corvus kirjutas:Vaikides ja leinameeleolus kuulati kõnet.
Sina rõhutad seda lauset, mina rõhutaksin aga hoopis järgmist:
"Kui lõpuks härra Vassil ette paneb, et mälestada langenuid hümni laulmisega, siis ei taha isamaaline meeleolu raugeda ja lauldakse veel ühiselt mitmeid teisi isamaalisi laule."
Kuid eks see näitab meie erinevat suhtumist ja hoiakuid. Sina eelistad ilmselt igipõlist kannataja ja ohvrirolli, mina mitte.
Ma ei tea, kas sul tõesti on raskusi minu kirjutatu arusaamisega või hämad sa tahtlikult. Ma rääkisin selgesõnaliselt, et peavoolumeedia ja ei rääkinud mässu mahasurumisest ja selle olulisusest rohkem kui näidati vaid kadettide rivistust ning riigitegelasi asi ei huvitanud. Ei maksa mulle siin Muinsuskaitseseltsi ja muid kodanikualgatusi ette tuua. Ka meiepoolne pärgade panek oli üks sellistest kodanikualgatustest. Mina räägin riigitasandist - valitsuse ja presidendi poolset ignoreerimist ei korva ükski kantsler, nii nagu näiteks Velliste kohalolek ei korva igaastastel vabadusvõitlejate kokkutulekutel ja II MS lõpu tähistamisel kõrgemate riigitegelaste puudumist.
Mis puutub artiklite kirjutamisesse, siis kustutamaks sinu eksiarvamust justkui ma seda ei teeks, toon siin ära lõigu ühest oma kunagi avaldatud artiklist. See ei ole küll otseselt detsembrimässust, kuid puudutab neid väärtusi, mida sellel tähtpäeval tuleks meenutada.
RAHVUSLIKUST ENESEVÄÄRIKUSEST, 2008
Nagu üksikindiviidil, on igal rahvuselgi oma eneseväärikus ja uhkus, mis koosneb paljudest erinevatest komponentidest. Nagu üksikisik, nii võib ka rahvus teatud tingimustel kaotada usu endasse ning langeda depressiooni ja alaväärsuskomplekside võrku.
Et tunda tõelist uhkust oma rahvuse üle ja omada rahvuslikku väärikust peab üksikindiviid tajuma ennast osana oma rahvast, selle kultuurist, minevikust ja tänapäevast, tajuma, et riik - see oleme meie. Minevik peab pakkuma pidepunkte, mis annaksid võimaluse tunda uhkust oma isade ja esiisade üle ning omaenda riigi üle. Neid pidepunkte ja tähtpäevi tuleb rõhutada ja tähistada. See peaks olema ka osa isamaalisest kasvatusest. Eestis seda aga ei tehta, kuigi meie ajalugu annab küllaga põhjust meenutada ja tähistada võidukaid lahinguid, mitte vaid alandavat allajäämist. Näeme, et kasvab ükskõiksus ja teadmatus. President Ilves kinnitas aastalõpuintervjuus (2007) koguni, et eestlased armastavad küll oma rahvast, kuid vihkavad oma riiki. Miks on see nii?
Vabadussõjas Eestile priiuse kätte võidelnud eestlased tundsid suurt suurt uhkust oma riigi ja rahva üle. Ja õigustatult. Rahvuslikkus ja isamaalisus ei olnud pelk sõnakõlks ega naerukoht, milleks see tänapäeval tehtud on. Ka pikkadel okupatsiooniaastatel kandsime kõik seda tunnet oma südames, välja arvatud reeturid ja kollaboristid, kes end nüüd hoopiski vabadusvõitlejateks tituleerida üritavad. Täna aga, peale teistkordset, paljuski vaid näilist vabanemist Vene Karu käppade vahelt, sest võimu naudivad ju needsamad kollaboristid, on sellest järel vaid riismed. Seda näitab hästi suure osa eestlaste orienteeritus vaid materjaalsetele hüvedele ja lausa hämmastav ükskõiksus rahvusele ja riigile eksistentsiaalsete asjade suhtes.
Nelikümmend aastat genotsiidi, rahva eliidi, rahvusliku mälu ja hariduse hävitamist, venestamispoliitikat ja kommunistlikku ajupesu on meie rahvusele ja selle enesehinnangule mõjunud märksa laastavamalt kui me enesele tunnistada oleme tahtnud. Kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse eestlaste enesetunnetuse tõusvas puhangus oleks olnud võimalik need haavad parandada ja taastada rahvuslik väärikus, kuid seda ei üritatudki. Vastupidi! Kremli toel Eestis juhtohjad haaranud endised kommunistid ja kollaborandid, kellele teiseltpoolt assisteerivad ühtset Euroopa Liitu propageerivad kosmopoliidid, on sihipärase töö tulemusena suutnud naeruvääristada ja hävitada igasuguse rahvusliku eneseteadvuse tõusu. Selle asemel, et tunnustada ja rõhutada näiteks eestlaste vaprust II Maailmasõja lahingutes ja nende ennastohverdavat võitlust Eesti vabaduse eest, mille üle iga rahvus uhke oleks (meenutage kasvõi meiega samal poolel sõdinud soomlasi), üritati kohe alguses võltshäbeliku vaikimisega seostada meie vabadusvõitlust natsiideoloogiaga, just nii, nagu Kremli satraabid seda soovisid. Viisteist aastat korrutatakse meile, et meie "sõbrad" ei mõistvat meid ja lastakse Venemaal, ise vaikides, oma propagandavalesid maailmale levitada. Vabadusvõitleja mõistegi tahetakse kaitseminister Ligi eelnõuga ära solkida, tunnistades selleks igaühe, kes vaid ise tahab - ka kommunistid. Isegi iga kodaniku õigus ja kohustus oma riiki kaitsta on ekskommunistide juhitava valitsuspartei meelest aja ära elanud.
