www.militaar.net

IMHO on küsimus õigustatud.

Eks probleem ongi selles, et selline paari laiali jagatud masinaga lähenemine omab pigem ainult sümboolset efekti. Praktilist kasu on sellisest asjast vähe. Selleks, et asi hakkaks efekti omama, peaksid masinad olema koondatud konkreetsetesse üksustesse. Sellisel juhul ei räägi me mitte ühe või kahe masina putitamisest, vaid ikka pigem 14+ masina korraga elus hoidmisest. Milline malevkond oleks piisavalt motiveeritud ja võimekas sellise hulga masinate lahinguvalmis hoidmiseks? Ma ei räägi siin ainult käivitusvõimelisena hoidmisest, vaid ikka sellisena, et homme sõidaks ühest Eesti otsast teise iga ilma ja teeoluga ning suudaks peale seda ka järgnevad nädalad ilma suurema remondita omal jõul liikuda. Ja ärgem unustage, et sellega kaasneks vastavale malevkonnale ka üsna märkimisväärne finantsiline vastutus.

Ma arvan, et see ongi põhiline probleem sellisel ideel. Paari masinaga saab muidugi tilu-lilutada, kuid vähegi tõsisemaks otstarbeks ei jätkuks tõenäoliselt ressurssi ega motivatsiooni.

Minu arvates ei ole kõigil päris õiget arusaama olukorrast. Ma ei räägi nutikatest lahendustest.

Esiteks - KL valmistab ette KV SA üksuseid, mida nimetatakse Maakaitseks. Pigem maitseasi, kas nimetada võitlusgruppe, formeerijaid, valveüksuseid ja küberüksust ka Maakaitseks. Igal juhul on need kõik KV SA osad. Mis eriti keeruline - KL ei ole KV SA osa! KL naiste, laste ja relva mittekasutavate liikmetega jääb KLks ka sõja korral. Nimetatud Maakaitse üksused alluvad siis KVJle. Vastavalt juhtimis skeemile loomulikult.
Teiseks - kõik need SA üksused relvastatakse, varustatakse, hooldatakse, toitlustatakse, tasustatakse ja mis kõik veel, ühest kaitseeelarvest.
Kolmandaks - kõik need kulud arvestatakse 10 ja 4 aastas plaanis. Iga ruutmeeter ladu, iga päev õppust, iga sõidetud kilomeeter, jne. Tavaliselt hindame (kahjuks) asju odavamaks. Strateegilinesõdur on siin hea selgitama.
Neljandaks - sõjalist riigikaitset planeerides arvestame loomulikult kaitseliitlaste kõrge motivatsiooniga ja vaba tahtega osaleda väljaõppe ja riigikaitses, kuid vt, p.2. Ainuüksi Malevate staabi ja tagalakeskuste ehitamise peale läheb igal aastal 3+ miljonit. 30 miljonit mis läheb igal aastal SA transpordivahendite hoolduseks, kulub ka Maakaitse transpordile (loe: need masinad mis seisavad KL platsidel ja mida KL kasutab peamiselt SA üksuste ettevalmistuseks).

Ütleme nüüd, et 2025 tuleb välja vahetada ühe JP soomukid. Ütleme, et vahetatakse välja mingi hulk Pasisid, näiteks 50. Vahetatakse välja, sest need on nii läbi, et neile uue eluea andmine ei tundu rahaliselt mõistlik.
KL küsib need omale ... kõik saame aru, et need läheksid siiski Maakaitsele. On üsna suur vahe, kas hoida elus Unimogi või Pasi. On suur vahe, kas ekspluateerida hiljem Pasi või Unimogi. Loomulikult on suur vahe (teistpidi), kas sõita lahingusse kerge soomuse all või lihtsalt presendi all. Kuid need kaks esimest vahet tähendavad vähem laskemoona, vähem sidevahendeid, natuke vähem kõike üle SA struktuuride. Nii nagu tähendab kõike vähem teistele ka skautide CV90!

