www.militaar.net

kalleb kirjutas:Vitamiinipuudusest hakkasid muidugi ka igasugu nahamädanikud jm jura , vitamiinid polnud soldatikule ette nähtud

Ee, mis vitamiini puudusest jutt on?

Minuarust sellest parashast mida seal pakuti ei saanud küll erilisi vitamiine .Utsebkas kui lõunamaal oli asi parem , Kaliningradi oblastis oli aga päris jama , polaaraladel võis vitamiinipuudus põhjustada isegi skorbuuti

Aga toit oli kohati ikka väga õudne , teinekord põhjustas see isegi sõdurite rahulolematust kuigi rahulolematuse väljanäitamine võrdus tegelikult allumisest keeldumisele ehk mässule mille eest karistati ohvitseride poolt alates narjaadist desbatini

No see meeletu magusavajadus tulenes sellest suurest stressist ja närvipingest, mis eriti algusajal kõikidel oli.

Mul on enamvähem pädevalt meeles kogu ametlik väeosasöökla menüü ja seal tõesti polnud vitamiinidest eriti pungil mittemiski.
Midagi ilmselt sai kapsast, peedist, sibulast ja porgandist (kui vahel harva anti) ja kuivatatud puuviljadest tehtud kompotist.

Mingi ülevaade ratsioonidest on ka Wikis olemas, aga see varieerus väeositi ja isegi väeliigiti.

https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D0 ... 0.A1.D0.A0

Fucs kirjutas:No see meeletu magusavajadus tulenes sellest suurest stressist ja närvipingest, mis eriti algusajal kõikidel oli.

Mul on enamvähem pädevalt meeles kogu ametlik väeosasöökla menüü ja seal tõesti polnud vitamiinidest eriti pungil mittemiski.
Midagi ilmselt sai kapsast, peedist, sibulast ja porgandist (kui vahel harva anti) ja kuivatatud puuviljadest tehtud kompotist.

Mingi ülevaade ratsioonidest on ka Wikis olemas, aga see varieerus väeositi ja isegi väeliigiti.

https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A1%D0 ... 0.A1.D0.A0

No krt. sibul oli ikka puhta luksuskaup (mugulsibul siis), krt. seda oleks isegi demblid musta leiva peal kahe suupoolega näost sisse ajanud nagu siga maltsa.

Luksuskaupa , seda söödavat sai ikka tsaipokist , vitamiine oli sealgi limiteeritult, enamus ikka maius, sekka ka smetaanat klaasiga

Aga ka seal olid omad kaubapäevad ja mõnikord oli menüü ikka väga nigel, eriti raha polnud ja kui sul on 3 kopikat taskus siis sa sealt eriti miskit ei saanud ka

Utsebkas oli väeosa tsaipok kohe riviplatsi kõrval aga ega joobanoi sersantskii sostav sulle seda tsainaja külastamise võimalust ei andnud, kunagi isegi oli ühel pühapeval sellne ametlik tsainaja külastus isegi kus marsiti riviga ette ja davai

Ühel korrak kui kultpohood oli siis zampoliit jagas igale kursandile tasuta topisjäätise ning seejärel oli mingi kino või teater, ilmselt enamus magas sel ajal

Utsebkas tegime mingit tööd väljapool väeosa territooriumi ( see oli üldiselt väga luksus nagu vangil vangimajast välja saamine) ning siis klappisime kas sherbeti või halvaa jaoks - no 5 kg kamakas kadus 3 peale minutiga

Arbuuside korjamise ajal sai neid ikka palju süüa oli tohutult palav ( paikese käes nii 40-50 C ja põllu peal polnud varjuda kusagile , pärast veeti hulga arbuuse ka väeosasse ning kõik jooksid terve öö sortiiri vahet

Kaliningradis mingit arbuusitamist polnud aga sai suurte barankade tehasest barankasid , saia . leiba, isegi torte ja pähkleid , lihtsalt küsid mõne töölise käest . enamus seal baabad , sees kohe et davai soldadiku jest ja anti , toredad inimesed olid

