Re: Uued relvasüsteemid EKV-le
Postitatud: 07 Okt, 2014 11:28
Postitas Kapten Trumm
Olen Borjaga nõus, et BTR on jalaväe transpordiks lahinguväljale. Sattudes tule alla, tõmmati BTR-id kohe tagasi, peale seda jalastuti ning võeti sisse lahingukord. BTR-id seisid künka taga, ainult tornid paistsid ja toetasid tulega. Küll aga kasutati neid kiiresti tule alt läbi lipsamiseks. Samuti õpetati BTR-ist kiiresti väljumist. Kogu seltskonna väljasaamiseks kulus max ca 5 sekundit.
No BTR-i (ja suvalise APC) eesmärk pole tegelikult ju lahingut pidada, vaid nende idee on
a) isikkoosseisu kaitse kildude ja ülerõhu eest (kaudtuli)
b) isikkoosseisu NBC (kollektiivne) kaitse
c) võime ületada veekogusid ujudes
Kirjeldatud kolmest punktist on veoautode kasutamisel lahendatav täpselt null tükki. Armee peab olema võimeline tegutsema ka siis, kui meile siia kangemaid relvi visatakse. Külma sõja soomustehnika on reeglina varustatud NBC kaitse süsteemiga.
Iga tehniline asi on kompromiss eri nõudmiste vahel, näiteks Pasi XA-188 on küll laheda soomusega, aga ujuma ta võimeline enam pole (erinevalt õhemast 180st). Tal pole isegi vinte enam taga.
Vene sõjatehnika insenerimõte on olnud reeglina suunatud võimalikult suurele mobiilsusele, jättes kaitse tahaplaanile.
Sestap on imelikud seisukohad, et on mõttetu, kuna 7,62 soomusläbistav läheb kerest läbi (siin päris mitmes kohas), kui sul õnnestub 100 m kauguselt tabada soomuki keret 90 kraadise nurga all (taoliste parameetritega antakse tavaliselt soomuskaitse ja soomusläbistavus), siis on juba midagi valesti tehtud masina kasutamises. Samahästi võiks järeldada, et Pasi on ka mõttetu, küll sinna augu ka sisse saab, kui masin parasjagu esimeses sopalombis kinni istub. Tegelikult pole aga Pasi mõeldudki mööda sood sõitmiseks, vaid ikka teid mööda ja soistes piirkondades olevad Soome armee üksused Pasit ei kasutagi (soo jaoks on teised masinad).
Re: Uued relvasüsteemid EKV-le
Postitatud: 07 Okt, 2014 14:07
Postitas Kapten Trumm
Meie sellist sõda pidama ei hakka, seega kui kusagilt metsavahelt AK74laga mingi tüüp tulistab soomuki sõelapõhjaks, on see soomuk meie jaoks liiga nõrgalt kaitstud
No see et suvaline tüüp laseb AK47-st BTR-i sõelapõhjaks, on eriti andetu jutt
Tendiga Unimog on ju puhta kaitseta, viska üks F-1 sinna katusele ja aidaa terve jagu.
Ei lase AK-st, võid kindel olla.
Üldisemalt siiski aasta on 2014 ja on täiesti loomulik, et ligi 40 aastat vana insenerimõte ei vasta enam tänapäeva vajadustele ( see kehtib muuseas ka sama vana lääne tehnika kohta ).
Uus insenerimõte on kahjuks meile ülejõukäiv, et mingit kogust endale lubada.
Meie armee on suurem kui paar pataljoni (käib muide ka selle suurtükimajanduse kohta).
Jutt käib antud kontekstis masinatest, mida võiks iga aasta 40-60 tükki osta ja parandada.
10 aastaga 400-600 soomusmasinat, isegi BTR-i nõrga tasemega oleks juba midagi. Päris Soome tasemel.
Jätaks "kaitsepalga" maksmata ja toetused rahule....ainult nii väikse hinnaga.....
Taolise projekti lagi ongi 20-50 tuhande eurosed masinad ja teist samapalju nende korda tegemiseks.
