www.militaar.net

sturmkommando kirjutas: põlenud kulmud, oksüdeerunud küüned. Suitsupahvakas oli vägev, nagu miniatuurne aatomiseen. Aga kamraadid tegid paar akent "õhupuuduse" sildi all lahti ja häda miskit.

kas kulmud kasvasid tagasi ?

on ka siis üks lugu pajatada, küll mitte õnnetus aga juhtumine relva käsitlemisel.
vahipatis sõjaväepolitsei NAKil oli parajasti käsil püstol colt kuiv laske trenn ilma mingi moonata.
aga ühe tüübiga juhtus kummaline lugu, tema käes ei tahtnud relv kuidagi koos püsida, sai paar korda relva laadida kui ühtäkki lendas kelk koos vintrauaga ja mõne muu väiksema vidinaga piki põrandat laiali.
kohe pärast esimest sellist juhtumist kontrollis instruktor ise ka relva üle, võttis koost lahti ja pani kokku tagasi - proovis - kõik oli nagu korras, colit iseenesest ju üsna lihtne relv.
rahvas oli üsna lõbusas meeleolus ja instruktor (veebel müür) naerust peaaegu kõveras - "kurat see ei ole võimalik, kuidas te selle relva niimoodi ära lammutate, sedasi juhtub ainult hollywoody filmides "
sama nali kordus uuesti umbes 3 - 4 korda enne kui põhjusele jälile saadi.
relv ise oli muidu täiesti korras ja õieti kokku pandud.

tuli välja et tüüp võttis laadimise ajal nii nagu peab näpu päästikult ja asetas relva küljele, aga juhtumisi täpselt selle difti peale millele vajutades ja kelku teatud maani tagasi tõmmates algab coldi lahti võtmine.
paari relva vinnastamisega pääses dift valla ning hakkas loksuma, vasaku käega kelku korduvalt laadimise harjutamiseks tagasi tõmmates kallutas ta relva samal ajal vasakule küljele mille tagajärjel difti veelgi rohkem oma ettenähtud pesast välja nihkus ning lõpuks kelk koos vintrauaga takistuseta relva pealt minema jooksis.

tõesti sündinud lugu siis, uskuge või mitte, aga kel võimalus colti sarnasel viisil logistada peaks saama eksperimendi korras järgi proovida.

pikk jutt ja keeruline seletus aga loodane et mõned ka asjast aru said ja ei pahanda et ma selle omapärase juhtumi relva käsitlemisel siia teemase postitasin.

sturmkommando kirjutas:Põhikoolis oli popp paugutada "tongidega", neid müüdi paari rubla eest tuhandelistes pappkarpides "Dünamo" poes. Ka alaealised pääsesid löögile, keegi ei küsinud poes midagi. See tong kinnitati nooleviskemängu noole otsa nätsu või plastiliiniga ja loobiti. Noh, tundus kuidagi lahja see mats, mõtlesin kuidagi mitu tongi omavahel "ühendada". Mõeldud-tehtud - nõelaga asusin seda kollakat kihti fooliumi alt eemaldama, paari tongiga sain juba ühele poole, (asi toimus tunnis) kui mingi nipiga sain nõelaga hõõrudes selle segu süttima, hele sähvatus käis (ma olin ju ninapidi seal juures, varjata tuli tegevust) ja tulemus: põlenud kulmud, oksüdeerunud küüned. Suitsupahvakas oli vägev, nagu miniatuurne aatomiseen. Aga kamraadid tegid paar akent "õhupuuduse" sildi all lahti ja häda miskit.

mul on sama juhtunud nägu oli must ja siis näppud ka aga kulmud jäid alless.

meil üks iraagi sõdur lasi end lahingus jalga

Üleeile juhtus selline lugu, et lasin ennast õhupüstolist sõrme.

Ka minul on juhtunud õhupüssiga lugu. Kasutasin õhupüssi hakkide laskmiseks. Kirsipuu mida linnud tookord rappisid asus teisel korrusel oleva magamistoa akna all. Hakiparv saabus igal hommikul kuue paiku. Nii et lisaks kannatas ka hommikune uni. Pikapeale muutus selline hommikune äratus väga tüütuks. Ühendasin siis enda arvates laiskuse ja kavaluse. Lükkasin akna õhtul pärani, jätsin kardinate vahele väikese vahe ja nihutasin voodit nii et puu jäi laskesektorisse. Nii ma siis püss kõrval voodis uinusin. Hommik. Meeletu kisa jälle akna taga. Suurima mõnuga vinnastasin voodis õhuka, ajasin risti ühele elajale rinnale ja vajutasin päästikule. Tulemus oli kõike muud kui surnud hakk, kuid silmad lõi hetkega selgeks. Kostis hoopis aknaklaaside klirinat. Hommikune tuulehoog oli akna kinni lükanud, nii et seekordne lask läks päris kalliks.

Q kirjutas:Ka minul on juhtunud õhupüssiga lugu. Kasutasin õhupüssi hakkide laskmiseks. Kirsipuu mida linnud tookord rappisid asus teisel korrusel oleva magamistoa akna all. Hakiparv saabus igal hommikul kuue paiku. Nii et lisaks kannatas ka hommikune uni. Pikapeale muutus selline hommikune äratus väga tüütuks. Ühendasin siis enda arvates laiskuse ja kavaluse. Lükkasin akna õhtul pärani, jätsin kardinate vahele väikese vahe ja nihutasin voodit nii et puu jäi laskesektorisse. Nii ma siis püss kõrval voodis uinusin. Hommik. Meeletu kisa jälle akna taga. Suurima mõnuga vinnastasin voodis õhuka, ajasin risti ühele elajale rinnale ja vajutasin päästikule. Tulemus oli kõike muud kui surnud hakk, kuid silmad lõi hetkega selgeks. Kostis hoopis aknaklaaside klirinat. Hommikune tuulehoog oli akna kinni lükanud, nii et seekordne lask läks päris kalliks.