Küsimus ei ole, kas tahetakse anda Pasid Maakaitsele. Küsimus ei ole kas selles, palju KLis neid odavamalt ülal peetaks. Olgu siis tänu väiksemale koormusele, vabatahtlikele remondimeestele, asjalikemale organisaatoritele vms. Küsimus on selles, kas nende PASIde taastamisele ja edaspidisele ekspluateerimisele millegi muu arvelt, otsustatakse eraldada vahendeid. 100 EURi aastas masina kohta, või 1000 EURi, vahet pole. Millegi arvelt!
Ja seda mis nii kui nii kulub (millegi arvelt), ei saa vabatahtliku õhina või tuhinaga tasa teha. See peab olema otsus: varustame Maakaitse soomukitega ja ei tee "SEDA".

Ja lõpetuseks veel kord tänasest seisust.
Täna on pooltel malevatel üsna kitsas transpordivahendite hoidmisega. Võimalik, et saab hoida ka kodus. Võimalik. Täna aga ON kitsas vähemalt pooltel.
Täna on KLi käes olev Maakaitse tehnika heas ... isegi üllatavalt heas korras. Aga seda mitte vabatahtlike tööle (mida on ka tehtud), vaid tänu KV kombel erafirmade kaasamisele.

Kaitseliidu masinatest ma suurt ei tea. Need ei kuulu SA koosseisu, kuigi kahtlemata sõidavad needki välja, nagu vabatahtlike ostetud muu varustus.
Kui KL tahab omale võtta PASId, siis seda saab organisatsioon kindlasti teha. Kui neid "üle jääb". Kuid siis on nad ka väljaspool SA üksuseid. Järelikult - ainult organisatsiooni kulul ja minugi poolest eesmärkidel. Sest SA eesmärgid on mingid teised. Näiteks kalkulatsioon, et "tendipataljone" suudame 98% valmiduses hoida, kuid soomuspataljone ainult 50%.

Millegipärast on ikka ja jälle levimas arusaamine, et Kaitseliidu raha on kuidagi eraldi riigikaitse-eelarvest. On tõsi, et Kaitseliit saab ka omatulu, kuid omatulu suurus, võrreldes otsese eraldisega kaitse-eelarvest, on ikkagi väike. Enamus Kaitseliidu rahast on otseselt kaitse-eelarve. Ja see ongi õige.

Sestap ei pea paika väide (nende BTRde puhul näiteks), et neid rahastatakse mingist "teisest potist". Ei, ikka enamuses kaitse-eelarvest. Kindlasti ka vabatahtlike tööd. Kindlasti on ostetud üht-teist ka kaitseliitlaste omast taskust, aga enamus ikka kaitse-eelarvest.

nimetu kirjutas:Eks probleem ongi selles, et selline paari laiali jagatud masinaga lähenemine omab pigem ainult sümboolset efekti. Praktilist kasu on sellisest asjast vähe. Selleks, et asi hakkaks efekti omama, peaksid masinad olema koondatud konkreetsetesse üksustesse. Sellisel juhul ei räägi me mitte ühe või kahe masina putitamisest, vaid ikka pigem 14+ masina korraga elus hoidmisest. Milline malevkond oleks piisavalt motiveeritud ja võimekas sellise hulga masinate lahinguvalmis hoidmiseks?

Loed kokku palju on Malevas transpodivahendeid ja palgalisi mehhaanikuid transpordi vahendite jaoks siis
ülekoormuse tõttu nende tehnikute elu lähitulevik sisaldab endas hullumaja/krematooriumi/kiirabi.

Veiko Palm kirjutas:Millegipärast on ikka ja jälle levimas arusaamine, et Kaitseliidu raha on kuidagi eraldi riigikaitse-eelarvest. On tõsi, et Kaitseliit saab ka omatulu, kuid omatulu suurus, võrreldes otsese eraldisega kaitse-eelarvest, on ikkagi väike. Enamus Kaitseliidu rahast on otseselt kaitse-eelarve. Ja see ongi õige.

Sestap ei pea paika väide (nende BTRde puhul näiteks), et neid rahastatakse mingist "teisest potist". Ei, ikka enamuses kaitse-eelarvest. Kindlasti ka vabatahtlike tööd. Kindlasti on ostetud üht-teist ka kaitseliitlaste omast taskust, aga enamus ikka kaitse-eelarvest.

