Sopalehes "Pealinn" on seekord ka üks päris huvitav artikkel. Ehk Rootsi narkopolitseiniku nägemus olukorrast riigis, mis ei ühti eriti Rootsi politsei ametlike väidetega, kui nad hiljuti meie meedias ametlikult teatasid, et sellist asja, nagu no-go tsoonid, pole olemas.
NARKOPOLITSEI JUHT: Rootsi metsistunud äärelinnades loobitakse politseid süütepudelitega (5)
Kairi Ervald, 13. juuni 2016
"Just Rootsi teise põlvkonna pagulased leiavad, et me ei saa tuua kõiki hädalisi Rootsi elama – see laev läheb põhja," nendib Stockholmi narkopolitsei komissar Lennart Karlsson, kelle sõnul kulutab Rootsi riik ainuüksi noortest poistest põgenikele praegu sama hulga raha, nagu läheb vaeste ülalpidamiseks.
Hiljuti toimus Tallinnas konverents "Euroopa linnad narkootikumide vastu." Seal esinenud Rootsi narkopolitsei juhi Lennart Karlssoni sõnul on üha kasvav lõhe ühiskonnas rootslaste ja immigrantide vahel tekitanud Stockholmi äärelinnades nn null-tsoonid. Rootsi valitsuse tahe võidelda epideemiaks muutuva narkomaaniaga on seaduslikuks muutnud retseptiravimina narkootikumide võimaliku väljakirjutamise, mille tagajärjel on surnud paljud narkomaanid.
Miks ja kuidas on immigrandid seotud kasvava narkoprobleemiga Rootsis?
Meil on Rootsi elanike hulgas suur narkootikumide kasutamise probleem ja ka siseturg. Ja meil on ka mitmed kuritegelikud võrgustikud, mis põhinevad etnilistel ja kultuurilistel mustritel.
Näiteks heroiiniturgu Stockholmis juhivad peamiselt Lääne-Aafrika immigrandid, kes tõmbavad endaga kaasa teisi rahvuskaaslasi. Samas – aafriklased saavad müüa heroiini üksnes seetõttu, et rootslased tahavad narkootikume osta. Nõudlus on olemas.
Ma tunnen isiklikult ühte Gambia meest, kes on mulle seda olukorda lähemalt selgitanud. Kuna vaesus Lääne-Aafrika piirkonnas on suur, siis neile pakutakse võimalust tulla Euroopa Liitu. Peibutatakse jutuga, et nad saavad tööd farmeritena, sest neil on need oskused. Inimesed müüvad kogu oma vara või maatüki maha ja ostavad viimase raha eest pileti Itaaliasse või Hispaaniasse.
Neile antakse ka teada, et Euroopas on elu lihtne, sest kõikidel on tööd. Esimese asjana soovitatakse minna tööd küsima mošeesse – Stockholmis on mošee spetsiaalselt mõeldud lääneaafriklastele. Minu informaator on rääkinud, et seal on igal kuu 10-15 meest, kes löövad ukse lahti ja küsivad, et kus minu töö siis on. Ja siis saavad aru, et mingit tööd pole.
Kuidas nad siis edasi narkomüügi võrku satuvad?
Sinna ilmuvad inimesed, kes neid natukene haletsevad ja pakuvad kohe "abi". Annavad neile heroiini ja telefoninumbrid, ka heroiini ostjate numbrid, ja selgitavad kuidas liikuda metroos. See on üks osa meie probleemist.
Teine osa on noored afgaani poisid, kes tulevad Rootsi head elu otsima. Rootsi on üks Euroopa Liidu riike, kes on enim võtnud vastu immigrante, ja just noori vallalisi noorukeid. Paljud neist on noored afgaani poisid, paljud elanud tegelikult Iraanis, enne kui nad siia jõuavad. Üks põhjustest, miks nad tulevad just Rootsi, on minu arvates see, et seadus ütles, et kui ühele inimesele antakse elamisluba, siis ta saab kogu oma pere riiki tuua.
Perekonnad, kes neist maha jäävad, "müüvad" sisuliselt oma lapsed väljapoole, et nood kindlustaksid perele selles riigis koha. Nad loodavad, et poisid saavad püsiva elamisloa. Nüüd on aga seadust muudetud ja paljud on jäänud justkui lõksu kahe ratta vahele. Perekonnale ei anta enam elamisluba, aga pered usuvad ikka edasi ja survestavad poisse.
Kas pagulased koju ei võiks pöörduda?
Paljud nendest poistest pöörduvadki tagasi koju, sest nad saavad aru, et siin pole tulevikku. Aga paljud jäävad edasi, neil pole tööd ega haridust ja nad lihtsalt hulguvad tänavatel.
