Henn kirjutas:Kui algasid baaside dislokatsiooniläbirääkimised (02.10.39) esitasid venelased oluliselt suuremaid nõudmisi kui varem. Sõlmitud lepinguga sai Venemaa õiguse baasidele ja lennuväljadele Eesti saartel, Saaremaal ja Hiiumaal ning sõjalaevastikubaasi Paldiskis. Nüüd nõudis Vene sõjaväedelegatsioon baase üle terve Eesti – Valka, Paidesse ja Türile, lennuvälju Virtsu ja Paldiskisse ja laevastikubaasi Rohukülla, Haapsalu lähedale jne.
Äkki saaks täpsustada mis kohad selle jne. all veel mõeldud on? (Ma võin ju omada äkki valeinformatsiooni... mida minusugune tobu asjast ikka nii väga teab
)
Sest mina olen selle kohta leidnud järgmised andmed:
Direktiiviga nr. 071 määrasid NSV Liidu kaitserahvakomissar K. Vorošilov ja Punaarmee Kindralstaabi ülem 1. järgu armeekomandör B. Šapošnikov kindlaks komisjoni ülesanded. Need olid: koos Eesti Vabariigi valitsuse esindajatega määrata kindlaks paiknemispunktid ja arutada küsimusi, mis on seotud Punaarmee väeosade paigutamisega Eesti territooriumile ligikaudu järgnevates piirkondades:
a) laskurväed – laskurkorpuse juhtkond, laskurdiviisi juhtkond, üks laskurpolk, haubitsapolk, tankipataljon ja diviisi eriväeosad Paldiski – Tallinna piirkonnas; üks laskurpolk koos diviisi suurtükiväepolgu ühe suurtükiväedivisjoniga Saaremaal ja Hiiumaal, kusjuures Hiiumaale jääb üks laskurpataljon; üks laskurpolk ja üks ilma ühe divisjonita suurtükiväepolk Haapsalu – Tallinna piirkonnas;
b) ratsavägi – üksik ratsaväebrigaad, mille koosseisus on kaks ratsaväepolku, tankipolk, suurtükidivisjon Viljandi ja Valga piirkonnas;
c) motomehhaniseeritud väed – tankibrigaad, koosseisus neli tankipataljoni ja laskur-kuulipildujapataljon Türi piirkonnas ja sellest punktist loode suunas;
d) lennuvägi – üks hävitajate polk Saaremaal ja Hiiumaal, üks hävitajate polk Viljandi ja Valga piirkonnas, üks polk keskmisi pommitajaid Haapsalu ja Pärnu piirkonnas, üks polk keskmisi pommitajaid Paide piirkonnas.
Laidoner kiitis takka, et sõjaliselt on need nõudmised õigustatud, kuid paktis on baaside asukohad juba siiski ära määratud
.
Allikas, kus see kirjas on? Tahaks ka seda näha.
07. oktoobril nõustus Laidoner aga kõigile üllatuseks lepinguväliste suuremate nõudmistega ja ütles: ”Teatage Moskvas, et kõikides küsimustes on juba kokkulepe saavutatud”.
Kust kohast see väide on võetud?
