitika suunas. Peaminister esitas ainult teadaande, mida rahvaesindus võis vaikides ära kuulata, ilma et oleks lubatud sõna võtta.
Rahvarinne oma 65 häälega härra August Jürima juhtimisel kandis hoolt üldise korra kujundamise eest. Riigivolikogus on vaja vähemalt 16 häält, et esitada seaduseelnõusid ja Vähemalt 20 häält, et esitada arupärimisi valitsusele. Vastasrinnal on alnult 15 häält.
Amnestiaseaduse arutamisel sai enamuse poolt esitatud nõue, et karistusest vabanenud võivad endiseid aukraade ja aumärke tagasi saada ainult erilise palve peale presidendile. Selle vastu kaitsesime meie seisukohta, et kui juba kustutada ja unetada karistused, siis tuleb ilma erilise palveta ja alanduse avaldust nõudmata tagasi anda ka aukraadid ja aumärgid. Riigivolikogu enamus aga ei tahtnud sellest teada. Nähtavasti püüti siin rahuldust anda presidendi isiklikule tahtele.
Uks tähtsamatest küsimustest, mis lõi pineva õhkkonna sügishooaja algul, oli presidendi dekreediandluse küsimus, mis esile kerkis kaitseseisukorra arutamisel. Valitsuse nõuandja ja teiste valitsuse esindajate seletuste järele ei olevat presidendi dekreedid enam mitte harilikud dekreedid, vaid nüüd olevat meil dekreet saanud eriliseks subsidaarse või asendava loomuga seadusandlikuks aktiks. Nende seletuste järele tuleb välja, et president võib dekreeti anda, ilma et sellele dekreedile oleks vaja rahvaesinduse kinnitust. Meie kaitsesime kindlasti seisukohta, et riigikogu peab presidendi dekreetide kohta oma kinnitava või tagasilükkava otsuse tegema. Kahjuks jäime meie vähemusse 65 hääle ees.
On juba palju kõneldud, kuidas valitsuse propagandatalitus ajakirjandust oma kanna all hoiab. Kuulake, missuguseid juhtnööre see asutus, mis seisab peaministri käsu all, annab ajakirjandusele:
Käsk 27. okt. 1936: Ei tohi avaldada sõnumeid üliõpilaste meeleavaldustest Tartus;
30. okt. 1936: Ei tohi nimetada isamaaliitlasteks isikuid, kes teevad valimiste eeltöid;
2. nov. 1936: Ei tohi kirjutada end. riigivanemate märgukirjast K. Päts'ile;
12. dets. 1936: Tuleb kirjutada õhutavaid artikleid Rahvuskogu valimistest osavõtuks;
18. dets. 1936: Peaministri isiklik korraldus, et ei tohi kirjutada küsimusest, kas Põhiseadus läheb rahvahääletusele või mitte;
9. okt. 1937: Keeld A. Sirk'i surmakuulutuse avaldamiseks. Sirk'i matuste puhul Helsingis kästi Soome valitsuse kohta kirjutada arvustavalt. 27. okt. Päts saatis protestnoodi Soome valitsusele;
31. dets. 1937: Rahvarinde kohta ei tohi kirjutada arvustavalt. Ei tohi tekitada vastasrinnale sümpatiseerivat muljet;
30. jaan. 1938: Vastasrinna kandidaadist võib avaldada ainult üks kord tema lühike elulugu pildiga. Rahvarinde kandidaati võib kiita niipalju kui süda soovib;
4. veebr. 1938: Jaan Tõnisson'i nime avaldamine ühenduses poliitiliste sündmustega on keelatud;
1. märts 1938: On keelatud avaldada teateid valimistel ilmsiks tulnud korrarikkumiste kohta. Võib kirjutada ainult seda, mis propagandatalitus annab. Pärnumaa valimisvõltsimisest ei tohi kirjutada;
8. märts 1938: Valimisringkondade protestidest ei tohi ühtegi sõna kirjutada;
24. apr. 1938: On keelatud arvustav kirjutamine maakonna- ja linnaseadusest, trükiseadusest ja üldse kõikidest dekreetidest;
13. mai 1938: Ei tohi kirjutada katsetest riigivolikogus esitada arupärimisi valitsusele.

J. Tõnisson ütles oma kõne lõpus:
Kõik väited, mis meile ette tuuakse kaitseseisukorra õigustamiseks, ei kanna välja mingit arvustust, seepärast, et me peaksime praegu olema normaalolukorras. Meil peab praegu maksma demokraatlik kord. Meie ei tohi elada olustikus, kus sunnitakse iseendid alandama ja oma õigusi ära andma.

J. Tõnissoni pikk kõne, millest on tsiteeritud vaid mõned väljavõtted, käsitleb ka tema võitlust kaitseseisukorra vastu riigikogu üldkomisjonis. J. Laidoner ja tema mõttekaaslased tõid üldkomisjonis kaitseseisukorra kaitseks ette ainsa põhjusena äreva rahvusvahelise olukorra. Mõistagi oli Tõnissonil kerge ümber lükata seda välispoliitilist ettekäänet, mille taha oli peidetud valitsejate tahe riigi siseelulise surve jätkamiseks. Tõnissoni kõnes loeteldud pikast propagandatalituse käskudest ajakirjandusele olen tsiteerinud vaid üksikuid ja iseloomustavamaid. Kuid see on küllaldane, et näidata, kuidas teostati kontrolli eesti avaliku arvamise üle. Lühidalt: vaikiv ajastu kestis edasi vaatamata uue Põhiseaduse jõustumisele ja rahvaesinduse tööle asumisele. J. Tõnissonil on õigus, kui ta oma kõnes ütles, et kogu selle ebanormaalse olukorrale lisandus veel alandus: kästi kiidukoorides ülistada korda, mida rahvas põlgas ja kummardada inimeste ees, kes olid kaotanud tema silmis lugupidamise.

Kuid ülevaade vaikivast ajastust poleks täielik, kui selles oleks puudutamata jäetud riigi majanduslik käekäik ja areng, mis on teatavasti üheks sambaks riigi sise- kui ka välispoliitikale. Ei või jätta tunnustamata valitsuse algatust ja head organiseerimisvõimet meie majanduselu arendamisel. K. Päts'ile peab au andma ja ütlema, et majanduselu arendamisel oli tal hea käsi. Dr. Hj. Mäel oli õigus, kui ta Soomes nõupidamisel A. Sirk'iga viimasele tähendas, et tublisti paranenud majanduslik olukord on rahvast rahuldanud ja et kannatab vaid rahva õiglustunne. Tööpuudus, mis 30-ndate aastate algul oli tõusnud haripunktile, langes nüüd oma madalseisu. Valitsus asutas rea uusi tööstusi, nagu riigi tellisetehased, Kehra tselluloositehas, Virumaa elektri-jõu keskus jt., arendas jõudsalt õlikivitööstust ja näitas suurt ettevõtlikkust ehitusalal (Toompea lossi ümberehitus, valitsushoone Kadriorus, Kadrioru lossi restaureerimine, riigi ringhäälingu hoone, ohvitseride keskkogu kasiino hoone, Oru lossi kordaseadmine jne.). Ka soodustati suurel määral väliskaubandust.
Riigi majandusliku arengu statistiliste mõõduvahendite hulgas on tähtsamateks riigieelarvete seis ja väliskaubanduse andmed.
Toome siin tabeli riigieelarvetest, mis näitavad liikumist tõusu suunas:

Eesti riigi eelarved (miljonites kroonides]

1932/1933 (maailma majanduskriis)
Sissetulekud: kr. 66,1 Väljaminekud: kr. 68,5
1934/1935 (viimne riigikogu poolt vastuvõetud eelarve)
Sissetulekud: kr. 74,1 Väljaminekud: kr. 73,8
1935/1936
Sissetulekud: kr. 79,8 Väljaminekud: kr. 79,4
1936/1937
Sissetulekud: kr. 78,1 Väljaminekud: kr. 78,0
1937/1938
Sissetulekud: kr. 90,4 Väljaminekud: kr. 90,1
1938/1939
Sissetulekud: kr. 107,1 Väljaminekud: kr. 106,9
1939/1940 Sissetulekud: kr. 105,8 Väljaminekud: kr. 105,8
1940/1941
See jäi täitmata Nõukogude okupatsiooni tõttu. Sissetulekutena oli ette nähtud: kr. 114.988.740

Väärib tähelepanu riigi sissetulekute tõus madalseisult kr. 66,1 (1932. a.) kuni seisuni kr. 105,8 (1939. a.)
Pilti majanduselu paranemisest annab ka riigivõlgade seis:

Eesti riigivõlad (miljonites kroonides)

Seis 1. apr. 1934 - Seis 1. jaan. 1939
Sisevõlg: kr. 14.3 - Sisevõlg: kr. 5,8
Välisvõlg: kr. 120,4 - Välisvõlg: kr. 115,6

Viie aasta kestel (1934—1939) on võlgasid suudetud tasuda kr. 13,3 miljoni ulatuses.
Alljärgnevalt anname tabeli väliskaubanduse arenemisest:

Ilma et Päts'i teeneid majanduselu paranemise alal riivata, peab tähendama, et ta omas kahte head majandusministrit — need olid Karl Selter ja Leo Sepp. Samuti peab märkima, et maailma majanduskriis oli vaikiva ajastu algul 1934. a. juba möödunud ja üldolukord võttis järjest jõudsamalt normaalolude ilme.




RASKUSPUNKTI KALDUMINE SISEPOLIITIKALT VÄLISPOLIITIKALE



Kuna uue rahvaesinduse valimisega ei kaasunud normaalset olukorda kodanikevabaduste osas, rahvalt oli võetud vaba algatus tema poliitiliste soovide esitamiseks, 1938. a. Põhiseadusega oli pandud maksma eesti rahva demokraatlikule hingelaadile uudne ja võõras «juhitav demokraatia», siis reflekteerus see kõik laiade hulkade resigneeritud apaatias riiklike küsimuste suhtes. Et rahva esindajaks Toompeal oli riiklik ainuerakond Isamaaliit, kellel kunagi ei õnnestunud saada populaarseks, tekkis valitsejate ja valitsetavate vahel olukord, mida Eestis varem polnud tuntud. Üksluisus selle vastu, mis Toompeal tehti ja propagandatalituse poolt üles kiideti, oli tingitud lootuse kadumisest, et meie riigi juhtimisele pääseksid kord uued jõud vabamate vaadetega ja et rahvas saaks osa võtta riigijuhtimise tegevusest oma õiguste võrdses suhtes oma kohustustega. Sisepoliitiliselt harrastati endiselt kõva kätt ja kogu säärase uudse demokraatia dekoratsiooniks oli meie poliitilise elu lavale püstitatud Isamaaliit.

Traagiliselt hävitava hinnangu Isamaaliidule ja selle poolt moodustatud riigivolikogule toob J. Klesment, üks omaaegseid K. Päts'i vaikiva ajastu poliitika innukamaid eestvõitlejaid. Oma kirjutuses «Kolm aastat iseseisvuse võitlust võõra võimu all», milles ta kirjeldab mõningaid poliitilisi sündmusi saksa okupatsiooni ajal 1941—1944, märgib ta muuseas («Eesti riik ja rahvas teises maailmasõjas». VIII. EMP, Stockholm 1959): «Peaminister J. Uluots'a üks esimesi samme, mis ta tegi pärast pikemat kaalumist, oli deklareerida, et Isamaaliit, kelle esimees ta ise oli, ei ole võimeline olema eesti rahva poliitiliste arusaamade ja ideaalide väljendajaks keerukal ja eesti rahvale saatuslikul ajastul; samuti ei suuda selle väljendajaks olla nende viimase riigikogu liikmete kogu, kes järele olid jäänud.»
Sellele ei ole muud juurde lisada kui seda, et niihästi J. Uluots'ale kui J. Klesment'ile oii teada Isamaaliidu isoleeritud olek rahvast kogu vaikiva ajastu kestel, ammu enne saksa okupatsiooni algust.