Liikmemaks on 12€ aastas, nüüdseks ikka väga väike summa ja seegi läheb pigem selleks, et malevkond saaks tähtpäeval pidulaua teha. Liikmeskonnal vast raha leidub natuke rohkem ja kui seda on rohkem võiks see minna ka muuks otstarbeks... Kas just masinapargi ülalpidamiseks, aga millegi alla-peale ikka.

(Ise viskasin kunagi soomuki heaks kokku 650€ lauale. Hea seegi, et raha läks lõpuks kaitseliidule annetusena, kui asi soiku jäi. Ongi mul aeg taastada püsikorraldus oma malevkonnale...)

Lugesin. Mõtlesin.
Omamoodi tundub õigus kõigil olema.
Siia postitamiseks vajaliku kivi pani liikuma herr Heremi point juhtimiskonteineritest.
Hakkasin veel rohkem mõtlema. Suure pildi nägemises on mees tundub omal kohal, ei lasku emotsioonidesse. (Herem)

Kui avaliku info põhjal näppudel-varvastel arvutada siis: 5a. pärast on järel 180-d ca 40+? Ilmselt 10+ tuleb doonorite kilda arvata. Sisemin. võtab oma. Jääbki ca 20+.
Edasi? Utreerides- lõunarinde riivistamiseks kergsoomuspataljon? Või pigem siiski BTR kõrvale/asenduseks motitõstjaks?

Kõvematele debateerijale- paluks kergemaid hoope.

Lugupidamisega,
Lagerkommandant S.

Muuseas, enim kulutas(-loe: hooras) nonde Pasi180-te ressurssi meil ju see sunnitud Läti vahet sõelumine

Scoutspataljon kasutas ligi aastakümne noid soomukeid põhimasinana ning üksuse väljaõppe tarbeks tuli igaaastaselt (kas mitte isegi 2 x aastas?) ADAŽI vahet loksuda.. sest omaenda soostunud pseudopolügoon soomukite manöövriks ju ei kvalifitseerunud. Ja toda hullumeelset "ülekilometraaži" kujutab vist igaüks ette..

Lihtsalt niisama - et kõigil püsiks silme ees, kuda riigi tegematajätmised omaenda toimiva polügooni (jm väljaõppetingimuste) väljaarendamisel põhjustavad ka lahingumasinate enneaegset utiiliminekut.

KL BTRiga kokkupuutuvana ma juurde küll neid soomukeid praeguses olukorras ei tahaks. Mehaanikud JA raha, siis davaiks, hea plaan.
Trumm võiks tegelikult peetrite remondi ja ülalpidamise kohalt vaiksem olla - õppusel näha peetrit on tore, toredam on seal sees olla. Sest sa tead, mis hinnaga sa sinna jõudsid. Puhas hobi, ei midagi rohkemat.

Ma olen ka kuulnud, et skaudid väntasid PaSide peal kümmekond aastat kord või isegi paar Adazi polügonile, üks ots edasitagasi nii viissada kilomeetrit ehk sama palju kui paljud SKJ PaSid aastas polügonil ringi sõitsid. Mul tekkis selline kiuslik küsimus, et kui Soomes on odavam rasketehnikat suurematele manöövritele rongiga vedada tingimustes, kus rongisõidu kilomeeter on Eestist kallim, sest püsikulud on kallimad, siis miks seda Eestis ei tehtud? Lihtsalt keegi ei tulnud selle peale, et rongiga saaks ka või Eesti Raudtee küsis kosmilisi numbreid? Samas Soome ja Balti riikide ühised uue soomuki otsimise projektid viitavad ikkagi otseselt sellele, et nähtavas tulevikus on vajadus märgatava koguse uute soomukite järele, sest olemasolevate pidamine hakkab liiga kalliks ja keeruliseks minema.