Ööl vastu 7. oktoobrit kell 24.00 nõudis NSV Liidu delegatsiooni esimees K. Meretskov kohest kokkusaamist kindral Laidoneriga, kes sellega ka nõustus. Eesti Sõjavägede ülemjuhataja korraldusel viibisid sellel kohtumisel ka kolonel Maasing ja kolonel Saarsen. 2. järgu armeekomandör Meretskov saabus kohale koos teda saatnud diviisikomissar Vašugin’iga. Nõukogude delegatsiooni juht edastas kindral Laidonerile teate selle kohta, et ta oli ühenduses NSV Liidu kaitserahvakomissariga ning viimane ei ole rahul läbirääkimiste venimisega ja nõuab tehnilise kokkuleppe kohest allakirjutamist. Meretskov edastas ka Vorošilovi sellise kiirustamise põhjuse: Olukord Euroopas on tõsine ja NSV Liit ei või lubada sellistes tingimustes Eesti komisjoni poolset nn. tähenärimist. Lisaks leidis Nõukogude pool, et mõned Eesti delegatsiooni liikmed on väga järeleandmatud. Nimeliselt toodi siin välja kolonel Maasing. Oma teate lõpuks andis Meretskov mõista, et nende delegatsiooni kannatus võib katkeda ning NSV Liit võib oma huvide kaitseks sel juhul teised abinõud tarvitusele võtta. Samuti soovis Meretskov, et Laidoner mõjutaks Eesti komisjoni muutuma nende suhtes sõbralikumaks ja veenaks neid kokkulepet paari päeva jooksul sõlmima. Tema öine visiit Eesti Sõjavägede ülemjuhatajale olla aga tingitud sellest, et tema kui Nõukogude delegatsiooni juht pidi sõitma Moskvasse aru andma lepingu allakirjutamise venimise kohta. Vastuseks Meretskovi nõudmistele teatas kindral Laidoner, et komisjoni koosseisu on määranud kindlaks Vabariigi Valitsus ja see ei allu temale. Lepingu suhtes aga teatas Laidoner, et Eesti pool soovib seda esmase lepinguga kooskõlla viia ning omalt poolt antakse parim lepingu allakirjutamiseks lähipäevil. Samas teatas kohaviibinud kolonel Maasing, et ta ei osale enam komisjoni töös, kuigi jäi komisjoni liikmeks edasi.
10.10.39 kirjutatati Vene vägede dislokatsiooni protokollidele alla.
Protokolli üks lisadest oli välisminister Selteri deklaratsioon ja see ei meeldinud Moskvale üldse. Meretskov hiljem Moskvas ütles selle kohta järgmist: „Nõukogude delegatsioon kohtas oma töö alguses Eesti delegatsiooni poolt tervikuna ja samuti ka Eesti välisministri Karl Selteri poolt isiklikult visa soovi meie vägesid üldse mitte lubada Eesti territooriumile. Nad võtsid kasutusele kõik abinõud selleks, et meie vägede Eestisse viimine läbi kukuks. Kui see neil aga ei õnnestunud, siis võeti päevakorda kontingendi piiramine ja eriti ei soovitud näha Eesti territooriumil meie mehhaniseeritud üksuseid, eelkõige tanke.” Meretskov toonitas oma ettekandes, et kokkuleppe sõlmimine sai teoks ainult tänu kogu Nõukogude delegatsiooni suurtele jõupingutustele ning Moskva poolt Eestile avaldatud survele. Lisaks sellele leidis K. Meretskov, et väga vajalik on hoolikalt üle kontrollida kogu eestikeelne tekst. Kohapeal seda teha ei saadud, sest Leningradi Sõjaväeringkonnal ei olnud kusagilt võtta kogemustega usaldusväärset eesti keele tõlki
Aleksander Warma, kes Välisministeeriumi esindajana võttis läbirääkimistest osa, kirjutas oma mälestustes: „Täiesti otstarbetu oli minu arvates igal juhul, piltlikult öeldes, vööni kummardamine venelaste ees, mis avaldus dislokatsiooni läbirääkimistel (erandiks oli kolonel R. Maasing, kes delegatsioonist peale kolmandat koosolekut eemale jäi).
Maasing jäi küll eemale, kuid oli siiski ametlikult komisjoni liige edasi. Kuigi jah, sellele protokollile keeldus ta alla kirjutamast. Aga venelastele oli Maasing tõesti väga vastik kuju
Ja miks Warma siis suud lahti ei teinud? Ma olen Warma mälestusi lugenud. Miks ta siis nii väga printsipiaalne ei olnud?
Selle lömitamise (loe reeturlikkuse) tulemusel sai Punaarmee endale märksa laiemad ja soodsamad positsioonid Eesti okupeerimiseks ja territooriumi kontrolli all hoidmiseks.
