www.militaar.net

Metsavendlus aastatel 1947–1951 Järvakandi vallas ja selle lähistel

Martin Herem
2012. aastal koostatud magistritöö põhjal

Käesoleva artikli eesmärk on anda lugejale ülevaade II maailmasõja järgsete metsavendade eluolust. Artikkel peaks andma vastused enimlevinud küsimustele, aga ka kummutama mõned metsavendade kohta käivad müüdid. Käesoleva ülevaate peamisteks allikateks on Eesti Riigiarhiivi dokumendid ja kümned Järvakandi, Kehtna, Märjamaa ja Raikküla valla elanikud. Eesti Riigiarhiivis säilitatavatesse ülekuulamisprotokollidesse on tihti suhtutud umbusuga – raske ette kujutada, kuidas need ütlused saadi ja kui palju on neis vägivallaga välja pigistatut. Samas tuleb meeles pidada, et need protokollid ja muud juurdlustoimikud olid Riikliku Julgeoleku töövahendid ning iga metsavenna lugu jõuab neis lõpule, tuues suurel määral välja ka sündmuste olulisemad detailid. Kummalisel kombel on otse inimestelt saadav tõde vahel niisama raske tulema, kui sadade lehekülgede ja ridade vahele peitunud lood. Veel 60 aastat hiljem on need sündmused mitmetele sedavõrd ebameeldivad, et nendest ei räägita või avaldatakse vaid teatud lõike tollastest sündmustest. Seepärast jääb käesolev artikkel üldiselt delikaatseks, paljastamata tollaste sündmuste kõiki detaile ja lugude allikaid.
Artikkel keskendub aastatel 1947–1951 Järvakandi vallas ja selle ümbruses tegutsenud metsavendadele, kusjuures selline territoriaalne valik ei tulene mitte soovist kirjeldada just selle piirkonna sündmusi. Tegemist on metsavendadega, kes neil aastail olid omavahelises ühenduses ning keda ühendavaks nimeks oli Richard Saaliste. Nende tolleaegne tegevuspiirkond kattub tänase Rapla maakonnaga. Nõukogude võimu eest end varjavaid relvastatud ja relvastamata isikuid, kellega R. Saalistel oli otsekontakt või sidepidamise võimalus läbi vahendajate, on uurimise käigus selgitatud kokku üle 130 isiku (vt Tabel 1). Kui ulatuslikud olid R. Saaliste sidemed tegelikult, seda ei saa täna isegi umbkaudselt öelda. Kuigi käesolev artikkel keskendub 130 inimese ja nende arvuka toetajaskonna tegevusele, siis tegelikult on viiteid, et sidemed ulatusid oluliselt kaugemale. Põhimõtteliselt oli tegemist millegi organisatsioonilaadsega, mida juhtfiguuride perekonnanimede initsiaalide järgi võib nimetada JORSS (Erich Jerlet, Vambola Oras, Osvald Raadik, Artur Saaliste, Richard Saaliste). Selline tähekombinatsioon raadiogrammi allkirjana oli kasutusel ka 1947. aastal, kui raadio teel üritati ühendust saada väliseestlastega. Neid isikuid iseloomustab hästi 1948. aasta ENSV Riikliku Julgeoleku ülema poolt sel ajal tegutsenud metsavendade kohta kasutatud kirjeldus: „... kaadribandiidid, kes omavad suurt kogemust relvastatud võitluseks nõukogude võimuga ja käesoleval ajal aktiviseerivad oma õõnestavat nõukogudevastast tegevust.“ Need olid isikud, kes olid end nõukogude võimu eest varjanud alates 1944.–45. aastast. Ja pange tähele – kaadribandiidid võitlevad nõukogude võimuga, mitte ei ole kriminaalne element!
Selline metsavendade organiseerimine kummutab ühe paljudest metsavendadega seotud müütidest, justkui ei suutnud Eesti metsavennad koonduda ühiseks organisatsiooniks. Antud juhtum näitab aga hoopis vastupidist. Nimelt pidasid kõnealused metsavennad ülioluliseks omavaheliste sideühenduste olemasolu, et Lääneriikide ja Nõukogude Liidu vahelise sõja korral alustada koondatud relvastatud vastupanu. Seejuures hoiduti enne „suure sõja“ algamist sihipäraselt igasuguse organisatsiooni loomisest. Organisatsiooni põhikiri, nimekirjad, selged struktuurid jms organisatsiooni juurde kuuluv oli välistatud, sest see võimaldanuks mõne liikme vangilangemise korral nõukogude võimul lihtsamalt kõigile mässajatele jälile saada. Ilmeka näitena sattus sellise hävingu ohvriks samal ajal tegutsenud metsavendade organisatsioon RVL. Erinevalt laialt levinud arvamusele ei astunud selle organisatsiooni liikmeiks ei vennad Saalisted ega teised JORSSiga seotud metsavennad. 1949. aastal arreteeritud V. Oras selgitas, et just liigse organiseerituse pärast nad RVLiga end ei sidunudki. Täna tuleb siiski tunnistada, et ka JORSSi ootas RVLi saatus.