Võib-olla ainsaks sisepoliitiliseks sündmuseks, mis pani rahva võpatama tema apaatias vaikiva ajastu lõpupoolel ja tekitas pahameele laineid enam-vähem märgataval viisil, oli Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku hoolekande alla võtmine ja piiskop dr. Hugo Rahamägi ametist tagandamine K. Päts'i poolt septembris 1939. Teatavasti oli Eestis kirik lahutatud riigist. 1920. a. Põhiseaduse § 11 ütleb: Eestis on usu ja südametunnistuse vabadus — riigiusku Eestis ei ole. See põhimõte jäi maksma ka 1933. a. ja 1938. a. Põhiseadustes. Ja kirik korraldaski oma elu rippumatult riigivõimust, s. o. valitses end ise oma valitud organite kaudu, hoidis end segamast riigivalitsuse asjadesse ja ei soovinud, et valitsus end segaks kiriku asjadesse. Niisugusel alusel ja sellises olukorras tegutses kirik häirimatult kuni vaikiva ajastuni. 24. dets. 1934 kehtestas K. Päts oma dekreediga uue «Kirikute ja usuühingute ning nende liitude seaduse» (RT 107 — 1934). Päts andis selle dekreedi, ilma et ta oleks konsulteerinud riigikogu ega kiriku valitsust. Selle dekreedi järgi võisid usuühingud ja nende liidud tegutseda vaid uute põhikirjade alusel, mis tulid enne esitada kinnitamiseks vabariigi valitsusele. Kiriku poolt antavad määrused ja korraldused pidid olema kinnitatud siseministri poolt, kellel oli õigus neid seisma panna. Usuühingute liidu kõrgeima vaimuliku juhi (s. o. piiskopi) kandidatuur tuli siseministri kaudu esitada riigivanemale kinnitamiseks. Siseministrile oli antud õigus vaimulikku ametist vabastada, samuti talle keelata ametikohuste täitmist. Vabariigi valitsusele oli antud õigus usuühingute ja nende liitude tegevuse seisma panemiseks ja sel puhul kirikule hooldaja määramiseks, kes omab kõik kõrgeima vaimuliku juhi õigused ühes kõigi teiste kirikuvalitsuse organite õigustega. Säärase jämeda riigivõimu usuasjadesse sekkumise tähe all püüdis Eesti kirik elada nii hästi-halvasti, kui ta sai. Esimese piiskopi Jakob Kukk'e asemele, kes valiti kirikupäeva poolt 14. okt. 1920 ja kes suri 25. juulil 1933, valis kirikupäev 19. juunil 1934 uueks piiskopiks Tartu ülikooli usuteaduse professori Hugo Rahamägi. Uue piiskopi tegevus vabariigi valitsusele ei meeldinud. Loeme selle kohta praost J. Aunver'i raamatust «Eesti rahvakiriku ristitee» (Stockholm 1953):

Vabariigi valitsus andis mõista, et Kirik peaks rohkem kaasa aitama riiklike huvide toetamises, kui ta seni tegi, eriti parlamendi valimiste puhul. See tuli ilmsiks president K. Päts'i sõnavõtus ajakirjanduse veergudel ja juhtivate riigitegelaste kõnelustes piiskopiga... Septembris 1939 pani vabariigi valitsus piiskopi, konsistooriumi ja kirikukogu tegevuse seisma ja nimetas Kiriku hooldajaks Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Varik'u ... Piiskop H. Rahamägi loeti ametist lahkunuks. Õnneks ei kestnud hooldaja ajajärk kaua ja selle lõpetamist kiirustas omajagu arvustav hoiak avalikkuses ja ajakirjanduse veergudel.

Piiskopi valimiskogul lubati kokku tulla Tallinnas 14. dets. 1939 ja see kogu valis üksmeelselt uueks piiskopiks Tartu ülikooli usuteaduse professori Johan Kõpp'u, kes praegugi on sellel kõrgel kohal paguluses. Päts'i-aegsetest «Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku põhimäärustest», mis kuulutati välja «Riigi Teatajas» nr. 43, 1935. a., tunnistas peapiiskop J. Kõpp 24. okt. 1958 Stockholmis kehtetuks järgmised §§-id: 25, 26, 27, 36, 37, 38, 39, 40, 41, 52, 53 ja 54. Samal kuupäeval tegi ta muudatusi järgmistes §§-ides: 1, 24, 43, 44, 51, 59, 62 ja 63. See näitab Eesti Kiriku tahet taastada oma endist rahvakiriku iseloomu ja demokraatlikku valitsemisviisi.
Sellal kui «haige» rahvas oli mõrumaiguliste arstimitega tohterdatud tuimaks ega näinud enam hoolivat sellest, mis temaga tehti sisepoliitilisel alal, rajati tasapisi tema seljataga ka uusi suundi välispoliitilistes probleemides. Märgatamatult temale sündis kardinaalne aluste vahetus välispoliitika suunamises, mis Vabadussõjast peale oli traditsiooniliselt olnud inglisesõbralik. Jahenemisele Inglismaa vastu seltsis järkjärguline suhete külmenemine meie lähimate naabrite Soome ja Lätiga. Endine välisministeeriumi administratiiv osakonna juhataja Elmar Kirotar kirjutab (Eesti Üliõpilaste Seltsi Album. XII. Stockholm 1955):

Soome asus Balti riikide suhtes järjest tagasihoidlikumale seisukohale, kusjuures anti mõista, et see sünnib Rootsi nõudel... 1939. a. suveks kavatsetud kindral Laidoneri uuele külaskäigule Soome pani Soome välisminister veto ja sama aasta augustis peetud manöövritele jäeti kutsumata Eesti sõjavägede ülemjuhataja või tema esindaja. Sellest tuli Tallinnas endastmõistetavalt teha vastavad järeldused.

Eesti—Läti suhteist kirjutab E. Kirotar samas albumis:

1938. a. lükkas president Ulmanis tagasi või vähemalt edasi president Pätsi korduva soovi omavahel kokku saada. Septembris 1939 lükkas kindral Balodis (Läti sõjavägede ülemjuhataja) omakorda tagasi kindral Laidoneri ettepaneku Valgas kokku saada... Igal juhul aga tohiks eelolevast nähtuda, kui üksi (E. Kirotarl sõrendus) olime meie nii läänes, põhjas kui ka lõunas baaside nõudmise esitamisel septembris 1939 idast.

Päts'i valitsus muutis Eesti välispoliitika senisest Inglismaale sihitud suunast kallutamiseks Hitler'i Saksamaa poole. Missuguste meeleolude arvestamisega see sündis, nähtub endise välisministri abi Oskar Öpik'u teosest «Häda võidetuile!» (EMP kirjastus, Stockholm 1956, Ihk. 75):

1939. a. kevadeks oli eesti seltskonda vähehaaval jõudnud tungida teadvus meie lääne- ehk briti-orientatsiooni ebareaalsusest. Saadi aru, et uues sõjas, mis paistis olevat möödapääsmatu või väga tõenäoline, jääksid Eesti suhtes otsustavateks jõududeks Saksamaa ja N. Liit. .. Missugused eesti ringkonnad nägid suuremat ohtu N. Liidus, on näha minu jutustuses sellest, kuidas meie sõlmisime mittekallaletungi lepingu Saksamaaga. Niisama nagu valitsus ja enamus tema saadikuist parlamendis suhtus sellesse ka eesti talumees. Kommunistides nägi ta hävitusttoovat vaenlast ja kartis Saksamaad vähem. Sealt kardeti küll tagasipöörduvaid mõisnikke, kes lubasid asunike majadele «rattad alla panna» või soovitasid asunikele juba majade ehitamisel seda aegsasti ise teha. Hilisemad tundemärgid lasksid aga oletada, et restitutsioon mõisnike kasuks ei olnud Hitleri plaanides.

O. Öpik'u arvates oli meie välispoliitilise suuna ümberseadmise üheks teguriks eesti talupoeg, samuti ka eesti seltskond, aga kes need jõud tegelikult olid, sellest kirjutab end. saadik Aleksander Varma juba mainitud «Eesti Üliõpilaste Seltsi Albumis XII»:

Kes oli 1939. a. välispoliitiline autoriteet Eesti Vabariigis? Vormiliselt on vastus selge — välisminister. Aga kol. V. Saarsenl monograafilisest raamatust kindral J. Laidoneri kohta ei saa järeldada muud, kui et selleks autoriteediks oli meie parlamendi väliskomisjoni esimees ja sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner. Samasugusele otsusele peab jõudma ka kol. R. Maasingu ettekande järele, milles ta kirjeldas neid samme, mida kindral Laidoner isiklikult või temalt alluvate asutiste juhtivad isikud välispoliitilisel alal astusid (võrdle ettekande kokkuvõtteid eesti ajalehtedes detsembris 1954).

Seoses sellega kirjutab A. Varma edasi: «Ühes oma ettekandes detsembris 1954 ütles kol. R. Maasing, meie kindralstaabi ülema (N. Reek'i) end. abi aastast 1939: «Juba 1936. a. suvel tegin visiidi Saksa sõjajõudude staabile. 1936. a. novembris Saksa kindralstaap kutsus külla kindral Reegi, keda ma saatsin. Leidsime seal inimesi, kes meisse sõbralikult suhtusid ja meie olukorda mõistsid...» Siia juurde lisab A. Varma oma kommentaari: «Ei saa pahaks panna, kui meie inimestel tekib küsimus: Kas meie kindralstaap sama agaralt või sinnapoolegi otsis meie olukorda mõistvaid inimesi ka demokraatliku (A. Varma sõrendus) režiimiga lääne suurriikides?» A. Varma jätkab samas «Eesti Üliõpilaste Seltsi Albumis»:

Kui Tallinnas kõneldi Pagari tänava (sõjavägede ülemjuhataja staabi asukoht) poliitikast välispoliitika asemel, siis nähtavasti ei olnud see juhuslik. Varjamata prosaksa hoiak ei saanud olla reflekteerimata Eestile. Seda hoiakut meil küll neutraalsuse nimel eitati, kuid seda ei varjatud ega saadudki varjata. See asjaolu teeb ka psüholoogiliselt mõistetavaks, miks meie valitsus N. Liidu abistamispakti tagasitõrjumiseks ainult Saksamaa poole pöördus nii sõjaväelist kui ka poliitilist liini pidi. Sest orientatsiooniga, mis ühe riigi heidab täielikult teise riigi hõlma, raskendatakse või koguni suletakse tee iseseisva välispoliitika tegemiseks.