Kas just lömitamises saab Eesti poolt süüdistada? Kas ikka oli nii, et Meretskovi kamp esitas nõudmisi ja Eesti pool muudkui vastas: jah, palun. Uurisin natike neid meenutusi ja sain umbes sellise pildi (see peaks teile kõigle nagunii teada juba olema tegelikult):
Delegatsioonide läbirääkimised olid siiski rasked ja pingelised. Punaarmee esindajatel üksikküsimustes alternatiivseid variante ei olnud. Kuna poliitikud oli saavutanud kokkuleppe baaside paigutamise suhtes, siis Nõukogude sõjaväelased tundisid end juba peremeestena ja arvasid, et kõik nende soovid kuuluvad täitmisele, nende üle ei vaielda ja kõigis küsimustes kuulub otsustamisõigus neile. Kui Eesti pool püüdis läbirääkimistel kaitsta enda seisukohti paktile ja konfidentsiaalsele protokollile viidates, siis Punaarmee esindajate jaoks oli leping formaalse tähtsusega paber. Punaarmee juhtide arvates pidi nii väikese riigi puhul, nagu seda oli Eesti, baaside lähitagalaks olema kogu riigi territoorium. Juba enne ametlikke läbirääkimisi jõudis Eesti poole kätte informatsioon sellest, et Nõukogude sõjaväelise delegatsiooni nõudmised on suuremad kui leping ette nägi. Seetõttu tuli kutsuda läbirääkimistest osa võtma ka Sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner, välisminister Karl Selter ja õigusteadlane professor Jüri Uluots. Välisminister Selteri ja professor Uluotsa kaasamine oli vajalik selleks, et Nõukogude poole nõudmised sõlmitud lepingu raamidesse suruda.
2. oktoobri õhtul toimunud koosolekul esitas 2. järgu armeekomandör K. Meretskov NSV Liidu seisukohad ja soovid. NSV Liidu arvates ähvardas Eestit sõjaline oht merelt, eriti ohustatuks peeti Eesti saari ja Eesti lõunapiiri. Seetõttu tuleb sõjaväelastel kiiresti kokku leppida vastastikuse abistamise lepingu elluviimine. Leping ise oli NSV Liidu arvates ainult kokkuleppe aluseks, aga sõjaväelased on need kes seda peavad realiseerima, lähtudes minimaalsetest strateegilistest nõuetes. Samuti arvas Nõukogude pool, et kinni on vaja pidada pakti mõttest, mitte aga seal sõna – sõnalt kirja pandust. Sellest lähtudes oli NSV Liidu delegatsioon välja töötanud kokkuleppe kava talle lubatud baaside ja Eesti territooriumi kaitseks. Selle kokkuleppe kava põhjal soovis NSV Liit oma väed paigutada lisaks vastastikuse abistamise kokkuleppes ettenähtule veel sellistesse keskustesse nagu Haapsalu, Lihula, Rapla, Paide ja Valga. Nendesse piirkondadesse taheti paigutada ratsavägi ja tankibrigaade. Lisaks sooviti tuua Eestisse 4 lennuväepolku.
Kuulanud ära Nõukogude poole seisukohad, väitis Eesti pool kohe, et leping ei määra väeliike ega miinimumi, vaid maksimumi. Samuti määras leping ära ka sõjaväe asukohad ning Paide ja Valga ei kuulu sinna. Väeliikide osas leiti, et nelja lennupolku pole vaja, sest arvestada tuleb ka lennukite kiiruse ja lennuulatusega. Hävitajad võiks paigutada saartele, kuid pommitajad võivad täiesti vabalt paikneda väljaspool Eestit. Samuti arvas Eesti delegatsioon, et tankibrigaadide sissetoomiseks puudub vajadus. Sellega ka esimene koosolek lõppes.
3. oktoobril kell 15 alanud üldkoosolekul osales ka NSV Liidu sõjalaevastiku komisjon. Sõjalaevastiku rahvakomissari asetäitja 2. järgu flagman I. Issakov esitas lühidalt NSV Liidu soovid merebaaside alal. Need olid: suur merebaas Paldiskisse; kolm abibaasi Eesti saartel; ajutised merebaasid Tallinnas ja Rohukülas; eelpoolnimetatud baaside kaitseks realiseerida 2. järgu armeekomandöri Meretskovi poolt esitatud NSV Liidu väeosade paigutus Eesti territooriumil.
