Ajaloolane Urmas Salo: „Oma rolli Nõukogude Venemaa sõjalistes plaanides mängisid eesti punaväeosad, Nõukogude Venemaal formeeritud väeosad, kus teenisid enamuses või märgatavas osas eestlased, kes olid Saksa okupatsiooni eest või varem asunud Venemaale. Nemad pidid kindlustama kohalike elanike toetuse ja teatud legitiimsuse Punaarmee sissetungile. Need väeosad olid paremini motiveeritud ja tundsid ka kohalikku maastikku ja olusid. Kõrvuti punaväe sissetungiga püüdsid eesti enamlased õhutada tagalas ka mässe Eesti Ajutise Valitsuse vastu ja takistada kaitsejõudude organiseerimist. Eesti enamlaste eesmärk oli oma võimu kehtestamine töörahva võimu sildi all ja selleks püüti õhutada klassisõda. Eesti punaväeosadega pidi ühinema töörahvas ning eesti punaväge ja töörahvast pidi aitama omakorda Nõukogude Vene Punaarmee, keda ka korduvalt appi paluti. Nõukogude ajal räägiti klassisõja asemel kodusõjast. Enne rünnakut Narva saadetud avalikus kirjas nimetati eesti punaväelasi Eestisse tagasipöörduvateks emigrantideks, töölisteks ja talupoegadeks. On huvitav, et ka vene valgete Põhjakorpuses, hiljem Loodearmees leidus Eesti linnanimedega polke, nt 1. Tallinna koond-kütipolk, hiljem ka Kolõvani ja Narva polk. Punased eesti kütipolgud olid moodustatud esialgu vabatahtlikult, sügisest ka mobiliseerituna Punaarmeesse astunud Eestist evakueerunud töölistest ja maatöörahvast, punakaartlastest. Kindlasti rääkisid eestlased omavahel eesti keeles ja ka tunnimehed võisid rääkida eesti keeles. Nii sattusid eksituse tõttu ka mitmed Eesti rahvaväe sõjaväelased punaste kätte vangi. Viljandi kütipolgu nimekirjades olid algul peaaegu kõik eestlased. Tallinna kütipolgus võis olla ka Eestis elanud ja töötanud venelasi ja seal oli ka soomlasi. Polkude juhtivkoosseisus olid valdavalt eestlased, Tallinna kütipolgu komandöriks kurikuulus Leonhard Ritt, Viljandi polgul Eduard Teiter, hiljem Karl Kanger. Tartu kütipolk oli rahvuslikult koosseisult internatsionaalne väeosa. Polgu mõnes allüksuses teenisid põhiliselt venelased. Nõukogude Venemaalt tulnud kütipolkudes polnud enam algajad punakaartlased, nagu olid 1918. aasta algul Eestist lahkudes. Nende seas oli palju Vene kodusõjas karastunud võitlejaid, kes omandanud lahingukogemused ja kodusõjale omase taktika. Nad olid harjunud ka omavahel koostööd tegema. Oli ka neid kelle käed olid määritud mässuliste talupoegade ja tööliste, aga ka sõjavangide hukkamisega. Mõnedest meestest olid saanud veendunud enamlased, kes tegutsesid klassivõitluse põhimõtete järgi ja kelle jaoks oli kodanlaste, vaimulike, valgekaartlaste, kontrevolutsionääride, kulakute hukkamine loomulik tegevus. Kuid loomulikult oli palju neid kes tahtsid tagasi Eestisse ja kes lootsid et sõda lõpeb peagi. Vene polkudes esines sageli distsipliinirikkumisi, korduvalt jätsid väeosad lahingukäsud täitmata ja lahkusid rindelt. Eesti polkudes seda algul polnud. 1919. a algul saabus Eesti vägedele veidi täiendust ja oluline oli soome vabatahtlike saabumine Tallinna, mis tugevdas Eesti sõjaväe moraali. Murdelahingutes 3.