Need read omavad erilise traagikoomilise pikantsuse, kui neid lugedes meenutada Päts'i ja Laidoner'i süüdistusi, et vabadussõjalased olevat pooldanud suhteid Hitleri Saksamaaga ja isegi töötanud Hitleri rahadega. Saksasõbralikkust, mida nad heitsid ette vabadussõjalastele, hakkasid Päts ja Laidoner pärast võimuletulekut teostama täiel määral. Sellest kirjutab A. Varma eelmainitud albumis:

Mõni aeg pärast Kaunasest Tallinna saabumist (1939. a.) kohtasin oma kaht sõjaväelasest tuttavat. Vaevalt olin saanud teretada, kui üks neist minult küsis: «Mis teie nii hapu näoga ringi kõnnite?» Vastasin, et eks välissündmused kisu otsaesise kipra. Tema: «Mis siis teie arvates lahti on? Novembri lõpuks on sõda läbi Saksa täieliku võiduga.» Läksin välisministeeriumi ja otsisin üles poliitilise osakonna juhataja. Jutuajamises muuseas edasi andes ka neid seisukohti, mis sõjaväelaselt olin kuulnud, esitasin küsimuse, et ega ometi välisministeeriumis niisugusel arvamisel olda? Lühikese vaikimise järel ütles poliitilise osakonna juhataja: «See on siiski ka minu arvamine...» Ka välisministri abi K. Tofer'iga oli põhjalikke kõnelusi välispoliitiliste sündmuste oletatava arengu kohta. Temagi oli täiesti veendunud Saksa võidus.

A. Varma ei nimeta poliitilise osakonna juhatajat nimepidi, kuid selleks oli sellal teatavasti Elmar Kirotar, kes hiljem paguluses oma poolehoiu suunas risti vastupidi Ühendriikidele, kelle teenistusse ta astus. A. Varma lõpetab oma artikli:

Riigi ja rahva poliitilist küpsust ning õigustust iseseisvusele hindavad teised riigid, keda peame arvestama, ikkagi meie rahva, aga eelkõige meie riigivõimu teostajate hoiaku alusel.

Millisele kergeusklikkusele meie tolleaegne välispoliitika oli rajatud, ilmneb veelgi O. Öpik'u. raamatust «Häda võidetuile!» (Ihk. 80—81), kus juttu Saksa maavägede staabiülema kindral Halderi külaskäigust Eestisse ja õhtusöögist ülemjuhataja mõisas Viimsis:

Pärast õhtusööki tegi seltskond jalutuskäigu läbi mõisapargi. Kol. Maasing oli viimasel ajal mitu korda Saksamaal käinud ja andis mõista, et tema suhted saksa sõjaväelastega nende hulgas luureteenistuse ülema admiral Canaris'ega on eriti head. Jalutuskäigul juhtisin Maasing'u veidi kõrvale ja usaldasin talle oma imestust sellise häbelikkuse puhul, millega täna õhtul hoiti kõrvale kõigest, mis võinuks tuletada meelde poliitikat. Ütlesin: «Mul on raske uskuda, et näiteks teiegi oma kõnelustes saksa kõrgemate ohvitseridega Berliinis kunagi pole sattunud küsimusele, kuidas Saksamaal vaadatakse status quo alalhoidmisele Soomes ja Baltimail? See on ju lõpuks meie elu ja surma küsimus.»
«Niipea kui N. Liit peaks katsuma midagi meie vastu ette võtta, ilmub Saksa laevastik Tallinna meridiaanile,» vastas kolonel Maasing (Eesti kindralstaabi ülema abi!) kindlalt ja julgustavalt. Mulle oli selge, et see, mis ta ütles, oli midagi, mis võis tekkinud olla ainult ta enda ettekujutuses või oli silmapilgu improvisatsioon, kuid sellest hoolimata oli seda mõnus kuulda.

Samas teoses O. Öpik annab hinnangu kol. R. Maasing'u tähtsale positsioonile (Ihk. 54):

Kindralstaabi ülemaks oli mu vana tuttav kindral Reek. Külastasin teda pärast seda, kui olin ametisse astunud (s. o. saanud välisministri abiks — autor). Avaldasin arvamisi meie tiheda koostöö vajadusest. Sedasama ütlesin tema abile kolonel Maasing'ule, keda mõned nimetasid — mitte ilma põhjuseta — kindralstaabi välisministriks. Need, kes arvasid, et Maasing oli Laidoneri inspireerijaks, vist palju ei eksinud.

Niisiis, kol. Maasing oli see mees (mitte eesti talumees või eesti seltskonnainimesed), kelle informatsioone ja sidemeid usaldati, keda usaldas ka Maasing'u poolt inspireeritud ülemjuhataja — meie välispoliitika teostaja — ja kes oma kergeuskliku saksasõbraliku optimismiga oli üheks «Pagari tänava» välispoliitika kujundajaks. Oktoobris 1939, kui Eestisse marssisid N. Liidu sõjaväed ja kui Saksa laevastik ei ilmunud «Tallinna meridiaanile», lahkus sõjavägede staabi ülema abi kol. Richard Maasing Eestist, kiiresti ja salaja, omapärasel viisil.
Sellest kirjutab Oskar Mamers (välisministri abi O. Õpik) teoses «Häda võidetuile!» Ihk. 105 järgmiselt: «Sama päeva õhtul, mil komisjon oli oma tööga valmis saanud,

Vastastikune abiandmise leping, mida N. Liit sundis Eestit sõlmima 28. sept. 1939, sisaldas ka salajase protokolli. Selle salajase protokolli viis paragrahvi käsitlesid üksikasju Nõukogude väeosade suuruse ja nende paigutamise kohta Eestis. Sama protokoll nägi ka ette, et lepingu elluviimiseks moodustatakse Eesti—Vene segakomisjon pariteetsel alusel. See komisjon astus Tallinnas kokku järgmises koosseisus: Eestlaste poolt — kindral Reek, kolonel Maasing, kolonel Tomberg, kolonel Saarsen, mereväe kapten Sandpank, direktor Aavik ja saadik Varma; venelaste poolt — Leningradi sõjaväeringkonna ülem, armee komandör Meretskov, korpuse komandör Pavlov, lennuväe komandör Ptuhhin, diviisi komandör Tjurin, brigaadi komandör Kalmõkov, korpuse komandör Vašugin ja neid saatvad staabiohvitserid. Komisjon alustas oma tööga 2. oktoobril ja selle tulemuseks oli kaheksast paragrahvist koosnev leping, millele alla kirjutati 10. okt. 1939. Selle päeva õhtul korraldatigi pidusöök, millest kirjutab Oskar Mamers.

korraldasid enamlased Nõukogude saatkonnas suure õhtusöögi, millest osa võtsid mõlema delegatsiooni liikmed ning vähesed tsiviilisikud, kellede hulgas olin ka mina. Meie delegatsioonist puudus küll üks liige, kolonel Maasing, kes end vabandas halva tervise pärast ja samal õhtul põgenes Saksamaale . .. Teistelt kuulsin, et Maasing oli oma kavatsusest Eestist lahkuda teatanud ka oma otsesele ülemusele kindral Reegile, kes aga temale omase otsekohesusega lubas teha kõik, kuni mahalaskmiseni, et see kavatsus nurjuks.» Selliselt kirjeldatud viisi lahkuda sõjaväeteenistusest kvalifitseerivad Eesti seadused väejooksuks, mida nuheldakse kõrge karistusega, rääkimata moraalsest hukkamõistmisest, kui jooksuminek toimub vastutaval kohal seisva ohvitseri poolt.
A. Varma kirjutuse lõpplause kohta võib lisada, et alates vaikiva ajastu algusest oli eesti rahvalt võetud õigus ja võimalus vabalt kaasa rääkida oma saatuse kujundamisel ja et otsused niihästi sise- kui ka välispoliitikas langetati eestkätt ainuüksi «riigivõimu teostajate hoiaku alusel». Eesti rahvas on täiesti süütu traagikas, mis teda tabas. Lisaks kurbloolusele sisepoliitilisel alal, mis demokraatliku põhiloomuga eestlased oli allutanud autoritaarsele režiimile, hakkas saatus nüüd kuhjama ohtusid Eesti riigile ka rahvusvahelistes suhetes range järjekindlusega nagu klassikalises kreeka draamas. Järjest enam hakkas ilmnema tunnuseid, et Eesti olemasolu küsimust tahetakse teha suurriikide intriigide objektiks.

MÄNG BALTI RIIKIDE SAATUSEGA


28. märtsil 1939 N. Liidu väliskomissar M. Litvinov andis Moskvas Eesti ja Läti saadikutele noodi, milles deklareeriti, et Eesti ja Läti iseseisvus pole mitte ainuüksi nende riikide endi huviasjaks, vaid ka elulise tähtsusega N. Liidule. Noot sisaldas selge hoiatuse, et kui Eesti ja Läti peaksid sõlmima välislepinguid, mis pole N. Liidu meele järele, siis N. Liit teeb sellest tõsiseimad järeldused: «Päevaleht» kirjutas sel puhul 7. aprillil:

Säärane N. Liidu deklaratsioon on selge. Tembeldades Eestit ja Lätit Nõukogude mõjuringkonna alla kuuluvaks, N. Liit üritab haarata kontrolli nende riikide poliitika üle. See deklaratsioon näib sihtivat sellele, et Eesti ja Läti nõustuksid endi okupeerimisega N. Liidu poolt viimasele poliitiliselt parajana tunduval momendil.

M. Litvinov'i noodile andis Eesti 7. aprilli] 1939 vastuse, seletades:

Eesti ei nõustu kunagi oma iseseisvuse limiteerimisega. Eesti evib ise õiguse otsustada selle üle, missugusel määral tema sammud vastavad rahvusvahelistele kohustustele, reserveerides endale otsuste tegemise vabaduse.

Samal ajal liitlased, Inglise- ja Prantsusmaa, kartusest Hitler'i järjest kasvava vallutamisiha vastu, astusid läbirääkimistesse N. Venega poliitilise ja sõjalise kolmikliidu loomiseks vastukaaluks Saksamaale. Läbirääkimiste alguseks võib pidada M. Litvinov'i deklaratsiooni 19. aprillist 1939, millega N. Liit nõustus läbirääkimiste alustamisega, kuid ainult teatavail tingimusil. Läbirääkimistel, mida kolme partneri vahel hakati pidama Moskvas salaja, selgus õige varsti, et N. Liit on päri astuma TRIPLE ALLIANCEL kuid nõuab selle eest tasu. N. Liidu kolmiklepingu sõlmimise tingimuseks oli, et N. Liit võib oma meelevalla alla haarata Eesti, Soome ja Läti. See hind on varjatud diplomaatilise sõnastusega, et N. Liit saab õiguse garanteerida nende väikeriikide iseseisvust võimaliku agressiooni vastu isegi siis, kui need riigid ise säärast garantiid ei soovi.
Prantsusmaa oli jalamaid nõus kõneall olevaid riike Stalin'ile müüma 29. aprillil, pidades seda nõutud hinda odavaks. Kuid Inglismaa kõhkles. 4. mail 1939 teatas TASS M. Litvinov'i asendamisest V. Molotov'iga. Sel puhul «The New York Times'i» eri-kirjasaatja Henry Denny telegrafeeris samal päeval oma lehele Moskvast: «Kohalikud välissaadikud on sellest teatest otse masendatud. Kreml on kõige demonstratiivsemalt kollektiivse julgeoleku poliitika heitnud üle parda ja võtnud omaks täieliku tegevusvabaduse oma suhetes Euroopa riikidega.» M. Litvinov oli oma esinemistega Rahvasteliidus võitnud euroopaliku käitumisega ja painduva tehnikaga diplomaadi kuulsuse. Tema tagandamises ja Molotov'iga asendamises nähti Stalini sammu robustse jõupoliitika suunas.
Kolmikliidu lepingu läbirääkijateks Moskvas olid Briti erivolinik Sir William Strang ja saadik Sir William Seeds, Prantsuse saadik Paul Naggiar ja N. Liidu poolt V. Molotov ja A. Potjomkin. Kui läbirääkimiste käigust oli saanud teatavaks küllaltki halba ennustavaid teateid, esitas Eesti saadik Londonis August Schmidt (Torma) 6. juunil Briti välisministrile Viscount Halifax'ile noodi, milles teatati, et Eesti, Soome ja Läti ei saa olla päri oma iseseisvuse garanteerimisega ilma nende nõusolekuta. Briti valitsus aga tundis end olevat järjest suureneva surve all.
Winston Churchill kirjutas 7. juunil 1939 ajalehes «The New York Herald»:

N. Liidu nõue, et Soome ja Balti riikide garanteerimine saaks sisse võetud kolmikliidu lepingusse, on kõigiti põhjendatud.
Öeldakse: kuid mis sünnib siis, kui need riigid ei nõustu sellise garanteerimisega? Kuid on ometi kindel, et kui Leedu, Läti ja Eesti peaksid sattuma natside süsteemi valdkonda, siis kogu Euroopa saaks kistud sõjakeerisesse. Miks ei peaks õigel ajal ja avalikult ja julgelt koondatama kõik vahendid selleks, et sõda ära hoida?

