Postitatud: 15 Mai, 2006 13:45
Niipalju veel,et torus on film ilusti üleval ja juba tiritud 
ise olete suured sõjardid
suhu pandi plaat sepärast,et isegi, kui keha on kaua mullas jne, sis on suuõõs ainus selline koht, kus see plaat säilib. st, et kui kondid mullast välja võtta, sis on plaat suus ja ei kuku sealt välja.
"Sis" ei ole plaat kohe mitte suus, vaid pinnases, sest suu koosneb(nagu inimene üleüldse) valdavalt pehmetest kudedest, mis lagunevad pinnases loetud aastatega. Ma saan aru, et arheoloogiaga on kokku puutunud vähesed, aga koolis anatoomiat, keemiat, füüsikat ikka õpetatakse veel?
Eesti keelega paistavad lood küll kehvapoolsed olevat.
Kõige kompaktsem luustiku osa on ka aastakümnete pärast rindkere (roided, abaluud, selgroolülid, ka käeluud on üldjuhul ülakeha juures) ja see on ka kõige vähem liikuv osa inimese maistest jäänustest. Algset asendit muudavad pinnase raskuse ja pehmete kudede hävimise tõttu rohkem jalaluud, aga eriti pea. Jalgade ja pea loomulik asend on võimalik ainult lihaskudede olemasolul, keha lagunemise käigus võib kolju liikuda algsest asukohast paarkümmend sentimeetrit, alalõualuu vajub tavaliselt pärani lahti ja suud ei maksaks sealt otsida.
Poolesaja aasta vanuste matuste juures on ka paljudel juhtudel säilinud riiete jäänused (suhteliselt terve mundrini välja), sakslaste laialdane kunstmaterjalide kasutus on tunda ka mundriosade juures (kampsunid ja sokid on tihti ühes tükis). Pead mingi riietusese ei katnud ja ka kiivreid leiab eranditult juhtudel, kui peavigastused on sedavõrd suured, et kiivriga saab mehe enam-vähem ühes tükis hauda kanda(Jälle see suu - pole näinud! Vähemalt ühe E/M olen ka kiivri seest leidnud.) . Loomulikult ei olnud mõeldud, et langenud sõdureid saab alles poole sajandi möödudes hakata tuvastama ja ajutistest haudadest ümber matma, aga ka tol hetkel oli parim viis langenud võitleja ja tema identifitseerimistunnuse koos hoidmiseks jätta pool žetoonist kaelanööri külge. Kui E/M ei olnud mehel kaelas, aga oli olemas, siis torgati see tavaliselt taskusse (sakslaste puhul ei ole olnud sellist surnute lahtiriietamist nagu punaarmees). Rinnataskus, paljudel juhtudel ka püksitaskus, või siis kohtades, kus need kunagi olid, on kõige suurem lootus seda leida. Paraku on selle tööga tegelemine näidanud, et laias laastus 40% meestest puudub žetoon hoopiski! Metsadesse ja teede äärde jäänud surnute puhul on üheks seletuseks kohalike elanike ja punaarmeelaste marodööritsemine, sest kui E/M oli rahatasku vahel, siis see lahkus "soomuse" tegijaga, aga ka ametlikel sõjaväekalmistutel puudub žetoon tuntavalt suurel hulgal langenuil. Põhjuseid on kindlasti erinevaid, hooletus ennekõike ja ega surmaga seonduvat ei kipu ju elusolevad tähtsustama - eriti noored mehed, kes arvavad endid igavesti elavat. Kaelaskandmise ebamugavus - olid küll vastavalt disainitud nahkvutlarid, mis külma plekitükki kehast eraldasid, aga neid leiab vähe.
Suured ülakeha vigastused (tugev plahvatus rebib teinekord isegi riided seljast) kipuvad ka žetooni puudumisega kattuma. Teinekord kasutati puuduva erkennungsmarke asendajana lihtsalt paberile kirjutatud andmeid, mis pandi kättejuhtunud pudelisse, sulgedes pudelisuu niiskuskindlalt.
Ühte-teist võiks ju veel kirjutada, aga ehk piisab selleks korraks?
Eriliseks optimismiks just põhjust ei ole, sest selle suhutoppimise looga meenus üks juhtum aastatetagusest uurimisreisist Võrumaale, kus kohalik vanamees pinnis tema kartulipõllul potikilde otsivaid arheolooge küsimusega, et kas nad otsivad koloraado mardikaid? Korda kümme seletades, et otsitakse tegelikult muistseid elupaiku, tuli lõpuks alla vanduda ja tunnistada, et jah, otsime "kuluraadu mardikit", millele järgnes võidukas resümee: "No mida ma ütli!"
P.S. Tänapäeval "linnalegendideks" nimetatud fenomen toimib elujõuliselt ka selles valdkonnas ja tegelikult oleks huvitav selle tekkeallikas ülesse leida. Minul tekib ainuke side paganliku kombega surnule "ülesõiduraha" suhu panna, siinkandis täheldatav ka veel sajandeid pärast "ristikoerte" saabumist.
Ette tänades kõiki kannatlikke minu oopuse lõpunilugemise eest!
Arnold
P.S.P.S. Erkennungsmarke suhu panemine tuleb kõne alla juhtumil, kui sõjakoledustest "pääsenud" mehest on säilinud vaid pea
Endaarust kirjutasin asjast.
