Õpetaja kirjutas:Nublu kirjutas (16.12.04):
Saaremaa kohta mul näiteks nii palju infi, et seal asus üldse ainult kaks 76 mm õhukaitse suurtükkide patareid. Augusti algul 1941 toodi üks neist Kogula lennuvälja kaitsele, peale 10. augustit kui valmis ka Aste lennuväli, viidi teine sinna. Seal nad ka hävisid.
Lääne-Eesti saartel õhukaitse koosnes algselt :
- 12 lennukit I-16 (üksust ei tea)
- 3.üksiku laskurbrigaadi 32. seniitsuurtükiväe divisjon (3 patareid 76-mm suurtükke)
- PBL-i õhutõrje seitse üksikut seniitsuurtükiväe patareid (76-mm suurtükid)
- kaks 37 – 45-m patareid autodel
- rannakaitsepatareisid katsid koosseisus ettenähtud kuulipildujad.
Hiljem, peale Berliini pommitanud lennukite lahkumist, jäid saartele PBL-i 12. ja 15. üksikud eskadrillid. Koosseisus oli neil 26 erinevat tüüpi lennukit.
Lennuväljad saartel sõja algul:
Hüdrolennuväli (?) st. vesilennukite baas Kihelkonnas / 2 vettelaskmise rada, bensiinihoidla, angaar/
Kogula lennuväli /ajutine bensiinihoidla/ - kuni sõjani ei kasutatud
Aste lennuväli (ehitusjärgus)
Kuressaare lennuväli
Sandla lennuväli (ehitustööd olid alanud)
Hiiumaal: Putkaste ja Vali (?) lennuväljad
Sõja käigus lõpetati / katkestati mõne lennuvälja ehitamine, ainsa uue lennuväljana ehitati Sõrve poolsaarele hävitajate jaoks lennuväli (pigem maandumisrada). Õpetaja
Leidsin ühest vanast "Meie Maa"-st artikli, kus mõned laused, mis võiksid natuke lisada infot eelmainitud teema juurde. Seda just õhutõrjepatareide olemasolust Kuressaare ümbruses ja Kuressaare- õigemini Roomassaare lennuvälja sihtotstarbest. Millise eelpoolmainitud õhutõrjeüksuse kahurid võisid Roomassaares olla?
Kuidas vabastati Kuressaare
Hirmupäevad ja bolševike hävitustöö linnas enne vabastamist
(1942.a “Meie Maa” nr.111 Kuressaare vabastamise I aastapäeva puhul)
Kauge mürin möödunud aasta septembri keskel ja idas tõusvad suitsusambad rääkisid selget keelt, et oli lähenemas Kuressaarele võidukas Saksa sõjavägi. Juba nädalapäevad vedasid bolševikud veoautodel ja hobusevooridel toiduaineid Sõrve, kus otsustati vastuhakku teostada viimseni. Kesknädalal 17.sept. ja neljapäeval 18.sept. pakkisid staabid oma varustused ja materjalid kokku ja sõitsid neljapäeval 18.sept. Sõrve.
Üha lähemale tuli kahurimüra ja öösel olid selgesti nähtavad tulekahjud ja mürskude plahvatuste kuma. Igal pool sõjaväelisis ringkonnis oli ärevus ja peataolek. Ohvitserid ostsid erariideid. Oli võimalus näha juhust, kus keegi nooremleitnant maksis kasutatud pintsaku ja pükste eest nelikümmend pudelit viina. Punane miilits kaotas pea, ehkki olid väljas veel valvepostid. Paljud riietusid erariietesse ja olid lihtsalt kodus. Hirmutisena kihutas autoga ringi vaid miilitsaülem Joh. Mets või – nagu armastas teda kutsuda rahvas – “lihunik”. Parteimehed läksid laiali, igaüks juba varem valmisvarutud peidukoha suunas.