13. juunil soovitas end. Briti sõjaminister A. Duff Cooper Londoni ajalehes «Evening Standard» N. Liidu nõudmistele järeleandmist. Winston Churchill nõudis veelkord «Daily Telegraph'is» 8. juulil Eesti, Läti, Leedu ja Soome garanteerimist nende tahtega arvestamatult.
Soome välisminister Eljas Erkko toetas Eesti saadiku A. Torma protestnooti Londonis omapoolse deklaratsiooniga eduskunnas 6. juunil: «Meile pealesurutavad garantiid on vastuvõtmatud Soome suveräänsusele ja iseseisvusele.»
Päev hiljem, 7. juunil kirjutas «Päevaleht»:

Nõukogude Vene on endale võtnud ülesandeks automaatselt garanteerida Eestit, Soomet ja Lätit. Ta teeb seda vaatamata sellele, et Eesti ja Läti on tagasi lükanud tema varemad garantii-pakkumised. Nüüd kavatseb N. Vene oma eesmärke saavutada mitte otseste õiendamiste teel Balti riikidega, vaid läbirääkimiste pidamisega Inglismaa ja Prantsusmaaga üle meie peade ja meid informeerimata säärastest läbirääkimistest. Meie ei saa uskuda, et need meie seljataga peetavad läbirääkimised oleksid juhitud ainult idealistlikest motiividest. Nõukogude garanteerimise plaanid on täielikus vastuolus Balti riikide neutraliteediga. Kuigi oleme teadlikud, et praeguses poliitilises õhkkonnas kõik asjad näivad olevat võimalikud, siiski loodame, et Inglis- ja Prantsusmaa ei tagane Nõukogude imperialistlike plaanide ees, olles teadlikud, et järeleandmine N. Venele sünnib Balti riikide tahte vastu. Olles teadlikud ka sellest, et säärane järeleandmine kutsub välja viibimatu vastupanu kogu jõuga Balti riikide poolt, kes oma iseseisvuse võitsid lahingväljadel mitte selleks, et seda kergel käel lasta kaotsi minna, vaid et seda tervena säilitada põlvest põlveni.

10. juulil 1939 esitas saadik A. Torma teistkordselt Briti välisministrile noodi, milles Eesti valitsus deklareeris (Documents on British Foreign Policy 1919—1939, London 1953, vol. VI):

1) Eesti valitsus on otsustanud pidada kinni rangest neutraliteedi poliitikast. Valitsus on valmis kaitsma Eesti neutraliteeti kõigi olemasolevate vahenditega. Sääraste asjaolude juures valitsus on sunnitud tõlgitsema igat automaatset abistamist, mis Eestile osutatakse ilma tema palveta ja nõusolekuta kui mitte kooskõlas seisvat Eesti neutraliteediga ja suveräniteediga.
2) Ajakirjanduse teadete järgi olevat nüüd kavatsusel osutada abistamist ka «kaudse agressiooni» puhul. Säärane vormel võimaldaks täiesti soovimatut ja lubamatut sekkumist iseseisva riigi siseasjadesse. Eesti riigi suveräänsuse nimel ei saa Eesti valitsus ühelegi võõrriigile anda õigust interveneerida Eesti siseasjadesse.

Samuti esitas Soome saadik Londonis Georg Achates Gripenberg 14. juunil noodi. Selle viies punktis Soome valitsus teatab, et Soome tahab rangelt jääda neutraalseks. Valitsus ei luba Soomele appi tulla ilma Soome nõusolekuta ja peab igat riiki agressoriks, kes seda teeb ilma Soome loata. Soome loodab, et Briti valitsus ei aseta N. Liiduga sõlmitavasse lepingusse määrusi, mis võiksid riivata Soome neutraliteeti. Mõiste «kaudne agressioon» võib julgustada teisi riike end Soome siseasjadesse segama.
Kahjuks ka need noodid ei suutnud muuta Briti valitsuse meelt.
Et N. Liit oma pealekäimist Balti riikide garanteerimiseks põhjendas väitega, nagu ähvardaks neid oht Saksamaa poolt, sõlmisid Eesti ja Läti välisministrid K. Selter ja V. Munters 7. juunil 1939 Berliinis Saksamaaga mittekallaletungimise lepingu. Kuid ka see samm ei aidanud. Prof. L. Namier kirjutab, kuidas Inglismaa samm-sammult ja nädal-nädalalt järele andis N. Liidu ja Prantsusmaa ühisele survele Balti riikide kolmikliidu loomise huvidele ohverdamiseks (L. Namier, «Diplomatic Preludes 1938— 1939», McMillan, London 1948). Sündmuste käiku kirjeldab samal viisil ka Heinz Holldeck oma raamatus «Was wirklich geschah» (Nymphenburger Verlag, München 1949). Lõpuks leidub Briti valitsuse enda ametlikus väljaandes seletus (British Foreign Policy 1919—1939, vol. VI, Ihk. 782):

Läbirääkimiste käigus Tema Majesteedi valitsus andis järgi N. Vene valitsusele järgmistes asjades:
1) Balti riikide sissevõtmine lepingusse;
2) Hollandi ja Šveitsi väljajätmine lepingust;
3) «Kaudse agressiooni» vormeli sissevõtmine lepingusse;
4) Lepinguosaliste kohustus mitte sõlmida eri-vaherahu või rahu;
5) «Kaudse agressiooni» defineerimise sissevõtmine lepingusse endasse (mitte selle juurde kuuluvasse salaprotokolli).
Omalt poolt ei teinud N. Vene valitsus mingeid nimetamisväärseid järeleandmisi.

Lõpptulemuseks oli, et Vene—Inglise—Prantsuse liiduleping, milles kõik N. Liidu nõuded olid täidetud, parafeeriti koos salaprotokolliga asjaosaliste poolt Moskvas 24. juulil 1939. Parafeerimine tähendab läbirääkimistest osavõtnute lepingule allakirjutamist initsiaalidega, mis peab tähistama asjaolu, et leping on heaks kiidetud kõigi punktide ja komadega. Parafeerimisele järgneb tavaliselt vaid pidulik allakirjutamise tseremoonia prominentsemate isikute poolt, kes sageli ei tavatse läbirääkimistest osa võtta. Ülaltähendatud parafeerimise kuupäeva annab Prantsuse peaminister Edouard Daladier Pariisi kuukirjas «Minerve» 5. apr. 1946 ilmutatud artiklis pealkirjaga «Nürnbergi protsess». Samuti kirjutab endine Rumeenia välisminister Grigore Gafencu teostes «Preliminaires de la guerre ä 1'est» (Fribourg 1944) ja «Les derniers jours de I'Europe» (Paris 1947): «Nõukogude Liidu nõudmised said vastu võetud esimesel juulikuu poolel.» Edouard Daladier oma Prantsuse saadikutekojas peetud kõnes 18. juulil 1939 ütles:

Lõpuks ometi, 17. juulil, peale niipaljude raskuste, võib arvata, et oleme jõudnud õnnelikult sadamasse, sest Molotov deklareeris, et poliitiline kokkulepe on tegelikult saavutatud. Kuid kui meie nõudsime, et see saaks kohe alla kirjutatud, polnud Molotov sellega nõus samuti ka mitte ühise kommünikee avaldamisega, mis oleks osutanud väga suurt ja õnnistusrikast mõju meie kontinendi rahustamise-aktsioonile. Selletõttu pidime piirduma lepingu parafeerimisega (G. Bonnet, «Fin d'une Europe», C. Bourquin, Editeur, Geneve 1948).

Allakirjutamise tseremoonia edasilükkamist põhjendas Molotov sooviga, et allakirjutamisele tuleks mõlemad lepingud koos (poliitiline ja sõjaline).
Veel ühe tõendi kokkuleppe saavutamise kohta annab endine Prantsuse välisminister Georges Bonnet samas raamatus «Fin d'une Europe»:

Tihti on väidetud, et kokkulepe nurjus Balti riikide tõttu. See on täiesti ekslik arvamus, sest et alates 29. aprillist Prantsusmaa võttis vastu vormeli, mis andis täielise rahulduse Nõukogude Liidule Eesti, Läti ja Soome suhtes ja millega Inglismaa ühines 29. juunil (Bonnet sõrendus).

Seega on etableeritud ajalooline tõde, et juulikuus 1939 (kas 17. või 24. kuupäeval) sai Moskvas parafeeritud poliitiline leping, millega Eesti, Soome ja Läti olid ohverdatud N. Venele vastutasuks tema nõusolekule astuda kolmikliitu. Selle liidulepingu juurde pidi kuuluma veel eriline sõjaline leping, mida Moskvas alati läbirääkima 12. augustil 1939. Neist sõjalistest läbirääkimistest võtsid osa Briti poolt: admiral Sir Reginald Plunkett (peadelegaat), õhumarssal Sir Charles Burnett ja kindralmajor Heywood. Venelastest läbirääkijad olid: marssal K. Vorošilov, punaarmee ülemjuhataja; marssal Sapošnikov, kindralstaabi ülem, ja admiral Kuznetsov, Vene laevastiku juhataja. Prantslaste sõjalise delegatsiooni juhatajaks oli kindral Doumenc. Koosolekul 14. augustil tõstis marssal Vorošilov äkki üles nõudmise, et punaarmeel oleks vaba voli marssida tarviduse korral läbi Poola, ühtlasi teatades, et alanud läbirääkimiste jätkamisel pole mõtet, kui see nõudmine ei leia lepingus täitmist. Prantslaste ja inglaste palvel lükati läbirääkimised edasi kuni 21. augustini, et hankida Poolalt nõusolekut N. Vene nõudmistele. Mõlemad liitlased panid Poola valitsuse tohutu surve alla, mis aga ei annud tulemust. Laupäeva õhtul 19. augustil avaldas Poola välisminister kolonel Joseph Beck kategooriliselt ja lõplikult Prantsuse saadikule Varssavis Leon Noel'ile: «Teie nõudmisi võtame meie põhimõttelise küsimusena. Meie ei oma ega taha omada sõjalist lepingut N. Venega. Meie ei anna kellelegi õigust, ükskõik missugusel näol, läbi rääkida meie territooriumi kasutamise üle võõrriigi sõjaliste jõudude poolt.» Poola vägede ülemjuhataja marssal Rydz-Smigly lisas sellele juurde: «Sakslaste poolt võib meid ähvardada oht kaotada vara ja elu. Venelastega aga riskime lisaks sellele veel kaotada oma hinge.» Kui K. Vorošilov 21. augusti koosolekul prantslastelt ja inglastelt kuulda sai, et punaväe Poolast läbimarssimise küsimuse arutamine võtab veel aega, kuna Poolalt pole seni nõusolekut saadud, lõpetas Vorošilov järsult koosoleku teatega, et N. Vene valitsus keeldub läbirääkimisi jätkamast. Lääneliitlaste üllatus ei olnud väike. Kuid see muutus otse masendavalt suureks, kui äkki Moskva saabus kui välk selgest taevast Hitleri välisminister Joachim von Ribbentrop. Ta pakkus silmapilgutamata sama hinda, mida Stalinile juba olid lubanud inglased ja prantslased, aga vastukaubana ei nõudnud N. Venelt sõjalist angažeerimist, vaid ainult neutraliteeti. Sama hind vähemate kohustuste eest ei võinud Stalinile mitte meeldida ja sel põhjusel ning muudel kaalutlustel sõlmis ta lääneliitlaste nina all 23. aug. 1939 lepingu Hitler'iga, koos sinna juurde kuuluva salaprotokolliga.