On selleks BMP, BTR või M113, polegi tähtis.
Võibolla saaks ka Harrise sisse ja kodumaa metallifirmade poolt mõned lisasoomuse plaadid panna.
Ikka parem kui veoauto kastis. Võiks rääkida tõsisest kvalitatiivsest edasiminekust.
Re: Uued relvasüsteemid EKV-le
Postitatud: 07 Okt, 2014 22:34
Postitas Fordtransit
Tänan kaasfoorumlasi tagasiside eest.
Saan aru, et vestlus on arenenud edasi teemal motoriseerimine ja mehheaniseerimine, soomustehnika kasutamisest Kaitseliidus.
Selles vestluses on esile kerkinud kysimused:
Milleks tehnikat on vaja?
Kas soomus, vöi tent veoauto kastis?
Kui soomus, siis mille jaoks, kas otseses kontaktis tuletoetuses vöi taksoks?
Mis oleks hea, odav ja teeks sedaköike?
Ja mille taga see köik kinni on. Demokraatlikus riigis militaarfoorumis enesestmöistetavaid monitooringu ametiylesandeid täitvad riigiametnikud vöivad otse selle osa juurde asuda.
Et siis soomus.
Jällegi, ei saa mööda ajaloost.
Alguses.
Esimeseks jalaväe transpordiks autodel, söja tingimustes loetakse 7. september 1914, 6000 prantsuse jalaväelise toimetamine Pariisi suuna kaitseks sakslaste pealetungi vastu, Pariisi taksodega. Seega oma 100 aastat on asjaga tegeletud. Seega ammu juba, mis on hea, sest pole vajadust leiutada kaitsevälist jalgratast. Leiutatud juba.
Muu maailm on mobiilsuse teemat tasapisi kogu aeg arendanud, verstapostideks loetakse klassikaliselt NL marssal Tuhhatsevski 1930-date öppused massiliste langevarjuryksuste kasutamisega, USA öhk - maa mobiilust (air- ground) kopteridessantyksustele rajanevat lahingupidamise doktriini 1970.datel. Nende puhul on siiski tegemist söjalises doktriinis kindlalt määratletud ylesannete täitmisega, tagamaks mobiilsust operatiiv – takitikalisel tasemel (patlajon – brigaad) kui ka strateegilises mastaabis (diviis – korpus).
Areng.
Esimesest päevast alates, kui motoriseeritud veokid sattusid kontakti vastutegevusega, ilmensid et masinatel on kolm pöhilist haavatavust. Eriti tundlikeks osutusid ja on siiamaani, soomustamatta veokite öhkrehvid, radiaatorid ja bensiinipaagid. Killukahjustused nendes osades muudavad transporivahendit kasutuskölbmatuks. Eriliselt ebameeldivaid, ereda leegina ilmnevaid körvalmöjusid pöhjustab seejuures bensiinimootorite kasutamine. Puht raha kokkuhoiuks ja arktilistel aladel tegutsemiseks eriti räigetes kylmakraadides, on seda tänapäeval minu andmetel teinud ainult Rootsi kaitsejöud. Rehvid ja radiaatorid, sed kulub nagu on nagu sokke, kui klillud öhus on. Osa militaar transporditehnikat oligi kylma söjaa ajal loodud 6 kuulise elutsykliga, statistiliselt oli see tagumine piir kus masin oli kahjustatud ja läheb mahakandmisele.
Kogemuselepöhiselt loetakse soomustamatta (soft target) ja mittekaevunud sihtmärkide kaotusteks täpse kaudtule (köik tuleliigid, mille puhul laskja ei näe sihtmärki) vöi öhuryndevahendite kasutamisel 90% elavjöus ja tehnikas.
Need räiged kaotuste protsendid olis algseks pöhjuseks, mispärast alates esimesest maailmasöjast on tegeletud masinate soomustamisega lahigulise kestvuse töstmiseks.
