www.militaar.net

Eks need Tamiya nublakad ajavad närvi mustaks jah, aga kui nende pisemate kroonmutrite valmistamisega võrrelda, siis suuremate splintimine läks rohkem nagu muuseas- ei pannud eriti tähelegi. Vaat kui oleksin pisemad ka ära splintinud, siis oleks ilmselt hakanud Jämejala tuusiku peale mõtlema..

Ma just tahtsin enne kirjutada et fossiil on kõvasti üle lasknud, pisematel mutritel splindid puha puudu

Tegelikult ikka ulme, eriti kui originaaliga võrrelda.

Tänan!

Aga vahepeal tekitasin väikese pausi ja tegelesin hoopis käruga. Siin oli samuti nokkimist parasjagu palju, kõigepealt aitasin detailsuses järele rattaid paarina fikseerivad elemendid:



Pildil on siis seis enne ja pärast, kuigi „enne“ variandil on näha, et algus on tehtud. Seekord ei hakanud splintimisega jamama, muidu tuleb pärast jälle aru anda...
Kõige rohkem vajas tähelepanu tiisel, seal olid Tamiya poisid ikka paraja käki kokku keeranud. Ega minu tekitatud lahendus ka just kõige täpsem ei ole, aga siiski parem, kui enne:



Üksjagu palju tuli tegeleda igasuguse kribu-krabuga, mis pani vahel kannatuse tõsiselt proovile:



Ja tagaluugi fikseerimine, no ei saanud ma kuidagi muidu, kui pidin need ketid valmis nikerdama, iseasi, kuidas see kõik pärast värvimist välja paistma hakkab:



Ning puksiirkonks – kärul on see täiesti olemas ja mul oli tükk tegemist, et see enam-vähem normaalselt liikuvaks tinistada. Muidu oleks võinud ju jääda, aga et mul ootab ammusest ajast kokkupanemist Helleri 25 mm tanktõrjekahur, siis tuli mõte see kärule järele haakida. Aga et kogu seda kupatust saaks normaalselt transportida, peab olema võimalus lahtiühendamiseks. Ja konks ise:



Lisaks mõned üldised vaated:







Millalgi jälle..

Käru teostus on igas aspektis ikka väga filigraanne.

Tiisel näeb küll konstruktsioonilt välja nagu Eiffeli torn,
kuid ju siis prantslastel meeldis nii rohkem, selmet sinna lihtsalt üks jämem toru panna.

Tänan!

Ja ongi kaks kuud läinud nagu niuhti... Aga lähen siis edasi, vahepeal nokkisin transportööri detailide kallal, kõigepealt jäi ette puksiirkonks, mida läheb käru haakimiseks vaja. Vaat siin tuli ette niisugune käkk, mida ei oleks osanud Tamiya meeskonnalt arvatagi: pildil on nende poolt pakutud lahendus ja selle kõrval päris asi:



Vahe on ikka nii suur, et sellele lihtsat lahendust ei olnudki. Nikerdasin siis ise midagi ligilähedast valmis, väga täpseks ei hakanud ajama, sest esmavajalik oli siiski haakimise funktsioon – konksu konstruktsiooni peitsin vedrutava elemendi ja see toimib, mis on antud juhul määrav:



Nüüd järgneb rida pilte praktiliselt täiskomplektsest asjandusest, kuigi jah, hetkel on puudu veel meeskonnaliikmete prillid, aga et need on suht kehvad, siis võimalik et jätan need hoopis ära:















Nüüd siis viimane element : 25 mm tankitõrjekahur täies ilus. Alguses üritasin vanale Helleri mudelile elu sisse puhuda, aga sain üsna pea aru, et see võib tekitada kõiksuguseid vaimseid tüsistusi. Järgnenud kiire otsing pakkus välja Dynamo-Models´i mudeli, mida on saada kolmes variandis – tavaline, „Premium“ ja „Deluxe“ edition. Tavaline ongi tavaline - kõik on plastist, nii toru kui ka rattad. Premiumil on aga metallist toru ja päris kobeda protektoriga rattad, lisaks veel mõned korralikud laskemoonakastid ja mõned täiendavad detailid. Tundus päris sobiv valik. Deluxe versioon lisab sellele kõigele ka kahurväelased, aga et need kõhutavad üsna sõjakates poosides ümber kahuri, siis see jäi ära. Kui mõnigi figuur oleks olnud sobivas asendis, nii et selle oleks saanud transportööri kasti istuma sokutada, siis oleks see loosi läinud, aga nojah, Premium, selline siis jäi:











Ja lõpuks kõik see värk kokku haagituna:







Nüüd hakkan värvimise peale mõtlema...

Võimas! Pagana ilus ja korralik teostus.