Selle lepingu sõlmimise puhul olgu lühidalt meenutatud Saksa— Vene suhted minevikus. Versailles' rahulepinguga 28. juunist 1919 keelati Saksamaale omada sõjatööstust, lennuväge, allveelaevastikku, tanke jne. Saksa sõjaväe suurust piirati 100.000 mehega. Saksamaa ei mõtelnudki neid lepingu nõudeid täita. Oma salajase taasrelvastamise programmi teostamisel leidis ta vandeseltslase N. Vene näol. 6. mail 1921 sõlmiti Saksa ja Vene vahel kaubandusleping rea salaklauslitega. Septembris samal aastal lepiti Berliinis N. Vene delegaadi Leonid Krassin'i ja Saksa sõjaväe ülemjuhataja kindral Hans v. Seeckti vahel kokku Saksa sõjatööstuse käimapanekuks N. Venes. Selleks asutati «Gesellschaft zur Förderung gewerblicher Unternehmungen» (GEFU) büroodega Berliinis ja Moskvas. 17. aprillil 1922 üllatasid Saksa ja N. Vene lääneliitlasi Rapallo lepingu sõlmimisega, milles nad muuhulgas vastastikku kinnitasid, et neil mingeid nõudmisi teineteise vastu ei ole. Sellele järgnes 24. apr. 1926 Saksa-Vene neutraliteedi ja mittekallaletungi leping.
Avalik ja salajane koostöö Saksamaa ja N. Vene vahel jätkus ka pärast liitlaste kontrollkomisjoni tagasitõmbumist Saksa territooriumilt 31. jaan. 1927 ja kestis kuni Hitler'i võimuletulekuni 30. jaan. 1933.

Selle lepingu eellood said alguse 16. aug. 1939, kui Saksa saadik Moskvas krahv Werner von der Schulenburg (1944. a. hukatud süüdistusel osavõtmises atentaadist Hitler'i vastu) sondeeris Molotov'i juures pinda, kas v. Ribbentrop ei võiks tulla Moskva «mõningateks läbirääkimisteks». Molotov andis Schulenburg'ile eitava vastuse. Kuid Stalini korraldusel kutsus ta Saksa saadiku tagasi ja teatas talle, et N. Vene valitsus on nõus Ribbentrop'iga astuma läbirääkimistesse. Mis motiivid olid Stalin'il sellise sammu astumiseks? Ühe selgituse annab tema kõne, mille ta pidas Poliitbüroo salajasel koosolekul 19. aug. 1939. Toome sellest väljavõtte («Der Nürnberger Prozess», J. J. Heydecker & J. Leeb, Köln— Berlin 1958):

On absoluutselt selge, et Saksamaa, kui meie peaksime sõlmima liidulepingu Inglis- ja Prantsusmaaga, saab olema sunnitud loobuma oma plaanidest Poola vastu. Sel viisil oleks sõjaoht kõrvaldatud, kuid tulevane asjade arenemine võiks osutuda meie huvidele ebasoodsaks. Teisest küljest aga, kui võtame Saksamaa ettepaneku vastu temaga mittekallaletungi lepingu sõlmimiseks, tungib Hitler Poolale kindlasti kallale ja sellises sõjas ei jää interventsioon Inglis-ja Prantsusmaa poolt tulemata.
Niisugusel korral on meil parimad võimalused olemas jääda väljaspoole konflikti ja meie võime meile soodsates oludes jääda äraootavale seisukohale meie huvidele paraja momendi kasutamiseks. See on just see, mida meie kasud meilt nõuavad. Seepärast on ka meie otsus selge: peame Saksa pakkumise vastu võtma ja inglased-prantslased viisaka äraütlemisega tagasi koju saatma. Ma kordan veel, meile on ülimaks kasuks, kui puhkeb sõda Saksamaa ja Inglis-Prantsus bloki vahel. Samuti on meie huvides, et see sõda kestaks võimalikult kaua, et mõlemad pooled sellest nõrkeksid. Seda aga peame kasutama poliitilise töö süvendamiseks sõdivates maades, et olla hästi ette valmistatud sõja lõppemise puhuks.

Et N. Vene lepingu sõlmimisega Saksamaaga andis teadlikult viimasele vabad käed sõja alustamiseks, on tal mõnel puhul olnud piinlikke sekeldusi maailma avaliku arvamisega. Venelased on püüdnud ette tuua mitmesuguseid vabandusi. Näiteks ühest niisugusest enda puhtaks pesemise katsest olgu toodud Stalin'i kõne 23. augustist 1941 Moskva raadios. Stalin ütles muuseas:

Võidakse küsida: «Kuidas oli see võimalik, et N. Vene valitsus laskus mittekallaletungi lepingu vahekorda sääraste sõnamurdjatega ja kurjategijatega kui Hitler ja Ribbentrop? Kas siin ei ole tehtud viga?» Ei, mõistagi mitte! Mittekallaletungi leping on rahuleping. Ükski rahu armastaja riik ei saa ju tagasi lükata rahulepingu sõlmimise võimalust oma naaberriigiga, olgugi et sellise naaberriigi eesotsas seisavad säärased koletised ja inimesesööjad, kui seda on Hitler ja Ribbentrop.

Salaprotokollidest 23. aug. ja 28. sept. 1939, milledega Balti riigid anti N. Vene mõjupiirkonda, ei olnud avalikkusel teada pikki aastaid. Need tõi esmakordselt üldiseks teadmiseks esile dr. Alfred Seidl, Rudolf Hess'i kaitsja Nürnbergi sõjasüüdlaste protsessil. Kohtuistangul 25. märtsil 1946 esitas ta kohtule fotokoopiad mõlemast salaprotokollist väitega, et kui on vastutusele võetud Saksa valitsuse liikmed süüdistusel sõja ettevalmistamises, siis peaks sama süüdistus kehtestatama ka N. Vene valitsuse suhtes. Kohus keeldus kõneall olevaid fotokoopiaid kohtumaterjalide hulka võtmast ja neid arutamast. N. Vene esindaja prokurör kindralleitnant Roman Rudenko põhjendusel: (Juhin kohtu tähelepanu asjaolule, et meie ei aruta mitte küsimusi, mis käivad liitriikide poliitika kohta, vaid meie peame kohut ainuüksi Saksa sõjasüüdlaste üle» (Nürnbergi protsess, prantsuskeelne väljaanne 10. köide, Ihk. 13—15, 201—204, 325—327).
Pärast oma suurt fiaskot Moskvas sõlmis Inglismaa kiiresti 25. aug. 1939 vastastiku abistamise lepingu Poolaga, oma antud sõna pidamiseks seda maad kallaletungi vastu garanteerida. Maailmasõda puhkes 1. sept. 1939. Kuigi puhkenud sõjas Eesti kohe 1. sept. end kuulutas neutraalseks, tõukas saatuse karm käsi ometi ta esimeste sõjaohvrite hulka.
Meie kaitsevägede staap sai 30. aug. kindlad andmed, et meie piirile on koondatud suured punaväe jõud:

Narva ja Kingissepa piirkonnas
10. diviis
16. diviis
24. motoriseeritud diviis
12., 13. ja 18. tankibrigaadid
110. kahurrügement

Isborska-Pihkva piirkonnas
56. diviis
90. diviis
161. diviis
2. ja 20. tankibrigaadid
96. ja 133. kahurrügemendid

Lennuväljadel Eesti piiri lähedal
10., 55. ja 78. õhubrigaadid
15., 35., 38., 50., 63. ja 80. õhurügemendid

Kokku 160.000 meest, 700 kahurit, 600 tanki, 650 lahinglennukit. Meil oli sel ajal püssi all 14.000 meest ja omasime 100 kahurit, 30 tanki, 60 vananenud tüüpi lennukit.
Stalin, asudes Hitler'ilt saadud vekslite sissekasseerimisele, sundis Eestit 28. sept. 1939 alla kirjutama baaside lepingule, mille alusel N. Vene Eestisse paigutas ümmarguselt 20.000 meest, lisaks sellele veel lennuväge ja laevastiku üksusi. Ahastuses maad tabanud õnnetuse üle Saksamaalt loodetud ja palutud abi kokkuvarisemisel moodustati. 12. okt. 1939 uus valitsus koosseisuga:
peaminister - Jüri Uluots
haridusminister - Paul Kogerman
kohtuminister - Albert Assor
põllutööminister - Artur Tupits
välisminister - Ants Piip
siseminister - August Jürima
sots.minister - Oskar Kask
sõjaminister - kindr. Nikolai Reek
teedeminister - Nikolai Viitak
majandusminist. - Leo Sepp
minister - Ants Oidermaa

Ainsaks uueks poliitiliseks kujuks valitsuses oli prof. A. Piip, kellest teati, et ta on vastasrindlane. Kuid tema nimetamine valitsusse ei tähendanud Päts'i tahet oma poliitika liberaliseerimiseks, vaid see sündis hädatarvidusest, kuna Piip'ist arvati, et temal kui endisel Tartu rahukonverentsi liikmel on enam väljavaateid heaks läbisaamiseks nõukogude venelastega. Päts'i tahtest oma «juhitava demokraatia» riigikorra vankumatult jätkamiseks annab tunnistuse asjaolu, et ta määras siseministriks režiimile ustava «kõva käega» A. Jürima (Rahvarinde esimehe). Uus peaminister, Isamaaliidu esimees J. Uluots omas ju ka Päts'i usaldust, kuid tema iseloom ei olnud nõuetaval määral militantne, seepärast oli Päts'i «silmadeks ja kõrvadeks» ja tema tahte teostajaks uues valitsuses põline Põllumeestekogude võitlusveteran A. Jürima.
Selle valitsuse sünnivaludest tegi vastne peaminister Uluots 20. okt. teatavaks, et mõned opositsioonirühmad keeldusid valitsuse moodustamisest osa võtma. Samuti sai teatavaks, et dr. Hj. Mäe oli pidanud K. Päts'iga läbirääkimisi vabadussõjalaste astumise üle valitsusse. Päts'iga oli saavutatud juba kokkulepe, kuid Laidoner sellest kuulda saades avaldas oma kategoorilist vastuseisu, milletõttu vabadussõjalased pidid valitsusest välja jääma.
Nõukogude vägede sissemarss Eestisse lõppes vahejuhtumisteta 20. okt. 1939. Kogu talve ja järgneva kevade pidasid punaväelased end ülal niivõrd vaikselt, et juba hakkas kerkima kergendustunne, et ohud ja raskused, millede tekitamist neilt kardeti, ei materialiseeru. Elu kulges kõikjal enam-vähem häirimata rada. Siis aga rabasid Eestit katastroofilised sündmused juunikuus 1940. Uutele sissemarssinud suurtele punaväe jõududele lisaks saabus 19. juunil Stalin'i parem käsi A. A. Zdanov, kes hakkas Eestis looma nõukogude korda. Tema survel andis K. Päts 21. juunil 1940 oma eriõigusel kaks käskkirja:

Käskkiri nr. 55
(RT 54. 26. juunil 1940)

Vabastan ametist eriõigusel antud käskkirjaga nr. 110, 12. okt. 1939 ametisse nimetatud vabariigi valitsuse.