Teiseks, kui ma peaks valima, kas loksuda Tallinnast Riiga PaSi kuudis või mingi inimeste veoks mõeldud transpordiga, siis ma ei valiks PaSit, sest seal on ikka väga ebamugav tunde ja sadu kilomeetreid tiksuda. See on väga õige jutt, et õhinapõhiselt käsi õliseks tehes ja vajadusel ise juppe treides on võimalik RA väga imelisi aparaate liikumas hoida, kuid SA tingimustes jäävad liikuma ainult need, millele on süsteemist võimalik nii jupid kui mehaanikud leida. Soomes võidakse mobiliseerida nii raskeveokid kui masinad koos juhtidega, kui see vaja on, samuti määrata remonditöökodadele kohustus parandada esmajärjekorras mobiliseeritud masinaid, sest see aitab riiki käimas hoida.

Vahepealne diskussioon Eesti viimaste hangete olemusest liikus "Hanked EKV" teemasse: http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... 15#p628415

Vanu Pasisid metalli kokkuostu vast viia ei tasu. Kui tõesti midagi targemat teha pole, siis tavotiga kokku määrida, pakkude peale ja koormakile alla seisma kuhugi platsile. Viimase aja konfliktides on üpris tavapärane, et suhteliselt kiiresti minnakse sõjatehnika prügimägesid revideerima.

Mõtlesin just eile selle teema peale, kui õhtul käärisin käised üles ja mõtlesin, et lahendan oma 2017a autol paar probleemi ära, milleks pole praegu aega pool päeva esinduse diivanil kohvi juua. Auto oli ca 5000 km tagasi käinud hoolduses, kus vahetati üks esimene õõtshoob (garantii), tehti aastane hooldus, sh pidurid ja hoolduse käigus käis maha esistange.

Probleem algas sellest, et üks udutuli ei põlenud ja esirehvid olid rohkem kulunud, mõtlesin, et viskan kodus garaazis rattad ringi ja kuna udukale ligipääs on auto alt, siis ühekorraga vahetan selle läbipõlenud pirni kah ära.

Mis ma (amatöörmehhaanik) siis avastasin, mida professionaalid olid korda saatnud ametlikus esinduses:
1. udutuli ei põlenud, sest stange tagasipaneku järel oli pistik tule taha panemata jäetud. Jäetud seepärast, et juhe ei ulatunud, ei ulatunud, sest latern oli stangesse pandud tagurpidi (saab panna kahte pidi, valepidi pannes vaatab pistik vales suunas). Udukate eemaldamine on vajalik stange kättesaamiseks (tule taga on kaks kinnituspolti). Lükati tuli kiiresti tagasi, pohh, järgmine auto.
2. osasid tagarataste polte ei saanud lahti. Sest need olid võimsa preumokeerajaga lastud hiigeljõuga kinni, lahti sain nad meetrise sabaga väänates, tavalise ca 80-100 Nm asemel olid nad kinni 2-3 korda suurema jõuga. Jääb vaid mõelda, kuinas näeb välja rattavahetus kuskil teeääres selle kipaka tungraua ja rattavõtmega, mis autol kaasas.
3. ühe tagumise piduritrumli kinnituskruvi oli lihtsal näpuga keeratud (pole ohtlik, aga lohakas ikka).

Kogu ajakulu väga rahulikult tehes ca 1 tund, sh 20 min kanali peal, vead on leitud ainult kahe asja uurimisel.

Kuna olen natuke kursis KL-s olevate mersu "kümnekate" sise-eluga, siis analoogseid lugusid võiks rääkida ka nende kohta - näiteks Saksamaal tehtud suure hoolduse sisukus, mille eest riik ca 15 000 eurot auto kohta maksis (taoline hooldamata auto üle 5000 ei maksa). On ka seal asju, mida lihtsalt mugavusest jäeti tegemata ja kuna korralikult pole kontrollitud, siis veeres probleem kasutajale. Näiteks ei puhastatud kütusepaake ära, sakslastel seisid autod täis tangituna, kütuse sisse oli pandud mingi kihistumisvastane lisand. Auto kasutamisel leotas diislikütus selle paagi seintelt lahti ja enamasti satub see jämefiltrisse, mille tagajärjel kaob autol jõud ning jääd tee äärde.

