www.militaar.net

Martin Herem kirjutas: Kas me peaksime rohkem pappi iseseisvasse kaitsevõimesse laduma? Ma ei tea. Ma tean seda, et meie ühiskond areneb samaaegselt kaitseväega. Vaiksemalt kui tahame, kuid areneb. Venemaal ei arene. Ei arene teadus, haridus, riigikorraldus ega tootev ettevõtlus. Sõjavägi areneb. Kuid areneb ebaproportsionaalselt, ilma ühiskonnata. Isegi väikeste sõdade võidud, on vaid teetähised NL taolise riigi lõpu poole.

Siiski julgen arvata, et akf on üks neid väheseid Eesti spetsialiste, kelle teadmised võimaldavad vastavatele poliitikutele meelde tuletada vastust näiteks sellisele küsimusele: mis tulemuse ja kui kiiresti annaks kaitse-eelarvesse toodud lisamiljard?

Kas Tallinna kolm päeva (nädala, kuu jne) pikema vastupanu, et liitlastele jääks natuke rohkem kõhklemisaega?
"Kolakas" läheb tõenäoliselt meist mööda mõne kergema saagi suunas?
Iseseisvalt Narva tagasivõtmise, kui sinna tungivad ilma soomustehnika ja õhutoetuseta väed ülestõusu lavastama?
jne.
Loomulikult saavad sellised vastused olla vaid prognoosid, aga see tähendab sellist tulemuslikkuse mõõtmist, mis ka teise eriala inimesi kõnetaks.
Mõistan ka seda, et sellised vastused peavad olema templite all, seega siin ei saa neist väga kirjutada. Ma arvan niigi, et seda foorumit loevad huviga mitme riigi luured ja vastuluure.
Nii, et jätame selle. Lihtsalt ... meie välispoliitika vähemalt sama kõva korüfee - Jüri Luige - jutt eilses Postimehes näitab, et välispoliitika meeste vahendid Eesti kaitsmisel võivad Trumpi võidu puhul jääda samale efektiivsuse tasemele meie sõjalise kaitse võimega. Tunnistagem, et diplomaadid on siiani ikka head olnud ja oma asjaga hakkama saanud, aga sisuliselt olid soovitused ikkagi üsna õlekõrte otsimise tasemel ja artikkel sisaldas üsnagi pessimistlikku ohuhinnangut - Trumpi võidu korral kusagil midagi proovitakse ja mis siis USA teeb, me ei tea. Paanikatekitamises hr Luike pole mõtet süüdistada - ta on asjade juures olnud ka viletsamates olukordades.

Tõepoolest on klassika see, et uus võim suhteliselt kiiresti läheb ehitusnormide, arhitektuuri ja keskkonna kujundamise kallale.
Ole sa Stalin, Hitler, moslemi usujuht või vaba maailma demokraatia.
Igaüks muidugi enda vajadustest lähtuvalt.
Mis keskkonnas peaks kasvama vaba Eesti elujõuline tulevik? Ja kas meie majandus toodab seda keskkonda? Kõige laiemas mõttes.
Kas see keskkond on kättesaadav kõigile eestlastele igal pool Eestis?

Kuna siin juba teema valgus riigikaitse laiematele tagamaadele, siis lubage üks kõrvalepõige.
Meenutage seda Ruta Arumäe (kes oli peaministri majandusnõuandja, minu arvates igati tark tüdruk) lugu ja seda, kuidas ta iseloomustas täna peaministri suhtumist tegelikku ellu.
Lugege see värskenduseks läbi: http://arvamus.postimees.ee/3159591/rut ... i-soovinud
Siit paistab ka vastus, miks asjad on nagu nad on.

Mina muideks arvan siiani, et üks tugevaid ühiskonna ühisosasid on militaarsus. Vaadake Iisraeli - milline ühtsus, mida me kadestada armastame.
Aga kuidas saab teisiti olla, kui sa oled igale kaaskodanikule lahingpaariline või kompaniiülema abi, miinipildur või tankitõrjuja abi.
Seepärast mulle meeldibki metsas käia - taolist ühtsust, üksmeelt ja sära silmis tsiviilelus meil ei kohta. Tsiviilelus on valdav vigisemine, ärapanemine, viluks löömine.
Ma võin jummala rahus jätta oma rahakoti telki magamiskoti peale ja olen 100% kindel, et ükski vormikandja seda ei puutu - või kui puutub, siis selleks, et mulle ära tuua.
Kas oleks see võimalik nt Viru tänaval...?
Mõelge selle peale natuke - ka selles ühiskonnaga koos arenemise kontekstis.