Tabel 1

Järgnev on lühike ülevaade JORSSi tegevustest ja liikmetest, mis samas peaks ka üldiselt iseloomustama sel ajal Eestis tegutsenud metsavendi.
Nagu eespool öeldud, üritasid vennad Saalisted ning teised aktiivsemad metsavennad organiseerida võimude eest varjavaid isikuid nii, et neid oleks sõja korral võimalik mobiliseerida koondatud vastupanuks. Täna võib öelda, et jõudude koondamist võimaldav ühendus vähemalt siin vaadeldavate metsavendade vahel ka loodi. Ühenduse pidamiseks olid spetsiaalsed sidepidaja, nn postkastid, kohalikest elanikest usaldusisikud. Organiseerimiseks tuleb kindlasti pidada teatud suuliste ja kirjalike tegevusjuhiste edastamist sidemetes olnud metsavendadele. Üheks väheseks, kuid mahukaimaks näiteks metsavendade kirjatööst, tuleb pidada „Metsavendade Ideoloogilisi Aluseid“, mille üks eksemplar tänaseni Eesti Riigiarhiivis säilinud on. A5 formaadis 57-leheküljeline brošüür sisaldab nii välispoliitilist ülevaadet, tsiteerides erinevaid läänemaailma raadiojaamu, kui ka moraali kujundavat isamaalist kasvatust. Juhistena edastati metavendadele põhimõtteid, mis suunasid hoiduma lahingukontaktist nõukogude võimuga ja pidama kinni erinevatest konspiratsioonireeglitest. Kõige olulisemaks peeti relvastatud võime säilitamist ja elanikkonna meelsuse kujundamist kuni „suure sõjani“. Üsna selgelt anti endile aru, et Lääneriikide sõjalise sekkumiseta ei suuda metsavennad üksinda omariikluse taastamiseks midagi ära teha. Kui Eesti metsavendi on Läti ja veelgi enam Leedu metsavendadega võrreldes väiksemaks ja vähim organiseeritumaks peetud, siis lõunanaabrite arusaamad oma võimalustest olid üsna sarnased Eesti metsavendadega.
Lisaks sõjani säilimise ja rahva meelsuse hoidmise strateegiale kuulus osade nn JORSS metsavendade tegevuse juurde ka informatsiooni kogumine. Teadaolevalt tegelesid mitmed usaldusväärsed metsavennad andmete kogumisega repressioonide, elanikkonna meeleolu, põllumajandus- ja tööstustoodangu ning kohaliku omavalitsuse ehk täitevkomiteede ja külanõukogude tegevuse kohta. Loomulikult koguti andmeid ka julgeolekuorganite tegevuse, paiknemise ja kaastööliste kohta. Järvakandi Tehastest pärit metsavend Johannes „Pikk-Juku“ Aaspel olnud nimekiri neljakümnest nõukogude võimu kaasajooksikust, kellega tulnuks arved õiendada nõukogude võimu kukutamisel. Kõik kogutud andmed edastati R. Saalistele, kuid nende edasine saatus ei ole teada. Nende andmete kogumise eesmärk oli toetada Lääneriike sõja kavandamisel ja läbiviimisel. Teadaolevalt ei olnud JORSS metsavendadel raadiosidet läänemaailmaga, kuid samas polnud see ainus võimalus suhtlemiseks ja informatsiooni edastamiseks. Näiteks välismaailmast Nõukogude Liitu käis tavapärane post suhteliselt takistamatult. Selle tõendiks on Anton Raadiku poolt aastatel 1947–48 USAst saadetud postipakid oma metsavennast vend Osvald Raadikule (Anton Raadik – Elukutseline poksija, Euroopa meister 1939 keskkaalus. Lahkus Eestist II maailmasõja lõpus). Pakid, mis vahepeal saabunud tihedusega umbes kord kuus, sisaldasid muuhulgas kummisaapaid ja vihmariietust. Teiseks märkimisväärseks sidekanali tõestuseks on fakt, et R. Saalistel olid 1947. aastal punkris Saksamaal ja Rootsis väljaantud eestikeelsed ajalehed. Seda kõigest kaks kuud pärast nende trükkimist. Samuti on teada fakt, kus R. Saalistega seotud isik saatis Rootsi lühisõnumi, kasutades selleks väliseestlastele mõeldud ENSV raadiokomitee saadet „Kodumaa kutsub“. Vähemalt sama head olid sidepidamise võimalused Nõukogude Liidu piirides. Üheks näiteks võiks siinkohal tuua jällegi metsavend O. Raadiku, kes pärast oma vanemate küüditamist Siberisse korduvalt emale raha saatis.
Informatsiooni kogumine ENSVs valitseva olukorra kohta toimus loomulikult kohalike elanike abiga, kes ise seejuures ehk oma ülesandest teadlikud polnudki. Andmeid koguti nende käest tavapärase vestluse käigus. Ülekuulamisprotokollide põhjal olid metsavendade agentideks näiteks Raikküla kooliõpetaja, Velise külanõukogu möldri naine, Hävituspataljoni võitleja hüüdnimega „Viu“, kooperatiivi töötaja jne. On teada, et aastatel 1946–47 kohtusid Artur Saaliste ja Erich Jerlet korduvalt Nurme külas kohaliku valla sekretär Jaan Virmaga. Lisaks kohalikele elanikele tegutsesid metsavendade kasuks lausa teadlike agentidena ka miilitsa- ning julgeolekutöötajad. Metsavend Aleksander Jaanuse grupp sai näiteks informatsiooni Lellest pärit raudteemiilitsalt. Velisel tegutsenud metsavendadega, kelle hulka kuulusid vennad Tiitsud, Vallerid ja Tammed, suhtles sealt pärit ja Tallinnas töötav liiklusmiilits. Käru piirkonnas tegutsenud Valter Linnukütil oli tema sõnul samuti tutvus miilitsas. Loomulikult omasid kontakte julgeolekuorganites ka Raadiku ja Saaliste grupid. Raadiku grupp oli 1949. aasta küüditamisest teadlik oma NKVD kontakti kaudu. Veel ööpäev enne operatsioon „Priboi“ said nad informatsiooni, et väljasaatmine on lähedal, kuid täpset kuupäeva veel ei tea. Nii juhtuski, et lisaks O. Raadiku vanematele arreteeriti operatsiooni käigus juhuslikult ka üks metsavendade võtmetegelasi Vambola Oras. Samas võimaldasid need samad kontaktid vendadel Saalistetel hoiduda 1947. aastal raadiopeilingaatorite eest ja 1949. aastal Kaisma piirkonnas metsavendadena esinenud julgeoleku agentide eest. Lugedes arreteeritud metsavendade ülekuulamisprotokolle, näib ka teiste JORSS metsavendade informeeritus julgeoleku üksuste tegevusest ja liikumisest oma piirkonnas olevat suhteliselt hea. Seda kinnitavad ka Riikliku Julgeoleku agent „Välki“ arvukad ja detailsed ettekanded. Laialdased sidemed julgeolekuorganitega ning informaatorite olemasolu elanikkonna hulgas, peaksid nõrgestama veel üht rahva hulgas liikuvat müüti, justkui veetnuks metsavennad enamuse ajast end varjates metsas punkris või mõne talu pööningul. Pigem oli nii, et kui liikuda oli vaja, siis liiguti. Ja kui see polnud võimalik, siis oldi piirangutest teadlikud. Ülekuulamisprotokollid maalivad 1940ndate lõpu metsavendade eluolust üllatavalt muretu pildi. Vaevalt kujutaks me täna ette, et metsavendadel Kehtna või Lokuta piirkonnas tuleks pähe Vändrasse laulupeole minna. Aga just nii see oli. Agent „Välki“ ettekanded kirjeldavad, kuidas metsavennad Manfred Luuts ja Valdo Põldver läksid 1949. aasta 16. juulil Vändrasse laulupeole ja naasid sealt 25. juulil. Elmar Randviir läks aga samal ajal pikemaks ajaks Viluverre. Samal suvel pidas tagaotsitav Sulev Hansen õigeks minna Tallinnasse leeripeole ja heinateole (Ülemistele). Kusjuures liikumiseks kasutas viimane rongi. Täpsustuseks olgu öeldud, et nimetatud metsavendade alaline paiknemiskoht oli sel ajal Lellapere–Kärpla piirkonnas. Siinkohal veel mõned näited metsavendade liikumisvabadusest ja võimalustest. Metsavend Heino Kaljumaa tõi 1948. aastal Raplast Järvakandi mõisa piirkonda puskarivalmistamiseks jahu. Oras ja Raadik kasutasid hobust 1948.–49. aasta talve toidukraami vedamiseks oma punkrisse, mis sel ajal asus Tõrasoo piirkonnas. Tähelepanu väärib siinkohal fakt, et jahu veeti tookord kolmel korral ja hiljem veel kartulit, kuid mõned korrad rohkem. Teadaolevalt kasutasid samad mehed transpordivahendina mitmel korral ka rekvireeritud veoautot. Üsna pikki retki Koogiste ja Eidapere piirkonnast võtsid ette ka vennad Saalisted. On teada, et 1949. aastal käis Artur kohtumas Läänemaa metsavendadega ja Richard sõitis 1948.–49. aasta talvel rongiga Järva-Jaani, kus kohtus oma Jäneda koolivennaga. Vennad Saalisted toonud isegi isatalust Ojaäärse külast lehma Koogiste piirkonda punkri juurde (linnulennul 25 km). Seega pidid metsavennad olema üsna hästi informeeritud julgeolekuorganite tegevusest. Kui julgeolekuorganite avalikust tegevusest ehk relvastatud üksustest oli ülevaade hea, siis agentide tegevusest oli oluliselt raskem, kui mitte võimatu, teada. Kuigi agentide olemasolust ja tegevusest üldjoontes oldi informeeritud, siis eespool kirjeldatud näiliselt turvaline olukord meelitas konspiratsioonireeglite eiramisele. Nii juhtuski, et aastaid vastu pidanud J. Taurami grupp langes 1950. aastal kohalikes elanikest agentide Mahoni ja Meri reetmise ohvriks. Viimase uimastas viina sisse segatud preparaadiga ka V. Põlveri. Kuni 1950. aastani tundsid Kehtna ja Vastja kandi metsavennad teda kui viieaastase staažiga toetajat. J. Taurami ettevaatlikkust ilmestab üks üsna lõbus lugu, mis tänaseni kohalike elanike hulgas liigub. Jüri Tauram teeninud kunagi Eesti Vabariigi kaitseväes ratsaväelasena ja küllap seal õppis ka loomi dresseerima. Metsavennana olnud tal kaasas väljaõpetatud koer, kes nii poes kui metsavendade kodudes toidu järgi käis. Poodi minnes antud korv raha ja kaupade nimekirjaga kaasa. Kuna sellisest „kullerist“ olid teadlikud kohalikud elanikud, siis sai sellest varsti teadlikuks ka Riiklik Julgeolek ning koer „arreteeriti“. Esialgu püüdnud julgeolekutöötajad koeral paela otsas järgi minna, lootes, et peni nad metsavendadeni viib. Eeskujulikult dresseeritud koer siiski teatud metsasihist kaugemale ei läinud. Ei ole teada, palju julgeolekuorganid niiviisi koeraga katsetasid, kuid varsti pidid vist koera ajutiselt arreteerima, sest koer oli mitu kuud kadunud, enne kui julgeolekumeesteta uuesti peremehe juurde ilmus. Suurepäraseks näiteks julgeolekuorganite agentuurtööst on agent „Välki“ tegevus, mis sai võimalikuks just tänu metsavendade ohutunde ebapiisavusele. Et „Välki“ tegevus ka äärmiselt tulemusrikas oli ning tema otsese või kaudse töö tulemuseks võib lugeda kümneid tapetud või arreteeritud metsavendi, siis tasub tema tegevusel veidi pikemalt peatuda.