Nii väga umbakudselt II maailmasöja järgsel perioodil täheldati, et söjatagvus ei pysi enam miskite konkreetsete maalade ja rindejoonte läheduses, vaid ulatub mastaapse konflikti korral kogu riigi territooriumile. Seetättu oli 20. sajandi södades ligikaudu 90% kaotustest tsiviielanikkond. Iga söjaline yksus on konflikti olukorras sihtmärk söltumatta tema asukohast. Seega on kaitset vaja kogu aeg, Väeosa väljumisel väravast on tegemist liikuva sihtmärgiga.
Kaudtule ulatuse lisandumine ja efektiivsuse kasv pöhjustas soomusekaitsega transpordivahendite loomise, mis ei ole algselt möeldud otseseks lahingutegevuseks kontaktis vaenlasega ja tulevahendite kasutamisega, vaid konkreetselt transpodiks. Ehk siis soomustransportöörid, killukaitse, ABK relva kaitse, mobiilsus ratastel keskeuroopa tasandikul, kus esineb 20cm lund aastas 3 nädala jooksul.
Aafrika ja Löuna ameerika mandri masinaid ma ei käsitle yldse, kuna nende loomisloo taga oli vajadus pataljoni ja brigaadi mobiilsuseks tuhande kilomeetri kanti iseseisvalt, ehk siis see on hoopis teine ooper, kui kesk euroopa mandri teater.
Eraldi teema on ka BTR seeria transpordi vahendid. Nende saamislugu pöhineb NL kylma söja aegsel doktriinil, mis nägi ette Keskeuroopa tasandiku höivamise, vajadusel taktikalise tuumarelvastuse kaasamisega. läbimurdeks. Asukoht rivistuses kontakti tingimustes pidi olema väljapool lähi TT relvade tuleulatust, see siis teoorias. Seetröttu oli BTR-ide pöhiröhk nagu ka T72-l, mobiilsusel, kerge soomus ja kollektiivsed ABK kaitsevahendid. Algselt pidi nendega tuumaseene varjus Euroopas autobaanil kimada. Samas ei maksa arvata, et lääne kaitseplaneerijad olid lahjemad posid. Ida- Saksast lähtuva pealetungi törjeks oli viimase vahendina planeeritud kasutada tuumamiine.
Igasugu bensiinimootroitega BTR- ide variandid, kahe mootoriga variandid jms imede maa, oli konkreetselt pöhjustatud NL tööstuse vöimetusega sobilikku diisel moottorit toota, vöi tarnida neid piisavas koguses. Sobilik diiselmootor saadi alles KAMAZ diisli ilmumisega.
Kylma söja järgne periood löi söjalises planeerimises olukorra, kus kaitsekulutuste kärpimine ahvatles asendama rookutel liikuva tehnika ratastehnikaga, mis on möeldud osalema konkreetselt laingutegevuses. Varasemalt oli selliste lahenduste kasutamine rohkemalt Aafrika ja Löuna Ameerika mandri eripära.
Ehks siis 1990-dad, märksönad on mobiilsus ylekaalu saavutamiseks konkreetses punktis ja ajas, tehnoloogia lahinguvöime mitmekordistajana. Relvajöudude isikkoosseisu kärped.
Pöjendus oli lihtne. 1:10 kulud läbisöidu kohta roomik vs ratstehnika. Suurem op taktikaline ja strat. mobiilsus. Kaitsekulude globaalne kärpimine, lootus et globaalselt probleeme modernsel ajal enam ei lahendayta relvajöul. See oli enne Gruusia söda.
Sellise lahingratastehnika puhul on peamieks nörkuseks roomikutest märgatavalt väiksem mobiilsus teedeta maastikul vöi rasketes teetingimustes ja soomusekaitse/mobiilsuse kompromiss. Asjast ere näide on USA Stryker. Strykerist vähem vaimustuses olev seltskond on kirjutanud pikki ja pöhjalikke artikleid, miks see neile ei meeldi.
Milleks meile tehnikat on vaja.
Edukaks lahingupidamiseks elementaarsel kompetentsel viisil on vaja tulejöudu, manöövrivöimet ja sidet.
