www.militaar.net

Kas ajalugu on unustatud?

Kas idaeurooplastel ei ole mingit häbitunnet? Nende esivanemad on sajandeid karjakaupa rännanud, et pääseda majanduslike raskuste ja poliitilise tagakiusamise eest. Ja nüüd panustavad nende juhid oma südametu käitumise ja kalgi retoorikaga rahva arvamusele. Tõepoolest. Poola suurima ajalehe Gazeta Wyborcza veebiversioonist võib iga artikli lõpust leida jahmatava märkuse pagulaste teemal: «Kommentaaride erakordselt agressiivse vägivallale õhutava, ebaseadusliku, rassilisele, rahvuslikule ja religioossele vihale üles kutsuva sisu tõttu ei luba me lugejatel sõna võtta».

Mitte kuigi ammu, kohe sõjale järgnenud aastail, põgenesid holokausti üle elanud Ida-Euroopa juudid oma Poola, Ungari, Slovakkia ja Rumeenia naabrite vihase antisemitismi eest ümberasustatud isikute laagritesse Saksamaale. «Kaitstud sakslaste seas» kuulutab ajaloolase Ruth Gay oluline raamat neist 250 000 ellujääjast. Ka nüüd põgenevad moslemitest pagulased ja teiste sõdades ellujääjad, kes endale Ida-Euroopas varjupaika ei leidnud, Saksamaa turvalisusesse.

Siinkohal ei ole ajalugu metafoor. Vastupidi, nüüd väljanäitusele pandud Ida-Euroopa suhtumiste algpõhjuse võib leida II maailmasõjast ja selle järelmõjudest.

Võtkem poolakad, kes, olles teenitult uhked oma vastupanu üle natside suhtes, tapsid tegelikult sõja ajal rohkem juute kui sakslasi. Kuigi Poola katoliiklased kannatasid väga natside okupatsiooni all, ei leidnud nad endas kuigi palju kaastunnet natside peamiste ohvrite saatuse suhtes. Poola kommunimivastane konservatiivist kirjanik Józef Mackiewicz, laitmatu patrioot, on kirjutanud: «Okupatsiooni ajal ei olnud sõna otseses mõttes mitte kedagi, kes poleks kuulnud lauset «Üks asi, mida Hitler hästi on teinud, on juutide likvideerimine.» Aga sellest ei tohi avalikult rääkida.»

Jan T. Gross...

Kriku kirjutas:Jan T. Gross...

Eile õhtul jõudsid liinilennuga Kreekast Eestisse järgmised 12 Euroopa rändekava alusel ümber paigutatud sõjapõgenikku.

Nende seas on kaks Süüria ja üks Iraagi perekond ning üks mees Jeemenist.

Viieliikmelises Süüria peres on kolm koolieelses eas last. Pereisa on õppinud automehaanikuks, naine on töötanud meditsiinivaldkonnas. Kolmeliikmelise Süüria perekonna laps on kooliealine. Nii naine kui ka mees räägivad inglise keelt ja on õppinud kõrgkoolis, kuid ei ole seda lõpetanud. Naine on vabatahtlikuna töötanud õpetajana ja mees pidas kauplust. Ka Jeemenist pärit mees räägib inglise keelt ja on ülikoolis õppinud. Ta on töötanud kodanikuühenduse koordinaatorina. Kolmeliikmelise Iraagi pere laps on kooliealine. Pereisa on elektrik.

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse rääkis eelmisel nädalal, et 12 inimest asuvad elama Tallinna, Tartusse ja Haapsallu. Sotsiaalministeerium on nende omavalitsustega inimeste vastuvõtmise läbi rääkinud.

Kuhu praegu oma võitlusteraviku suunate?

Põhiprobleem on Euroopa pimedus või rumalus. Venemaaga on asi selge: seal läheb samamoodi edasi, stabiilselt hullemaks, kuni tuleb bolšaja smuta – suur segaduste aeg. See saab kole olema, hullem kui 1980ndate lõpus, sest inimestel on rohkem võimu käes ja rohkem kaotada.