Agent Välk kodanikunimega Adolf Lõhmus oli endine Eesti Vabariigi ohvitser ning seepärast oli tal suhteliselt lihtne metsavendade usaldust võita. Läbi oma sugulase jõudis ta 12. mail 1949. a metsavendi toetavasse Tiritu tallu. Seal viibimise ajal tutvus ta metsavend Juhan Kaljulaga, kes järgmisel kohtumisel tutvustas juba metsavend V. Põldveri. Ühise viinajoomise käigus kuulis agent Välk J. Aaspe grupist ning kohtus isiklikult Jüri Taurami grupiga, kuhu kuulus kokku kaheksa isikut. Lisaks Kaljulale ja Põldverile kuulusid sinna veel Ervin Norenberg, Sulev Hansen ja Elmar Randviir. Juulikuus kõndis Välk juba usaldatud mehena S. Hanseni juhtimisel Käru, Lelle ja Koogiste piirkonnas. Nii kohtus ta Kohensoo talus heinatöödel olevate metsavendade Aleksander Langiga ja Erich Pärnaga. Riiumaa talus kohtus aga metsavendade Elmar Saare ja Eevald Virkusega. Kui viimased mõistsid, et „Välki“ näol on tegemist endise EV ohvitseriga, siis räägiti muidugi oma tegemistest pikemalt ning lubati hiljem ka vendade Saalistetega kokku viia. Metsavendade omavahelisest sidepidamisest räägib ka üks „Välki“ ettekandest pärit fakt. Nimelt rääkinud E. Saar, et tema Saaremaalt pärit õde käis kaks nädalat tagasi Riiumaa talus ning tõi terviseid Saaremaa metsavend Elmar Ilpilt ja selle grupilt. Samas talus kuulis agent Välk ka major Lillelehe paiknemisest Vändra piirkonnas ja Nõlvakülas varjavast Järvakandi elanikust Eduard Heidenist (Hein). Viimase grupp koosnenud kõvadest meestest (Artikli autorile teadaolevalt oli tegemist Velise kandist pärit vendade E. ja A. Tammede, A. Valleri, J. Aaspe ja O. Raadikuga).
Täna nimetame selliseid agente reeturiteks ja äraandjateks, kelleks nad ju põhimõtteliselt olidki. Samas tuleks veidi rohkem mõista nende isikute tausta ning motiive. Laskumata konkreetsete nimedeni, võib siiski kirjeldada selliste isikute tüüpi. Tavapäraselt oli agendiks eestlasest legaalne kodanik, kelle minevikku iseloomustas teenistus Omakaitses või Saksa armees ning lühiajaline metsavenna elu aastail 1944–46. Just selline kompromiteeriv minevik võimaldas julgeolekuorganitel isikutele läheneda. Edasi kulges värbamine juba vastavalt isiku persoonile. Mõnele piisas lihtsalt võimalusest vältida väljasaatmist. Kuid esines neid, kes nägid lisaks võimalust oma elujärje kindlustamiseks ja parandamiseks. Mõned said pikemaajalise tegevuse eest ka materiaalset tasu. Lisaks rahale on maksevahendina kasutatud näiteks ravimeid või kuurorti tuusikut. Riigiarhiivist leiab üsna tihti nii konkreetse kaastöötaja värbamise kui ka tema tegevuse kirjeldusi. Alates 1947. aastast peeti kohalikest elanikest agentuuri üle üsna hästi arvestust ning metsavendade vastane tegevus tugines aina enam just nn agentuurtööle. Lihtsustatult jagati nö agendid kolmeks: agendid – mingi grupi või piirkonnaga seoses ülesande saanud isikud; residendid – mitme agendi ja teavitaja tegevust koordineerivad isikud; teavitajad – teatud ilminguid või sündmusi jälgivad isikud, kes selleks enamasti spetsiaalseid toiminguid ette ei võtnud. Kuigi vajadusel neid suunati konkreetse grupi avastamiseks. Arhiiviandmetega peab olema siiski äärmiselt ettevaatlik, sest mitmed faktid konkreetse isiku värbamise kohta ei tähenda veel tingimata tegelikku kaastööd. Näiteks Saaremaal tegutsenud metsavend Ilpi tabamiseks 1948. aastal värvatud 19 agendist osutusid 4 reeturiteks. Enamus ülejäänutest aga väärtuslikku informatsiooni ei andnud, kuigi võimalusi selleks omasid. Seda ilmestab ka statistika. Näiteks 1949. aasta jaanuaris oli julgeoleku Harjumaa (sinna kuulus ka Järvakandi vald) osakonnas arvel 15 agenti, 7 residenti ja 101 teavitajat. Kuid juba sama aasta aprilliks oli alles 13 agenti, 4 residenti ja 38 teavitajat, mis viitab nö kasutute kustutamisele. Sama aasta novembriks jäi alles aga vaid 6 agenti, 4 residenti ja 31 teavitajat, mille kohta Tallinnas tegutsev kõrgem julgeoleku töötaja on ettekannetesse korduvalt kirjutanud „VÄHE!“. Tähelepanuväärne, et selline kaastöö langus valitses mõned kuud pärast 1949. aasta küüditamist. Ajal, mil hirm pidanuks eriti tugevalt võimudega koostööle tõukama. Agentuurvõrgustiku tööd ja aktiivsust ilmestavad aga järgmised numbrid. Augustikuu jooksul toimus Harjumaa julgeolekul oma agentuurvõrguga 49 kohtumist, mille käigus saadi 47 ettekannet ning millest omakorda 39 olid konkreetse uurimisega seotud. Järelikult päris passiivsed kohalikest elanikest julgeolekuorganite kaastöötajad ei olnud, sest keskmiselt kord kuus või rohkemgi nad oma „tööandjatega“ ikkagi kokku said. Raske öelda, palju neist agentidest tegutses Järvakandi vallas. Kuid 1949. aasta julgeoleku aruannetest võib lugeda, et O. Raadiku ja J. Aaspe grupi avastamiseks olid suunatud agent „Lill“ ning teavitajad „Tamm“, „Kull“, „Mägi“, „Kalev“ ja „Artur“. Kui viimane neist oli pärit Järvakandist, siis ülejäänud elasid Valgu ja Purku piirkonnas. Samaaegselt tegutsesid Läänemaal vendade Vallerite ja Tammede grupi avastamiseks teavitajad „Zvanok“, „Valentin“, „Juku“, „Leht“, „Volinik“, „Orel“, „Kadakas“ ja „Sulg“ Velise piirkonnast. Kõik nimetatud teavitajad olid metsavendadele usaldusväärsed kohalikud elanikud, kellega räägiti üsna sundimatult oma tegemistest ning läbi kelle organiseeriti näiteks vajalikke ehitusmaterjale. Nii kohtus „Orel“ Järvakandi turul metsavend Arvo Tammega, kes kartmatult kirjeldas enda ja Raadiku grupi ühist varjupaika Pritsu metskonnas.
Metsavendade elukoht ehk rahvakeeli „punker“ väärib omaette tähelepanu. Esiteks ei elanud, või täpsemalt – ei ööbinud, metsavennad sugugi ainult metsas asuvates punkrites. Need olid pigem talvitumiseks ning selleks, kui ümbruskonna asustatud punktides tegutsesid julgeolekuorganite üksused. Sama hästi võis majutuseks kasutada metsades asuvaid heinaküüne. Kehtna ja Haakla piirkonnas tegutsenud J. Taurami grupp kasutaski enamasti erinevaid küüne või ööbisid soojemal ajal lihtsalt lageda taeva all lõkke ääres. Suvisel ajal kasutati palju telke. Kusjuures telkide kasutamine sarnanes vahel vägagi tänapäevase puhkuseretkega. Kui muidu peatuti konkreetse talu või küüni piirkonnas, siis vahel võeti ette paarikümne kilomeetrine reis mõne järve äärde, kus mõned päevad telgiti ja tegeleti kalapüügiga. Nii telkisid 1948. aastal vennad Saalisted Kaisma järve ääres, võttes vahepeal külalistena vastu Järvakandi Tehaste „kaadribandiitidest“ metsavendi J. Aaspet ja A. Tänavat. Tihti ööbiti ka taludes või nende kõrvalhoonetes. Seda eriti siis, kui seal toidu saamiseks töötati. Järvakandi piirkonna tuntuimad „metsavenna talud“ olid Rahkamaa, Tiritu, Opi, Niimaru (tänane Petrula), Tugeda, Tagamurru, Riiuma, Toosikannu. 1949. aastal liikunud Ahekõnnu rahva hulgas jutt, nagu oleks metsavennad sügava teeraja Niimarult Tugedale sisse kõndinud.
Nagu öeldud, väärib omaette tähelepanu just „punkri arhitektuur“. Levinud arvamuse kohaselt kujutab see endast maa-alust ehitist, mida möödamineja märgata ei tohiks. Tegelikult see nii siiski ei olnud. Vähemalt Järvakandi lähistel asunud päris maa-alustest punkritest informatsioon puudub. Sellel on mitu põhjust. Esiteks on selles piirkonnas vähe sobivaid kohti kaevatud punkri jaoks. Juba meetri pealt tuleb vesi vastu. Teiseks on selline ehitis äärmiselt töömahukas ning tulenevalt avastamisest kõrvaliste isikute poolt, tuli punkrikohta üsna tihti vahetada. Kolmandaks ja ehk kõige olulisemaks põhjuseks, miks punkrid ei olnud maa-alused muldonnid, vaid pigem maapealsed palkmajakesed, oli puhtalt taktikaline vajadus. Maa alt välja roomates on pea võimatu ümbritsevat vaadelda. Seepärast on raske ette kujutada kedagi „punkrilahingut“ pidamas sellisest elamust, kus luugist väljudes otse taevasse vaatasid. Maapinnal asuva maja aknast avaneb aga oluliselt parem vaade ümbritsevale. Sellise punkri kindlustamiseks ja soojustamiseks ladusid hoolikamad metsavennad seinte ümber mättad, mis lõpptulemusena omalaadseks kaitsevalliks kujunes. Seepärast ongi täna äärmiselt raske vanu punkrikohti üles leida. Paremal juhul võib leida needsamad vallid või punkri süvendi (mis tavaliselt täismehe pikkuseni kuidagi ei küüni). Üsna tihti oli punkrisse ehitatud kividest või rauast ahi. Küttekolde metallist detailid, ahjutellised ning vahel ka korstna pleki jäänused sambla all, on tihti ainukesed märgid punkri asukohast. Järgnevalt aga mõne punkri kirjeldused.
R. Saaliste põrgupunkrit kirjeldas arreteeritud S. Hansen üks päev enne punkri ründamist järgmiselt: „Punker on noorendiku sees, täiendavalt on punkri ümber istutatud kuuski. Punker on raiutud 10–15 cm palkidest. Punkri mõõtmed on 4x3 meetrit, kõrgus 2 m. Punkri seinad on väljast poole meetri kõrguselt kaetud turbaga.“ Kusjuures punker olnud küll juba kaks aastat kasutuses, kuid mingit rada sinna ei viinud, sest käidi vähe ja iga kord liiguti erinevat rada pidi. Tabel 2 ja 3 on fotod Saalistete eelmisest punkrist, mis Põrgupunkrist mõni kilomeeter eemale jäi ning mida 1949. aasta detsembris asustasid juba metsavennad K. Hanniotti, E. Virkus ja I. Luus. Fotod on tehtud punkri ehitamise ajal.

