Peldikutest ja seal käimisest

[Masur]

Tõstame siis vana teema ülespoole. Peldik oli ju ometi tähtis.
Peldik oli meil muidugi täiesti tavaline. Neli hubast augukest. Ukse ees pisike aiake, et tuul sisse ei puhuks. Põrand puidust, seinad kivist. Ka koristamine käis vastavalt Nõukogude Armee parimatele traditsioonidele- roika otsas viie liitrine tomatipasta pangeke. Selle sisu tühjendati ämbrisse, mis omakorda tühjendati peldikust paari meetri kaugusele maapinnale. Tagantjärgi ei tundu just hügieeni meistriteosena.
Vaheseinaga oli eraldatud ohvitseride tualett(või õigemini sitamaja), kus võis märgata juba mõningaid luksuse elemente. Ainult üks auk ning lausa uks ees. Rääkimata seina löödud naelast, kuhu sai ajalehepaberi torgata.
Peldikus pasalasu alandamise ülesanne oli dnevalnõi õlgadel. Loomulikult teise aasta dnevalnõil peldiku koristamisega mingit seoset polnud,peale mälestuste. Kui mingil põhjusel oli järjest mitu narjaadi komplekteeritud vanade võitlejatega, siis järgnes muidugi katastroof. Eriti talvel. Sest kirjutamata seadus oli, et duhhe ei saadeta narjaadi väliselt peldikut koristama.
Aga see selleks. Tegelikult plaanisin pajatada hoopis loo, kuidas ma osutusin nüüd tagantjärgi vaadates selliseks tehtud-mõeldud meheks. Peldikuga seoses.
Kord tekkis meil koos seltsimees nooremseersandiga Olegiga peale lõunat sööklast tulles säherdune mõte, et läheks kasarmusse magama. Mis oli juba oma olemuselt väga loll idee,sest meil mõlemal oli olemas oma turvaline koht, kus segamatult põõnata.
Dnevalnõile(eestlane) edastasime palve meid äratada, kui ohvitserid liikuma hakkavad. Peale mida heitsid härrased voodisse ja vajusid vägilasunne. Ärkasin ja hoomasin, et midagi on valesti. Silmasin voodi ees säärikuid- kiiskavaid ja pehmeid. Selliseid kandis ainult üks mees, seltsimees staabiülem kapten Žumabekov, rahvuselt kasahh. Pilku tõstes sai selgeks tõsiasi, mis polnud väga üllatav- kapten oli isiklikult säärikute sees. Vaatasin Olegi poole, ka tema oli hüpnotiseeriva kullipilgu mõjul ärganud ja põrnitses säravaid saapaid. Kindlasti polnud Olegi pilgus põrmugi rahulolu. Ajasime ennast siis täielikus vaikuses püsti. Järgnevalt pöörduti kõlaval komandohäälel sm. nooremseersandi poole. Olegile usaldati järgmine lahingülesanne-
"Võtate selle reamehe ja suundute peldikut puhastma. Ja juhul kui te ei suuda(ja te ei suuda) kõnealust reameest motiveerida sitta raiuma, siis sooritate selle toimingu ise. Ettekanne tunni pärast." Teietamine oli päris uhke.
Astusime siis kasarmust välja, perspektiiv ei tundunud eriti suurepärane. Oli talv ja ülalmainitud katastroof oli aste leidnud täies mahus. Arutasime võimalike variante. Kõige lihtsam oleks olnud kasutada dnevalnõi teenuseid, kes oleks pidanud niigi peatselt asuma võitlusesse peldikus pesitsevate hiigeltornidega. Kangi abil. Selle pääsetee heitsime siiski kohe kõrvale. Vahelejäämise korral oleks tulnud ilmselt kellegi prappori isaliku pilgu all täita meile usaldatud ülesanne kordades suuremas mahus. Veel kergem oleks olnud muidugi ise kangiga vehkima minna, kuid see polnud sobilik. Aga uppuja pidavat ka õlekõrrest haarama. Mina haarasin siiski ämbrisangast. Ämbri täitsin soljarkaga. Võtsime ligi ka mingi presentpalaka(tuletõrjeks) ja suundusime pidulikul ilmel peldikusse. Algatuseks valasime tornikesele tagasihoidliku koguse ja süütasime. Jälgisime toimuvat protsessi huvi ja ka hirmuga. Peldiku põrand ja augukesed olid küll mingi punase mõksiga koos, mis legendi järgi pidi tulekindel olema( praegu arvan, et nad olid lihtsalt värvitud selle pulbervärviga, millega kasarmu põrandki).Hirmu oli põhjust tunda piisavalt- polnud vaja palju fantaasiat, et taibata kuidas reageerib väeosa juhtkond, kui peldik keset talve maani maha põleb. Järgnevalt lajatasin kütust korraga kõikidesse aukudesse ja süütasime. Koletum toss pressis igast praost välja. Seisime väljas ja vaatlesime. Peale tule kustumist ilmnes, et tulemus ületas kõige julgemaidki ootusi.
See oli ka viimane kord, kui ma peldikut koristasin.