Euroopa sündmusi jälgin suure tähelepanuga möödunud aastast, kui algas suur invasioon. Jälgin seda kasvava õudusega. See on islami invasioon, et Euroopa üle võtta. Kui Saksamaal on üle 200 minarettidega mošee, siis mis Saksamaa see on? Aga need on eelmise kümnendi andmed. On väidetud, et nüüd on mošeesid juba 600. Mitmes riigis on saavutatud plahvatusohtlik tase: Prantsusmaal on asi hull, samuti Inglismaal, kus nad nõuavad meeleavaldustel, et šariaat peab olema ülimuslik. Vaat milleni on viinud riikide vastutustundetu ja silmaklappidega poliitika, ja sellele köetakse veel hagu juurde. Ma ei saa aru, kas inimesed on rumalad või on nad ülesostetud. Loodan väga, et [Saksamaa liidukantsler Angela] Merkel läheb kunagi kohtu alla Saksa riigi õõnestamise ja teiste Euroopa riikide nakatamise eest. Samas loodan, et sakslastel tuleb ikka mõistus pähe, et Tüüringi metsades on alles nende vaim, mis üles ärkab.

Mida tuleks ette võtta?

Kõigepealt tuleb lõpetada massilise piiririkkumise soodustamine, et peaaegu kõiki peetakse pagulasteks, kes põgenevad sõja eest. Aga see on suurejooneliselt organiseeritud inimkaubandus, ja Venemaa käed ei ole sellest puhtad. Millal see hakkas? Hakkas siis, kui Venemaa sai aru, et on Ukrainas lakki saanud. Kui maailma vallutada ei saa, siis tuleb teha nii, et võimalikult paljudel oleks halb.

Tuleb resoluutselt teatada, et kõik on muutunud: Euroopa on täis, enam ei mahu, rohkem vastu ei võeta. Võetakse ainult sealt, kus käib sõda, Süüriast. Siis tõestage, et olete Süüriast! Aga inimesed ei tule ju Süüria põgenikelaagritest, vaid kuskilt mujalt, korralikult riides, mobiiltelefonid taskus, maksavad ülevedamise eest raha. Need, kes n-ö põgenikke päästavad, peavad juhtima paadid tagasi sinna, kust need tulid.

Need riigid, kes on mahitanud seda voolu, jagagu tulijad omavahel ära – vastutagu selle eest, mitte ärgu määrigu probleemi kõigile kaela. Praegu on ainult endise idabloki riigid käitunud mõistlikult, sest nad teavad, mida tähendab invasioon ja okupatsioon.

Niisuguse jutu peale tahavad kindlasti nii mõnedki hüüda, et see on sallimatus ja võõraviha õhutamine.

Osal inimestel on mõttemaailm muutunud täiesti äraspidiseks ja nad määrivad oma arusaamist, mis on minu arvates suur arusaamatus, teistele pähe. Nad nimetavad asju valede nimedega, vassivad, ajavad demagoogiat ja tekitavad süütunnet. Nimetan neid raevukateks sallijateks. Sallivuse all mõistavad nad ainult kahte asja: tuleb tunnustada ja pooldada multikultit ja mittetraditsioonilist perekonda.

Aga mida rohkem nad niimoodi käituvad, seda rohkem inimesi hakkab mõtlema teistmoodi kui nemad. Kellelegi ei meeldi, kui iga päev mingi tundmatu noor tänitab leheveergudel ja raiub, et sa, raisk, pead sallima, ja kui sa, raisk, ei salli, siis tuleb sind kinni panna – niimoodi ju ähvardatakse. Taevas hoidku! Kui mingil 20- või 25-aastasel nagal tuleb pähe hakata õpetama, kuidas peavad elama temast vanemad inimesed, on see ebasünnis ja jultunud.

Noortekultus on võtnud mõõdutundetu vormi. Põhiline on see, et pead olema noor, ja ülejäänud peavad olema noortepärased. Aga millal on maailm tantsinud noorte inimeste soovide järgi? Mitte kunagi.