Jalaväe istutamisel masinatele antakse sellega juurde kas manöövrivöimet, manöövrit ja tulejöudu vöi manöövrivöimet, tulejöudu ja lahingliust kestvust.
Ykstasköik misasi mootoriga annab manöövri, ykstasköik misasi mootori ja pardarelvastusega annab manöövri ja tule, ykstasköik misasi mootori, pardarelvastuse ja soomsuega annab manöövri, tule ja kestvuse.
Vöimalused ja piirangud.
Motoriseerimine (ratastele panemine) annavd yksusele astmes suurema mobiilsuse suvisel ajal.
Mehhaniseerimine (roomiktele panemine) annab teedevörgust vähemas söltuvuses oleva mobiilsuse aastaringselt, so ka lumekatte korral.
Eesti kliimas lumekate körvalteedel nulleerib ratastehnika mobiilsuse, vöi tekitab söltuvuses luempuhastusest, keskmiselt 3 kuu jooksul aastas. Iseenesest söjalise yksuse missiooni kriitiline söltuvus eritehnikast ei ole hea. Lumesahka vöi traktorit sahaga oleks siis sisuliselt vaja igale kompaniile, kellel on ratastehnika.
Iausguse tehnika kasutamisele eelnevalt määrab planeeriv organ kindlaks pinnase kandevöime operatsiooni alal, kasuatdes pinnase kandevöime kaarte. Nende pöhjal tekib ylevaade, millist tehnikat saab kuskohas kasutada. Pinnase kandevöime mitte ainult ei pruugi peatada ratastrasnpordi, osad kohad vöivad olla nii pehmed, et isegi roomikuga ei saa läbi. Siis on järmine asi Panwagenid, sealt edasi väliteede rajamine pironeeritöödena.
Yldjoontes 60% Eesti territooriumist on sood, rabad ja metsad, millede läbimne ratastehnikaga on problemaatiline.
Samas teedevörgu tihedus lubas NL vägedel rahulikult kasutada ratastehnikat, kuna juurdepääs pea igasse kaardipunkti oli nende jaoks piisav. Samuti nagu T72 oli nöukogude liiidu tingimustes piisavalt hea, ei saa ka selles asjas köike puhta kullana vötta.
Täistuisanud meetrise lume all olevat metsasihti piki kulgevat maastikuteed läbida isegi söjaväe ratastehnikaga 6x6 ei ole löbus mitte, kui see yleyldse önnestub. Diffrilukud ja lumeketiv viivad kyll kuidagimoodi edasi, aga konkreetselt lumepadi on lumepadi, selle peal sa istud. Offroadi meestel on kohane ytlus: mida parem nelivedu, seda kaugemalt lähed traktorit otsima.
Lisapiirangud
Alates teisest maailmasöjast on aktiivse lahinutegevuse käivitudes mobiilsus söltuvuses öhuruumi kontrollist. See kes domineerib öhuruumis, sellel on mobiilsus. Kellel ei ole öhuylekaalu, see on sihtmärk.
Ja veel piiranguid.
Tänapäeval ollakse jöutud sinnamaani et kosmoseluure tulemid on ja kasutatakse operatiiv- taktikalise (pataljon – bridaad) taseme ylesannete toetuseks. Ehk siis satellidi abil leitakse yksus ja asutakse seda häirima, hävitama tulevahenditega, isegi kui natol on täielik kontroll meie öhuruumi yle.
Kas soomus, vöi tent veoauto kastis?
Ratastehikast kasutamne Eesti tingimustes ei taga aastaringset mobiilsust ja seab piiranguid tegutsemniseks väljaspool teedevörku.
Mobiilsuseks aastaringselt on vajalik roomiktehnika. Eesti piires ratastehnika suurim eelis, suurem mobiilsus ei pruugi pääseda esile, vaid kanaliseerib kogu liikluse veelgi enam teedele.