[vesilemb]

Kõige imetabasen sitamaja oli ehitatud selline, mis seltsimeeste ohvitseride algatusel ja ajateenijate teostusel oli ehitatud otse kasarmuhoone külge, et ei peaks talvel enam õues sital käima. Ehitatud oli käepärastest vahenditest. Antud juhul oli kusagilt saadud vaguni täis tsementi nagu ma kuulsin. Tellised olid defitsiit. Siis põhimõtteliselt oli see asi valatud igavesti jämedast betooni laadsest massist. Ja loomulikult kenad valatud kükitamise kohad. Talvel kui kütte süsteem suutis kasarmus sees hoida +8C Kippus sitt kütmata ja massiivses pelleris ära külmuma, moodustades teravaid kuhilaid nagu stalaktiidid, mis kippusi pommiluugist välja ronima. Neid pidid siis dnevalnõid laiali ajama. Mõnikord edukalt,mõikord mitte nii edukalt, sest betoon oli valatud suvel, kui sellise mureni oli veel aega küll. Jämeda betooniga valatud ehitusvigu on aga põrgulikult keeruline paranda.

[vindimees]

Meil oli 84.a kasarmus see jalajälgedega ja välipeldik tellistest seintega ja sees betoonplaat aukudega. Aga seoses sellega tuleb üks lugu meelde. Millegipärast need jalajälgedega peldikud olid nagu ikka põrandast kõrgemal. Oli neli auku ja eraldatud madala vaheseinaga eest lahtised. Loputuskast kõrgel ja sikutada tuli nöörist. Kui just väeossa jõudes esitleti meile neid ruume, siis oli üks uzbekk kes jäi imetlema seda kui nöörist sikutades langes kohinaga suur hulk vett ja uhus kõik minema. Ja see siis muudkui tõmbas seal nöörist nii korda 10 jutti, et vot on leiutis, näol selline õnnis irve ja rahulolu. Kui s...majas juba selline lahe leiutis on, mis siis veel edasi saab. Seda pandi muidugi tähele. Kui järgmisel päeval ummistus oli siis teadagi kes appi kutsuti, sest vaja ju augud tühjaks saada. Usbekk küsima, et mismoodi. Vanadel näod tõsised: kas autost voolikuga bensiini oled imenud ? Ja nii vedaski kõik neli auku voolikuga kuivaks, see õnnis irve oli igatahes tükiks ajaks näost pühitud.

[nuhk.Albert]

Millega pühiti tagumikku vanasti? Siis kui ajaleht kallis ja haruldane oli?

Selline imelik küsimus kerkis kui majast peldikupaber otsa sai ja meeletu paanika tekitas. Soovituse ajaga kaasas käia ja lõunapoolsetest kultuuritoojatest eeskuju võtta laideti maha, õigemini nimetati lolliks ja saadeti kohta kust päike ei tõuse.
Asja lahendas ridikülist leitud sälvrätikud, ajalehti-raamatuid ka piisavalt. Aga uudishimu jäi. Esivanemad selleks ilmselt kätt ei kasutanud, muidu oleks ka meil üks käsi "roojane" millega toitu ei puudutata. Aga kuidas siis ikkagi hakkama saadi?