-5. jaanuaril murti punaväe lahingujõud eelkõige rinde keskosas tänu soomusrongidele ja koos survega merelt, meredessantidega sunniti punavägi taanduma. 7. jaanuaril algas punaväe pidev taandumine, Eesti vägede toetuseks saabusid rindele soome vabatahtlikud. Punaväe rindele appi paisatud vene väeosad pikalt vastu panna ei suutnud, nende lahinguvõime oli nõrk. Ehkki Rakvere eest Eesti soomusrongid edasi ei pääsenud jätkus Eesti vägede kiire edasitung ning 12. jaanuariks vabanes Rakvere. Seega jõudsid Eesti väed Tallinna alt Narva kaks korda kiiremini kui punavägi suutis liikuda detsembris. Eesti punaväeosade lahinguvõime oli oluliselt langenud ja nad kartsid tiibadelt ümberhaaramist. Vene punaväeosad kaotasid lahinguvõime täielikult, üks polk andis Vaivara juures alla ja teised põgenesid võitluseta. Samas ei suutnud Eesti väed eesti punaväeosi Jõhvi või Vaivara all ümber piirata ehkki võimalusi selleks oli. Tallinnas jäi ära tööliste ülestõus, meeleavaldus suruti 17. detsembril kaitseliitlaste poolt maha. Punastel ebaõnnestus ka Eesti sõjalaeva hõivamine. Maksid kätte ka Töörahva Kommuuni vale majandus- ja agraarpoliitika ning kasvav punane terror. Üheks veaks lugesid punategelased hiljem ka seda, et enamlased ning nende toetajad jätsid Eesti mobilisatsiooni väljakuulutamisel Põhja-Eestis rahvaväkke astumata. Seega ei saanud enamlased tagalas enda kätte relvi ja polnud võimalust korraldada mässu nagu Tartus. Eesti punavägi kandis suuri kaotusi juba esimestes lahingutes Narva pärast. 22. novembril langes kokku 77 punaväelast või madrust ja nende seas oli ka 3 Viljandi kütipolgu punakütti. Suurim kaotus tabas Viljandi kütipolku 28. novembril kui polgu lahingüksus ründas Narvat seljatagant üle Joala välja. Sakslaste ja neile appi tulnud eestlaste hävitavas tules langes või tapeti haavatuna pärast lahingut 93 punaväelast, üks suri pärast evakueerimist haavadesse. Haavatuid evakueeriti 30, nende hulgas oli polgukomandör E. Teiter. Langenute seas oli ka suurte kaotuste peasüüdlane, Eesti punase kütiväe nõukogu esimees Jaan Sihver, kelle pealekäimisel liikus polk Narva üle Joala välja, aga mitte Kulgu kaudu, nagu tahtsid komandörid. Lisades 46. ja 47. kütipolgu 24.-25. novembril tapetud mässajad, u 200-300 meest, võis Narva hõivamine punaväele maksma minna kuni 500 punaväelase elu. Neist u 100 olid eestlased. Teel Tallinna 29. novembrist kuni 30. detsembrini kaotasid Tallinna, Tartu ja Viljandi kütipolk rindel 28 meest langenute ja 111 haavatutena. Meredessantsalgas ja 46. kütipolgus kokku oli langenuid 23 ja haavatuid 102. Suuri kaotusi kandsid punaväeosad jaanuaris Tallinna ees raudtee suunal, palju langes vene punaväelasi vangi Tapal ja mujalgi. Narva juures olid jälle kõige suuremad kaotused Viljandi kütipolgul, mis püüdis Laagna mõisa all soomlasi ja eestlasi tagasi lüüa, u 20-25 meest. Selle polgu Narvas seisnud neli roodu ja sidekomando kaotasid aga taandumisel 174 meest teadmata kadunutena või omavoliliselt lahkununa. Punaväe 6. kütidiviisi kogukaotused Viru rindel Narva hõivamisest kuni Narva kaotamiseni 18. jaanuaril olid kuni 400 langenut ja 1300 haavatut, komandörkoosseisust langes 35 ja haavatuid oli 50. Pärast Narva kaotamist hakati süüdlasi otsima, pandi tööle eriline uurimiskomisjon ja osa vene kütipolkude juhtivkoosseisust ja sõduritest hukati Revolutsioonilise Sõjatribunali otsusel.“