Käskkiri nr. 56
(RT 54. 26. juuni 1940)

Nimetan ametisse vabariigi valitsuse järgmises koosseisus:
peaminister - Johannes Vares
minister - Hans Kruus
kohtuminister - Boris Sepp
haridusminister - Johannes Semper
majandusminister - Juhan Nichtig
põllutööminister - Aleksander Jõeäär
siseminister - Maksim Unt
sotsiaalminister - Neeme Ruus
sõjaminister - kindr.-major Tõnis Rootberg
teedeminister - Orest Kärm
välisminister - Nigol Andresen

Nende käskkirjadega võimaldas K. Päts N. Liidu käsilastele pääseda Eestis võimu juurde konstitutsioonilises korras, sest Põhiseaduse järgi oli valitsuse ametist vabastamine ja uue valitsuse ametisse määramine presidendi eriõigus, s. o. sõltus vaid tema isiklikust suvast, vajamata kellegi kaasallkirja. Päts'i Põhiseaduse tõlgitsemise järgi ei olnud ka riigikogul uue valitsuse ametisse määramise juures midagi ütlemist. Säärase Varese valitsuse määramisest on suur kahju mitte üksnes Päts'i isiklikule mainele ja ta poliitilisele karjäärile, vaid ka kogu eesti rahva enesetundele ja rahvuslikule uhkusele. Võidakse öelda, et Päts pani valitsusse meie riigikorrale vaenulikud inimesed raske surve all, mis oleks võinud ohustada isegi ta elu. Kuid enda presidendi ametisse astumisel antud vandega oli ta võtnud endale kohustuse «vankumata kaitsta Eesti Vabariigi Põhiseadust ja täita oma kohuseid kõigi oma võimetega ja parima arusaamisega Eesti Vabariigi ja rahva kasuks». See Põhiseadusega ettekirjutatud ametivanne paneb riigi presidendi nii sõja- kui ka rahuajaks kui sõduri valvepostile ülimal määral vastutusrikka ülesandega. On selge, et see ametivanne kohustas Päts'i keelduma allakirjutamisest temale Zdanov'i poolt pealesurutud Eesti riigikorda kukutada tahtjate nimestikule. Selge on ka see, et Päts oma parima arusaamise järgi väga hästi teadis, et neilt Zdanov'i käsilastelt on oodata Eesti riigile ja rahvale suurimat ohtu. Kui lihtsõdur ei saa vaenlase abistamist vabandada hirmuga oma elu eest, siis ei peaks seda saama ka riigi president.

Kui tahetakse väita, et kerge ja hea on kohusetundest rääkida sellel, kes pole ise oma nahal kunagi kogenud surmaohtu, siis lubatagu avaldada järgmist. Sama reedese päeva, 21. juuni, õhtupoolikul, kui Päts alla kirjutas Eesti Vabariigi hukkaminekule, pidin mina kell 5.45 seisma lihtkodanikuna paarikümnemehelise revolvritega relvastatud jõugu vastu, kes minult kui valvekorra saatejuhilt nõudis sissepääsu Riigi Ringhäälingusse ja selle asutuse üleandmist. Keeldusin seda tegemast ja ei lasknud end heidutada üle poole tunni kestnud ähvardustest. Lõpuks võeti Ringhääling ära väevõimuga punaväe ohvitseride poolt, kes saabusid toetatuna tankidest. Mind arreteeriti samas paigas samal ööl süüdistatult, miks ma ei annud üle Ringhäälingut ja miks ma saatekava lõpul olin käskinud mängida Eesti hümni.
Selle pisiloo jutustamise ainus otstarve on näidata, et ähvardamised ei pruugi sugugi mitte igakord lõppeda elukaotusega ähvardatavale.

Sellisest Eesti Vabariigi esimesele presidendile mitte-autegevast aktist on kas häbelikult vaikitud või on püütud K. Päts'i ebakohustustundelisele teole otsida argumentatsiooni, mis rehabiliteeriks Päts'i ja deklareeriks tühiseks tema teo ja sellest sõltuvad saatuslikud tagajärjed. Ühe niisuguse argumentatsiooni toob J. Klesment oma artiklis «Kolm aastat iseseisvuse võitlust võõra okupatsiooni all». Artiklis on trükitud 20. apr. 1944 Tallinnas kokkukutsutud valimiskogu protokolli 2. osa, missugusesse kogusse kuulusid: J. Uluots, J. Holberg, O. Pukk, A. Maurer ja M. Klaassen. Selle protokolli 2-se osa punkt 2 kõlab järgmiselt:

Vabariigi presidendi poolt antud käskkiri 21. juunist 1940 uue Vabariigi Valitsuse ametisse nimetamise kohta ei olnud põhiseadusepäraseks aktiks, sest kogu akt oli okupatsioonivõimu korraldatud ja Vabariigi President ainult vormilt kaasa tõmmatud, sedagi survevahenditega. Uus Vabariigi Valitsus oli okupatsioonivõimu organ. Sel põhjusel ka senine seaduslik Vabariigi Valitsus ei vabanenud ametist, sest Eesti Vabariigi Põhiseaduse §§ 3, 50 ja 51 jõul ainult põhiseadusepärane akt uue Vabariigi Valitsuse nimetamise näol loob aluse Vabariigi Valitsuse ametist vabastamiseks.

Valimiskogu liikmete J. Uluots'a, J. Holberg'i jt. katset vabandada K. Päts'i teguviisi võib pidada kiiduväärseks niihästi pie-teedi püstitamise mõttes Päts'i isiku vastu kui ka Eesti riigi rippumatuse kaitse huvides. Tuleb vaid kahetseda, et seda ei ole tehtud paremate argumentidega kui Põhiseaduse §§ 3, 50, ja 51 käsitamisega. Need paragrahvid kõlavad järgmiselt:

§ 3
Riigivõimu ei saa keegi teostada muidu kui Põhiseaduse ja sellega kokkukõlas olevate seaduste alusel.
§ 50
Vabariigi Valitsuse või tema üksiku liikme nimetab ametisse ja vabastab ametist Vabariigi President eriõigusel.
Peaministri ametist vabastamisega lahkub ametist kogu Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse üksiku liikme ametisse nimetamine ja ametist vabastamine toimub Peaministri ettepanekul
§ 51
Vabariigi Valitsuse liikmed annavad ametisse astumisel Vabariigi Presidendile pühaliku tõotuse, et nad vankumatult hoiavad Põhiseadust ja seadusi ning ustavalt ja erapooletult täidavad oma kohuseid.
Vabariigi Valitsus või tema üksik liige loetakse ametisse astunuks pühaliku tõotuse andmisega.
Vabariigi Valitsus vabaneb ametist uue Vabariigi Valitsuse ametisse astumisega. Vabariigi Valitsuse üksik liige vabaneb ametist Vabariigi Presidendi otsuse tegemisega.

Nagu nähtub, ei lükka need paragrahvid ümber K. Päts'i akti põhiseadusepärasust. Päts tegutses täpses kooskõlas nende paragrahvidega, kui ta ametist vabastas prof. Uluots'a valitsuse ja ametisse nimetas dr. Vares'e valitsuse ja selle valitsuse liikmetelt ka vastu võttis Põhiseaduses ettenähtud pühaliku tõotuse, millise tseremoonia juures nii «tõotuse» andjad kui selle vastuvõtja olid teadlikud, et seda tõotust ei mõteldagi pidada. Seega mängis K. Päts Nõukogude võimudele kätte aluse väita, et 1940. a. Eestis toimunud režiimi vahetus sündis kõigiti põhiseadusepäraselt. Need väited («1940. a. revolutsiooni legaalsuse teooria») püsivad veel praegu ja esitati viimati 1960. aastal Nõukogude Eesti 20. aastapäeva puhul Teaduste Akadeemia liikme V. Rjazini poolt. Aga seda asjaolu, et Nõukogud võtsid võimu Eestis üle seal sel ajal kehtiva Põhiseaduse eeskirjade alusel, on argumenteerinud ka teised, mitte nõukogulased. J. Klesment kirjutab juba eelpool mainitud artiklis teisal:

Kohalikud saksa agendid püüdsid seletada, et Eesti president nimetas ise ametisse Varese valitsuse, Eestis peeti valimisi ja valiti riigivolikogu, kes ühel häälel otsustas paluda Eesti liitmist Nõukogude Liiduga jne. Saksa valitsuse ilmne tendents oli tunnustada Eestit Nõukogude Liidu osaks, mille saksa väed on nüüd vallutanud, ja et Saksa valitsusel ei ole mingeid kohustusi Eesti suhtes.

Säärane Hitler'i valitsuse suhtumine Eestisse pidi küll külma dušina mõjuma meie endistesse võimumeestesse, kes varem olid õhutanud ja teostanud saksasõbralikku välispoliitikat.
Nagu öeldud, ei saa Päts'i käskkirja Vares'e valitsuse ametisse määramise kohta lükata ümber tema enda poolt promulgeeritud Põhiseaduse paragrahvidega. Jääb üle väita, et Päts avas tee nõukogulastele võimu juurde hirmutatuna ähvardustest ja et surveavalduse all tehtud akt on juriidiliselt tühine. Aga kui juba oletada Päts'i hirmumist, siis ei piirdunud see ainuüksi Vares'e valitsuse ametisse nimetamise hetkega. 5. juulil 1940 avaldati eesti ajalehtedes ja raadio kaudu järgmine «Vabariigi Presidendi üleskutse»:

Kuna praegune aeg nõuab, et rahvas oma esindajate kaudu saaks avaldada oma seisukohti praegu riigielus asetleidvate ja tekkivate kiirete poliitiliste sündmuste kohta, olen riiklikel kaalutlusil Põhiseaduse alusel pidanud vajalikuks parlamendi uue koosseisu moodustamise välja kuulutada.
Valimiste läbiviimine peab toimuma võimalikult kiirelt, selleks olen teinud vabariigi valitsusele vastava korralduse. Kehtivas valimisseaduses ette nähtud tähtajad on määratud normaalsete aegade jaoks ning neid ei saa kohaldada praegusel erakordsel ajal. Sellepärast tuleb vabariigi valitsusel lühendada seaduses ettenähtud tähtaega. Loodan, et kõik kodanikud vabariigi valitsuse vastavast sammust täielikult aru saavad ja vabariigi valitsuse poolt väljakuulutatud tähtajal oma kodaniku kohuseid täidavad..