Tabel 2
Tabel 3

Oluliselt luksuslikum lahendus oli O. Raadikul ja tema kaaslastel 1947. aastal. Seda kirjeldab E. Virkus järgmiselt: „Saalisted ehitasid koos Orase ja Pikk Eeriga sügisel 1947 endale punkri Raikküla vallas ja varjasid end seal Orase, Pikk Eeri ja Raadikuga. See punker on maa-alune, sissekäik läheb läbi keldri, mis on 50 meetri kaugusel Lokuta talust. Punkris oli elektrivalgustus ja elektriahi. Punkri mõõtmed 2x3 m.“
Metsavendade hulgas heade elamistingimuste poolest tuntud J. Aaspe omas 1949. aastal vähemalt kolme omapärase arhitektuuriga eluaset. Järgnev kirjeldus pärineb teavitaja „Arturi“ ettekandest: „Punker oli ehitatud palkidest 1 m maa kohale, põranda all oli kelder, punkri välisküljed olid kaetud mullaga. Punkri seintes oli 3 ambrasuuri. Punkri lähedal oli ehitatud ruum kartulite hoidmiseks.“ Teise punkri kirjeldus: „Punker on ehitatud maa kohale, ühe aknaga. Punkri ehitamiseks küsisid metsavennad laudu ja sindleid.“ Mõlemas punkris oli tellistest ahi. Punker ise oli mõeldud talvitumiseks J. Aaspele, O. Raadikule, A. Tänavale ja E. Heidenile. Teadmata põhjusel hülgas J. Aaspe koos E. Heideniga detsembris 1949. aastal mõlemad punkrid ning kolis hoopis kolmandasse, tõenäoliselt metsavendade hulgas „Irkutski“ nime kandnud punkrisse, kus mõlemad mehed koos Adolf Valleriga 25. märtsil 1950. aastal ka tapeti.
Siinkohal on otstarbekas anda lühiülevaade sellest, mida kujutas endast „punkrilahing“. Praktiliselt kõigi JORSS metsavendade puhul toimus see suhteliselt sarnase stsenaariumi järgi. Esiteks selgitati läbi agendi või teavitaja pikaajalise töö majutuskoha täpne asukoht või äärmisel juhul isik, kes seda kohta väga hästi teadis. Majutuskohaks võis olla punker või küün, kuid üsna tihti ka lihtsalt mõne toetaja talu või selle kõrvalhoone. Teejuhi abil, kelleks oli agent või tema abiga arreteeritud metsavendade toetaja, liikus operatiivgrupp metsavendade asukoha juurde. Operatiivgrupp koosnes enamasti kutselistest julgeolekutöötajatest ja hävituspataljoni võitlejatest ning enamasti jäi nende arv alla 30 inimese. Kuna tegutsemisega oli kiire, siis kohalike vabatahtlike hävituspataljoni võitlejate kaasamist alati ei toimunud. Reeglina kirjeldavad julgeoleku raportid, kuidas pärast hoone/punkri sissepiiramist tehti allaandmisettepanek. Üsna tihti jäi mingi põhjusel ümberpiiramine poolikuks. Vahel olid selle põhjuseks rünnaku avastanud metsavennad, kuid tõenäoliselt enamasti siiski lihtsalt kohalike olude mittetundmine ning raskused tihedas metsas nö rivistuse hoidmisel. Üldistatult võib sündmuste järgneva arengu jagada kaheks. „Kaadribandiidid“ ehk 1944. aastast end varjanud metsavennad avasid tule ning üritasid piiramisest läbi murda. Üsna tihti võtsid ühed tähelepanu endile, samas kui teised üritasid võimalikult kiiresti piiramisest välja murda. Pääsemised jäid siiski üsna harukordseks ning vahel jäid ka salapärasteks. Näiteks J. Aaspe „Irkutskist“ pääsesid ühe legendi järgi vennad Tammed ja ühe venna elukaaslane. Ka E. Jerlet olevat pääsenud Saalistete Põrgupunkri ründamisest, kuigi lahingus arreteeritud E. Kuusk ei ole sellest kunagi rääkinud. Punkrilahing kestis tavaliselt paarkümmend minutit kuni poolteist tundi, üksikud kauemgi. Pärast seda lõppes lahing üldjuhul tapetud metsavendadega. Samas alates 1949. aastast end varjavad metsavennad ümberpiiratuna üldjuhul lahingusse ei asunud. Seda eelkõige siis, kui puudus nö veresüü. Tuleb tunnistada, et julgeolekutöötajate kaotused jäid tavaliselt metsavendadele alla, juba 1–2 surnut oli märkimisväärne. Selliseid statistilisi numbreid on tihti nimetatud nõukogulikuks valetamiseks, kuid tihti leiavad need numbrid kinnitust ka detailsema uurimise käigus. Mida muud olekski loota olukorras, kus 20–30 hästirelvastatut võitlejat on piiranud 3x4 m suuruse metsamajakese. Piirajatel on aega piisavalt ja sissepiiratud peavad valima alistumise, põlemise või kuulidest langemise vahel. Surnud metsavennad lasti üldjuhul agendil või kohalikul elanikul tuvastada ning seejärel maeti nad teadmata kohta. Nii näiteks tehti J. Taurami ja E. Norenbergiga, kelle surnukehad on kuskil Lelle–Kehtna vahele metsa maetud. J. Aaspe, E. Heiden ning A. Valler toodi pärast lahingut küll Järvakanti, kus nende surnukehad pandi kohalikele elanikele tuvastamiseks. Nende edasine saatus on ikkagi teadmata. Üsna intrigeerivaks on kujunenud Saalistete lugu. Ühe legendi kohaselt maeti kõik peale R. Saaliste nende punkri lähedale. Kuid kõigi viie surnukeha tuvastamise protokoll on koostatud lahingupäeval 14. detsembril 1949. aastal Tallinnas. Lahingus arreteeritud E. Kuusk on kaasvangile Tallinna Patareis öelnud, et sõitis koos langenutega autokastis. Pärast taasiseseisvumist arvas ta siiski, et langenud metsavennad maeti punkri lähistele, vaid R. Saaliste surnukeha viidi koos temaga Pärnu. Riikliku Julgeoleku üheks põhimõtteks oligi matta langenud metsavennad nii, et ei jääks nende mälestamiseks mingit hauda. Arreteeritud metsavennad viidi tavaliselt lõpuks Tallinna, kus sõjatribunal neile pärast põhjalikku uurimist karistuse määras. Ka siin tuleb märkida, et arreteerida õnnestunud „kaadribandiite“ ootas üldjuhul surmanuhtlus, sest paratamatult olid nad aastate jooksul relvastatud kokkupõrgetes nõukogude võimu esindajaid tapnud.
Järgnevalt olekski kohane vaadata neid sündmusi, mis toidavad legende röövidest ja tapmistest. Statistika järgi toimus ajavahemikul 1944–53 ENSVs üldse kokku 1870 rünnakut nõukogude võimu kodanike (sh sõjaväelased, julgeolekutöötajad, ametnikud ja lihtkodanikud) ja objektide vastu. Neist võimuesindajate (ka kohalikud elanikud) ja sõjaväelaste vastu 460, kolhooside ja kooperatiivide vastu 615, ning talude ja üksikisikute vastu 760 korda. Need numbrid näitavad läbi aegade ja üle maailma üsna levinud pilti, et enamus rünnakuid ei ole suunatud mitte relvastatud okupandi, vaid kohalike kaasajooksjate vastu. Rünnakutest sõjaväe vastu üldjuhul hoidutakse, jõudude vahekorrast tulenevalt oleksidki sellised rünnakud arulagedad. Näiteks küüditamise takistamine oleks võrdunud avaliku väljaastumisega võimudele ning oleks kahtlemata lõppenud lüüasaamisega. Väljasaatmisele kuulunud oleksid oma sõidu teinud igal juhul. Vaadates nõukogude võimu inimkaotuste numbreid samal ajavahemikul, joonistub kaotuste iseloom veelgi paremini. Kokku tapeti sellel ajavahemikul 1009 nõukogude kodanikku.