https://arvamus.postimees.ee/6482710/aj ... sperioodil
Tartu ettevõtja Neinar Seli: „Minu esimene oma raadio oli Selga, mis seal ripub. Korjasime Emajõe Suursoost jõhvikaid, sellega teenisin 35 rubla. Selga maksis 34 rubla pluss Krona patarei 48 kopikat, aga VEFi (Riikliku Elektrotehnika Vabriku) jaoks raha ei saanud kokku, VEF oli juba sihuke uhkem asi. Sama toa teises seinas seisab trobikond võrre ja mootorrattaid. Silma jäävad kaks sinikollast miilitsatsiklit, mille kõrval seisavad miilitsavormis mannekeenid. Kaks neist on pagunite järgi otsustades kapteni auastmes, ja sugugi mitte juhuslikult. Ma olin Tartu levimuusikapäevade orgkomitees kümme aastat turvaülem. Ükskord sai tehtud pilt, kus ma olin sõbra, miilitsakapteni vormis. Muidugi, särk on seal pildil vale ja lips on vale, kui keegi täpsemalt vaataks. Panin selle pildi orgkomitee kaelakaardile ja sealt jäigi külge, et Seli on miilitsakapten. Jumal hoidku, ma olen ainult ühes kohas töötanud, seitseteist aastat olin ülikoolis õppejõud, vaadake tööraamatusse! Aga see üks miilitsavormis pilt kaelakaardil, see mõjus kõvasti. Isegi riigisaladuse loa pikendamisel küsiti mult, et „te vist ikkagi olite miilitsas?“.
Ühes sopis täidavad riiuleid veinipudelid. Täiesti originaalsed, originaalsisuga, nõukaajast pärit.
Seli: „Junost – see on defka. Meie buss on Venemaal välja antud Junosti raamatus ka olemas. Neid tehti üldse kakskümmend ja see meie oma on üheksateistkümnes. 1967. aasta oma, automaatkastiga. See on üks rariteete, neid pidi üldse viis tükki järel olema. Mehed tulid Moskvast siia, jube spetsialistid olid. Üks neist tõstis kapoti üles, vaatas siit-sealt, ütles: „Eto devjatnadtsatõi u nas!“ Tegid pilti, nende tehtud pildid ongi selles raamatus koos kõigi andmetega. See buss oli Nõukogude saatkonnas olnud ja tuli Soome kaudu tagasi – too mees teadis peast kõike seda ajalugu! Perfokaardil on olemas: väljastatud laost, viidud Soome. Soomes ehitati sinna uus sisu, nüüd on seal lennukiistmed. Sellega ma isegi ühes saates sõitsin. Tal käib katus ka lahti, saad ülevalt paraadi ajal lehvitada kõigile. Neid olevat 1960. aastatel ka Eestis katsetatud, siis nad sõitsid Tallinna ja Tartu vahet marsruuttaksona. „Kaukaasia vangi“ filmis oli Junost kasutusel, ma olen näinud pilte ka kiirabiautost, aga kõik on ikka üksikeksemplarid. Endine Venemaa energeetikaminister tegi Moskvas tehasehoonetesse samamoodi oma näitust ja muidugi oli tal Junostit ka vaja! Helistab siis mulle see mees, kes siingi kohal käis: ma tulen Tartusse, kas sa ikka müüd? Mina ütlesin, et „Ne prodaju! Skazal, ne prodaju!" Aga mees tuli ikka kohale, deklareeris Moskvast välja 220 000 dollarit, lendas Helsingi kaudu Tartusse. Saime Dorpati hotellis kokku, mees paneb seal all fuajees rahapakid lauale: „Nu, prodajoš?“ Ma ütlen, et „Govorju, ne prodaju, vsjo!