www.militaar.net

Ühendasin "Et juttu jätkuks" viimaselt 10 leheküljelt 18 (!) teemat ja panin kleepsu. Välja jätsin igasugu kurtmised selle üle, kuidas pärast ajateenistust põlved läbi on ja üldise arutelu, et miks meile ajateenistus.

Kui keegi viitsib, siis jätkaku 11. leheküljelt

Mida arvate, kas ajateenistuses saab ilusti hakkama, kui R-tähte öeldakse teistmoodi kui tavalised inimesed? Mu tüdruksõber tahab minna ajateenistusse aga ta kardab R-tähe pärast, sest seal on need pöördumised koguaeg vms. Ja mis üldse soovitaksite tüdrukule, kes soovib ajateenistusse minna? Kuidas valmistuda, millele kõige rohkem peaks tähelepanu pöörama?

salajanek kirjutas:/ .. / Ja mis üldse soovitaksite tüdrukule, kes soovib ajateenistusse minna? Kuidas valmistuda, millele kõige rohkem peaks tähelepanu pöörama?

Soovitan minna. Lisalugemist (sh kuidas valmistuda ajateenistuseks):
http://www.mil.ee/et/ajateenistus/naised-ajateenistuses
https://www.kra.ee/ajateenistus/ajateen ... teenistus/

Kui on täiendavaid küsimusi, ka mitteasjalikke - küsi aga.

Kaks küsimust:

1. Lähen juulis teenima Luurekeskusesse aega, kuid ajateenistuse kohta poel mitte mingit infot leidnud, keegi oskab natukenegi valgust anda, kus kohas ajateenistus toimub (paldiski?) ning milles seal võimalik spetsialiseeruda?
2. Kuidas olud vasakukäelistel on? GALIL-i vist vasaku käelisel keeruline lasta, sest kas hülsid näkku ei lenda, nagu kui vasakukäeline AKM-i kasutaks.

1. küsimusele siit foorumist vastust ei saa.

2. küsimuse arutelu tehtud omaette teemaks: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 41&t=39675

Luurepataljoni aega teenima asuvad kodanikud võiks küsida infot otse väeosalt. Luurekeskuse kohta siit infot ei saa ja ei hakkagi ka saama.

Ma ei oska enam mujale pöörduda kui ainult siia ja mure on tõsine.

Nimelt on mulle diagnoositud lampjalgsus 147° mõlemal jalal, siiani olen olnud siin täiskoormusel, viimased 1,5nädalat olen olnud füüsiliselt vabastatud aga olin ikka sunnitud kõike kaasa tegema, nüüdseks on jalad nii pekkis, et valuvaigistitega saan longates kõndida. Homme lähen uuesti arsti juurde, et pikendada, kuna olukord on sunniviisiliselt nii pekki keeratud.

Leidsin sellist informatsiooni internetist ja tahan uurida, kas mind on millestki teavitamata jäetud ja kas saan miskit ajama hakata sellise informatsiooniga. Või on info vana ja peangi käima arstide vahet ja füüsilist vabastust taotlema, millest nii kui nii tolku pole, kuna kedagi ei huvita see ja teedki kõike kaasa, niiet valusid ei saa katkiste ja veriseks höörutud villidega võrrelda, valud löövad jalgadest kuni lõpuks seljani välja, niiet tekivad hingamis raskused.

Lampjalgsuse II aste 141°–155°. Jalg on lühem 2–5 cm, kerge funktsioonihäirega ------- Tegevteenistuseks kõlblik piirangutega (https://www.riigiteataja.ee/akt/960023)

Oluline tervisehäire. Lampjalgsuse II aste ilma artroosi nähtudeta ---- B-ASTE (kõlblik tagalateenistuseks)
Kaitseväekohustuslasel on püsiv tervisekahjustus ­ krooniline haigus, haiguse või trauma jääknähud, mis oluliselt vähendavad tema töövõimet. Haigus ägeneb kuni kolm korda aastas. Nendel isikutel on teenistuskohustuste täitmine raskendatud. Need kaitseväekohustuslased on eeldatavalt kõlblikud teenima kaitseväelisel erialal väiksema füüsilise ja vaimse koormusega. (https://www.riigiteataja.ee/akt/74839)

Mul oli juba tsiviilis jalgadega suured mured ning häiris ja piiras teatud tegevusi. Nüüdseks on asi jõudnud nii kaugele, et füüsilise vabastusega pean kõike kaasa tegema, ise valudes, mida on raske kirjeldada ja mõtteis ainult see, kas võtta tääk välja või ei. Või anda see igaksjuhuks enda käest ära.

Praegusel hetkel ootan psühholoogi vastust, et saada aeg tema juurde, kuna vajan nüüdseks kiiremas korras temaga suhtlemist.

