Reformierakonna ja Riigikogu liige Valdo Randpere: „Ma mõtlen ise, et 84 mina lahkusin Nõukogude Liidust ja reetsin nõukogude kodumaa, n-ö okupatsioonivõimu. Ja kui ma vaatan ajalooraamatusse, mis veel juhtus 84. aastal, siis täpselt samal aastal astus Peeter Ernits NSV Liidu kommunistliku partei liikmeks.“
https://www.err.ee/884589/randpere-erni ... mparteisse
Vene autojuht Ruslan: „Meil on siin vangilaagritega juba pikk traditsioon. 70–80 aastat tagasi olid siin, 2500 kilomeetri kaugusel Moskvast, Siberi ühe suurema jõe Obi mõlemad kaldad vangilaagreid sama täis nagu tänapäeval kogu neenetsite maa ehk Jamali Neenetsi autonoomne ringkond nafta- ja gaasipuurtorne. «Vaenlane ei maga – ära lobise!» kuulutas Stalini-aegne kuulus agitatsiooniplakat.“
Labõtnangi keskuses bussipeatuses seisev keskealine mees: „Sa (Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu) kirjuta parem sellest, kuidas Stalini ajal siin rong üle jää käis. Gulagi laagrite ajal tehti üle jäätunud Obi jõe autotee kõrvale ka raudtee. Vaat siis oli alles vägev riik! Et saaks teisele poole Obi rohkem laagreid ehitada ja rohkem vange korraga üle vedada. Vedurijuht oli veel Gulagi vang. Kas sa tead seda lugu, et esimesele, kes julges [vedurijuhina] üle jää sõita, lubati vabadust. Ma ei usu, et see on legend. Vabalt võis nii olla.“
Endise Gulagi vangi ütlus: „Sa võid ju Gulagist vabaneda, aga Gulag ei vabane sinust.“
https://www.postimees.ee/6477000/venema ... laarjoonel
Eesti poliitik Kaido Kama: „Aastail 1986–1995 tehti riigimetsades lõppraiet, st lageraiet ja turberaiet, keskmiselt 5560 hektarit aastas. Ehk praegu on kaitsealustes metsades lõppraiete osakaal kogu kaitsealuse metsa pindalast veidi suurem, kui oli aastail 1986–1995 kogu riigimetsas keskmiselt. Veelgi ilmekam pilt joonistub välja siis, kui võrrelda vastavaid arvandmeid ainult nende kaitsealuste metsadega, mis pole range kaitse all ja kus majandustegevus on lubatud teatud piirangutega. Nendes metsades on praegune lõppraiete osakaal kaks korda suurem, kui oli aastail 1986–1995 kogu riigimetsas keskmiselt.“
https://meieeesti.postimees.ee/6477003/ ... iigimetsas
Venemaa ajakirjanik, muusikakriitik ja pedagoog Artemi Troitski: „Aleksei Fedortšenko («Esimesena Kuul», «Siisikesed») tegi täiesti midagi muud. Väike juudi tüdruk Anna rabeleb välja õhukese mullakihiga kaetud laibakuhja alt ja leiab peavarju kunagise koolimaja, nüüdse Saksa komandantuuri kaminas. Ukraina, 1941. Öiti asub ta tegutsema: sööb hiirelõksudest pekitükke, valmistab endale kasuka (väljas on ikkagi detsember) zooloogiaklassis leitud hunditopisest … (Venemaa) Filmis („Anna sõda“) toimuvat sõnadega kirjeldada on peaaegu võimatu: seda tuleb näha ja kuulda. Kuueaastane Marta Kozlova mängib vaimustavalt peategelast, lausumata 75 minuti vältel ühtainumastki sõna. Operaatori ja helirežissööri töö on olnud suurepärane. Toimuva maksimaalne õudus on edasi antud maksimaalse ilu ja elegantse tagasihoidlikkusega. Anna määrib mürgiga kokku viimase tüki suhkrut, mis tal õnnestus hankida pärast komandantuuris peetud jõuluõhtut, ja heidab selle aknasse, et mürgitada lambakoer, kes valvab öiti hoonet ega lase tal vabadusse pääseda. Ning näeb siis, et valvekoeri on ümberringi õige palju … See on kahtlemata üks selle aasta paremaid Venemaa filme. Ma loodan, et seda näidatakse Anne Franki muuseumis ja kõigis holokausti mälestuskohtades. Ma ei seadnud Sergi Loznõtsja uut (Ukraina ja Hollandi) dokumentaalfilmi („Protsess“) esikohale mitte teose kunstiliste väärtuste pärast – lõppeks ei ole Ukraina meistrilt siin filmis ühtegi kaadrit, vaid ainult lõpus üks tiiter. Kõik muu võtsid üles juba Nõukogude operaatorid 1930. aasta novembris-detsembris Moskva Ametiühingute Majas. Seal peeti kuulus Tööstuspartei näidisprotsess. Prokurör Krõlenko süüdistas kohtualuseid nõukogudevastases vandenõus, kahjurluses ja sobingus valgekaartlastega, kohtunik Võšinski esitas mõnitavaid küsimusi. Kümmekond kohtualust – veel «vanasse» intelligentsi kuuluvad hallipäised professorid, insenerid ja konstruktorid – tunnistasid kõik üles, kahetsesid, andsid üksteise vastu tunnistusi, manasid oma elu maapõhja ja anusid armu. Kõik oli ääretult veenev, saal oli rahvast pungil täis nagu parteikongressil, kõik õiglaselt nördinud. Kusjuures – inimesed, kes NSV Liidu ajalugu ei tunne, saavad sellest teada alles lõputiitrite ajal – kogu protsess oli absoluutselt täielikult kokku klopsitud ja võltsitud Stalini käsul. Polnud üldse mitte mingisugust vandenõu, polnud mingit Tööstusparteid … See film on üks vapustavamaid ja paika naelutavamaid näiteid sellest, kui võimsad ja sügavad on kõige selle juured, mida me näeme Putini Venemaal. Vankumatu vundament, suurepärane õpetus: vale, vale, vale ja veel kord vale. Sealjuures meisterlikult valmistatud, maitsev ja köitev. «Imekaunil tulevasel Venemaal» tuleb seda kohustuslikus korras koolides ja ülikoolides näidata. Vastumürgina.“
https://kultuur.postimees.ee/6477421/id ... mustad-ood
