www.militaar.net

Trumm - nagu ikka häirib mind Sinu postituste NSVL (ENSV) ihalus. Olid ikka targad inimesed siis ja paljud asjad olid hästi korraldatud. Ma mõnikord olen raadiost ka sattunud kuulma mõnede punategelaste noorpõlvemeenutusi. Viimati Arno Allmani - küll oli tark mees ja kuidas ikkagi salamisi seda eesti-asja ajas! Mind ajab oksele.

Paljud asjad olidki paremini tehtud. Millegi arvelt (ühiskonnas ongi vorstil 2 (või rohkem) otsa.
See, et Eestis läksid asjad 1991 rahulikult, tuleb lugupidamist enamasti avaldada neile, kes poliitikasse ei läinud.
Ma ei ihale ENSV-d (ega NSVL). Väga lihtne. Kui ma väga ihaleks, siis poleks ma selle riigi asjade tegemiseks oma elust pea 20 aastat kulutanud.
Kõik, mis ma olen teinud või loonud, on nähtav tänagi - võid ise vaatama minna.

Ja mulle ei meeldi sinu postides teatav alatoon, jätan selle viisakusest välja ütlemata, aga küllap taipad isegi.

Et kõik päris selge oleks, siis ega ka tollal riik eelistanud neid asju.

Eelistas ikka. Sest mõistis, et nende asjade eelistamise baasilt annab riisuda koort muudeks asjadeks. Kui on olemas tingimused laste sünniks ja nende arenguks, on riigil hiljem valida kaadrit oma toimetamiste jaoks. Mis ajupesusse puutub, siis see pole ju primaarne, vaid kaasnev sekundaarsus. teha praegu tasuta lastelaagreid ilma ajupesuta segab meil mis? Ikka prioriteetide järjestus. Kui on valida pensionitõus või laste arendamine, siis - ülla, ülla- kuhu raha suunatakse?

Hakkasin enda harimiseks uurima, kuidas selle õpilasmaleva asjaga ikka lood on, ja tee mis teed, eduraportit ei tule! Kuidas siis nii?
Arvud 80ndate lõpp vs tänapäev on 25 000 vs 4000-6000. Oh häda!
http://opleht.ee/2018/06/suvi-kutsub-malevasse/

Jah, ja nõukogude aeg on andnud meile ju näiteks Arvo Pärdi, kelle läbilöök maailmas sai alguse just 70/80datel ja lisaks näiteks ka Siim Kallase ja kilvahulluse või Rein Langi koos linnahalliga. Täpsustuseks tuleb ka öelda, et samal ajal mitte ükski vabas maailmas tegutsev väliseesti helilooja või koorijuht mingit rahvusvahelist tuntust ei saavutanud, "ei ühtään mitään" võrreldes nõukogude Eesti heliloojate ja dirigentidega.

ülla, ülla- kuhu raha suunatakse?

Raha suunatakse näiteks nimevahetuseks
Aga mitte ainult!

See suur kisa nüüd haigetöötukassade ümber on köki-möki...

Meil on ennegi riigiasutuste ja ministeeriumite nimesid vahetatud selleks suunatud pädeva rahaga.

Nii sai ükskord põllumajandusministeeriumist maaeluministeerium, Teede- ja Sideministeeriumist ning Majandusministeeriumist Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Eesti Postist Omniva, EVR Cargost Operail....

Isiklik lemmik on kunagised piirkondlikud teedevalitsused 2002-2012.
Nt. "Ida-Viru Teedevalitsus" > "Viru teedevalitsuse Ida-Viru osakond" > "Maanteeameti Ida Teedekeskus" > "Ida Regionaalne Maanteeamet" > "Maanteeameti Ida-regioon" > "Viru Teedevalitsus" > "Eesti Teed"

https://www.youtube.com/watch?v=5GX2Lb6weCs

Ainuüksi selle rahaga, millega Läti ja Soome eelarveid toetati, saanuks üht-teist kasulikku korda saata...

Lemet kirjutas:Ainuüksi selle rahaga, millega Läti ja Soome eelarveid toetati, saanuks üht-teist kasulikku korda saata...

Tugevam Läti riik on Eestile kasulikum, sellest saab igaüks aru, kes just päris loll ei ole. Rikkamas Läti riigis leiavad ka ehk hilismigrandid midagi, mille eest Läti kaitsmises osaleda.
Kui meil endal kõlbas soomlaste raha viinamüügi pealt aastaid vastu võtta, siis on meil sellest tulenevalt lausa tänuvõlg ise hädalisi toetada. Samuti on ka soomlased järjekordse abikäe ulatanud, seekord saame koos Lätit aidata.