Noorel inimesel ei ole elukogemust, kuidas ta saab mind õpetama hakata?! Ta on õppinud ühes ülikoolis pool aastat ühte ainet, saanud punktid kätte, läinud teise maailma otsa teise ülikooli, saanud sealt samuti punktid. Tal on paun täis punkte, ta on ekspert igal alal, aga süsteemne haridus puudub. Haridus on see, kui inimene käib ühes kõrgkoolis otsast lõpuni, samastab ennast selle kooli ja selle meelsusega. Tartu ülikoolil oli oma vaim, see erines TPI, EPA või ERKI vaimust, mitte et täna õpin siin ja homme seal. Haridus peab andma sulle maailmavaatelise platvormi, mitte ainult teadmised, et see ütles seda ja too ütles toda. Väga paljud, kes on õppinud Euroopa ja Ameerika ülikoolides, on saanud külge kohutavalt vohava roosa sotsluse, millel pole tegu ega nägu. Ja sealt saadud pisikuga hakkavad nad teisi õpetama.

Nagu mainis president Toomas Hendrik Ilves oma vabariigi aastapäeva kõnes, ei ole kaugeltki kõik sisserändajad pärit sõjakolletest. «Neil tuleb aidata luua heaolu oma kodus,» vihjas ta tulijate tegelikele põhjustele. Aga hoopis teine asi on riigipea sõnul põgenikega ning seejuures ei page ka mitte kõik põgenikud sõja eest. Viimaste hulka kuulub politsei- ja piirivalveameti hinnangul ka Rakveres elav Mevlud (täisnimi on Postimehele teada – G. B.), kes põgenes Kosovost teda ähvardava tapmise eest.

Juba teist aastat Eestis elav Kosovo albaanlane on nõus oma loo ära rääkima ja kutsus mind selleks enda juurde külla. Kolmekümnendates eluaastates mees elab koos naise ja kahe lapsega riigi abiga üüritud kahetoalises korteris.

Vastuvõtt Mevludi pere juures on soe: nii kui vabanen üleriietest ja jalatsitest, kutsub pereisa mind inglise keeles kööki söögilaua äärde. Laual on traditsiooniline Kosovo (albaania) rahvusroog flija. Esimese suutäie järel hakkab Mevlud pajatama. Ta räägib sellest, kuidas ta pidi koos naisega kodumaalt põgenema, sest vastasel juhul oleks ta tapetud, ja samuti sellest, kuidas nende mõneaastane poeg toodi kahtlasel teel Eestisse vanematele järele.

Mevlud ütleb hakatuseks, et ta on pärit ühest Ida-Kosovo linnast. Pagulase sõnul said tema vintsutused alguse ühel 2012. aasta juulikuu õhtul, kui tema vend pussitas enesekaitseks surnuks teda tänaval raudkangiga rünnanud töökaaslase. «Neil oli eelnevalt tööl sõnavahetus ja kuna kolleeg tundis end seejärel solvatuna, otsustas ta mu vennale kätte maksta,» valgustab mees tolle saatusliku kokkupõrke tagamaid.

«Minu vend andis ennast kohe võimudele üles, aga enne seda ta helistas mulle ja rääkis juhtunust. Ta hoiatas mind, et tapetu naise vend oli juba jõudnud temaga ühendust võtta ning ähvardanud mind teise ilma saata, ning lisas, et ma vaadaku nii enda kui ka oma pere järele,» meenutab Mevlud.

Tund hiljem saabusid Mevludi koju politseinikud, kes ütlesid otse välja, et nende käed jäävad tema ja ta pere (toona kasvas peres üks laps – G. B.) turvalisuse tagamisel lühikeseks, mistõttu peaksid nad oma elu huvides parem kodust lahkuma. «Mul ei jäänud muud üle, kui saata naine ja poeg ämma juurde ning suunduda ise pealinna. Kusjuures politsei saatis mind kõigest kolm kilomeetrit linnast välja ja siis olin omapäi,» märgib ta.

Vendeta eest põgenenud mees lausub, et ta pidi sellest päevast alates vahetama iga päev oma asukohta. Peavarju pakkusid vaheldumisi sõbrad ja sugulased ning vahepeal ööbis ta isegi mahajäetud garaažides. «Kosovo on väike maa. Kõik tunnevad kuidagipidi üksteist. Ükskõik, kuhu sa ka ei lähe, sind märgatakse,» nendib Mevlud. Isegi vennasriiki Albaaniasse minek ei oleks teda päästnud, sest kosovlased ja albaanlased on ju üks ja sama rahvus.