Reedel, 19.sept. lõid kodanikud tänavapoolsed aknad laudadega kinni, et ära hoida bensiinipudelilitega akendest sisse viskamist.
Õhtupoolikul lasti Roomassaare karjamaal õhku bensiini- ja laskemoonalaod. Samal päeval ründas rahvas pool-väevõimuga varem rahvalt ära korjatud raadioaparaate, mis olid keset linna ühes endises kaupluses. Linna komandandi eriloaga antigi raadiod välja linnaelanikele, kusjuures pärast rahvas ise pidas eeskujulikku korda. Kättesaadud raadiod viidi kiiresti koju, monteeriti lambid sisse ja esimesne asi oli kuulata Königsbergi saatja kaudu eestikeelseid sõjateateid, mis julgustasid ja andsid lootusi.
Samal päeval käisid pidevalt linna kohal saksa lennukid, mis pardarelvadega tulistasid bolševike
õhutõrjepatareisid ja heitsid pomme punasõdurite kogunemiskohtadesse. Paljud punaväelased ei läinud väeosadega kaasa, vaid riietusid ümber ja pugesid peitu, et end hiljem vangi anda.
Saabus jälle öö. Liikusid ringi kuuldused, et tuleb suurem põletamine ja õhkulaskmine. Sõduritest patrullid liikusid ringi.
Laupäeval, 20.sept. hommikul oli kõik endiselt vaikne. Varahommikul anti käsk partei II sekretäri A.Kuuli poolt kaupluste uste avamiseks ja kauba tasuta väljajagamiseks rahvale. Punaväelased olid juba lahti murdnud kaupluste ja ladude uksed ning laadisid kaupu autodele. Ühtlasi anti vaba voli rahvale kaupu laiali viia. Partei sekretäri käsus oli öeldud, et kui kaubad kahe tunni jooksul välja jagatud ei ole, siis pannakse need hävituspataljoni poolt põlema. Võeti siis, mida võtta sai. Suurema osa tallas rahvas puruks. Kahetsusega peab märkima inimeste äärmist jõhkrust ja ahnitsemisiha ülalmainitud ladude rüüstamisel. Niipea kui levis kuuldus, et ladudest võib igaüks keelamata kõike võtta, tormas inimesi, nii jõukaid kui kehvi ladudesse ja asuti kaupade võtmisele. Ei hoolinud keegi teistest, kes oli tugevam tõukas nõrgema eemale ja igaüks ahnitses ja võttis mida jaksas. Ei puudunud ka tõukamised, hoobid ja muud jõhkrused. Mitmed naised lasid kuuldavale oma “hea suuvärgi”. Kuid kõigest hoolimata käis rüüstamine edasi. Turu tänaval M.Trey kaupluse vaateaknalt kiskus üks vanem naisterahvas tänavale maha puust modelli ja rebis sellelt seljasoleva kleidi, pistis põue ja läks. Oli näha mitmeid, kes vaevlesid kojuviidavate riidekangaste ja muu kauba all. Mitmed ägasid pargitud loomanahku enda järel mööda tänavat lohistades. Niipalju oli inimestes hoolimatust ja halba omakasupüüdlikku kirge.
Seejärel pandi põlema endisele Vildenbergi vabrikule kuuluv ait, kus asus punaväe varustus ja laskemoon, mida ei suudetud kaasa viia.
Roomasaarest toodi ära õhukaitse patareid ja põletati lennukite remonditöökoda. Taheti põlema panna ka kogu Roomassaare poolne linnaosa, kuid saksa “stukade” ilmumine sundis neid põletajaid kiiresti lahkuma. Viinalattu oli sisse murtud juba eelmisel päeval ja viina suurel hulgal ära veetud. Nüüd märatsesid seal ja loopisid pudeleid vastu seinu punamadrused, kes ise vaevalt püsti jalul. Varsti olid meestel kadunud mütsid, osadel ka relvad ja tänavatel liikusid nad vaid kui lakkutäis kogud, kes lubasid kõiki maha lasta. Üks niisugune joobnud kamp läks tapamajja, kus tapeti püssi- ja revolvrilaskudega kõik seal olevad loomad – lehmad, lambad, sead ja laaditi autodele ning viidi Sõrve.