Nüüd on tekkinud järgmine probleem – afgaani poisid on kokku saanud aafriklastega ja moodustanud ühise kamba. Nad kõik on stressis ja masenduses ja neil pole midagi teha.
Afgaani poisid tulevad piirkonnast, kus suitsetatakse heroiini. See ei ole küll ka Afganistanis seaduslik, kuid ikkagi tavapärane. Tekib sulatuspott, kus kaks halba huvirühma, kaks ohvrit saavad kokku. Tegelikult oleme me seni näinud ainult väikest osa probleemist ja ma kardan, et see on lähiajal plahvatamas epideemiaks.
Miks on Rootsis võimalik nii palju eri narkootikume vabalt osta?
Probleem heroiiniga on ilmselt midagi, mis plahvatab väga ruttu Rootsis, sest hinnad on praegu väga madalad. 0,3 g heroiini maksab 10 eurot. Hinnad on väga madalad sellepärast, et turul on praegu väga palju heroiini ja Afganistanil on õnnestunud seda väga suurel hulgal toota.
2014. aastat võiks pidada rekordihoidjaks. Nad produtseerisid kaks korda rohkem heroiini, kui oli kogu nõudlus. Seega praegu on meeletu kogus heroiini lihtsalt üle, mis ootab lihtsalt turule jõudmist.
Mul on hea meel, et Rootsi uimastisõltlased pole veel avastanud Eestis levinud fetanüüli. Rootsis oli fetanüülipulbrit palju 90ndate alguses, selle tagajärjel suri palju inimesi ja sellepärast seda ka kardetakse rohkem.
Mis olukorras on üldse Stockholmi pagulaspiirkonnad politsei silme läbi?
Kõige suurem väljakutse Rootsi kogukonna jaoks on probleem immigrantidega ja nende piirkondadega, kus nad on elama asunud. Neid nimetatakse No-go aladeks. (Nulltsooniks ehk Ära-mine piirkondadeks – toim.)
Meil on tekkinud nii Stockholmis kui ka Göteborgis äärelinnad, kuhu politseinikud ei taha vabatahtlikult minna. Politsei ei oma seal mingit territooriumit ja see on väga ohtlik olukord. Selle leevendamiseks korraldatakse sinna politseireide. Aru peab saama, et need piirkonnad on täiesti metsistunud. Kui politsei saabub sinna ja mingi kaklus toimub kuskil autos, siis tavaliselt ei ole võimalik teha selgeks auto numbrit, kuna ilmselt on see auto varastatud ja tavaliselt puudub sellel numbrimärk. Lisaks sellele on need piirkonnad nagu labürindid, keegi ei tea, kuidas seal liikuda.
Lisaks sellele on väga tihti juhtunud nii, et kui politsei läheb asja uurima, siis autost väljudes korraldatakse neile rünnak. Inimesed on rõdudel ja loobivad pudeleid ja Molotovi kokteile ning suuri kive alla. See on nagu sõjatsoon. Sellele probleemile ei ole lahendust, see on lahendamatu.
Selleks, et seda kuidagi lahendama hakata, peab ühiskonda hakkama ümber õpetama ja läbi töötama asju, mida on valesti tehtud. Probleem on tegelikult selles, et inimesed ei tunne, et nad kuuluksid ühiskonda ja oleksid selle osa.
Miks immigrandid ei sulandu ühiskonda, mis neile võõras on?
Tegelikult on meil Rootsis kaks eraldi ühiskonda. Esimene ühiskond on see, kuhu kuulub valitsus ja demokraatlik mõtlemine ja käitumine. Teine ühiskond on niinimetatud klounide ühiskond, kuhu kuuluvad need äärelinnade immigrandid.
Need on inimesed, kes ei usalda ei politseid, haridust ega kogu süsteemi ja lisaks sellele ei maksa nad ka mingeid makse. Nad elavad ise nii, nagu tahavad, nad tulevad sellisest ühiskonnast ja neil ei ole mingit teadmist demokraatiast.
Väga paljud immigrandid ei saa aru, miks peaks maksma makse. Hiljaaegu viidi nende hulgas läbi uuring, mis puudutas sotsiaalseid tagatisi. Küsiti, et kui paljud üldse teavad, kust see raha tuleb, mida nad saavad. Vastus oli selline, et raha tuleb Euroopa Liidult, seega nad ei tea üldse, kuidas ühiskond töötab. Nad ei suutnud luua seost, et Rootsi inimesed teevad tööd, maksavad makse ja sellest neid toetatakse. See on umbes sama näide, et kui küsida lapselt, kust tuleb raha, vastab laps, et august seina sees.
Küsimus pole selles, et nad oleksid ebaintelligentsed, ent nende ühiskond on kardinaal-selt erinev meie omast. Ühiskond Rootsis on praegu väga polariseerunud.