Samal ajal püüdsid mitmed mõjukad tegelased – Albaania kindralist kuni poliitikute ja imaamideni – lepitada tapetu perekonda. «Nende vahendusel saatsin perekonnale ka oma südamlikud vabandused,» lausub Mevlud mõtlikult. Ent tulutult. Vaenav pool kuulutas lausa, et ei kavatse loobuda maapakku siirdunud mehe teise ilma saatmisest. Kõlab uskumatult, kas pole? Mevludi jaoks samuti. «Ma ei saa aru, miks peaks mind venna tehtu pärast tapma?» küsib ta retooriliselt. «Elame ikkagi 21. sajandil!»

Nagu selgitab Mevlud, peitub vastus kanun'is. Tegemist on iidsetest aegadest pärit albaanlaste ühiskonnakorralduse reegleid kehtestava tavade kogumiga, mis on viimaste aastakümnete jooksul kommunismi kokkuvarisemise järel nõrgenenud riigivõimu tõttu nii Albaanias kui ka Kosovos uuesti pead tõstnud. Selle kurjakuulutavaim osa on gjakmarrja ehk veritasu sanktsioneerimine. Ja kuna Mevlud oli oma venna ainuke Kosovos elav lähedane sugulane, valiti just tema tavakohase kättemaksu ohvriks.

Uus lehekülg elus

Kuna rahuläbirääkimised tapetu lähedastega jooksid liiva ja korrumpeerunud Kosovos ei tasu loota politsei kaitsele, ei jäänud Mevludil muud üle, kui raputada kodumaa tolm jalgadelt ja alustada uut elu välismaal.

ÜRO 2014. aasta inimarengu aruande järgi taotlevad Kosovost pärit põgenikud varjupaika kõige sagedamini Prantsusmaalt. Järgnevad Saksamaa, Belgia, Rootsi ja üllatuslikult Ungari, mis edestab ka Austriat ja Šveitsi.

Mevlud on üks neist, kel oli esmalt mõttes minna koos naisega Rootsi. «Minu abikaasa vanemad elavad seal juba tükk aega. Seetõttu tunduski otsus põgeneda sinna ainumõeldavana,» põhjendab ta. Sinna pääsemiseks oli vaja aga Schengeni viisat, mida Kosovo kodanikele ei anta kuigi kergelt. Seepärast pidi Mevlud selle hankima mustalt turult.

Mehe sõnul küsivad hangeldajad fiktiivse kutsega viisa korraldamise eest üsnagi krõbedat hinda. Atraktiivsete majanduslike väljavaadete tõttu on kõige enam hinnas just Saksamaa ja Rootsi nimel väljastatud Schengeni viisad. «Mina leppisin Eesti omaga, sest see on üks odavamaid. Selle jaoks kulus 3500 eurot (ametlikult maksab Schengeni viisa 60 eurot – G. B.).» Raha aitasid tal kokku korjata sõbrad ja sugulased.

Passi tehtava vajaliku märke sai kosovlane üle-eelmise aasta märtsi keskel. Kuna Eestil puudub Kosovos oma esindus, väljastas selle kohapeal Itaalia suursaatkond. Lugejale võib järgnev tunduda nüüd eriskummalisena, aga isegi sel puhul ei pidanud maapaos redutav mees minema isiklikult Itaalia saatkonda oma isikut tõendavale dokumendile järele. «Mina andsin vahendajale raha üle ja tema tegeles kõige muuga,» kirjeldab Mevlud napisõnaliselt.

2013. aastal sai selline asi tõepoolest juhtuda, sest välisministeeriumi pressiesindaja Triinu Rajasalu sõnul hakati alles 2014. aasta septembris võtma Kosovos kõigilt viisataotlejailt sõrmejälgi. Rajasalu lisab, et kõik Schengeni liikmesriigid menetlevad viistaotlusi ja väljastavad viisasid vastavalt 13. juulil 2009 vastu võetud Euroopa parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri. «Sellest tingituna sõlmitakse samuti esinduslepingud viisaeeskirjast tulenevalt ja Itaalia menetleb samamoodi Eesti nimel Schengeni viisasid nagu enda omasid.»