Kuna kogu eesti territoorium, va. vast saared on vastase kaudtulevahendite ulatuses kaas arvatud väeosa ja tehnika paiknemispunkt, oleks väga viisakas omada soomuse kaitset
Kui soomus, siis mille jaoks, kas otseses kontaktis tuletoetuses vöi taksoks?
Vastasega kontakti olukorras oleks röömustav nii manööver, tulejöud, kui lahinguline kestvus, kuid siin tekivad väljaöppealased kysimused.
Nimelt jalaväeryhm CV – 90 -tel. Sel hetkel, kui ryhm jalastub kontakti, peab ryhmaylem juhtima oma 3 jalaväejagu ja 3 soomusmasinat. (vöi 4 ja 4, ma ei tea tänapäeva ryhma).
Nyyd reservi leitnandid käsi pysti, kellel selline asi önnestub möödaminnes, 2 ööpäeva uneta ja korralikult söömata, äärmises stressi olukorras.
Seda et NL armee mobpi systeemis nii see oli, ei tasuks jällegi vörrelda. Ytleme nii et osadel see ehk önnestus ja osadel kindlasti mitte. Lisaks oli yks kolmele systeem, kus iga väeosa oli mobpi järel 1/3 osas 2 aasta ajateenijad ja 2/3 reservväelased. Ehk siis tuletasid asja meelede pisitasa. Kompanii ylema majapidamine kasvab juba sedvörd, et ilma SOP - idetta ei tule kuidagi enam toime.
Mis oleks hea, odav ja teeks seda köike,
Need BTR.id mis on olnud Ekj-s kasutusel, kas need poleks mitte head odavad ja teevad paljut, kui vaid KPVT-d saame?
Arvan et esmane eeldus on see et on diislid. Miskid 2 GAZ53 bensumootoriga imeriistasid ei saada iialgi töökorda pysivalt. Nendega on kogu aeg yks löputu jama, mehhaanik kes nad suudab seada töökorda, on sisuliselt masianga abilelus. Reakaitseliitlane kui selle rooli panna, ei pruugi asi hästi löppeda. kui yldse algab.
Masinad, mis on olnud 90-date lagusest peale kasutuses, vöivad kannatada kroonilise kulumise all. Mootori töötunnid vöivad veel olla täitsa köbusad, aga vot veermiku ja transmisssiooni hooldus ei olnud 90-date algus asi, mis oleks olnud iseenesest möistetav. Ehk siis sildade, veermiku hoolduskaart ja käigukastide kulumine. Kahjuks kardan, et spetsiifilise sillaosade saamine vöib olla ysna problemaatiline. Olen kindel, et KP torni on lihtsam leida.
Kui neile masinatele saaks tehtud korraliku tehnohoolde, nönda et nende peale vöib kindel olla siis see on pragu olemas, miks mitte, seni kuni kestavad.
Kusjuures Eestis tehnohooldust miskis firmas teha, peab sinna SS tätoveeringutega, pystoliga käes ja eriti vihase näoga kaitseliitlase panema körvale seisma, kogu remondi ajaks. Liiga tihti olen kuulnud kui avasttakse 100000 km läbisöiduga filtrid ja imelikku värvi ölid, kuigi tehnohooldus on tehtud ”firmas”. Ehk teen liiga eesti autotöökodadele, aga neid lugusid on liiga palju et neid kinnisilmi usaldada.
Isklikult kaldun roomiktehnika poole, läbivus on lihtsalt niivörd palju parem aastaringselt.
Milline oleks hea, odav teeks köike?
Aga M113.
Variante, massiliselt, arvukus massiline, varusoasid lademes, kaustusel yle terve maailma. On transa ja on miinipilduja ja on tuletoetuse jne variandid. Kummipatjadega roomikud, söida teel, diisel mootoreid vali millist varianti tahad. Sama masinat vöib kasutada alates ja löpetades versioonides, USA- katel endil siiamaani kasutusel eri variantides.
Olen lugenud meenutusi, kus räägiti sellest kuidas need M113 päästsid usakate naha lugematuid kordi, seda yhel lihtsal pöhjusel. See masin lihtsalt toimetas niipalju laskemoona endaga kaasas, et nendest positsioonidest, kus masinad olid, ei olnud vöimalik yle joosta.