Samal päeval, 5. juulil 1940, avaldati vabariigi presidendi otsus nr. 175 (RT 60 — 1940):

Riiklikel kaalutlustel määran riigivolikogu uue koosseisu valimised ja riiginõukogu uue koosseisu kujundamise. Vabariigi valitsusel teha riigivolikogu valimiste kiires korras läbiviimiseks vastavad korraldused.
K. Päts
vabariigi president
J. Vares
peaminister

Kehtivat valimisseadust selles ettekirjutatud määrustega ja tähtaegadega ei tohtinud muuta president ega valitsus. Seda võis teha ainult riigikogu. Võib-olla andis K. Päts ka neile dokumentidele («Presidendi üleskutse» ja «Otsus nr. 175») oma allkirja ainult Ždanov'i ähvardusel. Päts oli juba varem aastate kestel korduvalt rikkunud Põhiseadust «riiklikel kaalutlustel», kuid selle põhjuseks oli olnud ikkagi kõik muu, kuid mitte võõra võimu abistamine. Selle üleskutsega ja otsusega tasandas nüüd Päts tee kurikuulsatele Nõukogude stiilis tehtud juulikuu valimistele, millede ebaseaduslikkuse vastu meie protesteerime tänapäevani. Säärasel viisil aga sattus Päts kollaborandiks kommunistidele Eesti riigi ja rahva vastu toime pandud võimuröövimise roimas, mida ta oma südametunnistuse ja ametivande ees mitte ei oleks tohtinud teha. Rahva silmis on ju suur erinevus asjaoludel, kas sattuda, orjusse sellesse vägivallaga veetult või sattuda sinna järgnedes oma presidendi allkirjade aktsioonile ja üleskutsele.
Kurb ja rahva enesetundele solvav oli ka pikkade aastate kestel Päts'i poolt salatud tõtt kuulda nüüd esmakordselt ei kellegi muu kui meie vaenlaste suust. Äsja peaministriks nimetatud J. Vares ütles oma raadiokõnes 24. juunil 1940: «Eesti rahvas on terve ja kaine. Asjata on teda haigeks peetud ja põetatud paljude aastate jooksul.» Rahvale oleks olnud kindlasti meelepärasem, kui selle tõe avaldamisega Päts oleks jõudnud ette kommunistidest.
Lõpuks olgu puudutatud veel pikki aastaid levitatud legendi, mille järgi Päts oli otsustanud jagada oma rahvast tabanud rasket saatust, mõtlemata oma isiklikule julgeolekule ja heaolule. See legend leidis ümberlükkamist 1959. aastal, kui Ühendriikide välisministeerium avaldas ametlike dokumentide koguse «Foreign Relations of the United States 1940, võlume I» (US Government Printing Office, Washington 1959). Sealt loeme (Ihk. 403):

Telegramm
Esindaja Eestis (Leonard) Riigisekretärile

Tallinn, 25. juulil 1940 kell 3 p. 1.
Nr. 102
Eesti president, kes oli sunnitud loobuma oma kõrgest ametist läinud pühapäeval, 21. juulil, pöördus minu poole isiklikult, saates saatkonda oma poja, küsimusega, kas Ühendriikide president võiks aidata teda ja tema perekonda, s. o. poeg Viktor koos abikaasaga ja kahe väikese lapsega ja teine poeg Leo — kokku kuus inimest, viibimata kaitse andmisega ja võimaliku abistamisega siirdumiseks Ühendriikidesse. Kuna praegu Eestist lahkumine on keelatud igale eestlasele ja välispassid on tühistatud, tuleb viisumite andmisel arvestada kas juba aegunud passidega või teiste dokumentidega. Endine president ja ta perekond koos paljude eestlastega elavad alalise vahistamise või veel halvemagi saatuse hirmu all. Nad paluvad ükskõik millist kaitset, mida Ühendriikide valitsus on võimeline andma siinse saatkonna kaudu. Palun välisministeeriumilt instruktsioone aktsiooniks, mida saaks õigusega ette võtte ja millest võiksin isiklikult teatada presidendile.
Leonard

Sellele telegrammile saadeti järgmine vastus (Ihk. 405):

Telegramm
Riigisekretäri asetäitja esindajale Eestis (Leonardile)
Washington, 25. juulil 1940 kell 8 õhtul

Teie nr. 102, 25. juulist kell 3 p. 1.
Olete volitatud andma Eesti presidendile ja tema perekonnale diplomaatilised viisad kehtivate passide või vastavate dokumentide esitamisel.
Võite omal äranägemisel eraviisiliselt teatada Eesti võimudele, et olete volitatud andma neid diplomaatilisi viisumeid ja et olete instrueeritud oma valitsuse poolt avaldama lootust, et Eesti võimud saavad andma kõiki kergendusi presidendi ja tema perekonna siirdumiseks Ühendriikidesse.

Kuid Ameerika viisumid saabusid liig hilja. Lahkumine või põgenemine osutus juba võimatuks. Mõni päev hiljem, 30. juulil, deporteeriti Päts Nõukogude võimude poolt. Niisugune oli K. Päts'i elukäigu ja elutöö traagiline lõpp.

Kõrgeid hinnanguid, kiitvaid järelhüüdeid, tänulikke tunnustusi K. Päts'i isikule, teenetele ja tähtsusele Eesti riigi ajaloos on tehtud palju, seepärast pole mul neile midagi juurde lisada. Vast ainult sügavat kahetsust, et vaikiva ajastu kannatusi ei lõpetanud mitte tema, vaid et neile tegid lõpu võõrad võimud ja seda uute ja veel raskemate kannatuste asetamisega eesti rahvale. Kahetsust ka selle üle, et Päts oma isiklikest võimuambitsioonidest aetuna viis iseenda ja rahva raskesse ummikusse, millest väljapääsu ta keeldus rajamast demokraatlikule riigikorrale, vastavalt kehtivale Põhiseadusele ja temale tehtud leplikele ettepanekutele, eelistades sellele uudset «juhitavat demokraatiat» ja enda isiku võimul hoidmist. Temasugusele väga vilunud riigimehele nii naiivne lootus, et Nõukogude võimud teda võiksid edasi jätta presidendi toolile, mille pärast tema nii palju oli võidelnud, või halvemal juhul võiksid teda pensioneerida tema isikule väärikal viisil, kui ta neile näitab oma abivalmidust, pidi arusaadavalt luhtuma Kremli valitsejate amoraalsuse tõttu. Kui Päts oma petlikest lootustest ise aru sai ja end päästa tahtis, oli juba hilja.
Kurva faktina Eesti ajaloosse jääb tõsiasi, et see ei olnud mitte Päts, kes presidendiks saamisel tegi lõpu vaikivale ajastule, vaid seda tegid Nõukogude võimud eesti rahva asetamisega vihma käest räästa alla, s. o. asendades eelnenud vabaduste kitsendused täieliku orjaikkega. Juba küllalt kannatada saanud eesti rahvas ei olnud ära teeninud sellist kurbloolust. Kuid samuti mitte ka üks tema parimaist riigimeestest, kes enda ja teiste teada omas küllaldast õigust oodata saatuselt õnnelikumat ja väärikamat lõppu oma sündmuste- ja teeneterikkale elukäigule. Sellisel viisil lõppes vaikiv ajastu veelgi suurema vägivallaga, kui ta oli alanud.


LÕPPSÕNA


Põhiseaduse kriis sai alguse a. 1926 K. Päts'i eestvõttel. Ta võttis suurema ulatuse Karksi põllumeeste «lapua tegemisega», samuti Põhiseaduse parandusettepanekute esitamisega riigikogule Põllumeestekogude ja Rahvaerakonna poolt. Kriisi ülemaalise levimise põhjuseks oli rahva rahulolematus riigiasjade juhtimisega majanduslikul ja sisepoliitilisel alal.
Vabadussõjalased sekkusid sellesse juba laiaulatuslikult käimasolevasse kriisi alles märtsikuus 1932. a. Sellest ajast peale poliitikaga tegelema hakanud Vabadussõjalaste Keskliit (alates 30. okt. 1933 Eesti Vabadussõjalaste Liit) polnud oma olemasolult, eesmärgilt ega võitlusviisilt parem ega halvem igast teisest kodanlise maailmavaatega poliitilisest erakonnast Eestis. Täiendavalt võiks öelda, et ta omas suuremat pooldajaskonda, oli paremini organiseeritud, tegutses energilisemalt kihutustöö tegemisel oma eesmärgi saavutamiseks. See eesmärk oli sama mis teistelgi eesti poliitilistel parteidel: pääseda võimu juurde seaduslike vahenditega, s. o. valimiste kaudu saavutada võimalikult absoluutset enamust rahvaesinduses. Vabadussõjalaste Liidu kohta võiks öelda ka veel seda, et ühtegi erakonda Eestis, ka kommuniste mitte, pole säärase süstemaatilise kampaaniaga ja demagoogiaga rünnatud kui vabadussõjalasi, kellede halvustamiseks ja mõnitamiseks isegi leiutati erisõnad «vaps» ja «vapsism».
Vabadussõjalaste 1933. a. oktoobri-Põhiseadus polnud halb ega ebademokraatlik sellel määral, nagu K. Päts seda pärast oma riigipööret 12. märtsil 1934 kirjeldas. Tõsiasi on, et ta rahvale seda Põhiseadust kogu ulatuses maitsta ei võimaldanud ja juba sellepärast pole õiglane selle Põhiseaduse voorusi või ebavoorusi kvalifitseerida üldistavate kategooriliste seisukohavõttudega. Rakendanuks Päts selle Põhiseaduse (mida ta oma avalikkudel esinemistel oli pooldanud ja mis oli koopia riigikogu 1932. a. Põhiseaduse paranduseelnõust) ellu nii ausalt, nagu ta seda tõotas teha riigikogu ees enda määramisel riigivanemaks 21. okt. 1933, oleks ta täitnud Põhiseaduse § 59 nõuet «ustavalt kaitsta Eesti Vabariigi Põhiseadust ja seadusi», poleks ta Põhiseadust käsitelnud vaid poolikult (ilma valimisteta) ja sedagi poolikut osa korduvalt rikkunud, võiks eksimatult väita, et Eestis poleks tekkinud uut Põhiseaduse kriisi, rääkimata rahva alistamisest vaikiva ajastu režiimile. Selle uue kriisi (jätkuks eelmisele, rahva poolt oktoobrikuus 1933 juba lahendatute) lõi Päts oma 12. märtsi relvastatud riigipöördega. Tema põhjendus, et ta sellega oli viimasel minutil jõudnud ette vabadussõjalaste vägivaldsest võimuhaarangust, millega vabadussõjalased olevat üritanud püstitada Eestis fašistlikku diktatuuri, ei leidnud hilisemal kohtulikul uurimisel 12.—20. juunil 1935 kinnitamist. 12. märtsi sündmuste ümber levitatud legendide asemel peab tõsiasjana võtma fakti, et K. Päts juba enda ametisse nimetamisel oktoobris 1933 sõlmis kokkuleppe sotsialistidega «vabadussõjalastele päitsete pähe panemiseks», riigikogu tegevuse tõkestamiseks, diktatuuri sisseseadmiseks, mida võib vaid nimetada konspireerimiseks kehtiva põhiseadusliku korra vastu ja mis oli Eesti seaduste põhjal karistatav.

Sellest on refereerinud rootsi riigiõiguse teadlane prof. Elis Hästad ajakirjas «Statsvetenskaplig Tidsskrift» 1951, Ihk. 99.