Kindlasti tehti malevates valskust, polnud raha ja lasti üle jala. Aga noh, raha eest ostetava remonditeenuse kvaliteeti mulle hästi maha ei müü.
KV hindab ilmselt autode lahinguvalmidust tehnoülevaatuse läbimise järgi. Tehnoülevaatuse läbimiseks täna ja lähiaastatel võivad olla rahulikult pooled tavotiniplid kinni roostetanud, seni kuni midagi ei loksu, saab alati "templi passi".

Võtan sobiva nimega teema ja küsin laiema ringi käest (eelistatult on kaasamõtlejad ka seotud teemaga).

KL müüb vahetevahel oksjonil vanu, aga enamjaolt sõidukorras sõidukeid (WV T4, Chevy, Robur, Defender jne jne, kuidas kunagi). Tore, raha tuleb või vähemalt vahendaja/oksjoni korraldaja saab näpud rasvaseks.
Silma on jäänud aga selline pisiasi, et kas tõesti pole viitsimist pakkuda neid masinaid KL-siseselt teistele malevatele? Nii mõnigi malevkond või maakaitseüksus (kergejalavägi/sisekaitse/maakaitseüksus) on paberite järgi oma 100 inimese transpordiks punktist A->B sunnitud leiutama 4 veoautoga, millest üks on remondis. Noh, üksuse varustus võtab ju ka natuke ruumi..
Ajendiks, miks ma niimoodi virisen, on see, et ühel malevkonnal on remonditud ja töökorras BTR-80, millega tegelemine on aga võtnud juba liiga palju ressursse (rahalised+ajalised) ja sai tehtud otsus see ära kinkida. Esialgu oli mõte Ukrainasse saata, aga esiteks on seda pürgi neil piisavalt ja teiseks lõi bürokraatiamasin plaanid uppi. Okei, pole hullu, aga prooviks siis teha diili mõne teise üksusega Eestis, kel juba on paar-kolm peetrit ja vahetaks masina paari väiksema sõidukorras masina vastu. Sai isegi pöördutud tagala transpordi poole, et suheldagu kõrgemalt tasemel ja konkreetne pakkumine oligi, et Tartu peetritele lisanduks üks Tallinna oma, tingimusega, et vastu saab kaks Chevy M1008. Vaikus.
Mingil hetkel jäi silma, kusjuures militaar.net-i ostu-müügiteema kaudu, et "Tartu kandist oksjonile tulnud posu masinaid". Lausa 4-5 Chevy ka..

Jääb mulje, et pigem lükatakse vanad masinad müüki, sest et see võrdub raha, aga neid ei pakutagi enne teistele allüksustele, kes tunneksid huvi ja vuntsksid ise edasi. (Chevy on märksa odavam ehitada kui BTR, muide). Vähe nõme, kas pole? Või ongi see lihtsalt sitt kommunikatsioon KL kõrgema taseme poolt, et loobuge oma peldikutest, anname uuemad? Mis omakorda on natuke humoorikas, sest sisekaitse on vaeslaps nagu ikka.
Kas tõesti peab varsti juhtuma rahvaalgatus nimega "KL ratastele"? Sest linna kaitseks mõeldud üksusel on vaja pisemaid masinaid kasvõi patrullideks ja mingite kümnekate/DAFidega seda ei tee.. (BTR on sõjalises mõttes mõttetu meil selleks, eriti kui neid on üks ja 12,7 KP-d ka ei ole peale panna.)

Lihtsalt selline lugu. Muideks on Ukrainas samalaadne lugu - terroborona käib kontrollposte mehitamas sageli isiklike sõidukitega.

mongol kirjutas: ↑14 Mai, 2023 8:22 Silma on jäänud aga selline pisiasi, et kas tõesti pole viitsimist pakkuda neid masinaid KL-siseselt teistele malevatele?

Kõik minu üksuse masinad on saadud KL sisese pakkumise käigus (ja on vajanud väga palju tööd). Ju siis need, mis müügis lähevad, pole piisavalt ahvatlevad