Kõiki valdas pöörane hirm joobnud madruste ees, kes oli maha jäetud hävitusüksuseks. Viimast korda näitas laupäeval veel miilits Mets oma võimu, käies ringi mööda linna revolver käes ja ajas inimesi tänavailt minema. Samal päeval istus ta lõuna paiku sõidukisse ja kihutas Sõrve poole. Julgemad tegid katset muretseda relvi joobnud madruste käest ja nii mõnelgi see õnnestus. Taheti minna lossi, et vabastada vange, kuid seal püsis ikka veel valve.
Saabus öö vastu 21.sept. 1941. Öö, mis oli koledamaid kuressaarlastele, täis õudu ja hirmu, mida suurendas veelgi lähenev rinne. Arvati nimelt, et bolševike peajõud, mis taganemisel läbivad linna, panevad selle põlema ja tapavad kõik. Laupäeva, 20.sept. hilisõhtul süütasid bolševikud
Mierzejevski mudaravila, kus asus lennuväe ladu. Pimedal ööl kerkisid sealt tohutud tulekeeled taeva poole. Sinna sekka kostsid tugevad plahvatused ja kildude hulgumised. Siis üksikud püssipaugud, autode ja hobuvoori põrin. Selle järel oli aga kurjakuulutavalt vaikne ja pime. Kell 24 paiku sõitis linnas ringi mingi tank, mis tulistas kuulipildujatest ja mida vastu tulistati. Visati ka mõned granaadid. Nähtavasti hirmutas see hävitusüksust ja nii jäigi suurem põletamistöö teostamata. Hommiku poole jäi kõik vaikseks, kuna punaväelased olid tõmbunud linnast välja.
Hommikul liikusid veel mõned punaväelased ringi, relvadeta ja särk pükste peal, kuid siiski granaat rihma vahel. Kell seitse hommikul algas lahing linna pärast. Õhus lendasid saksa lennukid. Ettevalmistava suurtükitule järel, mis kestis 2,5 tundi, ründasid linna kolmest küljest sakslased. Juba nähti lähenevaid rohekashalle sõdureid ahelikus liikumas linna poole. Äärelinnas põlesid mitmed majad lahingutegevuse tagajärjel. Suure kiirusega jooksid punaväelased ja hävituspataljonide mehed läbi linna Sõrve poole.
Peagi jõudsid linna esimesed rünnakosad. Elanikud ei suutnud hoida tagasi rõõmupisaraid ja lasid neil vabalt voolata. Teretatakse ja õnnitletakse äsjasaabunud päästjaid. Juba on pritsimaja tornis lehvimas Saksa sõjalipp ja raekoja katusele on heisatud Eesti rahvuslipp. Rahva juubeldus on suur. Õnnitletakse ja kaelustatakse üksteist pääsemise puhul punaste terrorist.
Linna sisse aga marsivad sirgetes ridades uljad ja võidukad saksa sõdurid. Neile järgnevad suurtükivägi ja voorid. Kuressaarlaste nägu särab õnnest, nende palavaim soov on täitunud, nad on jälle vabad!
). Üksus oli ümberformeerimise staadiumis ning jagati tegelikult kaheks. Leningradi sõjaväeringkonda jäid polgu staap ning 1. ja 4. eskadrill. Kuid mitte kauaks, varsti anti ära ka need 2 eskadrilli ning saadi asemele 2 eskadrilli I-153 lennukeil (endised 25. IAPi 3. ja 4. eskadrill. Selles koosseisus saadetigi üksus Eestisse (1939. a. lõpp või 1940. a. algus, lennuväli?), kus siis juba kohapeal hiljem täiendati veel kahe I-16 relvastatud eskadrilliga.