Nii tavakodanike kui teiste tapmiste arvud on suurimad just 1945. ja 1946. aastal. Seejuures tapetud tavakodanike arvud langevad pärast seda oluliselt. Sellised numbrid on tihti viinud mõttele, et metsavennad muutusid metsikuteks, tapsid halastamatult, keda tahtsid ning peamiseks sihtmärgiks osutusid kohalikud elanikud. Kuulusid ju 83% tapetutest kohalike elanike hulka. Nende numbrite mõistmiseks ongi äärmiselt oluline teada põhjuseid, mida vähemalt osaliselt selgitavad ülekuulamisprotokollid. Kui süveneda üksikjuhtumitesse, siis saavad sündmused omale veidi teised värvid. Vaadates näiteks 1949. aasta kaotusi, on näha, et suurimaid kaotusi kandsid just nõukogude võimu aktiivsed toetajad. Järgnevad kirjeldused hoiduvad nii emotsioonidest kui kohtumõistmisest ning toovad esile vaid sündmuste tausta, nii nagu seda tolleaegsed kirjeldanud on.
Järvakandi vallas ja selle ümbruses registreeritud tapmistest tuleks kirjeldada näiteks miilits Õispuu tapmist 1949. aasta Eidapere ja Koogiste vahelisel raudteel. Tegemist oli R. Saaliste ja miilitsatöötaja juhusliku kohtumisega, kus mõlemad tõenäoliselt surmahirmust tule avasid ning kus ellu jäi osavam laskur Saaliste. Sarnane olukord juhtus ka 1947. aasta ühel öösel, kui E. Jerlet Rapla–Valgu teel kõndides kohtus Nääri külast pärit Valgu külanõukogu esimehe ja sekretäriga. Küsimusele, kes siin hulgub, andis Jerlet automaadist valangu ning tappis mõlemad. Samas on ohtralt lugusid, kus metsavendade ja nõukogude võimu esindajate (sh mundrikandjate) kohtumine ilma tapmiseta lõppes. 1948. aastal kohtusid metsavennad J. Tauram ja E. Randviir Kärpla lähedal kahe julgeolekutöötajaga. Viimased otsustasid kahtlased isikud arreteerida, kuid lõpptulemusena jäid aga ise oma relvadest ilma ning said käsu kaduda, kuni elu alles. Siinkohal tasub meenutada kahte J. Aaspe lugu, kus ta ilmses ülekaalus olles jättis 1949. aastal ellu nii Kaisma täitevkomitee esimehe kui ka Hävituspataljoni võitleja Tompsoni. 1947. aastal sattus Liisojal üks võõrtööline peale J. Aaspele ja tema kaaslastele, kes sel hetkel kohtusid Järvakandi elanik Reinsaluga. Juhuslikult neile peale sattunud isikut tervitati viisakalt ning lasti ähvardusteta edasi minna. Reinsalu käis aga edaspidigi Nõlva metsas „koera jalutamas“. Ööl vastu 26. märtsi 1948. a ründasid Velise vallas kaks relvastatud metsavenda Hävituspataljoni jaoülemat Rudolf Leppet ja Riikliku Julgeoleku Läänemaa osakonna tõlki Trifanovit. Rünnaku käigus võeti ära püstolid ja dokumendid, kuid Leppe ja Trifanov jäeti ellu.
Vesteldes inimestega, lugedes arhiivimaterjale ning võrreldes erinevaid statistilisi andmeid, võib öelda, et enamasti otsustasid metsavennad relva mitte kasutada ja mitte tappa. Kui võtta arvesse, et pärast II maailmasõda liikus Eesti metsades ringi umbes 15 000 metsavenda ning kuni 100 000 sõjaväelast ja julgeolekutöötajat, siis 1800 rünnakut ja 1009 hukkunud nõukogude kodanikku ei ole eriti verejanulise tegevuse iseloomustus. Enamus metsavendi ei muutunud metsikuteks isegi mitte siis, kui nende kaotused olid pidevalt suuremad kui vastase omad. Siin kasutatavad statistilised andmed ei olnud metsavendadele mitte kuidagi kättesaadavad, kuid kaaslaste kadumine ning jutud ümberringi toimunud sündmustest andsid neile olukorrast üsna hea ülevaate. Olgu siinkohal toodud statistiline ülevaade metsavendade kaotustest vaadeldaval ajavahemikul.