Ise olen ajalehe põlvkonnast, olude sunnil on kasutusele läinud nii suitsupakk kui trammi pilet. Talvises metsas ka kuuseoksad aga käega pühkimist ei ole veel ette tulnud (olin üsna vana kui linna peldikute seintel 11 ja 111 sarnaste juttide tekkepõhjuse teada sain).

Netist midagi mõistlikku silma ei hakanud, teemaga haakus Tallinna Ülikoolis peetud loeng «See häbenemisväärne kultuurpärand ehk eestlaste hügieeniajaloost»

Kuigi sõna «peldik» oli eesti keele sõnaraamatus sees juba 1660. aastal, polnud Eesti Vabariigi algusaastatel taluelu uurimas käinud tudengite märkmete järgi paljudes taludes käimlaid, ja neidki, mis olemas olid, ei kasutatud alati.

«Jalgrada väljakäigu koha juurde õige rohtunud» – just nii poeetiliselt iseloomustas 1920. aastate alguses üks tudeng kuivkäimla olukorda ühes Läänemaa talus.

Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektori Heiki Pärdi sõnul hakati käimlaid Eesti taludesse rajama juba 19. sajandil, kuid nende igapäevase kasutamise komme juurdus rahva seas väga visalt. «1918. aastal, kui Eestis oli Saksa okupatsioon, siis toonased sõjaväevõimud neile omase jõulisusega teatasid, et kõigis taludes peavad olema käimlad,» rääkis ta.

Käimla rajamata jätmise korral ähvardati lausa sõjakohtuga. Selline ähvardamine töötas ja paljudesse taludesse rajatigi käsu korras kemmergud. «Nii mõnelgi pool aga rada sinna rohtus ning igapäevaselt aeti käepärasemate kohtadega läbi,» tõdes teadlane. Asjal käidi nii põllul kui ka rohtaias, talvel aga laudas.

Vett lasti avalikult

Isegi sõdadevahelises Eestis polnud käimlad maal üldlevinud. Toonaste tudengite teadete järgi leidis külarahvas, et käimla rajamine on asjatu kulu, sest see vähenegi, mis inimesest tekib, kaob niisamagi ära, ja pealegi kippuvat koht halba haisu levitama.

Ametlikel andmetel olid sõdadevahelises Eestis käimlaga varustatud pea pooled talukohad ning rohkem oli neid Viljandi-, Pärnu- ja Tartumaal. «Lõuna-Eesti talud olid natukene kiiremini arenenud kui Põhja- ja Lääne-Eestis, kus elati vaesemalt,» selgitas seda vahet Pärdi.

Teateid selle kohta, et hoolimata käimla olemasolust seda ei kasutatud, on ka 1930. aastatest. Pärdi tõi näiteks ühe proua mälestuse oma isast, kes sellal rajas Tallinna äärelinna igati moodsa maja koos sisekäimlaga, mida ta ise ei kasutanud.

«Esiteks ei saa head kraami lasta raisku minna ja teiseks ei pidavat mehe õrn süda sellele haisule vastu,» olla proua meenutanud.

Nii nagu tänapäevalgi on teeääred täis mehi, püksid rebadel, ei häbenenud mehed ka 90 aasta eest avalikku veelaskmist. Kuna aluspesu ei kantud, siis said naised asja ära ajada püsti seistes ja avara seeliku varjus. Vaid maapinnale jäänud loik reetis teistele, mis oli toimunud.

Kükitamist sel puhul peeti põlastusväärseks ning sellest annab tunnistus üks toonane lorilaul, kus mees kurdab, et tema naine kükitab, aga teised oskavad asjatada püsti seistes.

Ilmselt pole toonane kemmergukultuur ainus, mis tänapäeva inimesi šokeerib. Ka seep ja vesi polnud tolleaegsete eestlaste suurimad sõbrad. «Nägu ei pesta iga päev ja suur jagu peseb vaid pühapäeva hommikul või saunapäeval,» kirjeldasid 1920. aastate tudengid oma kaasmaalaste pesemiskombeid.