Nõukogude pool pidas Rohuküla sadama kaasamist hädavajalikuks seoses allveelaevade patrullteenistusega Muhu väinades. Tallinnas aga sooviti saada enda valdusse uus sadam, kus asusid Eesti sõjalaevad ja laevastiku varustusload. Lennuväe üksuste paigutamisel nõuti iga polgu jaoks vähemalt viit lennuvälja, sest siis saaks korraldada õppuseid ja vajadusel ka lennukeid hajutada. Rohuküla sadama loovutamisega Eesti delegatsioon nõus ei olnud. Ühtlasi viidati ka sellele, et Rohuküla sadam ei ole jäävaba.
3. oktoobri koosolek jooksis poolte suurte lahkarvamuste tõttu ummikusse. Eesti delegatsiooni juht kindralleitnant N. Reek viidates sellele, et vastaspoole uutest, paktivälistest nõudmistest tingituna peab informeerima Eesti Valitsust, lõpetas koosoleku.
3. oktoobri hilisõhtul toimunud Vabariigi Valitsuse erakorralisel koosolekul tutvuti Nõukogude poole uute nõudmistega ning anti uued juhtnöörid N. Reegi juhitud komisjonile.
Välisministeeriumi esindajana kohal viibinud A. Varma aga informeeris asjade käigust välisminister K. Selterit, kes omakorda saatis 4. oktoobri hommikul Moskvasse Eesti saadikule A. Rei’le telegrammi. Selles telegrammis informeeris välisminister saadikut tekkinud olukorrast ja palus kiiresti võtta ühenduse NSV Liidu välisasjade rahvakomissari V. Molotoviga. Eesti saadiku ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissari kohtumine toimus sama päeva õhtul kell 19. V. Molotov ei nõustunud küll Eesti poolsete tõlgendustega kuid siiski lubas arvestada Eesti poole kaalutlustega.
4. oktoobril kell 12 alanud koosolekul tegi Eesti delegatsioon veelkord katse viia dislokatsiooni küsimused lepingus fikseeritud raamidesse. Koosoleku avanud kindralleitnant N. Reek teatas kohalolijaile, et eelmisel päeval tekkinud probleemidest informeeriti Eesti valitsust ning delegatsioon sai Vabariigi Valitsuselt juhtnöörid edaspidiseks tegutsemiseks. Eesti Valitsuse seisukohad antud küsimustes esitas kolonel R. Maasing:
„Eesti ja Nõukogude Liidu vaheline pakt sõlmiti vastastikuse abistamise aluste printsiibil. Kuna Euroopas käib sõda, siis see pakt lubab NSV Liidul sõja kestel hoida talle kindlaksmääratud baaside ja lennuväljade aladel garnisone üldsuurusega 25000 meest. Vastavalt selle koondatakse NSV Liidu relvajõud Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Nimetatud kohtadesse võivad väeüksused tulla juba praegu. Saaremaal ja Hiiumaal võivad üksused paikneda kuni vastavate maa – alade eraldamiseni kogu saare ulatuses, kuid mitte kauem kui kaks aastat. Eesti omaltpoolt pakub vägede transpordiks Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiskisse oma raudtee koosseisu ja laevu.
Eesti valitsus palub esitada andmed kavandatavate baaside kohta Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiskis, et nende alusel alustada võimalikult kiiresti ettevalmistusi lennuväljade rajamiseks.
Eesti delegatsioon on sunnitud konstateerima, et sõlmitud pakti järgi NSV Liidu väeosad peavad olema paigutatud ainult Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski linna. Kogu ülejäänud Eesti territooriumi kaitse eest vastutab Eesti sõjavägi ning see ei kuulu NSV Liidu kompetentsi. Eesti sõjavägi korraldab oma paigutuse nii, et ohustatud alad ja baasid oleksid hästi kaitstud. Eesti delegatsioon teeb ettepaneku koostöö huvides ning vajadusel, paigutada Eesti sõjaväest üks ratsaväebrigaad motoriseeritud üksustega Valka ning motoriseeritud brigaad Türi piirkonda.”