Tapmistest hoidumiseks oli mitmeid põhjuseid. Kui üldiselt võiks nõukogude võimu esindajat automaatselt metsavenna vaenlaseks pidada, siis tegelikult ei olnud see kaugeltki mitte nii. Väga tihti, ja seda eriti esimestel pärastsõjaaegsetel aastatel, täitsid kohalikus omavalitsuses ametikohti samad isikud, kes tegid seda enne sõda või olid lihtsalt kohalikku päritolu. Tihti kuulus nende hulka isikuid, kes olid teeninud Saksa armees või Omakaitses ja nii võis tegemist olla lausa endiste relvavendadega. Pealegi oli iga kohalik inimene mõne kohaliku sõber või sugulane ja nii muutuski nõukogude võimu esindaja elu kallale minek hoopis millekski muuks kui vastupanuliikumise aktsiooniks.
Kuid esines siiski ka väga konkreetseid läbimõeldud rünnakuid, mis olid põhjustatud konkreetsetest faktidest. Kohalike elanike hulgas suhtuti neisse sageli suhteliselt erinevalt. 1949. a juulis tapeti Valgu meierei piimameister ja kommunist O. Nilp. Kuigi metsavennad hukkasid ta küüditamisnimekirjade koostamise pärast, siis kõigi kohalike arvates mees surma ei väärinud. Üheks tuntuimaks rünnakuks oli 1949. a juunis toimunud vabatahtlike HP võitlejate Leinpuu ja Lindmani tapmine Kohtru külas vendade Saalistete, E. Jerleti, E. Saare ja V. Lurichi poolt. Tegemist oli nõukogude aktivistidest uusmaasaajatega, kes olid aktiivsed nii metsavendade jälitamisel kui ka küüditamisnimekirjade koostamisel ja operatsiooni enda läbiviimisel. Umbes maikuus vastu võetud otsus viidi täide sõjaväelise operatsioonina, kus ohvritel mingit võimalust ei jäänud. Samas jäid täiesti puutumata ohvrite elukaaslased. Võrreldes O. Nilpi tapmisega need tapmised kohalike hulgas erilist nördimust ei tekitanud. Nendest juhtumitest erinevaks tuleb pidada abielupaar Ants ja Julia Tormide tapmist Selja külas 1950. a juulis. Ka nõukogude võimu aktivisti, HP võitlejat ja külavolinikku A. Tormi süüdistasid E. Pärteli grupi metsavennad reetmises ning planeerisid tema tapmise. Erinevalt algsest plaanist tapeti rünnaku käigus ka Julia Torm. Elanike hulgas tekitas hirmu selline tapmine kindlasti. Kahtlemata süvendasid seda ka järgmised piirkonnas toimunud sündmused. Ööl vastu 4.novembrit 1949. a Mukre külas tapsid A. Partsi grupi liikmed HP võitleja ja kommunisti Valter Pärna. Seejuures olid metsavennad tema talu röövinud ja teda peksnud juba varem, võttes mehelt ausõna, et enam ta metsavendi ei jälgi ega neid üles ei anna. Pärna tapmisel talus viibinud metsatöölised sunniti kogu tegevust pealt vaatama. Pärast tapmist selgitasid metsavennad kohalviibijatele, et nii käituvad nad kõigiga, kes metsavendi välja annavad. Sama aasta oktoobris tapeti Partsi grupi poolt Käru vallas kolhoosiesimees (Uus-Elu) Jaan Katkosilt. Antud juhtum on eriline, sest meest üritati tappa ka mõni kuu varem, samas kui veel aasta alguses suhtlesid metsavennad temaga kui oma mehega ning jõid koos viinagi.
Esines ka tapmisi, mille põhjused kahtlemata küsitavaks jäävad. Nii näiteks tapsid R. Veergi grupi liikmed 1949. aastal Juuru ja Kose piirkonnas mitu isikut vaid kartusest, et need võivad informeerida nõukogude võime kohtumisest metsavendadega. Samas poleks see informatsioon metsavendi eriti rohkem ohtu seadnud. Sellised mõrvad vähendasid kindlasti elanikkonna poolehoidu. Nii näiteks ei mõistnud elanikud Edgar Saaliste ja Hendrik Einsaare tegevuse motiive, kui nad mõrvasid Nurtu kandis Aliide Saaliste. Ka tema puhul kartsid metsavennad nõukogude võimule ettekandmist.
Enamus julgeoleku aruannetes ja ülekuulamisprotokollides sisalduvast viitab sellele, et konfliktide põhjused seisnesid nõukogude okupatsioonis. Üldjuhul oli ohver võimude kaastöötaja ning kujutas endast metsavendadele ohtu. Selline järeldus küll ei legaliseeri mõrva, kuid aitab mõista tapmiste põhjuseid ning hoiduda metsavendade nimetamisest metsistunud isikuteks.
Nõukogude kodanike tapmisega vähemalt sama palju peavalu valmistas nõukogude võimule metsavendade tegevus kooperatiivide, kolhoosikontorite ja meiereide riisumisel. Kui metsavennad nimetasid seda nõukogude riigiomandi rekvireerimiseks oma tegevuse tagamisel ning üsna tihti vormistasid ka sellekohaseid ülevõtmise akte, siis nõukogude võim nägi selles ilmselget majanduslikku kahju. Ka operatsioon „Proboi“ ehk 1949. a märtsiküüditamine oli mõeldud põllumajanduse arengu toetuseks. Väljasaatmisele määrati eelkõige need inimesed, kellel oli mingigi side metsavendadega, ka surnud metsavendadega. Nõukogude võim pidas metsavendade tegevust peamiseks põhjuseks, miks inimesed ei astunud kolhoosi ega maksnud makse. 1948. a 7. oktoobri Riikliku Julgeoleku Harjumaa osakonna ülema täiesti salajane ettekanne loetleb maakonna vaenuliku elemendi järgmiselt: Kulakute majapidamisi 175, kokku 391 inimesega; sakslaste toetajaid 700 inimest; bandiite ja illegaale ning nende lähisugulasi 70?; bandiitide toetajaid 80 inimest.
On raske öelda, kui palju kahju tekitasid metsavennad riigiasutuste riisumisega, kuid tõenäoliselt tekitatigi suuremat kahju just elanikes hoiakute kujundamisega, millega kaasnes vilets riigimaksude laekumine. Samas on tolleaegsete riigiasutuste riisumisest saadud kahjud iga sündmuse kaupa registreeritud. Teatud määral on ettekannete põhjal võimalik selgitada isegi iga grupi tekitatud otsesed kahjud. Näiteks O. Raadiku grupile on süüks pandud järgmist: mais 1948. a ründasid Raikküla täitevkomitee sekretäri Kuusemetsa korterit, viies kaasa kirjutusmasina, raadio ja telefoniaparaadi; juunis 1948. a rünnati Äksi meiereid ja kooperatiivi ning tekitati riigile kahju 65 000 rubla ulatuses; juulis 1948. a rünnati Valgu kooperatiivi, kahjud riigile 62 000 rubla; septembris 1948 rünnati Järvakandi meiereid ja kooperatiivi, kahjud 79 000 rubla (hiljem on kahjusid hinnatud „ligemale 100 000 rubla“ ); samal kuul rünnati veel uusmaasaaja Eduard Lokutat (kahjusid ei nimetata); novembris 1948. a rööviti Raikküla vallas kolhoosist „Uus-Elu“ 4 siga; aprillis 1949. a rünnati Kalevi kolhoosi Velise vallas, kahjud 3000 rubla. Seega tekitasid nad kokku ühe aasta jooksul riigile vähemalt 209 000 rubla ulatuses kahju. Samal ajal Vändra piirkonnas tegutsenud E. Pärteli grupi tulemused on järgmised: augustis 1949. a Vihtra kolhoos 6000 rubla; november 1949. a Tori-Aesoo kooperatiiv – 29 500 rubla. Kokku vähemalt 35 000 rubla. Tuleb lisada, et nende gruppide liikmed korraldasid 1951. aastal Eesti suurima rongiröövi, saades korraga umbes 210 000 rubla sularaha. Hinnanguliselt vähemalt 2/3 riigivara riisumisest saadud saagist seisnes koorevõis, sigarettides, jalanõudes või kangas. Tavaliselt müüdi need maha või anti lihtsalt tuttavatele, kellelt siis hiljem sai toiduabi küsida.
Siinkohal peab selgitama tolle aja raha väärtust. 1947. a lõpus läbi viidud rahareform hävitas inimeste säästusid: 10 vana rubla väärtus uues rahas oli 1 rubla, kuid hinnad jäid samaks. Enne rahareformi 1947. aastal maksis kilogramm suhkrut 250–300 rbl. Õpetaja palk samal ajal oli aga 350–450 rubla. Hiljem, kolhooside ajal, said kolhoosnikud aga väga madalat palka, kui üldse. Mälestuste järgi antud palka ka põhus. Selline olukord sundis inimesi tööd otsima mujalt, näiteks MTJst, Hävituspataljonist või raudteelt. Näiteks raudteetöölise palk 1950. aastal oli umbes 300 rubla. Seega võrreldes palkasid ja Raadiku grupi tegevust, võime öelda, et riigile tekitati aasta jooksul umbes 700 raudteetöölise või 520 õpetaja kuu palga mahus kahju. See on üsna märkimisväärne tulemus, sest 1949. a aprillist kuni detsembrini kaotas nõukogude võim tervel Harjumaal metsavendade rünnakutes samaväärse summa ehk 214 638 rbl (Vt ettekandeid allpool). Need olid siiski vaid kaotused, mida on rahaliselt mõõdetud. Siia arvestusse ei kuulu lehmad, sead jne.
Nagu eespool öeldud, kujunes peamine kahju hoopis elanikkonna hoiakute kujunemisest. Kui võimud metsavendasid taltsutada ei suutnud, küllap olid siis ka elanikud vastumeelsemad võimude korraldusi täitma. Metsavendade kirjalikku ja suulist kasvatustööd kahjuks täna enam mõõta pole võimalik. Millise üldpildi kujundas aga nende tegevus, seda võib lugeja ise otsustada järgmiste andmete põhjal.