Et jahh, tahad pane katusele kulka, tahad tösta euroalus tagaluugist sisse truckiga. Ryhma lskemoon yhe töstega teele.
See on nyyd siis ”keep it stupid simple” reegli järgi, maastiku, väljaöppe lihtsuse seisukohast vaadates.
CV-90 tulek paneb tösiselt kaalutlema yhtlustamise sisukohalt, kas ei oleks mitte möttekas kogu masinapark yhetyybilisena pidada. Kas torniga, vöi tornita vöi veel miski variant nendele lisaks hankida, suuremas mahus. CV-90 lahingumasina rollis hakkab kysima juba proffesionaalset väljaöpet.
Mille taga see köik kinni on.
On ju riigid milledel tankid seisavad depoodes ja tankistid tulevad tundidega reservist kohale. Eeldab seadusi ja riigi poolset sidusust, sots tagatisi jne. On riigid, kelledel seisavad brigaadide kaupa mobpi varud ladudes. Kunagi olid riigid, kelledel seisis metall kangides kaitseminni ladudes, et siis kui vaja, treime valmis mis vaja.
Köigele sellele on yks yhine nimetaja.Söjalise riigikaitse alused, väeliikide arengukavad. Ylesanded eri juhtimis- planeerimis astmetele. Nii nendes justkui miskit on olemas. Nende pöhjal peaks kuskil olema vöi tulema nii mobpi laod kui ka kiirreageerijate depood, kus 120 tsivilisti könnib uksest sisse ja kompanii söidab väravast välja. See on siis puhtalt yldsöjalise hariduse poolt ohtralt kohvipaksu kasutades arvatud, ei ole asjaga kokkupuudet ysna pika aja jooksul olnud
Nyyd köige olulisem praktilisest seisukohast. Millele pöhineb jalaväe taktikaline väljaöpe, laskeväljaöpe.
Jalaväe lahingu määrustik.
Olen asjast olnud kaua eemal. Ja tulen ma ninaga asja juurde tagasi aastate järel ja vot mida ma ei leia seda ma ei leia.
Öelge mulle palun, et see on olemas aga salastatud ja ma olen önnelik.
Yksikvöitleja öpik. Kelledel on vöimalik, vörrelga seda 1953 aastal välja antud söjalise riigikaitse algöppe öpikuga. Väga huvitav raamat.
Aga pole, On jaoylema öpik.
Tekib kysimus et kas on asja möte olnud öpetada jaoylem andma käsku 4 lehel A4 välitingimustes? Printer rakmetes? Ja leian ma sealt häbitut plagiaati AD 1963 sommide öpikust. Kus on tänapäeva lahinguvälja yldkirjeldus? Varjumine ja hajutamine kosmoseluure ja öhuvahendite eest?
Yks lahingpaari kaevik. Kus on kuulipilduja kaevikud, TT kaevikud, tökkked, miinitökked, varitsusse asumine? Kus on jagu rännakul, julgestuses? Kus on jao drillid kontakti korral, varitsusse sattumisel, kuidas ettekanded esiatakse avastatud vaenlasest, kuidas jagu sooritab vastase mahasurumise murdepunktis, tuletoetus, rynnak murdepunkti, tegevus murdepunktis.
Mis on köige olulisem, jao tuli ja liikumise drillid? Kus köik see on?
Ryhmaylema öpik on kahh kuskil olemas? Ryhm rännakul, lähtejoonel, pealteungil, lähenemisel kontakti, kontaktis, murdepunktis jne jne. Kompanii lahingus kirjutaja ees myts maha, aga kompanii lahingjulgestus ja luure organiseerimine oli kuskil ja ma ei näinud? Kompanii tegevuse eripära hoonestatud alal? Hajutatud tegevus?