Ma ei kahtlusta, et meie riigi ja võimu usurpeerinud endised kommunistid sotsialismiaega tagasi ihkaksid. Ei, selleks on nad käe liialt sügavale riigi kaukasse ajanud ja mammona hüvesid maitsta saanud. Seda ei taha isegi Venemaa. Küll on nad aga kõigeks valmis võimu nimel. Just sellepärast on rahvuslik ühtsus ja rahva eneseteadvus neile ohtlik, sest see pühiks kogu ülessekerkinud saasta minema. Et seda ei juhtuks, ollakse valmis Kremliga salaja poliitilist ja majanduslikku kašatšokki vihtuma, täpselt nagu Kekkonen seda Soomes aastakümneid harrastas. Kusjuures vahet ei ole, kas tegemist on Keskerakonnaga, kellel Putini parteiga koostöölepe on; Reformierakonnaga, kes uue integratsiooniprogrammiga Savisaare kodakondsuse nullvarianti ellu viia püüab, Res Publicaga, kes vabadusvõitlejad natsideks kuulutas ja Lihula ausambarüvetamise korraldas või Isamaaliiduga, kelle seaduseeelnõu, et Eesti riiki peaks ka täiesti umbkeelsed muulased valitseda saama Riigikogus heaks kiideti.
Näiteid võiks tuua lõputult ja kõigi Toompeal esindatud erakondade kohta. Rikuvad nad ju kõik täiesti avalikult Põhiseadust, omades lisaks veel niipalju häbematust, et väita end tegutsevat Eesti hüvanguks. Meenutagem kasvõi enneolematut 5,2 protsendi Eesti territooriumi ärakinkimist okupandile ja EL Põhiseaduse ratifitseerimist, millega meie Põhiseadus vaid vanapaberiks tehti. Eelpoolöeldu ei tähenda õnneks siiski, et näiteks IRL-i ja Keskerakonna, kes end avalikult võõramaalaste ja võõrameelsete esindajaks on positsioneerinud, vahele veel võrdusmärki oleks võimalik panna.
Ma ei pea kõigis Toompea erakondades laiutavate endiste kommunistide ja kosmopoliitide suurimaks kuritööks mitte meie ühise vara ohjeldamatut ärastamist ja riigiröövimist - võim korrumpeerib ja sedasama juhtub ka demokraatlikus läänes. Ka endale põhjendamatute privileegide loomine ei ole vaid kommunistide eripära. Nende suurimad kuriteod peituvad minevikus - koostöös okupatsioonivõimudega, ja selles, et tänapäeval on nende poolt eestlaste rahvuslik eneseväärikus, enesealalhoiuinstinkt ja poliitiline aktiivsus suudetud peaaegu olematuks muuta. Sügav kuristik on tekkinud poliitikute, riigi ja rahva vahele. Puudub ühendav idee ja väärtused, mis rahvast liidaks ja edasi viiks. Ükskõiksus ja apaatia on saanud valdavaks. Eesti riik ja rahvas on salakavalalt alistatud demagoogia ja näiliselt demokraatlike vahenditega ning muudetud millekski tühiseks ja mis kõige hullem, paljude meelest lausa mõttetukski.
On mõistetav, et rahva, kellest isegi valimistel peaaegu mitte midagi ei sõltu, pettumus sellise riigi suhtes kasvab. Näevad nad ju igal sammul oma riigiesindajate äärmist selgrootust ja äraandlikkust meie riigi tõeliste huvide kaitmisel. Kui lisada siia veel äravõetud rahvuslik mälu ja uhkus, siis pole ime, et ka rahva eneseväärikus on kadumas. Seda tunnet õhutavad takka veel need, kes ütlevad, et ise ju valisite endale sellised juhid. Ei valinud! Valisid ringkonnad, kes meile erakordselt ebademokraatliku valimissüsteemi lõid, mis võimulolijate klikile võimu tagab.
On karta, et rahvas, kes demagoogiast ja mesijuttudest uimastatud on, ei ärka iseenesest ega ka ärksamate hõigetest. Rahvas ei ärganud ka peale Pätsi-Laidoneri alandavat alistumist ja Eesti okupeerimist venelaste poolt. Ärgati alles, kui kümned tuhanded inimesed olid kadunud ja mõrvatud ning suurküüditamine läbi viidud. Ärgati siis, kui vaenlane oma pere kallale tuli ja ärgati vihaselt. Selleks ajaks, kui sõjatander Eestisse jõudis, olime venelased juba poolest Eestist välja löönud. Kas tänapäeva Eestis on tõesti vaja samasugust šokiteraapiat, et rahvas ärkaks?
Raputusi, mis peaks rahva üles äratama on viimastel aastatel olnud hulganisti. Kohati on tundunud, et üks silm on juba peaaegu lahti. Kas on, seda näitavad meile valimised. Loodame et lõplik ärkamine tuleb enne, kui eestlaste hing, rahvuslik vaim ja viimanegi elujõud vaikselt ära lämmatatakse. Kuid ka Kremli ja lääne "sõprade" hüpiknukud Toompeal peaksid taipama, et siis ei ole neid ennastki enam kellelegi vaja. Ka mujal teatakse, et oma rahva äraandjaid ei või iial usaldada.