Mõnes mõttes lausa kurb et kõik see peen näputöö värvi alla läheb. Siis saab vaid treenitud silm aru kui peen see värk tegelikult on.
Igastahes ootab huviga järge kuidas see ilu kõik värvi alla välja paistma hakkab.

Tänan, eks ma üritasinn ettevaatlikult värvida..., aga see oli paras peavalu, tegemist oli ikka üksjagu, ent nüüd on selle projektiga asjad ühelpool. Tõestuseks paras ports pilte:

























Nüüd siis kõik koos ühel pildil:





Tänan vaatamast!

See on ikka väga ilus pisikene nubin.
kulutamine on täienisti meistritöö ka pisemates detailides.

Võibolla need presendirullid päris lähivaates rikuvad pisut pilti,
aga neid plastis valatuna ongi pea võimatu loomulikuks värvida.

Puhas kuld, ma ütlen!


Kristjan

Tänan kiitva hinnangu eest!
Presendirullid ei õnnestunud tõesti eriti hästi, aga seekord ei hakanud neid veel ise keerama ja katsetama, et mis välja kukub. Ehk järgmisel korral.

Nüüd siis järgmine ohver – Hotchkiss – paras pikaaegne peavalu.. Peavalu sellepärast, et kui palju-palju aastaid tagasi juhtusin Helleri Hotchkissi karpi nägema, siis oli selge, et seda ma tahan. See oli Hotchkissi saksa variant.No sain ka mis tahtsin, aga kui hakkasin seda kokku panema, siis jäi asi vinduma, sest vaatamata kõikidele ponnistustele ei õnnestunud antud masina konstuktsiooni arengu kohta suurt midagi teada saada. Samas oli selge, et mudel on tugevasti lihtsustatud, ikkagi 1978 aasta väljalase.
Nii see karp seisis ja ootas, vahepeal ilmus paar selleteemalist raamatukest, aga ega seal midagi asjalikku ei leidunud, nii et ootas edasi. Seejärel ilmus riburada päris suur valik Hotchkiss tanke ja liikursuurtükke samal baasil, valmistajateks Bronco ja Trumpeter ning mõlemal omad head ja vead. Endale varusin kaks Trumpeteri liikursuurtükki, no et kui ükskord lahinguks läheb, siis hea võtta.

Aastal 2005 ilmus ühes ajakirjas Hotchkissi kohta artikkel ja suht adekvaatne graafika ning sai selgeks, et Helleri ürgvana mudeli kere on mõõtmetelt üsna täpne. Ja et Heller pani mõned aastad tagasi sama vormi uuesti töösse, siis sain tänu Ennu abile endale kolm karpi lisaks. Ühest peaks tulema H35 variant, H39 saksa variant mul juba oli ja kahe kere jupid jäävad liikursuurtükkide jaoks doonoriteks. Probleem oli torniga, no tegelikult saab ka komplektis olevatega täiesti äratuntavad masinad valmistada, aga ikkagi.. Terry kirjutas, et Bronco mudelil on torn peaaegu õiges mõõdus ja nii sai (jälle Ennu abiga) ka see karp hangitud.
Nüüd oli stardiks pea kõik valmis ja siis tuli info, et Tamiya laseb kohe-kohe tuttuue ja kordumatu H39 müüki, auu Enn...
Lõpuks saingi kauaoodatud karbi kätte ja olin pärast sisuga tutvumist positiivses mõttes šokis.. esialgu ei tahtnud nähtut uskudagi.. No kõva sõna tõesti, praktiliselt kõik küsimused said lõpuks vastused ja pärast seda, kui eelmine mudel värvi selga sai, hakkas mõte liikuma.

Plaanid on küll veidi massohistlikud, aga siiski – kuna karpe on hangitud üksjagu, siis üritan neid nii palju kasutada, kui võimalikuks pean. Enamus detaile kloonin Tamiya mudeli pealt, mis tähendab suure hulga vormide valmistamist, aga kes ütles, et elu peab lihtne olema...

Alustasin torniga, torni kere vorm jäi selline:





Igasuguste detailide kloonimiseks tuli vorme teha üksjagu lisaks:



Kusjuures H39 kahuri võtsin Bronco karbist – midagi läheb pea igalt poolt käiku.
Siin on valmis tornid, kusjuures üks on mõeldud juba R35 jaoks – neil olidki Hotchkissiga praktiliselt ühesugused tornid, ainult raadiosisendi luuki ei olnud (kuigi vahel on ka neid piltidel näha), aga selle nüsin hiljem maha:







