Olukord näeb hetkel välja selline, et me õpetame välja kolme brigaadi jagu mehi sellal, kui meil on varustust ühele ja teise jagu juurde soetame. Normaalne varutuse hankimise tempo oleks ligikaudu võrdne meeste reservi tootmise omaga. Kui meil on hetkel reservi toodetud 5 pataljoni jagu suurtükiväelasi ja relvi vaid kolmele, siis kolme pataljoni jagu mehi juurde koolitada ajal, kui relvi ostetakse lisaks vaid ühele, tundub miskitpidi raiskamisena.
Rahvas siinpool ekraani karjub "õige, õige!!!".
Need peaks olema tasakaalus, aga ei ole. Taolist "poolbrigaadi" pole mõtet toota, tuleb ajusi liigutada.
Lihtsalt vihje: soomlased, kui neil polnud pappi valmiduse/soomusbrigaadideks, koolitasid kõvasti sisse.
Ka meil käisid õpetust jagamas ja 90ndatel õpetati ka meil, vähemalt 2 kompaniid aastas.
Afganistanis ja Iraagis on elu näidanud, et suurriigi vastu ka tõhus võitlusviis, maailma võimsaim sõjajõud tõmbab juba teisest sõjast uttu, võitu saavutamatata....
Lõhkeaine kilohind on üsna mõõdukas ja midagi õhku lasta oskab sellega igaüks peale mõningast väljaõpet.
nemad on ka territoriaalüksused (225 tuhat meest - reservteenistus kestab 50nda eluaastani reakoosseisul) relvastada suutnud
Sellega ongi suutnud, et on surunud alla oma suure ego ja leppinud "vanakraamiga". See ego on meil suureks probleemiks.
Soome territoriaalüksused olid kuni Saksamaalt suurte DDR relvanooside tulekuni relvastatud Talvesõja aegsete Mossini vintidega.
Needsamad, mida malevate relvaruumides võib veel näha. Mis teha, elu on selline, kui Armanit rahakott ei kanna, tuleb auklike pükstega käia.
Ilmselt oleksksi sõja korral sõdinud ilmasõja aegsete relvadega (kuniks vastaselt paremad võtavad).
Vahest oleks ka see meile lahenduseks, kuniks Euroopa rikaste hulka jõuame.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.