Paberid käes, lendas Kosovo paar samal märtsipäeval Prištinast Malmösse. Seal andis pereisa sisse ka asüülitaotluse. «Poja pidime kahjuks naise vanaema juurde Kosovosse jätma, sest viisa järgi ei saanud me teda kaasa võtta,» lisab Mevlud.

Selle osas, kuidas nägi välja nende elu Rootsis, on Mevlud napisõnaline. «Meid saadeti kohe põgenikele mõeldud sotsiaalkorterisse,» ütleb ta ja lisab, et elu oli seal üksluine. «Tööle ei saanud minna, sest pidin ootama vastust, kas mulle antakse varjupaika.»

Ning 2013. aasta mai lõpus tuligi otsus, mõneti saalomonlik. Nimelt leidsid Rootsi võimud, et mehe asüülitaotlusega peab tegelema eeskätt Eesti, kes ka nõustus sellega, sest viisa väljastati ju Eesti nimel. Seda, millises meeleolus Mevlud ja ta naine otsuse järel olid, mees ütlema ei kipu: «Sellel ei ole enam tähtsust. Nüüd oleme kõik turvalises paigas. Nii palju lisan, et olime kohati ootusärevad, sest me ei olnud Kosovos elades varem Eestist kuulnud.»

Kaks kuud hiljem saadetigi kosovlased rootslaste otsusest tingituna edasi Tallinna. Jõudnud Eestisse, küsis Mevlud võimudelt viivitamatult varjupaika. Politsei- ja piirivalveametil kulus umbes kaheksa kuud asüülitaotluse menetlemiseks, enne kui mehele ja ta perele anti pagulasstaatus ehk elamisluba kolmeks aastaks.

Kahtlast teed pidi Eestisse

«Meil oli selle üle hea meel,» kirjeldab pagulane enda ja oma naise emotsioone võimude otsusest teada saades. Ent vanemate rõõmu varjutas tol hetkel südamesopis rusuv valu. Samal ajal kui nemad viibisid Ida-Virumaal Jaama külas asuvas varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses, oli nende poeg ikka veel kaugel Kosovos.

«Me ei ole täiuslikud vanemad. Ka meie teeme vigu. Aga tol hetkel olime lihtsalt sunnitud ta kahjuks tõesti ajutiselt kodumaale naise vanaema juurde maha jätma. See otsus oli meie jaoks vägagi raske. Milline vanem jätaks muidu oma lapse vabatahtlikult kuhugi maha? Oma last armastava isa või ema jaoks on selline käik ikkagi südantängistav,» selgitab Mevlud.

Tema sõnul aitas tol hingeliselt raskel ajal eluga edasi minna teadmine, et varem või hiljem saab pere taas kokku. Ja kohe pärast rahuldava asüüliotsuse väljakuulutamist aprilli alguses algasidki Kosovos ettevalmistused poja Eestisse toimetamiseks. Sel puhul võtsid lähedased ühendust niinimetatud professionaalse teenusepakkujaga.

Ka seekord tuli välja käia kopsakas rahasumma – lapse Eestisse toimetamise eest küsiti 4300 eurot. «Jälle aitasid mind sõbrad ja sugulased välja,» märgib Mevlud, ja lisab, et ta ise ei olnud päris teadlik «tehingu» üksikasjadest. «Mulle öeldi kõigest, et mine sel päeval ja sel kellajal Jõhvi bussijaama kohale ning saad lapse kätte. See oligi kõik!»

2014. aasta novembris nägigi Mevlud Jõhvi bussijaamas esimest korda umbes pooleteise aasta jooksul oma poega. Laps reisis Eestisse koos ühe võhivõõra naisega. «Kuidas ta täpsemalt minu poja siia tõi, ei ole mul õrna aimugi,» ütleb mees.

Mevlud lisab, et teda pani üllatama naise päritolu. «Ta ei rääkinud sõnagi albaania keelt. Tahtsin teda tänada, aga ta ei saanud minust aru. Küsisin, kas ta tahab midagi süüa-juua, aga vastuseks tuli mulle midagi arusaamatut. Pakun, et ta oli kas serblanna või makedoonlanna. Kuidas ta minu pojaga suhtles, jääbki mulle mõistatuseks.»