Sõbrakesed, ma olin ju DDR-is, pakki ei saanud, raha saata kah mitte. Baabade käest barankasid kah mitte . Mingis teemas ma siin kribasin kuidas kevadel rood saadeti oblikaid korjama, millest siis hiljem mingit supilaadset ollust keedeti (ida-saksas kasvas neid välude kaupa). Esimene aasta oli ikka põrgulik, soldatiku palgast jätkus hädavaevu hügieenitarvete (kaasaarvatud podvorodnitshok) ostmiseks. Viimast võid ka sada korda järjest pesta, ega see puhtaks ikka ei lähe enam (seega päris arvestatav põnts rahakotile). Esimese poolaasta ajateenija tunned kaugelt ära, kasvõi sellesama poest ostetud podvorotnitshoki järgi. Aga soldatik on ju leidlik, kusjuures ma tõesti enam ei mäleta, kustkohast uusi voodilinasid selle tarbeks pihta sai pandud, teisel poolaastal oli väljanägemine juba hoopis midagi muud . Loomulikult olid teist poolaastat teenides ka söögikraami võimalused juba paremad, seda searokka sai siis juba korralikult välditud.

No krt. sibul oli ikka puhta luksuskaup (mugulsibul siis), krt. seda oleks isegi demblid musta leiva peal kahe suupoolega näost sisse ajanud nagu siga maltsa.

Jah. Mugulsibulat naljalt ei näinud ega saanud (midagi võis saada, kui olid kööginarjaadis elik toimkonnas õiges kohas ja hiljem juba "seisus" võimaldas hankida defkasid asju).
Ma mõtlesin sibulat toidu sees, kuhu seda ikka pandi.

Piimatoodete ja suhkru puudujääki lahendasime meie (kitsas ja väike seltskond, kes suunati kohe duhhina esimesel poolaastal Zelenogradi linnakese ALMAVÜ-sse (ДОСААФ) bussijuhi D kati kursustele) niiviisi, et moosisime ära kaasas olnud teise aasta seeru (vastutav isik ; moosimine = meie raha eest ostsime ka talle kraami) ja käisime iga õppepäev kohalikus poekeses head ja paremat hankimas (kui raha oli muidugi, mida üldsielt jällegi ei olnud).

Kaks põhiartiklit olid:

* Magus kondentspiim (kolm purki korraga allatinistada polnud mingi probleem)
* Per nägu terve saiapäts + megasuures plekktuubis povidlo + 1L pakk piima

Sai pikkupidi pooleks, kogu tjuubiku sisu vahele ja nämm-nämm.

Järgmine koht ja võimalus mittekroonu toitu kroonutoidule lisaks tarbida oli minul koos ühe üüberpika ja suure leedukaga, kellele oli ka muidu ette nähtud topelttoidunorm (s.t. me kahekeisi nihverdasime ennast sinna) neljandal teenistuskuul, kui meie rood läks tervele pataljonile talvekartuleid põllule võtma ja seal toodi kogu roodu lõunasöögi praša termostega väeosast väljaarvatud kartulid, mida keedeti kohapeal kolhoosi sööklas. Ja siis oli vaja kahte meest käsitsi kartuleid koorima iga päev tervele roodule. Noh seal ma siis koorisin oma kartulitekoorimise normi terveks eluks 10 kordselt täis, aga tasu selle eest oli meeliülendav - iga päev panid kolhoosisöökla naised meie jaoks kõrvale eriratsioonid heast paremast. Ja nagu kord ja kohus, siis leedukale ikka topelt elik kahe peale kolm kolhoosniku lõunasöögi ratsiooni.

Sealt edasi umbes kuuendast teenistuskuust muutus vabamaks pääsemine nii väeosa puhvetisse/tšainajasse, kui minul ka pääs Moskva linna poodidesse.
Et siis sellest hetkest alates ma ei kurda enam toidu kohapealt millegi üle, kui ainult ruublikuid jätkus

Tegelikult tõele au andes ma ei saa kurta ka meie väeosa söökla toitude üle. Midagi oleks võinud olla rohkem ja midagi vähem, aga üldjoontes anti meile maitsvat toitu (au ja kiitus lõunamaa poegade kokandusoskustele teha tihti ka essast saia), ainult ettenähtud kogused esimesel aastal mitte ei tahtnud ära toita. Õnneks oli meil üle poole autoroodust selliseid tegelasi (tegelikult hozrota, ehk majandusrood, kuhu kuulusid ka needsamad kokad, staabikirjutajad, karauul, sidemehed, lao-sauna-klubimehed, pillimehed, puusepp, meditsiin jne kõik ebastandardne staff + enamuses autojuhte olid tšerpakid ja deduškad, kes "sõid väljas"), kes üldse väeosa sööklas koos rooduga söömas ei käinud ja nende söömata toidud said roodu duhhid ja salaagad omavahel ära jagada.