Riikliku Julgeoleku Harjumaa osakonna 1949. a ettekannete põhjal:
Aprill

• 1. 6. aprill – rünnati Ravila vallas täitevkomitee esimees Vilberti (tulemusi ei täpsustata).
  2. 7. aprill – Kõue vallas kadus vabatahtlik HP võitleja Rudolf Tamm.
  3. Teatatakse, et bandiit J. Aaspel on Nurtu metsas punker, mis ette nähtud 10–15 inimesele. Hetkel varjab seal end ka Aaspe ema Magdaleena Aaspe.

Mai

• 1. 11. mai – rünnati Nõlva kolhoosi, kus rööviti 1 siga ja HP võitleja Tompsoni vintpüss.
  2. 28. mai – tapeti Kolga vallas vabatahtlik HP võitleja, kes oli ühtlasi julgeoleku resident.

Juuli

• 1. Viidi läbi operatsioon Metsaküla piirkonnas seoses O. Raadiku grupiga. Arreteeriti illegaalid ja metsavendade toetajad Olga Radin, Tõnis Ihomaa, August Lokuta.
  2. 1. juuli – tulistatakse Kehtna vallas Pärnu maakonna esimehe sm Kallaste autot. Viimane sai haavata. Samuti rünnati tehase „Punane RET“ autot, mis aeti ära.
  3. 29. juuli – tapeti Juuru vallas 3 kolhoosnikku.

August

• 1. 22. august – Nõlva kolhoosist röövis Arseni Krimm vasika ja Liisa Pitkalilt 180 rbl.
  2. 26. august – Kuusalu vallas röövis Feliks Saarsalu kooperatiivi, kahju 6000 rbl.

September

• 1. 23. september – viis agent Lill Märjamaa vallas metsavendade grupi löögi alla. Tapeti alistumast keeldunud August Sinikas ja Hans Lokuta. Arreteeriti väljasaatmisest hoidunud Viktor Kaljumaa, Taavet Sikka, Ulda Saar, Helmut Reose, Emilia Kadakas.
  2. 23. september – varastati lehm kolhoosist Säde Järvakandi vallas.
  3. 28. september – varastati Varbola vallas 25 kasti võid.
  4. Septembris arreteeriti Kaisma vallas sealne elanik illegaal Elmar Alev. Relvastatud püstoliga. Kogus andmeid nõukogude aktivistidest, mida kirjutas kaustikusse.

Oktoober

• 1. 13. oktoober – 4 tundmatut isikut röövisid Ellamaal kassiirilt 42 638 rbl. Raamatupidaja Liidumäe osas alustati kriminaalasi, seoses raha asukoha näitamisega bandiitidele.
  2. 27. oktoober – rööviti Ingliste poodi, kahju 2000 rbl, raadio ja kummisaapad.
  3. 28. oktoober – rööviti Pikavere küla poodi, kahju 9000 rbl.

November

• 1. 11. november – riisuti tundmatute isikute poolt Hargla poodi, kahju 53 000 rbl.
  2. 16. november – tapeti Sauel tundmatute isikute poolt kodanik August Orusaar.
  3. 16. november – riisuti tundmatute isikute poolt Vahastu poodi, kahju 57 000 rbl.
  4. 17. november – bandiit Rudolf Veimari kinnipidamisel sai surmavalt haavata Anija miilitsavolinik Ljapinen. Veimaril õnnestus põgeneda.
  5. 27. november – ründas Kõue vallas Feliks Noode maksuinspektorit, kahju 40 000 rbl.
  6. Agent „Artur“ andis detailse ülevaate Raadiku ja Aaspe tegemistest ning plaanidest. viimaste hulka kuulus kavatsus röövida Järvakandi Tehaste palgaraha, kui see Tallinnast pidi saabuma. Selleks oli neil oma informaator. Novembri alguses riisunud see grupp Nurtu poodi, saades raha ja erinevaid kaupu kokku umbes 2000 rbl eest.

Detsember

• 1. 4. detsember – tabati eelmisel kuul põgenenud R. Veimar, kes nüüd tapeti tulevahetuse käigus.
  2. 12. detsember – riisuti Keava poodi, kahju 5000 rbl.

Lisaks riigivara rekvireerimisele said metsavennad olulist toetust loomulikult ka taludest. Kahtlemata esines juhtumeid, kus taludest toidu hankimisel kaasnes hirmutamine, sund või lausa vägivald. Nagu eespool toodud näidetest näha, oli vahel tegemist nõukogude võimu toetajatega ning kahtlemata selliseid majapidamisi sihtmärgiks ka valiti. Samas on teada olukordi, kus eraisikutelt toiduainete hankimine kvalifitseerus tavaliseks rööviks. Vähem on räägitud sellest, kui palju tegid metsavennad tööd taludest toidu saamiseks. Tegelikult oli see vältimatu, sest 1947. aastaks lõppenud maareform ning kõrged riigimaksud ei oleks võimaldanud pikajalist parasiitlikku elu mõne talupidamise turjal. Nii mõnedki näited leivateenimistest tunduvad täna üsna ootamatud ja lõbusadki. Näiteks metsavend A. Lang valmistas Koogiste lähedal punkris elanikele vilte. Üks Taurami grupi metsavend aga valmistanud korralikke ülikondi. Metsavend K. Hanniotti oli taludes teretulnud elektrik, omades kliente Kehtnast Eidapereni. S. Hansen kaebas teistele Taurami grupi metsavendadele, et Niimaru Kata ei taha enam üldse ilma tööta süüa anda. 1949. a sügisel veetiski ta mitmeid päevi selles talus sügiskündi tehes. Ülekuulamisprotokollide ja agentide ettekannete põhjal said mitmed ümberkaudsed talud oma heinad tehtud metsavendade abiga. O. Raadik, kes 1948. aastal kodus heina teha ei saanud, tegi seda Tõrasoo taluperemehe Vakma juures ja sedasi said ta vanemad talveks ikkagi heinad varutud. Kohtrus talurahva ja metsavendade tehtud hein jõudis hoopis Järvakanti müügiks. Nii nagu Nurtu jõest püütud vähidki, mis Järvakandi Tehastes suhkrusaia ja riigiviina vastu vahetati. Nurtu kandis Nurme külas oli rahvas naernud, et kui teised toovad metsast puitu, siis Mart toonud kohe valmis puutööd.
Selline olukord kestis ka pärast 1949. a küüditamist. Toetajad ei kadunud päriselt kuskile. Paraku muutus elukorraldus iga päeva ja aastaga aina enam. Muutunud oli riigikord, aina karmimaks muutusid elutingimused. Möödunud sõda ja nõukogude okupatsioon olid teinud olulised korrektuurid inimestevahelistesse suhetesse. Vaatamata üsna headele põllumajandustulemustele valitses üldiselt siiski toidupuudus ja seda riigi majanduskorralduse tõttu. Muutusi toimus tegelikult kõikjal, ka hariduses, kultuuris, halduskorralduses jne. Teisest küljest oli Eestis palju neid, kelle kompromiteeriv minevik – teenistus valitseva režiimi vastases teenistuses – andis julgeolekuorganitele sobivad võimalused šantažeerimiseks ning kaastöötajaks värbamiseks. Aina tihedamalt juhtus nii, et metsavennad, kes nägid ohtu ideloogiliselt vastanduvates inimestes, reedeti tegelikult nende seniste tuttavate poolt ja üldsegi mitte ideloogilistel põhjustel. Nii lõpetasidki 1940. aastate lõpu ja 1950. aastate alguse metsavennad tüüpiliselt – ootamatus julgeolekuorganite rünnakus, mis põhines kohalike elanike abil läbi viidud agentuurtööle.

JORSS metsavennad.

Alljärgneval on toodud Järvakandi valla piirkonnas tegutsenud üheksakümne ühe metsavenna nimed gruppide kaupa. Nendega ühenduses olnud metsavendi oli tegelikult lisaks veel Käru, Pärnu, ja Haimre piirkonnas. Loetletud grupid ei ole tegutsenud sellises koosseisus korraga. Grupi nimi on tinglik ning tuletatud kõige aktiivsemate juhtfiguuride järgi. Ühte gruppi on määratud need, kes olemasolevatel andmetel olid seotud läbi ühise piirkonna ja toetajate. Samuti võib eeldada, et just selliselt oleks toimunud nende isikute koondamine sõja korral Lääneriikidega.
Loetelus on kirjas metsavenna ees- ja perekonnanimi, levinuim varjunimi, enese varjamise aastad ning lõpp arreteerimise või surma läbi.