Kuna teema on võtnud poliitilise filosoofia seminari arutelu vormi, siis sobib siia väga hästi järgnev Ilvese essee.

http://www.diplomaatia.ee/artikkel/meel ... maletades/

Sündis tehing (või sobing) koos keskse arusaamaga, et Venemaal on oma territooriumil tegutsemiseks vabad käed, ülejäänu eest hoolitseb Lääs. Usuti, et postideoloogilisel Venemaal on kommunismi, totalitarismi, autoritaarsuse ja dissidentide ahistamisega asjad ühel pool. Usuti, et on vaid aja küsimus, mil Venemaast saab midagi Prantsusmaa või Suurbritannia taolist, üks järjekordne liberaalne, demokraatlik, turumajanduslik Euroopa riik, kes ei ründa ega ahista oma naabreid (sest seda tegid ju pahad kommunistid, aga mitte head demokraadid) ning kes tänu oma tihenevale sidususele vanemate demokraatiatega liitub kantiliku igavese rahu raamistikuga.

8. augustil 2008 see paradigma muutus. The Post-1991 Settlement purunes.

Olulisim korrektiiv tuleb meil teha oma mõtlemises. Mitte ainult diplomaatidel ja valitsusel, vaid ka ajakirjandusel, ettevõtjatel ja teiste alade esindajatel: mõistkem, et vanad eeldused ja alused enam ei kehti. Selle omaksvõtt laseb meil hakata uuesti eristama olulist tähtsusetust, sisu vahust, see laseb meil mõista, kus me tegelikult praegu oleme.

Eilses Aktuaalses Kaameras suursaadik Jüri Luige esinemist vaadates tundus, et muretsemiseks on siiski põhjust, kui Trump presidendiks saab.
Kui see räägitud lahmimine Trumpi poolt hakkab tegelikkuseks saama, siis on murdunud ka järgmine paradigma (mille ehitamisele on kõvasti ressurssi kulutatud).
Ma loodan siiralt, et me ei osutu nt 5a pärast sellises seisus olevaks, kus saab parafraseerida seda rahvatarkust venelaste kolme parima liitlase kohta.
Seda ütles Luik ka üllatavalt lahtise tekstiga, et Euroopa liitlased on pehmelt öelda nõrga sõjajõuga.

See nüüd küll uudis polnud, et vanad Euroopa liitlased (v.a UK) sõjaliselt nõrgad on. Seda on siin juba aastaid välja öeldud.
Tundub,et Trump tahab NATOst teha sellise korraliku löömameeste pundi, mingeid ninanokkijaid, kes trenni ei viitsi teha ja end kaitse osas ei arenda, ei tolereeri.
Maailma rahu mõttes küll jama, aga samas muskleid läheb 2020. jälle rohkem vaja kui mõned kümnendid tagasi lõppema hakanud ajastul.

Kui Trump suudab panna NATO Euroopa riigid kõik min 2% kulutama ja reaalseid võimeid omama, siis minupoolest lipp talle kätte.
See kaasasõitjate pink ongi kole pikaks veninud ja näiteid ei pea just kaugelt otsima.
Ka see, kui Trump nõuaks meilt rohkema tegemist, ei tuleks tegelikult sugugi kahjuks, selge on ka see, et kohaldada võrdset % neile, kellel on külmast sõjast kraami niiet tapab ja neile, kel alles infra- ja võimearendused algjärgus, pole ka päris õige. Siseriiklikult on lihtne põhjendada ebameeldivusi - NATO nõuab ja kõik.

Väga paljudest osalistest kokku pandud pundid, kus liikmed üksi pole löömavõimelised, on paraku seotud riskidega ja idanaaber üritaks seda enne laiali ajada või nõrgestada, kui asjaks läheb.

Kapten Trumm kirjutas:Eilses Aktuaalses Kaameras suursaadik Jüri Luige esinemist vaadates tundus, et muretsemiseks on siiski põhjust, kui Trump presidendiks saab.
Kui see räägitud lahmimine Trumpi poolt hakkab tegelikkuseks saama, siis on murdunud ka järgmine paradigma (mille ehitamisele on kõvasti ressurssi kulutatud).
Ma loodan siiralt, et me ei osutu nt 5a pärast sellises seisus olevaks, kus saab parafraseerida seda rahvatarkust venelaste kolme parima liitlase kohta.
Seda ütles Luik ka üllatavalt lahtise tekstiga, et Euroopa liitlased on pehmelt öelda nõrga sõjajõuga.

Minu jaoks oli tegelikult väga selge tekst Postimehes see:

Pole kahtlust, et Eesti jaoks on ülalkirjeldatu tõsine julgeolekuprobleem. NATO kaitseb oma liikmeid heidutuse abil, sellest sai palju räägitud Varssavi tippkohtumise analüüsides. Aga heidutus on intellektuaalne konstruktsioon, mille kohaselt USA elulised huvid ehk tema julgeoleku kaitse algab Narva jõel. Kui USA president väidab vastupidist, nõrgendab see heidutust märkimisväärselt. Artikkel 5 automaatsus murtakse ja enam pole erilist tähendust ka ärimehe loogikal, et kaitstakse neid, kes rohkem maksavad.

See:

Presidendi, kes ilmselgelt tunneb ennast välispoliitikas väga ebakindlalt, kuid keda see tema avalduste järgi otsustades ka ilmselgelt ei häiri. Venemaa hakkab Trumpiga mängima sellist karmi mängu, mida too pole kohanud mitte ühelgi äriläbirääkimisel.