“. Aga siis ma näitasin talle oma ZiS 105 ja küsisin, et palju ta selle eest maksaks. Ta vaatas sinna-tänna ja ütles, et muidu võiks olla 650 000, aga polster on vähe viltu ja selle polstri pärast maksaks 550 000. Ma küsisin, et kuidas see hinnavahe niisugune saab olla: üks on 220, teine 550, aga teist on ometi rohkem tehtud? Siis ta rääkis ennast sisse. „Ma ei või tagasi minna. No kuidas ma tagasi lähen? Kuidas pole nüüd võimalik eestlaselt Junostit kätte saada?“ „Kuidas? Ma ju ütlesin sulle enne, et ma ei müü, aga sa tulid ikka ostma!“ Mees oli nii löödud. Aga Junost ongi meil siin vast see asi, mida rahvale näidata – vaat sellepärast me läheme Tartusse, et seal on selline auto! Kuna ma olen isegi sellega eputada saanud, on see on minu jaoks ka vast siit kõige hinnalisem, kõige rariteetsem.“
Junosti juures köidab tähelepanu veel üks pisiasi – registrimärk 007 LKA. Ja selle kõrval seisab Eesti NSV Ministrite Nõukogu kunagise esimehe Valter Klausoni Tšaika numbriga 007 FJB.
Seli: „Vanasti oli lihtne võtta numbrit seeriaga näiteks LKA – Luure Keskagentuur – või FJB – Föderaalne Juurdlusbüroo. Vanasti oli lihtne võtta numbrit seeriaga näiteks LKA – Luure Keskagentuur – või FJB – Föderaalne Juurdlusbüroo. Ja vaata, O-tähega olid vist need joodikunumbrid nõukaajal. Jäid vahele, võeti tavaline number autolt ära, anti see asemele, siis oli kõigile näha, et roolijoodik. Nõukaajal aitasin autoregistri juures laupäeviti ülevaatusi teha ja asju ajada, siis sain seal ise ka numbreid sorteerida. Mul oli ülikooli spordiklubis eriotstarbeline Žiguli, sporditeenistuse oma, aga selle numbrit vist ei ole siin... Igatahes jalgratturite jaoks oli vaja sellele vilkurid peale panna. No ja siis tekkis jälle see miilitsakapteni teema – niikuinii ta ikka on! Tegelikult ei olnud mingit seost, aga ma ei põe seda üldse! Sellel sporditeenistuse Žigulil oli number 30 00 EAC ja mul oma autol A 40 00 EA. Kui ikka Leningradi sõitsid, siis kahe nulliga autosid peeti harva kinni ja kolme nulliga ei julgenud keegi puutuda. Numbri mõju Venemaal oli eriline. Kui kaugemalt vaadata, siis kõik ütlevad, et see on Žiguli, tegelikult ei ole – on Fiat 124. See käis sügisel Tartu Motoshow’l Itaalia näitusel, seal veel öeldi, et miks sa selle Lada siia tõid. No ei ole Lada! Peale märgi on siin stanged teistsugused, ukselingid, peegel teise koha peal... Auto ise on 1968. aastast, kui kapoti alla vaatad, on mootor ka täiesti teistsugune. Aga näed, see Niva on lausa aastast 1981, läheb musta numbri alla nagu kõpsti. 35 aastat peab vana olema. Või see roheline 2103 – kui palju see on sõitnud? 40 000 umbes. Aasta 1977, 40 000 kilomeetrit. Selliseid nii-öelda voblasid liigub ikka veel. Mul üks töökaaslane kah rääkis, et vanaonu palus edasi öelda, et tal on Volga juppe terve pööning täis. Tuleb vaatama minna, aeg leida. Lähed Tšaikaga... Käisin hiljuti pulmas, ja enam käima ei lähe. Nad panid autole oma kaunistusi peale, ma panin mootori seisma, tõmbas toorest täis ja täitsa lõpp! Vaata, kurat, et ei jõua regamisele!“
30 aastat tagasi algas ja lõppes paljude Eesti NSV elanike tööpäev just LAZ 695 ebamugavatel istmetel loksudes.