Jalgade pesemist tuli ette veelgi harvem. Ühe Viljandimaalt pärit sissekande kohaselt olla tänu venelastest sulastele talus juurdunud komme enne sööki käsi pesta. Üldlevinud oli komme käia korra nädalas saunas. Vaesemates taludes, kus saun puudus, pesti rehetoas vannis või toobris.

«Linnas polnud puhtust pidada lihtsam, vaid isegi keerulisem kui maal, sest avalikke saunu oli vähe,» rääkis Pärdi.

1939. aastal oli Eesti linnades kokku 72 avalikku sauna ja kolmandikus linnadest polnud ühtegi. Korrapäraselt käis saunas vaid neli protsenti linnarahvast ja needki olid enamasti maalt tulnud lihtrahvas. «Peenemad inimesed ei arvanud saunast midagi, see oli matside jaoks,» lausus teadlane.

Nooblimat elu eelistanud linnarahvas soovis sauna asemel käia vannis, kuid see oli olemas vaid igas kümnendas Tallinna elamises, tartlastel oli vann kolmel protsendil ja teistes linnades oli neid veelgi vähem.

«See ei tähenda, et ennast ei pestud,» rõhutas Pärdi. Samas tõdes ta, et pesemine oli seatud suurte raskustega, kuna veevärki polnud ja vesi tuli õues asuvast kaevust korterisse tassida. «Juba veekasutuse seisukohalt oli keeruline ennast iga päev pesta,» märkis teadlane.

Kõige visamalt aga juurdus toona hammaste pesemise komme. Kuni 1930. aastateni oli see haruldane ning seda tegid peamiselt haritlased ja vanemad kooliõpilased. Hammaste eest hoolitsemine piirdus üldjuhul sellega, et suud loputati veega ja torgiti puutikuga.

«Eks see peegeldus ka inimeste hammastes, sest need olid väga kehvad nii linnas kui ka maal,» sõnas Pärdi. Kui aga koju osteti hambahari, juhtus sedagi, et kogu pere pesi ühe harjaga.

Murrang pärast sõda

Eestlaste hügieeniharjumused muutusid suuresti tänu kooliõpetajatele, kes lastele moodsa aja kombeid õpetasid. Laste kaudu levis see tasapisi ka täiskasvanute sekka, kuigi sageli vaatasid vanemad inimesed laste soovitustele kõõrdi, pidades neid saksikuteks uuendusteks, mida maamees tõsiselt ei pea võtma.

Mõnel pool aga olid vanemad suisa pahased, kui kooliõpetajad nende laste räpasuse kohta märkuse tegid. «See on meie eraasi, kus meie end peseme, ei ole teistel sellega pistmist. Need on meie omad kirbud ja küll me need ise toidame. Ärgu koolijuhataja meie eest muretsegu,» pahandas üks Läänemaa pere, kui nende lapsed koolis kasimatuse pärast noomida said.

Küsimusele, millal eestlastest siis n-ö puhtad inimesed said, vastas Pärdi, et see juhtus pärast Teist maailmasõda. «Võib ju öelda, et me saime eurooplasteks tänu nõukogude võimule, kui asi muutus karmimaks, kui kõik lapsed pandi pesema, kas tahad või mitte. Kontrolliti nii käsi, jalgu kui ka kõrvataguseid,» sõnas teadlane.

Vabaõhumuuseumi teadusdirektor rõhutas, et see murrang oleks toimunud ka ilma võimuvahetuseta, sest lihtsalt aeg muutus. «Muutus elulaad, maainimesi jäi vähemaks, enamik elas linnas ning seal oli puhtust parem pidada kui talus, kus peeti loomi,» on ta veendunud.

Pärdi sõnul ei maksa meil praegu arvata, nagu oleksid eestlased olnud omal ajal kuidagi räpasemad kui teised rahvad. Kui 1951. aastal korraldas Prantsuse naisteajakiri Elle küsitluse, siis selgus prantslaste jahmatuseks, et 25 protsenti naistest polnud kunagi hambaid pesnud ja 39 protsenti käis vannis korra kuus.