Ootan mõistliku suhtumist,
21 aastane noormees

Kus väeosas teenid?

Raske uskuda ,et tänapäeval keegi julgeb terviserikkega (tõestatud seda enam) ajateenijat tagant sundida,vabandan aga viimastel aastatel olen kogenud pigem ikka vastupidist.Kui juba paber näpus siis ülem hoiab parem "eemale". Lappi pannakse vahel lükkama ja muid admin toiminguid ikka sest keegi peab seda tegema ja kuidagi peab vabastatud inimese päeva sisustama kui ta õppustel ei käi.

Paberid jäid muidugi minust KRA kätte ja tänu vabastusele ei pidanud 15km rännakut tegema ja 8km jooksu aga muidu metsalaagrites olen pidanud kõike kaasa tegema, järgmine nädal uuesti metsalaager ja kui ma sinna lähen, siis raudselt pean ka kõike lahingvarustuses kaasa tegema. Seekord mingi lahingpaarilise teema, sain aru, et jooksmist ja kargamist saab palju olema. Rühmavanemale (veeblile) olen teatanud, et mul on selline asi aga paistab, et teda see ei huvitanud.

Laagrist pidid kõik tagasi rändama(lahingvarustuses), vahet polnud, kellel miski vigastus oli. See oli veebli käsk.

Ja kui see füüsilise vabastuse teema hakkab linnalubasid mõjutama, siis pole midagi teha, järelikult istun kasarmus aga vabatahtikult ennast lõhkuma ka ei hakka, sest niigi lähen selle lampjalgsusega hauda, seda ei saa ravida ja võib ainult hullemaks minna. Ja mida rohkem füüsilist ma teen, seda hullemaks see läheb.

Hetkel asun Paldiskis Kalevi jalaväepataljonis, SBK on käsil.

Ja ma ei tea kas mind lastakse arsti juurde

Et siis elu on nii hulluks läinud,et pärast kuuajalist teenistust on sul lisaks lampjalgadele vaja ka psühhiaatrilist abi? Arsti juurde ei lasta,kõike sunnitakse kaasa tegema,kõlab kahtlaselt. Teenin ka ise Paldiskis ja see mida tean seni ,näitab otse vastupidist.Tekstist tuleb välja,et oled hospidalis istunud uksetaga küll,seal on kahe härrasmehe pildid koos telefoninumbritega.Kui sa väidad,et sinu õigusi rikutakse nii räigelt ja asi on nii hulluks läinud,et kaalud lausa "täägirünnakut" siis helista parem neile kui omad ülemad ei aita.Aga arvesta,et siis tuleb oma sõnade taga seista.

Tääki jutt oli pigem endale suunatud. Paistab, et saan täna arsti juurde, lähen alles teistkorda arsti juurde. Esimesed 3 nädalat proovisin vastu pidada nii kaua kui oli võimalik. Peale seda pidin arsti poole pöörduma. Sain füüsilise vabastuse, oli metsa minek, pidin metsas kõike kaasa tegema (täis koormusega va 15km rännak). Tänu sellele ei saa nüüd korralikult kõndida, seista jne. Sellepärast lähengi uuesti arsti juurde, kuna olukord iga päevaga halvenenud. Hetke pole ka rivis kaasa liikunud, kuna longates ei saa taktsammu hoida. Kaasa ei pidanud ka tegema 10km jooksu mis oli kohe peale metsa laagrit. Ülejäänud asjad olen pidanud kaasa tegema. Ehk on teil nüüd täpsem pilt ees. On asju mida pole pidanud kaasa tegema aga neid asju on üli vähe. Ja ka lihtsamad rännakud mõjuvad minu jaoks rängalt.

Vaatan mis arstid mulle räägivad ja kas seekord on füüsilisest vabastusest kasu ka. Kui samas tempos pean kaasa tegema siis varsti olen voodi režiimis.

Mõneti kõlab see AK pläkina, mõneti viimase hetkeni ootamise tagajärjena.

Veeblitest tuleb selles mõttes aru saada - kui AK on võitleja kõlblikuks tunnistanud, siis sellest ka lähtutakse. Nad lihtsalt kuulevad liiga palju värvikaid jutte, et kõiki heldelt uskuda. Jalahädad on selles mõttes rasked, et on nii kõige tavalisemad viilimisallikad ("Härra sjeersant, mjai saa. Mul on jalg/põlv/kand.") kui ka vatti saavad liikmed, mille esimese valu peale noorvõitlejad kohe ära ehmatavad ja üle reageerivad. Küll aga kuulavad nad arste ja nende kirjutusi. Kui õigesti mäletan, siis oli meil Paldiskis võitlejaid, kes saadeti vajadusel Tallinnasse uuringutele või midagi sellist. Seega, hätta sind ei jäeta nii või naa.