Eesti poole avaldus kutsus Nõukogude delegatsioonis esile närvilisuse ning ärritatud 2. järgu armeekomandör K. Meretskov leidis, et sellistel alustel ei saa lepingut realiseerida. Samuti leidis ta, et Nõukogude delegatsioonil pole enam mõtet Tallinnas olla. Kogu Nõukogude delegatsiooni arvates Eesti pool saboteeris sõlmitud lepingut ning korpusekomandör Pavlov ähvardas otseselt sõjalise rünnakuga. Kogu koosoleku aja laskus Nõukogude pool pidevalt teravustesse ja kaudsetesse ähvardustesse. Sellises närvilises õhkkonnas katkestati koosolek ning lepiti kokku uus kohtumine samal päeval kella 16.00-ks.
Osa 3. – 4. oktoobri koosolekul tekkinud probleemid lahendas NSV Liidu välisasjade rahvakomissari V. Molotovi 4. oktoobri 1939.a. telegramm NSV Liidu saadikule Tallinnas K. Nikitinile. Moskva uus seisukoht oli: „Teeme ettepaneku loobuda meie vägede ja lennuväljade paigutamisest Valka ja Eesti keskossa. Meie vägede paiknemispiirkondade osas soovitame piirduda rannikualade, saarte, Paldiski rajooniga.”
4. oktoobril kell 16.10 alanud õhtusele koosolekule saabusid Eesti delegatsiooni koosseisus ka kindralmajorid Jaan Soots ja August Traksmaa. Kindralmajor Soots tegi koosoleku algul veelkord katse loogiliste ja kindlate juriidiliste argumentidega viia sõlmitav kokkuleppe kokku vastastikuse abistamise lepinguga. NSV Liidu delegatsioon ei lükanud esitatud väiteid ümber, kuid hakati pikalt selgitama Punaarmee strateegilisi ja taktikalise vajadusi. Kuna vahepeal oldi ühenduses oldud Moskvaga, siis teatati, et Valga ja Türi piirkonnast loobutakse, kuid selle asemel nõudis NSV Liit nüüd suuremaid alasid Haapsalu piirkonnas ning sellest nõudmisest ei taganetud.
Järgnenud läbirääkimiste käigus leidis Nõukogude pool, et Paldiskisse ei tohiks kuhjata kõiki üksuseid ning osa tuleks paigutada Haapsalu piirkonda. Pommitajaid sooviti aga näha mandril – üks polk Paldiski piirkonnas, teine kusagil Virtsu piirkonnas. Eesti välisminister K. Selter rõhutas veelkord Eesti valitsuse soovi näha abivägesid seal, kus oma üksuseid vähe – saartel. Samuti avaldas välisminister arusaamatust suure hulga tankide vajaduse üle ning kuna Nõukogude pool seda ei suutnud ka ära seletada, leidis Eesti pool, et tankid võivad edukalt asuda ka Pihkvas.
Ma ei kaitse praegu ei tolleaegset sõjalist ega poliitilist juhtkond ega Reigot, kes tegelikult on jäetud siin üksinda vaidlema terve pundiga. Mina isiklikult arvan, et vastu oleks tulnud hakata ja riik sisuliselt müüdi maha. Aga see on minu arvamus. Baasivägedele oli võimalik vastu astuda, sest ega neil seal baasides kõik nii väga korras ei olnudki. Esmamulje, et Nõukogude vägede Eestisse toomisel oli kõik hoolikalt organiseeritud ja planeeritud, osutus reaalsuses vastupidiseks.
Varsti on nende meie riigile traagiliste sündmuste aastapäev. Kas ei oleks aeg meie ajaloolastel hakata uurima ka baasivägesid. Miks ei võiks keegi kirjutada korralikku uurimist sõjaväelistest läbirääkimistest ning baasivägedest üldse? Siis ehk hakkaks see teema liikuma oleksoloogia valdkonnast kuhugi teise valdkonda.
: tühikargaja, demagoog, mind ei huvita sinu jutt, pööbel, klähvimine, räuskaja, isotoorik, sõnamulin, mõttetu, ignorantne, naiivne, targutaja, rumal, provokaator, grafomaan ... jne. 