«Tegelikult ei ole see minu jaoks probleem, kes ta siia tõi. Samuti, kui palju raha selleks kulus. Raha tuleb ja läheb. Peaasi, et pere on minuga. Aga Eestile tahan öelda üht. Olen väga tänulik, et mind ja minu peret aidati!» lausub Mevlud.

Illegaalsete majandusmigrantide Eestist väljasaatmiseks on olemas õiguslik baas, kuid vaja on leida tehniline lahendus. Senikaua peaks riik tagama ebaseaduslikult Eestis viibivatele isikutele inimväärsed elutingimused, leiab riigikogu õiguskomisjoni esimees ja sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof.

Tegeledes üha süveneva majandusmigrantide probleemiga Euroopas, tuleks lähtuda Rooma õigusest tuntud põhimõttest, et õigusvastasest käitumisest ei saa tekkida õigusi. Seega kui illegaalselt riiki saabunud isik asüüli tingimustele ei vasta ja seda ei taotlegi, pole Pikhofi arvates probleem mitte õiguslikku laadi, vaid pigem tehnilist laadi.

"Riik peab käituma riigina igas olukorras, mistõttu ei tule mõelda illegaalsetele majandusmigrantidele pehme maandumise korraldamisele, mis tegelikult vaid süvendaks seda probleemi, vaid korraldada tuleb selliste isikute Eestist lahkumine," sõnas Pikhof, ja rõhutas, et õiguslik baas selleks on olemas, kuid vaja on leida tehniline lahendus.

"Ei ole ju saladus, et majandusmigrantide Euroopasse smugeldamine on osa rahvusvahelisest inimkaubandusest, mille vastu kõik Euroopa liidu riigid võitlevad. Eesti ei saa siin olla erand, sest vastasel juhul asuksime toetama rahvusvahelist kuritegevust ja terrorismi, rääkimata siis juba õiguslikust nihilismist," kirjeldas Pikhof.

Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Samuti näeb põhiseadus ette, et kõik on seaduse ees võrdsed. Pikhof tõi esile, et nendest aluspõhimõtetest lähtuvalt tuleb ka illegaalselt riigis viibivaid isikuid kohelda võrdselt ning pole võimalik ühtesid illegaale eelistada, teisi aga mitte.

Samal ajal tuleb probleemi lahendamise käigus kahtlemata arvestada ka üldtunnustatud inimõiguste ja teiste euroopalike väärtusega. "See tähendab, et illegaalselt riiki saabunud ning siin ebaseaduslikult viibivatele isikutele peab riik tagama inimväärsed tingimused kogu Eestis viibimise ajaks. Selles osas võib tõesti esineda vajadus seadusandluse täiendamiseks, kuid eeskätt tundub ka siin olema probleem pigem rahastamises," sõnas Pikhof.

Rahastamisele viidates tõi Pikhof välja näite Norrast, kus illegaalsed immigrandid said ühekordse toetussumma ja nad saadeti maalt välja erilennuga nende päritoluriiki. "Seega kokkuvõttes arvan, et tuleks uurida ja üldistada teiste Euroopa riikide praktikat, saamaks selgust seadusemuudatuste vajalikkusest," ütles Pikhof kokkuvõtteks.

Kriku kirjutas:Eestisse saabus 12 uut põgenikku.

Sotsiaalministeerium eraldab seitsme pagulase vastuvõtmise toetuseks Tallinna, Tartu ja Haapsalu linnavalitsusele toetust 3000 eurot pagulase kohta.

Toetuse andmine tuleneb valitsuse tegevuskavast Euroopa Liidu ümberasustamise ja ümberpaigutamise skeemide käivitamiseks ja tõrgeteta rakendamiseks. Toetuse suurus on 3000 eurot ühe rahvusvahelise kaitse saaja kohta.

Ministeerium eraldab Tallinna linnavalitsusele 30 000 eurot, Tartu linnavalitsusele 12 000 eurot ja Haapsalu Linnavalitsusele 15 000 eurot.

Toetuse eraldamise eesmärk on toetada toetuse saajat ümberasustamise ja -paigutamise raames vastuvõetud rahvusvahelise kaitse saajate toimetuleku ja kohanemise toetamise eesmärgil läbiviidud tegevuste elluviimisel.