Lugu põhineb Heiki Pärdi Tallinna Ülikoolis peetud loengul «See häbenemisväärne kultuurpärand ehk eestlaste hügieeniajaloost».

Täiendus: Jalgu jäi 1914. aastal välja antud Mihkel Martna raamat "Külast" milles pajatab 1860. järgnenud küla elu-olust. Aga vastust ei paista sealtki saavat, muidu huvitav kirjatükk:
M.Martna - Külast (1914).pdf , maht 462 kB

[Tarmo Männard]

Kusagilt on meelde jäänud, et vanal ajal olla tagumikku pühitud karedavõitu kiviga, mida siis isalt pojalegi pärandati.
mäletan, et juba tol hetkel, lapsena seda lugedes, kerkis mu pea kohale suur küsimärk:
"Aga......aga mis siis, kui isa EI OLE enne poja sündi ära surnud"?
Kas nad kasutavad siis kahekesi ühte kivi?
Ja muidugi veel, et "aga kas juba aastaid kasutatud kivi kuidagi nagu...eeee......ropp ei ole kätte võtta, et seda endale taaskord reite vahele suruda?"

[Walter2]

See kivijutt toob meelde anekdoodi habemeajajast, kes parema tulemuse saamiseks palus klientidel paraja suurusega elevandiluust kuuli põske pista. Küsimuse peale mis siis juhtub, kui see kogemata alla neelata vastas habemeajaja, et eks toote selle järgmine päev tagasi - nii nagu teised kliendid varem on toonud...

[TALUPOEG TALUJA]

No mul isa rääkis,et keegi oli neil tööjuures liivapaberiga taguotsa pühkinud..... ülemus oli ka märganud ja vihaseks saanud.... See oli siis vene aegu...
No ju siis vanasti ikka niimoodi taguotsa pühiti,et isegi tänapäeval pole midagi häbeneda.... Ja arvestades seda,et söök oli kindlasti kvaliteetsem ja igat s..... sisse ei aetud näost. Seega võibolla väga mustaks ei löönudki ahtert.

[Tapper]

Ei tea mis toidul lgp. talupoeg oli, kuid mina söön praegu kindlasti paremini kui siis.
Kui poodi läksid oli lihaletis pekk, piima kvaliteedis ei saanud kunagi kindel olla, leivaks seakeeks mis polnud hull, kuid praegustega ei võrdleks. Kartul oli kolhoosi põllul sellise lämmastiku laksu saanud, sorte ei mäleta, aga kõik olid sinised.
Maainime ja eramaja omanik kasvatas kõik ise linnakorteritel olid paljudel aiamaad ja koperatiivid jah see roheline kraam oli tõesti aus kuid alternatiiv puudus! Ei keela keegi seda praegu teha! Selle eest nõuka aega taga nutta joppenpuhh

[kana tagumik]

Nõukogude võim elamuprojekte ilma peldikuta lihtsalt ei kinnitanud. Kõige muu hulgas oli praktiliseks põhjuseks kõikide muude pealesõjaaegsete hädade juures parasiitide epideemia, lisaks tavapärastele täidele ja kirpudele, tänu riiklikult pealesunnitud nõuetele saadi need probleemid ca 60ndaiks enam-vähem kontrolli alla. A muidu ka nõuka ajal oli nii, et pesti st käidi saunas nii kahe nädala tagant, sedagi olla vanavanemad kirtsutanud kui liigset saksikust ( mu vanemate juttude järgi), aga nende käes võim ei küsinud, sest koolist nõuti lastele puhtust.

[kristjan82]

Ma arvan ,et ega siis päris sihitutlt ei nunnutud kuhu juhtus. Mu kadunud vanaema alustas juurvilja peendra ümbruse kaitsemineerimist kohe kui labidas võtma hakkas - väärt kraam pidavat mügrid ja muud närilised eemale hoidma.Väidetavalt olid vanal ajal kõik mineerimas käinud juurvilja röövlite vastu - mutimullahunnikusse olla ka popp lasta olnud. Võta sa kinni - aitas või mitte.Pakun puusalt ,et vanemal ajal oli igas talus kindlasti ka vahtrapuu millelt toiminguks peotäis lehti haarata.
Talviti pakun ,et eriti mõistlik oli laudas nr2 ajada- Meeldiv soe ja alati peotäis heina v midagi võtta.