Kas teised riigid on pagulastega paremini toime tulnud?
Ma arvan, et teised riigid on saanud praegu immigrantidega paremini hakkama kui Rootsi. Nad on paika pannud teatud reeglid immigrantide jaoks. Näiteks tean ma juhust, kus põgenikud tulid Soome ja peaaegu nutsid, et me ei taha siin olla, siin on väga külm ja halb toit, me tahame minna Rootsi.
Rootsis ei ole palju soojem, aga siin on sotsiaalkindlustuse süsteem see, millelt nad rohkem raha lõikavad. Väga paljud nendest inimestest, kes saabuvad, ei ole tegelikult sõjapõgenikud, vaid nad otsivad lihtsalt paremat elu.
Välja on arvutatud see vahe, et Rootsi riik kulutab ainult noortest poistest põgenikele sama hulga raha, mis läheb vaeste ülalpidamiseks. Seega räägime me väga suurtest summadest.
Miks kirjutatakse Rootsis inimestele välja n-ö surmavaid oopiumiravimeid?
Praegu on Rootsis suur probleem oopiumiga, mida kirjutatakse retseptidena välja, see sõna otseses mõttes tapab inimesi. See on tegelikult kellegi unistus kiirest lahendusest probleemile. Arvatakse, et tabletid lahendavad sõltlase probleemi, aga kõik teavad, et see ei ole tegelikult nii.
Mida tähendavad kõik need narkomaaniaga seotud probleemid tavalise Rootsi inimese jaoks?
Rootslased väldivad teatud piirkondadesse minemist, paljud minu sõbrad ei taha minna öösel näiteks Stockholmi kesklinna. Seal on väga palju vägivalda ja narkomaane.
Oluline on, et ühiskond reageeriks narkootikumide kasutamisele. See, et ainult politsei sellest räägib, ei mõju piisavalt. Palju mõjuvam on see, kui näiteks sinu jalgpallitreener või õpetaja küsib, et miks te tarvitate, te ju hävitate oma elu sellega.
Mida toob Rootsile tulevik, kuidas suudate oma heaoluühiskonda säilitada?
Rootsis öeldakse nii, et sa saad endale sellise ühiskonna, nagu sa oled ära teeninud, ja kui sa ei panusta ühiskonda, siis sa ei saa ka midagi tagasi. Sa pead panustama ja mitte alati küsima, et mida mina sellest kasu saan. Praegu mõtlevad paljud rootslased ka seda, et nad tahaksid riigist ära kolida, sest ühiskond ei ole enam turvaline.
Liberaalsus on viinud meid nii kaugele, et inimesed on unustanud põhiväärtused ja kogu asja tuuma. Sul peab olema riigis piisavalt vabadust ja demokraatiat, aga ka reguleeritust. Sa pead austama ka oma ajalugu ja traditsioone. Meil puudub juba peaaegu täielikult rahvuslik identiteet, ainukesed, kes sellele tähelepanu pööravad, on teise põlvkonna immigrandid.
Nemad ütlevad ka selgelt välja, et me ei saa tuua kõiki inimesi Rootsi elama ja toetada oma maksurahast nende elu – see laev läheb juba põhja.
--------------------------
Kuidas toimib Rootsi narkoturg?
Kui noored aafriklased müüvad heroiini, siis kokaiiniturg on enamjaolt seotud endiste Jugoslaavia riikidega ja Balkaniga.
Seda kasutavad siis enamjaolt rikkad rootslased. Heroiini peetakse kokaiiniga võrreldes ebapuhtaks narkootikumiks, kuna seal on tegemist süstalde ja muu sarnasega, aga kokaiini saab kasutada pidudel ja seda tõmmatakse nina kaudu organismi, see on väga nähtamatu. Täiesti tavaline on, et seda kasutatakse näiteks nädalavahetustel, kui ollakse koos perega või tuuakse lapsi lasteaiast ära. See on selline ööklubide ja nädalavahetuse narkootikum.
Kanepi näol on tegu rohkem Põhja-Aafrika võrgustikuga ja sellega tegelevad peamiselt inimesed, kes on pärit Marokost ja Alžeeriast. Neil on sidemed neis riikides, sest kanepikasvatus toimub peamiselt seal. Ja kanep liigub tavaliselt nii, et reisib Aafrikast Hispaaniasse, sealt Hollandisse ja siis Taani, Rootsi ja Norrasse. Ja seal ootavad siis selle kauba saabumist need Põhja-Aafrika esindajad Stockholmis, kes jagavad kanepit edasi oma võrgustikule, kes omakorda seda edasi müüvad. Muidugi ei eksisteeriks seda võrgustikku üldse, kui ei oleks neid noori Rootsi inimesi, kes soovivad kanepit suitsetada.