Esimese poolaasta algupoole oli veel ka suureks probleemiks see, et ei jõudnud kõike ära süüa. Mitte koguseliselt vaid ajaliselt ei jõudnud, sest spetsiaalselt anti söömiseks aega ülivähe, millest veel omakorda kulutati pool ajast ära "treenimisele" stiilis: Istuda! - Jätta! Püsti! - Istuda! - Jätta! Püsti! - Toidujagajad püsti! - Jätta!- Istuda! - Uuesti! - Püsti! ... ja kui keegi hakkas enne sööma asumise käsklust midagi lusikaga seal heebeldama juba, või kellegi näljast värisev käsi üritas küündida salaja leivaraasukeseni, siis uuesti kogu rood... Jätta! - Püsti! - Istuda! - Jätta! jne. Ja kui söömisele ette nähtud aeg hakkas otsa lõppema, siis tuli veel enne "teade", et Rood! Söömise lõpetamiseni jäänud 30 sekundit!... Rood! jäänud on 10 sekundit! ... 5;4;3;2;1 Söömine jätta! Püsti!.. Noja siis ikka mõni veel haukas kiiruga midagi või üritas murda veel viimast raasukest leivast ja seda tasku pista, mille tagajärjeks oli jälle Püsti! Jätta! Istuda! Püsti!... ja siis seeru võttis kellaga aega, kui palju meil läks "püsti-jätta-istuda-püsti" peale pärast söögiaega lisaaega ja see võeti järgmisest söömisele kuuluvast ajast maha, elik järgmine söömine tuli lõpetada veel varem, et jõuaks seal lõpus veel ära teha "püsti-jätta-istuda-püsti"

Selline söömiskultuuri kiire muudatus ja sisseviimine siis vahelduseks koduste pannkookide aegluubis mälumisele teleka ees lebotades
Mõni ime siis, et ülemõistuse magusavajadus pekkis närvide turgutamiseks kiiresti tekkis

Kriku kirjutas:

kalleb kirjutas:Vitamiinipuudusest hakkasid muidugi ka igasugu nahamädanikud jm jura , vitamiinid polnud soldatikule ette nähtud

Ee, mis vitamiini puudusest jutt on?

C-vitamiini puudus on vist kõige teravam kui juhuslikud haavakesed paraneda ei taha jm jura.
Aastad lähevad kiiresti ja mälu jääb töntsimaks.... minumeelest polnud vene kroonus üldse midagi, peale leiva ja võirattakese, mida oleks juletud ilma korralikult läbi keetmata ette anda. Keetmine ja praadimine on katku ja koolera vastu hea kuid nii tehes laguneb ka C-vitamiin ja hakkavadki hambad logisema. Mida enam põhja poole, seda hullemalt. Lõuna-osariikides sai neidsamu arbuusegi varastada või külamehelt plekkmannerguga noort veini osta. Kaliningradi laiuskraadil oli väga teoreetiline võimalus vaid sügisel midagi rohelist hamba alla saada ning sedagi mitteametlikult.
Meil jooksis suvi läbi kuivatatud kartulist tehtud lobi nagu polaaruurijatel ja septembris kui kapsast hakkas tulema läks see sirgelt patta. Mingeid salateid vms ma küll ei mäleta.

Organism tunnetab tegelikult ise (nagu kassil) et mida ta ta vajab ning sellepärast oligi vastupandamatu isu süüa rohelisi soolatometeid jms mis tsiviilelus esimeste valikute hulka ei kuuluks,
Tohutu magusaisu oli minugi meelest stressist ja magamatusest tingitud, sest veresuhkur tuli kuidagi üles saada. Muide, kui suhkur puistada paksu kihina blokadnikute leivale (jubedaid kõrvetisi tekitav must leib, millega Kaliningradi sõjaväeosi õnnistati) siis pole väga läila ja leibki tundub söödavam