Tõsiasi on ka see, et säärane vandenõu «demokraatia päästmiseks vabadussõjalaste diktatuuri ohust» polnud Päts'i ainueesmärgiks. Oma isiklike ambitsioonide teenimise kõrval püüdis ta enne 12. märtsi 1934 maksnud «lodevat korda» asendada korporatiivse («kodade-süsteemi» või «juhitud demokraatia») korraga, millist teguviisi ei saa nimetada demokraatlikuks. Sellepärast lükkas ta tagasi temale korduvalt esitatud leplikud ettepanekud pöörduda Põhiseaduse täitmise teele ja võimaldada valimiste ettevõtmist. Ka väitis ta, et rahvas olevat haige ja võimu ei tohtivat lasta minna tänavale. Tema, Päts, olevat endale võtnud riigi ja rahva hooldamise ülesande, mida ta teostab isiklikul vastutusel ja rahva poolehoiul ja millises ülesandes teda ei saa asendada ühegi teisega. Seejuures aga märkisid valitsuse luureaparatuuri andmed detsembris 1935, et üle 50% rahvast ei pooldanud Päts'i poliitikat. Kuid pärast 8. detsembri vabadussõjalaste Põhiseaduse restitutsiooni üritava mässukava avastamist, millise kava eesmärgiks oli Päts'i diktatuuri kukutamine ja 1933. a. Põhiseaduse jaluleseadmine, muutis Päts äkki meelt ja kuulutas välja rahvahääletuse uue Põhiseaduse loomise võimaldamiseks. Kuid ka seda uut Põhiseadust ei lastud rahval nautida täiel määral, nii nagu ta seda Päts'i uuestiantud tõotuse kohaselt oli õigustatud lootma. Vaikiv ajastu jäeti kestma edasi, kõigi rangete sundmäärustega, ühepartei süsteemiga, riikliku propagandatalitusega, demokraatlike vabaduste mahasurumisega.
Vanemate riigitegelaste (Karl Ast) poolt on avaldatud arvamust, et K. Päts'i uue Põhiseaduse alusel oleks võidud ajajooksul välja jõuda päris vastuvõetavale demokraatlikule korrale, poleks N. Vene Eestit okupeerinud. Uus Põhiseadus astus jõusse 1. jaan. 1938,. Päts andis võimu üle N. Liidu käsilastele 21. juunil 1940.
Kuid selle kahe ja poole aasta kestel, mil enne N. Liidu invasiooni oli jõus uus Põhiseadus, hoiti vaikiva ajastu all ikka edasi rahuliku iseloomuga, sõnakuulekaid, temperamendituid eestlasi. Kui eesti rahvalt võeti 1934. a. tema demokraatlik riigikord, siis oli see K. Päts'i tegu. Kui rahvast selle kaotatud riigikorra taastamise peale lasti nii kaua oodata, oli see Päts'i suva. Ja see, et rahvas tegelikult demokraatlikku riigikorda enam maitsta ei saanudki, oli Päts'i tahe. «Küllap harjuvad!» üteldi J. Tõnisson'ile, kui ta Päts'i režiimi kõrgemale võimukandjale (Eenpalu'le) seletas, et rahvas ei saa taluda oma õiguste ja vabaduste kestvaid kitsendusi. See kõik ei sündinud mitte seepärast, et Nõukogude okupatsioon kohe, Päts'ile demokraatia restaureerimiseks aega andmata, rahvavalitsusliku korra taasnautimise võimaluse eestlastele ära lõikas.
Kui vaadelda Päts'i Põhiseadust kui sellist, meenutades, et seda peab võtma kui kaupa, mida eesti rahval tuli osta vaikiva ajastu kannatuste hinnaga, tekib õigustatud küsimus, kas see kaup oli ka selle eest maksetud hinda väärt? Jättes selle Põhiseaduse üksikasjalise analüüsimise riigiõiguse teadlaste hooleks, piirdume vaid kahe vaatepunkti — juriidilise ja poliitilise — peaprobleemide märkimisega. Juriidiliselt seisukohalt võib öelda, et meie seaduste seadus, kõikide seaduste allikas, vankumatu juhis riigivõimude ja kohtute tegevuses, mida meie kontinuiteedi nimel tunnistame, pole loodud evolutsiooniliselt, s. o. tuletatult maksvate seaduste põhjal, vaid revolutsiooniliselt, s. o. sõltumatult maksvatest seadustest. Selline on meie seaduste seaduse ebaseaduslik sünnilugu. Tõsi, riigi- kui ka rahvusvahelik õigus tunnistab ka revolutsiooni kui paratamatut pahet, aga meie rahva õigusmõiste mõtestuse kohaselt on niisugusel teguril riigielus ikka mingisugune Ladina-Ameerika pronunciamento maik juures, eriti kõnesoleval juhul Eestis, kus ei saa olla juttu asetleidnud rahva revolutsioonist, vaid ainult Päts'i kojarevolutsioonist. Poliitiliselt seisukohalt peab märkima, et uue Põhiseadusega rahvalt võeti üks tema elulisematest õigustest — rahvaalgatamise õigus. Ka teine tähtis rahva õigus — rahvahääletamine — ei jäetud enam ainuüksi rahva suveräänse tahte valdkonda. Kodanike põhiõiguste garanteerimine tehti «painduvaks», s. o. sõltuvaks harilikust seadusandlusest. Loodi «lordide koda», mis ei vasta eestlase ettekujutusele rahvavalitsuslikust korrast. Riigipea võimu suurendati enneolematult ulatuslikuks. Niisugune on uue Põhiseaduse sisu, mida ei saa nimetada demokraatlikumaks eelmisest Põhiseadusest.
Kui kord jõuab kätte päev, kus Nõukogude võim peab taanduma Eestist ja eesti rahvas hakkab jälle korraldama oma elu oma vaba tahte kohaselt, siis kerkib paratamatult üles ka uue Põhiseaduse küsimus. Arvata võib, et siis eesti rahvas teeb endale uue Põhiseaduse, sest sõnavabaduse taastamisel Eestis leidub paljusid, kes ei poolda K. Päts'i Põhiseadust selle sünniloo, sisu ja vaikiva ajastu mälestuste pärast, nõudes õiguse- ja õiglusmõistete püsiva eluõiguse austamist ja jaluleseadmist eestlaste maal.
Vaikiva ajastu ja selle ühe tulemuse, Päts'i Põhiseaduse, kohta võib lõpplausena öelda Platoni sõnadega; pole suuremat kurja kui see, mis tehtud õiguse ettekäändel.

................................................................
Jutt sai otsa !!


Kas lugejal kuidagi tuttavat tunnet ei tekkinud?
Tänapäevane poliitladvik on kui Pätsi aegadest võetud. Isegi Vabadussõdalaste asemel pandi Tiit Madisson ilma mingi põhjuseta istuma. Isamaaliit jäänud võltsideks "isamaalasteks" ning president korraldab näitemängu nimega Rahvakogu...
Sittagi ei ole muutunud...

aitäh lugemise eest!
postuumselt aitäh ka Tomingale!

On mõnel mehel ikka kannatust tippida...

Aga järgmiseks võtaksime vaatluse alla Villem Tominga enda isiku. Vikipeedia järgi:

William Tomingas (sündinud Villem Tomingas; 30. juuni 1895 Tallinn – 7. veebruar 1978 New York) oli Vene ja Eesti sõjaväelane ja ärimees, kes on põhiliselt tuntud paguluses avaldatud raamatute „Vaikiv ajastu Eestis“ (1961) ja „Mälestused“ (1970) kaudu.

William Tomingase elulugu on teada tema enda poolt tema raamatutes käibelelastud kujul. Ta teenis Vene ja Eesti sõjaväes, osales rahuläbirääkimistel Tartus (enda väitel rahukonverentsi sekretärina, tegelikult sideametnikuna Vene saatkonna juures ja välisministri erasekretärina), seejärel oli tubakatööstur.

Enda väitel päästis ta sõjavangist Nadežda Krupskaja venna Mihhail Krupski (selle eest võtnud teda vastu Vladimir Lenin isiklikult) ja tõi Venemaalt ära Johan Laidoneri perekonna. Teised allikad Mihhail Krupski olemasolu ei kinnita.

1934. aastal trükkis ja levitas William Tomingas „vangistamata vabadussõjalaste“ nimel lendlehte (tema enda väitel oli selle koostanud peaminister Jüri Uluots), kus ta väitis, et Konstantin Pätsi viies valitsus muutub 5. mail 1934 ebaseaduslikuks. Tomingase raamatus avaldatud tekst erineb pagulusse toodud algeksemplari omast, samuti Riigiarhiivis säilitatavast, ning on tõenäoliselt mälu järgi taastatud ja vastavalt ajanõuetele muudetud. Lendlehes väitis Tomingas, et kaitseväe, politsei ja kaitseliidu vanne on tühistatud, kutsus üles mitte maksma makse, mitte kasutama telegraafi ja posti, mitte sõitma raudteedel ja trammis, mitte ostma viina, õlut ja tubakasaadusi ning korraldama 5. mail 1934 protestistreiki kõigis tööstusettevõtetes. Lendlehte levitati, muudetud sõnastuses, ka masinakirjas paljundatuna[1]. Selle eest mõistis Sõjaringkonnakohus 17. novembril 1934 William Tominga kaheks aastaks ja kolmeks kuuks parandusmajja, võttes pehmendava asjaoluna arvesse tema osavõttu Vabadussõjast ning tasakaaluta iseloomu[2].

William Tomingas üritas oma mõtteid levitada ka 6. mail 1934 raadio teel Pärnu kirikust ülekantava jumalateenistuse ajal. Kuid sel otstarbel telefoniposti otsa roninuna selgus Tomingale, et ülekanne toimus teise telefoniliini kaudu[3].

1941. aastal lahkus Tomingas Saksamaale ja 1949 USA-sse.

1960. aastail põhjustas William Tomingas oma raamatutega pagulasühiskonnas elavat poleemikat. Need on kirjutatud väga kriitiliselt ja enesekindlalt, põhinedes tihti mälu järgi sõna-sõnalt taastatud sündmustel, kahekõnedel ja dokumentidel. Iseloomulikult leiab Tomingas vaidlustes alati kaine, õige ja tabava sõna oma oponentide segaste ja naeruväärsete seletuste vastu ning saavutab alati moraalse võidu. "W. Tomingas kirjeldab, kuidas ta rahuläbirääkimiste ajal Tartus palju asju on korda saatnud, nimetab end tihti Tartu rahukonverentsi sekretäriks, mis on vale. Kõike teeb ta suure zhestiga ja tähtsalt, käib Kremlis Lenini jutul, patsutab välisasjade rahvakomissarile Tshitsherinile tema ametiruumis õlale, diskuteerib Tsitsheriniga Mussorgski muusikat ja viib selle N. Vene tähtsa diplomaadi niikaugele, et see oma ametikabineti kõrvalruumis W. Tomingasele klaverit mängib.[4]. " Eriti 1961. aastal ilmunud „Vaikiv ajastu Eestis“, kus „Päts heitleb oma rahvaga“, ei jäta mingit kahtlust Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri ja teiste Tomingasele ebameeldivate isikute moraalses ja vaimses alaväärtuslikkuses. Eesti Vabariigi valitsemist 1930. aastail on kujutatud Pätsi ja Laidoneri salakavala ja kuritegelikult musta mahhinatsioonina, rahva õiguste hoolimata jalgade alla tallamisena ning rahva kestva petmisena sihiga endid võimu juures hoida vapside demokraatliku liikumise vastu. Muuhulgas süüdistatakse Pätsi Artur Sirgu tapmises. Raamatus toodud väited on tänapäeval tihti muutunud käibetõdedeks.