Mulle on tihti öeldud, et teise inimese õnnetuse üle ei naerda, aga see lugu tõi küll muige suule.

Plärtsutasin minagi ükskord õhupüssi. Märklehe kinnitasin mingile vineeritahvlile mille omakorda asetasin veoauto kummile. Piisas kehvemast sihtimisest ja kuul põrkas auto kummilt ilusasti tagasi, otse näkku. Kuna hiina püssis mingit erilist jõudu polnud, siis jäid minu vigastused ka olemata.

Nii 5 aastat tagasi panin sõbra õhupüssil optikat paika, märklauaks oli paberileht laudseinal umbes viie meetri kaugusel.
Sihtisin tooli seljatoelt.Vajutasin päästikule, murdosa sekundi pärast lendas kuul tagasi kinniolevasse vasakusse kinniolevasse silma, kuul õnneks midagi hullu ei tekitanud ja musta sidet silmal kandma ei pea
Aga õppetunni sain sellest küll.

Eelmisel suvel analoogne juhtum, ainult vindiga. Lasin umbes 20m kauguselt mingit vana lennukipommi tükki, et kas läheb läbi. Kuulimantli tükk tuli vingumisega tagasi ja otse päästikusõrme sisse kinni. Verd rohkelt, aga rõõm oli ikka suur et silma ei tulnud, mis polnud just kaugel.

Oleks ikka võinud ennem peaga mõelda, kui hakkad 20m kauguselt tulistama. snaiper või asi?

speedsta kirjutas:Oleks ikka võinud ennem peaga mõelda, kui hakkad 20m kauguselt tulistama. snaiper või asi?

Kas halb päev või probleemid isiklikus elus???
Soovitan sporti teha, läheb tuju paremaks.

ma lasin eile kodus ennast makropüssiga täis.Vana ja kulunud püss oli,päästik ei töötanud eriti ja siis nattuke tuli makrot ja ma vihast keerasin kraani täiesti lahti pole sittagi rohkem tulnud ja siis ma vihaga vajutasin tugevasti päästikule ja pauh sein värki täis ise värki täis juuksed ka sitta täis ja krt ma pole mütsi ega tööriideid sega pannud mötlesin ,et lasen kähku augud täis siis pärast kuivab ära ja saab viimistlust teha.

nuuh läks siis tükist läbi??

Paar mälestust ajateenistuse perioodist, sarjast "Suurtükiväelane Peeter Poligon pajatab" Tegevuskoht Kaliningradi oblast, erinevatel polügoonidel ja ka polgus.

1. Jalaväepolgu suurtükidivisjon, relvadeks 2C1 Gvozdika. Mingid polguõppused, kus meie divisjon oli ca 6 toruga (1 patareiga väljas) ja toimus natukene lahingulaskmist. Samadel õppustel paugutasid ka jalaväepataljonide 120 mm miinipildujad.

Mina "arvutajana" olin tulepositsioonil, patareikomandör tulejuhtijana, divisjonikomandör ja staabiülem oma masinaga (1B14) vaatluspunktis. Tulevad peale laskmist tagasi, näost veidi ära, siis üks mees kraamib taskust välja peotäie miinikilde. Miinipildujad istutasid ühe miini vaatluspunkti, vennad istusid väljas tornis kui laks käis ja killud rabisesid vastu soomust. Õnneks keegi pihta ei saanud. Üks kild oli mul hulk aega alles...

2. Teine lugu samast. Jällegi sarnased laskmised, seekord ainult meie divisjon mõne toruga. Lahingumoonaks tavalised kildmürsud, kuid mõnel tavapärase lööksütiku asemel küljes kellamehhanismiga viitsütik. Poisid leitu käst küsivad, mis sellega teha. Öeldakse, et kapsel pealt maha, kruttida ei tohi, siis töötab löögile. Laskmine läheb lahti, järsku vaatluspunktist ilge kisa, et tuli seis.

Selgus, et üks mürsk oli lõhkenud õhus, enam-vähem komandopunkti kohal. Mingid kindralid oli all ka. Muidugi suur uurimine, et kes ja mis, süüdistati ikka seda kellaga sütikut, laadijaks oli pistetud mingi aser, sellel kohe peast kinni, et mida ta seal kruttis. No kes see loll on, et ütleb, isegi kui kruttiski. Keegi minuteada karistada ei saanud.

3. Laskemoonalaos laadisime mürsukaste autole. (Ladu oli vanas I ilmasõja aegses fordis, mida ümber Kaliningradi oli ikka mitmeid). Kuidas see siis juhtus, aga üks 122 mm mürsk libises käest ja kukkus umbes meetrikõrguselt täpselt sütiku peale. Hetkeks kõik kangestusid. Vaikus. Egas midagi, mürsk kasti ja virna. Sellise kõrguse pealt kukkudes ei peaks küll ära vinnastama sütikut, aga korraks oli siiski kõhe tunne. Aga üldiselt muutusime iga päev neid jurakaid tassides üsna hooletuks.

4. Jälle suuremad diviisiõppused, kogu divisjon, ka "poolsurnud", välja aetud. Laskmine käib, üks mees kisab raadiosse, et "pauk ei lähe lahti".
Selgus, et viimasel lukupuhastamisel oli lööknõel välja jäänud. Mis teha, püssirohulaeng (hülss) tõmmati torust välja, aga mürsku kätte ei saa, laadur lükkab juba soontesse kinni. Sõitis siis ca 50 km maha, mürk torus, õhtul laagris vaeti kangidega välja.