Orase-Raadiku grupp (Järvakandi – Nõlva – Raikküla – Ahekõnnu)

• 1. Vambola Oras „Vammi“, 1945–49, arreteeriti
  2. Osvald Raadik „Oss“, 1945–53, enesetapp arreteerimisel
  3. Johannes Aaspe „Pikk-Juku“, 1944–50, tapetud
  4. Eduard Heiden „Etta“, 1944–50, tapetud
  5. Arnold Kaarsalu, 1944–46, 1947–49, ?
  6. Heino Kaljumaa, 1948–49, arreteeritud
  7. Viktor Kaljumaa, 1949, arreteeritud
  8. Karl Leius „Poops“, 1944–49, tapetud
  9. Ain Tänav „Väsind Läänlane“, 1944–52, tapetud
  10. August Sinikas, 1944–49, tapetud
  11. Ago Sooväli, 1944–45, 1946–?
  12. Elmar Sügav, 1949?
  13. Karl Tiidemann, 1949

Kadakase grupp (Orgita)

• 1. Ants Kadakas, 1949, arreteeritud
  2. Karl Reose, 1949, arreteeritud
  3. Helmut Reose, 1949, arreteeritud
  4. August Reose, 1949, arreteeritud
  5. Emilia Kadakas, 1949, arreteeritud
  6. Jaan Velleste, 1949, arreteeritud

Saaliste grupp (Lelle – Käru – Eidapere)

• 1. Richard Saaliste „Hendrik“, 1946(saabus Rootsist)–49, tapetud
  2. Artur Saaliste „Ants“, 1944–49, tapetud
  3. Elmar Toominga „Andres“, ?–1949, tapetud
  4. Ilse Saaliste, 1949, tapetud
  5. Helje Ainsalu, 1949, tapetud
  6. Erika Kuusk, 1949, arreteeritud
  7. Elmar Saar „Olev“, 1947–51, surmanuhtlus
  8. Evald Virkus, 1945–49, arreteeritud
  9. Ilmar Luus „Meister“, 1945–51, surmanuhtlus
  10. Kalju Hanniotti „Elektrik“, 1947–50, surmanuhtlus
  11. Harald
  12. Mart Liitmaa, 1944–47, arreteeritud
  13. Ksenja Org, 1949, arreteeritud
  14. Herman Westfald „Saksa kapten“, 1944–49, arreteeritud

Jaanuse grupp (Koogiste – Lelle)

• 1. Aleksander Jaanus „Miška“, 1944–50, arreteeritud
  2. Aleksander Lang „Habe“, ?–1950, arreteeritud
  3. Linda Tamsalu, 1947–50, arreteeritud
  4. Leonid Melts „Lonts“, 1944–50, arreteeritud
  5. Leo Orula, 1949–50, arreteeritud

Valleri-Koldingu-Tamme grupp (Märjamaa – Valgu – Velise – Kasti)

• 1. Adolf Valler, 1945–50, tapetud
  2. Arkadi Blond, ?–1949, tapetud
  3. Aleksander Drell, 1949, arreteeritud
  4. Hendrik Ervin, 1948–50, arreteeritud
  5. Heino Ervin, 1948–50, arreteeritud
  6. Helmi Ervin, 1949–50, arreteeritud
  7. Jüri Ervin, 1948–49, tapetud
  8. Aleksander Ervin „Rein“, 1950–52, tapetud
  9. Erich Hermann, 1946–49, tapetud
  10. Heino Kolding, 1945–50, arreteeritud
  11. Arseni Krimm, 1944–46, 1949, arreteeritud
  12. Artemi Kalju, 1948–49, tapetud
  13. Kondrati Tiits, ?–1949, tapetud
  14. Heino Tiits, 1949, tapetud
  15. Evald Tamm, 1945–54, tapetud
  16. Arvo Tamm, ?–1954, tapetud
  17. Herbert Valler, 1947–49, tapetud
  18. Rudolf Laasi, ?–1949, tapetud
  19. Jaan Laasner, 1950, arreteeritud
  20. Artur Lipp, 1949, tapetud
  21. August Novek, 1944–46, arreteeritud
  22. Jüri Reidla, ?–1950 arreteeritud
  23. Triin Valler, 1948–49, arreteeritud

Taurami grupp (Haakla – Kehtna – Lelle)

• 1. Jüri Tauram, 1944–50, tapetud
  2. Ervin Norenberg „Toomas“, 1947–50, tapetud
  3. Sulev Hansen „Ats“, 1947–1949, arreteeritud
  4. Juhan Kaljula „Oinas“, 1947–49, arreteeritud
  5. Valdo Põldver „Põmm“, 1946–50, arreteeritud
  6. Erich Pärn „Fantoom“, 1945–50, enesetapp
  7. Manfred Luuts „Franko“, 1949–?
  8. Elmar Randviir „Kraps“, 1944–50, arreteeritud
  9. Juhan Saulep, 1948–?, arreteeritud
  10. Osvald Saulep, 1944–46, 1949, arreteeritud.
  11. Tõnis Saar „Must Pärgel“, 1949–50, arreteeritud
  12. Otto Jõulu, 1948–?, arreteeritud
  13. Hugo Lootus „Loss“, 1949, arreteeritud
  14. Jaan Naut, 1948–?, arreteertud
  15. Mihkel Veimart, ?, arreteeritud
  16. Harald Ainsaar, 1949–?, arreteeritud

Pärteli grupp (Viluvere – Vändra)

• 1. Evald Pärtel „Tiit“, 1944–51, surmanuhtlus
  2. „Robi“, 1951, tapetud
  3. Karl Karlimäe?
  4. Elsa Pärtel ?–1951, arreteeritud (suri patareis)
  5. Jaan Pärtel „Jantsi“, ?

Jerleti grupp (Päärdu – Kasti – Metsküla)

• 1. Erich Jerlet „Loone“, 1944–52, surmanuhtlus
  2. Hendrik Jõearu „Jants“, 1944–52, tapetud
  3. Alfred Sirel „Alfa“, 1947–52, tapetud
  4. Jüri Koks „Teo“, 1944–52, tapetud
  5. Aksel Viisut, 1951, arreteeritud
  6. Erich Viisut „Peeter“, 1950–51, arreteeritud
  7. Aleksander Jarbah, 1946–48, arreteeritud
  8. Hans Jarbah, 1949, tapetud
  9. Evald Puumets, 1944–47, 1949–?

Tänan Eesti Riigirhiivi töötajaid äärmiselt toetava suhtumise eest ning julgustan kõiki ajaloohuvilisi arhiivist abi küsima. Samuti tahan tänada oma väärtuslikke allikaid Koogistes, Lelles, Järvakandis, Vahakõnnus, Rahkamaal ja Nurmel.

Meenutaks ka ema jutustust 1949 aastast. Ta oli siis 17 aastane ja trehvas millegipärast tihti Jõhvis NKVD värdjate majast mööda minema. Maja ees oli kõrge plankaed ja seal oli ka mingi kuur. Ükspäev kuulis aiatagant mööda minnes mingeid lööke, justkui oleks löödud vastu mingit lihakeha. Piilus siis läbi aiaprao, mis toimub? Selgus, et värdjad peksavad lauaga inimest, kusjuures surnut. Üks läks ja teine tuli, andmine käis ühest tükist. Hiljem levisid rahva hulgas kõlakad, et metslased peksid Pargast. Tere" kultuuritoojad ning vabastajad!"

Rapla kandi metsaavendadest veidi juttu lindistuse alguspooles tollase Rapla koguduse õpetaja Evald Saagi mälestustes (video on umbes 15 aasta tagasi tehtud)
https://www.youtube.com/watch?v=kf1ZhPD ... Ae&index=2

Tänan vihje eest.
See algab siis 12.st minutist teemaga "Ühine jumalateenistus".
Selles on üks uus ja teine vana kild.
Esimene puudutab kirikus käimist. Kindlasti ei taha kellagagi vaielda, kuid ei arhiivis ega mälestustes selliseid asju eriti ei esine.
Teine on arstiabi jutt. Vot seda et kohalikud ja isegi pealinna meedikud metsavendi ravisid, olen kuulnud küll. Mitte palju, kuid rohkem kui kirikust.

4 varasemat Järvakandi teemat ühendatud.