Selleks korraks kõik

Tundub et tankiehitusel on uus standard, vooluliin

Võimas algus, nüüd jääb huviga vaid vaheetappe oodata, tundub et siin tegevust jagub. Roomik on nüüd järgmine suur küsimus . Kas mõnel tootjal oli see ka ok ... ilmselt vana heller oli kummilintidega, uus heller sai vist mingites de luxe variantides ka plastroomiku. Tamiya on niikuinii nagu nad uuemal ajal teevad moodulitena ja tegelikult päris hea, vähemasti 1:48 mõõtkavas. Bronco on must maa

Kas nüüd just vooluliin, aga sellise väikeseeria värgi poole vahel kisub..
Järgmine etapp on tegelikult alusvannid ja kered kokku ning detailsust üles ajama, sest Helleril napib seda tõesti. Aga roomik sel korral väga suurt pinget ei paku, sest üheski karbis (peale Tamiya) heas mõttes normaalset ei ole. Helleril olid varem hästi jäigast plastisoolist pastlad, nüüd on need valmistatud suht pehmest kummilaadsest ollusest, välimusel pole väga vigagi, aga see vedrutamine, ei, parem mitte.
Bronco karbis on kaks raami eraldi plastist lülidega, muidu nii enam-vähem, aga tiba kõhnavõitu ja roomiku hambad ka pisut väikesed. Trumpeteril on karbis mingi vinüül, aga et nad oskasid veoratta normist palju väiksema teha ja seejuures tähikule kaks liigset hammas külge pookida, siis on roomiku samm liiga väike, seega ei tule arvesse.
Nii et ei jää muud üle, kui vaadata Masterclubi ja Friuli poole. Hetkel on mul kaks karpi Friulit ja üks Masterclub olemas, kas Tamiya mudelile läheb alla segmentidest originaal või hangin sinna ka midagi metalset, eks pikapeale hakkab selguma , sest ühe komplekti pean niikuinii tellima.

Ei no uus ja uhke algus.
Ja nagu näha, siis suurejooneliselt seeriatootmise näol.

Mis tootest need musta värvi kloonid tehtud on?
Mingi veel parem asi, kui see Technicqll'i kahekomponentne liim?

Nojah, eks see "tootmine" on nii nagu ta on..
Aga see must substants, see on Gedeo resin, aastaid tagasi ostsin Mustamäe keskuse kunstipoest prooviks ühe karbi (pildil vasakul).



Karbis on kaks komponenti, segamise vahekord 1:2-le. Kokkusegatult väga vedel, vedelvoolavus max. hea, lisaks otsib iga väiksemagi pilu ise üles. Toimetamise aeg mitu tundi. Midagi negatiivset ka - segada väga keeruline, sest kui mullid sisse kloppida, siis välja neid naljalt ei saa. Natuke liiga läbipaistev - vormi täitmise ajal mullikesi raske märgata, valmis valandi peal ei näe detaile.
Kuna kasutan kahe poolega vorme, siis vormipooled sai kokku panna alles kuue tunni möödumisel, muidu valgus kõik välja. Tardub väidetavalt ööpäeva jooksul, kuigi tegelikult vajab poolteist- kaks ööpäeva, enne kui keerulisema kujuga valand vormist välja võtta.

Musta resini ostsin möödunud kevadel, see on veits viskoossem, kuna sisaldab pigmenti, seepärast ei "jookse" vormi täites nii hästi. Vormipooled saab kokku panna pärast nelja tunni möödumist. Komponentide segamise probleemi aitas lahendada Levar - tellis Jaapanist värvide segamiseks mõeldud aparaadi, alguses segasin topsikus komponendid käsitsi ettevaatlikult läbi, siis lasin segajal kolm tsüklit järjest võdistada ja ei mingeid mulle. Kolme torni korpuse valamisel oskasin kokku neli - viis tillukest mullikest tekitada.
Ahjaa, et kõik see värk on suht vedel, siis doseerin süstaldega ja ei mingit muret.
Kõige rohkem häirib pikk tardumise aeg, seepärast kasutan üldjuhul endiselt toda poolakate toodet.

Niisiis kered...
Et vana Helleri mudeli geomeetria on nii enam-vähem, siis ei olnud eriline raskus tagumised osad Tamiya sarnaseks kohendada, H35 tuli muidugi fotode põhjal järele aidata, aga tulemus sai suht talutav:



Aga esiosa - no seda juba vähese verega korda ei tee. No ja hakkaski peale - kõigepealt Tamiya mudeli ninale raketis ümber:



Seejärel kõik see värk silikooni täis ja umbes poole tunni pärast saingi vormi valmis:



Edasi hullult tüütu möksimine suht pika aja jooksul, tulemus ei tundu just eriti kena:



Teiselt poolt vaadates pole segmendil väga vigagai:



No ja peaaegu et paigas:



Seejärel järgmine nospel, nüüd on vaja see omale kohale installida:



Millalgi jälle..

Tore vaadata, et sinu hoog ei rauge ja teed õhinaga nii detailseid mudeleid!