Viiskümmend kirjutas:Jah, ja nõukogude aeg on andnud meile ju näiteks Arvo Pärdi, kelle läbilöök maailmas sai alguse just 70/80datel ja lisaks näiteks ka Siim Kallase ja kilvahulluse või Rein Langi koos linnahalliga. Täpsustuseks tuleb ka öelda, et samal ajal mitte ükski vabas maailmas tegutsev väliseesti helilooja või koorijuht mingit rahvusvahelist tuntust ei saavutanud, "ei ühtään mitään" võrreldes nõukogude Eesti heliloojate ja dirigentidega.

No jah, aga ei saa ju panna/ajada väikseid lapsi katkiste klaverite taha, et järgmine minimali wunderkind leida. Või kuidas Arvo Pärt "Für Alina"ks inspiratsiooni sai.
Tundub, et headel aegadel lihtsalt ei tehta head kunsti. Jääb inspiratsioonist puudu või misiganes. Orson Welles'i tsitaat sobib minumeelest ideaalselt:

"In Italy for thirty years under the Borgias they had warfare, terror, murder and bloodshed but they produced Michelangelo, Leonardo da Vinci and the Renaissance. In Switzerland, they had brotherly love; they had five hundred years of democracy and peace and what did that produce? The cuckoo clock."

Palju lihtsam, nagu males või balletis nii oli ka klassikalises muusikas NLiidus (loe Leningradis ja Moskvas) lihtsalt täielik tippkoolkond. Kui sa olid ikkagi Šostakovitši meistriklassis käinud või Rostropovtši, Prokofjeviga, Oistrahhi või Kremeriga musitseerinud ja hänginud, olid samuti andekas nõukogude liidu esindaja, siis sa olidki mujal maailmas täpselt samuti kvaliteedimärgiga tegija ning sulle olid paljud uksed juba ette avatud. Pärast tuli muidugi kohustus ka neid tundmatuid kodu või väliseestlasi maailmale esmaesitleda

…, et ka totalitaarsed riigid taotlevad prestiiži ja teiste imetlust ning selle nimel nad ka panustavad mingitesse kultuurivaldkondadesse, isegi Põhja-Korea...

Mina tahaksn küll head NLiidu aegatagasi!
Mõni küsib et miks. Siis olin ma ju alles noor
ja ilus. Praegu aga vana ja viletsa tervisega.
Nooruse tagasi saamise nimel võib isegi
kolhoosi elu välja kannatada. Mida arvate?

Selline see vale suhtumine ongi, et mina olin noor, pole vahet, kas ma istusin happevannis või mitte.

Vaat panemegi su NLiitu tagasi, aga vana ja viletsana, ilma tutvuste ja sidemeteta. Naudi.

Ei igatse seda nõukaaega keegi taga, isegi Ants mitte, väike nooruse nostalgia lihtsalt. Aga see nüüd ka õige pole, et nõukaajal oli elu kehv. Vähemalt 80ndatel, mida mina mäletan, ei olnud ka majanduslikus mõttes viga midagi, lisaks sotsiaalsed garantiid.

Ja ometi olime valmis sööma kasvõi ainult kartulikoori, et sellest garanteeritud värgist pääseda.

Mina näiteks arvan, et teatud asjad, kui me soovime saada tulemusi, tuleb ka meil tsentraalselt (st vene/preisi stiilis) lahendada, sest selline killustatus ja selge vastutaja puudumine pole meid kuskile eriti viinud. Üks selliseid asju on see paljuräägitud tsiviilkaitse. Kui asja ajada edasi nagu seni on aetud - kuskilt midagi räägitakse, KOV vaatab palju viitsib teha ja Päästeamet ka asjaga eriti ei tegele, siis on ka 10 a pärast sama seis mis täna. ENSV süsteemis oli tsiviilkaitse üldjuht peaminister (tollal MN esimees), kellel oli kasutada teatud kutseline aparaat, kes allus staabiülemale. Kui meil enamik siin teab, mispidi käib gaasimask pähe või misasi on tareen, siis järelikult oli väljaõpe ikka olemas, küll tollaste ohtude (MHR) kontekstis, aga ei saa öelda, et mingi paberaarmee oleks olnud.

Teine asi on planeerimistegevus. Tänane, peaasjalikult KOV põhine planeerimissüsteem on viinud sinnani, kus üks KOV võtab teisele vaikselt kohustusi ja tulemuseks on lihtsalt üks killustunud ja tegelikule vajadusele mittevastav lahendus. Näiteks elamispind 20 km linnast põllul (puudub infra, viletsad teed, olematu ühistransport), töökohad linnas. Või elamispind nõuka magalarajoonis, kuid töökoht kuskil põllul tehnokülas. Või tehnoküla põllul, kuhu ressursupiirangu tõttu ei saa midagi tõsisemat (laost või väiketootmisest) teha, sest puuduvad ressursid (eelkõige vesi ja kanal, aga ka gaas). Samas Tallinnas on need ressursid kuhjaga olemas, aga siin tehakse tööstusobjekte büroohooneteks või ostukeskustest. Vildaka planeerimistegevuse tõttu õhku haihtuv ressuss võib täna olla kaugelt suurem kui 2% SKP-st.