Et yks löputu ”materjalide” hunnik, juhend, öpik, jne. Köik see kuulub 90-date löppu. Millised tulemid vöivad olla eriisesuguse imelike löputute systematiseerimata ”materjalide” kasutamisel, selles ma vöin kirjutada eraldi raamatu.
”Sanipiri tähtsamad sihtmärgid lahinguväljal on ryma trummar, lippur ja signalist- pasunapuhuja”. Palun, seda ytles eesti kaitseväe seersant snaipri öppes eesti kaitseväes 90- date löpus. Klassist vaatavad vastu väga suured silmad. Seersant kohmetub, pobiseb missasja see nyyd oli ja vaatab kopeeritud paberihunniku viimast lehekylge. ”Täpsuskyti juhend, välja antud 1924 Kaitseliidu poolt. Koostatud Briti- Buuri 1898. aasta söjakäigu öppetundide pöhjal. Kasulikuks lugemiseks.”
Kino kinoks, aga ohuhinnangutest, riigikaitse alustest ja väeliikide arengu kavadest, oma riigi vöimekuse hinnangutest lähtuvalt, peaks ammu olema kirjutatud kokku jalaväe lahingu määrustik. See ytleb mida ja kuidas jalaväejagu ryhm ja kopanii teevad, kuidas teevad ja mis on möödupuu, kas väljaöppe eesmärk on saavutatud, vöi ei ole. See on yhtne väljaöppe alus kaitseväele ja kaitseliidule. See ytleb kas soomukid on. vöi ei ole kontaktis, see ytleb väga, väga palju.
Öppekava ytleb et södur peab oskama teha teha a b ja c.
Lahingumäärustik ytleb et tehes a, b ja c peab tulemus olema D. Ei tule G vöi Y vöi Z.
Jagu lööb, ryhm höivab, kompanii jätkab jne.
Kui nyyd on nii et pole, siis on vaja ykstasköik mis, ykstasköik kuidas tölgitud, vahet pole kas FM vöi Hiina rahvavabariigi jalaväe lahingumäärustik, vahet pole kiirelt eesti keelde panna, ja asuda laiali jagama.
Jalaväetaktika ei ole tuumafyysika, pöhilised tööriistad on samad aastakmned, milles siis kysimus on?
See et 23 aastat taasiseseisvumise järel ma seda ei leia, see on juba ysna kahtlane asi.
No söjalise riigikaitse kava arusaadav pole avalik dokument, tore. Aga jalaväegi ei saa elada ilma lahingmäärustikuta. Ilma määrustikuta ei ole söjaväge, on relvastatud inimeste punt kes on koondunud yhe lipu alla. Piraadid on sellised inimesed näiteks. Näiteid on palju.
Et kui nyyd ikka veel seda va önnetut jalaväelahingmäärustikku ei ole, siis peaks keegi hakkama intervueerima inimesi, kes on olnud aastast 1991 vastutavatel ametikohtadel.
Esitama lihtsa kysimused:
Miks ei ole jalaväe lahingumäärustikku?
Kas suhtlesite antud teemal oma ylematega ja juhtisite tähelepanu?
Kas kohtasite ebamääraseid vastuseid vöi vastuseisu antud ylesande pystitamisel, päevakorda vötmisel.
Siis saab juba konkreetselt vaadata kuhu niidid jooksevad, kus on see "soo" kuhu köik upub.
Ma ei taha spekuleerida antud teemal edsi. Aga kui on tyhi koht ja lage väli antud asjas vastas, siis on asi kahtlane.
Arvesatage iseendi jöudude ja vahenditega. Lootke nende peale keda tunnete. Igas olukorras lähtuge 1993 aasta käskkirjast. Lahinguväljal näeme. Ja unustage ära, et ma elusees tulen miskile 6 lehte A4 käsuandmise harjutusele metsa. Metsas on paberit paljudeks muudeks asjadeks vaja.
Nb. Plaun parandage mind, aga euroopa öigusruumis kehtib pöhimöte, et seaduse puudumisel lähtutakse lähimast vastavast seadusest. Seega De Jure kehtib meil eelmise vabariigi aegne lahingumäärustik?