[kalleb]

Millega pühiti tagumikku vanasti? Siis kui ajaleht kallis ja haruldane oli?

Vene kroonus teostati tagumikupühkimist kättesaadavate vahenditega

Selleks olid

1)kusagilt virutatud -Krasnaja Zvezda ajaleht
2)Lenkomnatast pihta pandud Lenini teoste ja ustaavide lehed ( neid tuli küll käte vahel natuke pehmemaks mudida )
3)olen näinud ka ekstreemvarianti ehk soldatik rebib krae podshiva ära ning õiendab sellega
4)osa pühkis ka taskus olevate kodust saadetud kirjade ning ümbrikutega
5)osad tsurkad pühkisid lihtsalt ühe käega
6)osa tsurkasid ei pühkinud millegagi- lasid toote välja ning eks nühkis kalsonõnde külge
7)vabas looduses kasutati selleks suuremaid puulehti ning ka taimede lehti

tualettpaber oli vinge defitsiit ja seda soldatikutele ette polnud nähtud

saunas (üldiselt 1 kord nädalas, sõltus väeosast , utsebkad kolmapäeva hommilkul enne hommikusööki, lineikas laupäeval peale parko- hozaistvennoi deni, mingites kohtades ka erinevatel aegadel) said oma kalsonõd teoreetiliselt puhaste vastu vahetada

[Kulibin]

Ma mäletan, et need vähesed tsurkad, kes meil olid, käisid pelleris pooleliitrise purgiga ...
Muus osas peab paika. See krae värk oli väga levinud

[kalleb]

vene kroonus oli iga banka strateegiline kaup millega öösiti tsaid vaaritati- traktor sisse ning voolumõõtja kuuremale ringile

Üldiselt igale tsurkale sitapesuks ei jätkunud

Ja et preisi kasarmus olid igale poole paigaldatud leenini jalajälgedega versioonid (ma usun et ikkagi nõukogude vene päritoluga) siis vee kättesaamine pealetõmbamisel oli suht probleemne, veekast asus suht kõrgel pea kohal)

Utsebkas olid kasutuses üldiselt välipeldikud (telliskivist kuur kus augud iga natukese aja tagant põrandas), kasarmus oli ka sortiir aga seda eriti kasutada ei lubatud -vist sittuti kiirelt täis ja siis uputas teisi ( meie patarei asus 5 korrusel)

[Otto K]

2013 hakati reformima sõjaväeosade peldikuid. Augud põrandas pidid vahetuma normaalsete tualettpottide vastu ja pottide ümber pidid kerkima nn. kabiinid ustega.
https://iz.ru/news/545593

Непременный атрибут солдатской казармы прошлого века — туалет с напольным отверстием, так называемым очком, — в скором времени уйдет в историю. По информации «Известий», медицинское управление Западного военного округа (ЗВО) подготовило доклад командованию округа с предложением заменить во всех казармах напольные отверстия обычными унитазами из сантехнической керамики и оборудовать кабинками с дверями.

Kas reform on lõpule viidud või jäi asi Ukraina ja Süüria kulude tõttu pooleli?

[karrvik]

Väga huvitav oleks tõepoolest teada kuis edeneb see peldikureform. Sest niipalju kui aru saan siis nende kõikide sundimine seda inimese kombel kasutama on suht keerukas ja teisest küljest-kui mingi ahv oma poriste saabastega seal otsas on juba võimlemas käinud siis polegi nagu palju valikuid. On siingi maalt tsiviilist kuuldud ju ulmelugusid kuis lehmasuurune baaba koos uksega koridori prantsatas tehases kui torunirakas millest hoidis järgi andis ja vatnik kes ,,kulturnõje ljuudi,, kombel potil kõõlus koos sellega gravitatsiooni kutsel asukohta vahetas.