Seli: „Isa ostis miilitsast oksjonitelt äravõetud võrre, meil oli vanema vennaga kahepeale kokku kuus võrri, kummalgi kolm: üks oli linnasõiduks, üks oli krossisõiduks. Nii see hakkas poisikesena peale. Keskkoolis saime juba juhiload kätte, A-, B- ja C-kategooria. Ülikooli spordiklubis oli meil RAF-mikrobuss ja ülikooli korvpallinaiskonnale ostsime Moskva kaudu PAZ-bussi – siis oli mul bussijuhi kategooriat vaja. Tegingi bussijuhi loa endale, järelkäru oma ka. Eelmisel aastal selgus, et kui tahad bussi juhtida, peab olema kutsetunnistus, muidu ei tohi naistki peale võtta. Tuli veel kaks nädalat kursustel käia, et saada naist peale võtta, rääkimata töökaaslastest. Ma küll ei taha kutselisena teenida, aga selline on kord. Millalgi 1990. aastate algul mõtlesin, et kõik need Vene autod hakkavad muutuma rariteetideks ja ma jätan enda omad alles. Mul on endal kõik Vene autod läbi peetud, ema nimele ma neid ostsin, kui veel aspirant olin. Kasvatasime roose ja tulpe. Õpetaja palk oli ju siis 125 rubla, vanemõpetajal oli 140 rubla. Kui ülikooli juures aspirandina lõpetasin, sain õpetaja palka, 125 rublast tuli 106 rubla ja 5 kopikat kätte. Alati naersin selle peale: viin maksis siis 5.30, palga eest saab kasti viina ja ühe viiekopikase saia! Pärast, kui olin spordifüsioloogia kateedris statsionaarne aspirant, sain 100 rubla puhtalt kätte. Aga ma tegin õppejõu tööd juurde, et kõrgkooli pedagoogiline staaž ei katkeks. Ootasin kogu aeg, et ehk saan ülikoolist autoostuloa, oma autod ostsingi kõik ema nimele, et mul endal ei oleks. Poissmehena pidasin autot, ühest küljest oli ta selline tarbeese, aga teiselt poolt ikka natuke eputamise asi ka.“
Nõukaajal polnud auto ostmine nii lihtne. Praegu tundub veider, ja see süsteem oligi veider, aga pruugitud autod maksid rohkem kui uued. Lihtsal põhjusel, et uusi vabalt osta ei saanud. Ja pruugitud auto ostmisega kaasnesid ikka igasugused seiklused.
Seli: „Oma null-kaheksat käisin veel Moskvast ostmas, jälle omaette stoori. Läksime Jugo-Zapadnõi autoturule koos vana kettaheitja Sulev Suurega. Jube külm, talv, veebruarikuu, vaatame – šašlõkki müüakse. Võtame šašlõki, sööme ära, läheme papptaldrikut ära viskama putka taha, vaatame – šašlõkki tehti, kurat, kivisöe peal! Kantserogeene täis! Mul oli kotis pudel viina, jõime kahe peale viina ära, et see sodi välja uhtuda ja et soojem ka hakkaks. Aga siis tuli auto ja me mõlemad olime jokkis. Üks näitleja müüs seda, pool aastat vana 08. Ostsin auto ära, sellesama jokkis peaga – no eks ta oli natuke lahtunud ka – läksime registrisse. Ühtegi kaarti ei olnud, sõitsime seal ühe ringi pealt teise peale, mind peeti kinni, aga õnneks lõhnadest aru midagi ei saadud. Küsiti lihtsalt „kuda tõ jedeš?“. Üks punane Sapakas seisab meil Dorpati fuajees ja inimesed küsivad kogu aeg, et mis see on. Soome grupid on hästi huvitatud.“
https://ekspress.delfi.ee/erid/neinar-s ... d=84028904