Ja see:

Paljud usuvad, et kui Trumpist saab president , hakkab ta üsnagi peatselt ajama tavapärast USA konsensust järgivat välispoliitikat. See on võimalik, kuid siiski vähetõenäoline. Trump ei pärine USA poliitilisest traditsioonist ei oma kasvatuse, hoiakute ega tegevuse poolest. Üks põhjus, miks ta on paljude jaoks nii populaarne, ongi usk, et teda pole võimalik lihtsalt praegusesse süsteemi sobitada.

Ning meie diplomaatiline päästerõngas on kahjuks Ukraina relvastamise küsimuse näitest tulenevalt üsna haprake, kuid muidugi tuleb seda teha.

Järelikult peame me veelgi tihendama oma suhteid Kongressiga, võib-olla tuleb suurendada ka meie Washingtoni saatkonnas asuvate diplomaatide arvu. Ka Eesti parteidel tuleks oma sidemed Kongressis üles soojendada. Pole kahtlust, et ka Kongressi uues koosseisus on arvukalt saadikuid, kes tunnevad Eestit ja kellega meil on pikaajalised suhted.

http://arvamus.postimees.ee/v2/3786189/ ... ump-voidab

Kaitseuuringute keskus on koht, kus tegelikult võiks kohtuda Eesti parim diplomaatiline ja sõjaline teadmine. Praegu on Jüri Luige näol neil väga autoriteetne välispoliitiline pagas ja see Baltikumi kaitsmist puudutav viimane raport näitas, et ilmselt on ka sõjalist kompetentsi kasutada. Võib-olla võiks sõjalise autoriteedi suurendamiseks sinna tööle asuda ka mõni NATO struktuuridest naasev kindralihärra, kes jagab nii diplomaatiat kui sõjandust, sest eks see julgeoleku teema Eesti jaoks nõuab mõlema teema parimat valdamist.

Se mida Euroopas tehakse ilma harjumuspärase USA vihmavarjuta, peaks olema juba viimase 10 a selgeks saanud - kahepoolsed kasulikud tehingud.
Seda poliitikat viljelesid Kremliga nii Saksamaa kui Prantsusmaa. Seda, et peale USA poolt kaabu kergitamist hakkab Euroopa kiirkorras relvastuma, hästi ka ei usu - selleks pole lihtsalt raha (eks selle desarmeerimise üks põhjus oligi rahapuudus).

Mõneti võib olukord meenutada WWII eelset Euroopat, kus GB istus saarel suht omaette ja liigutas niipalju, kui teda ennast otseselt kottis (Norra ja Prantsusmaa), teised vaatasid, kuidas õnnestub jamast terve nahaga väljuda (ja kelle krooniliselt alaväärsed armeed kiiresti agressor puruks lõi).

Meie suunal huvitab Venemaad kõige rohkem tõenäoliselt NordStream 2 ehitamine, mis muudaks siis praegused Ukraina, Poola ja Valgevene gaasitorud mittevajalikuks. Venemaale sobiks selline pragmaatiline ehk finlandiseerunud Baltikum tõenäoliselt väga hästi, samas ma ei tea kas finlandiseerumine on julgeolekuoht või mitte?

Mina Rõiva asemel ei ülbitseks. Sõnumit, et paneme transponderid sisse, võib ka palju tasakaalukamalt väljendada.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=75249075

Targemad arvavad nii:

http://arvamus.postimees.ee/v2/3787395/ ... 1395385665

http://uudised.err.ee/v/valismaa/084726 ... spoliitika

Moskva vaatenurgast on transponderite küsimuse lahend selline, et Ämarist kaovad õhuturvajad ning Eesti vaatab radaril nähtavat läbi sõrmede - ja siis VÕIB-OLLA nad teevad mõne vähetähtsa järeleandmise. Tüüpne Bütsantsia stiil.

Ja kui Eesti siis midagi mögiseda julgeb, tehakse Tallinna kohal madallendusid.

Meie puhul ei piirduks asi finlandiseerumisega Soome moodi. Kohalike venelaste jaoks hakatakse nõudma senise olukorra jätkumist (ei tohi disrimineerida!) ja et oleks veel parem - veel rohkem venekeelset haridust ja et saaks ikka täitsa läbi ilma eesti keeleta. Eesti keel võib kirjade järgi riigikeel olla, see kedagi ei sega. Venemaa "vabariikides" on ka aborigeenide keel riigikeel, saavad ka kohalikud venalased ilma hakkama. Edasi hakkab suurenema sisseränne, sest on ju nii mõnus, kui ka siin vene keeles hakkama saab ja integreeruma ei pea, saab lapse omakeelsesse kooli panna jne.. Nõutakse muidugi ka, et sisserändajaid ei diskrimineeritaks kvootidega. ENSV ürituse lõpuleviimine oleks meie finlandiseerumine pikemas perspektiivis. Et lähtealus on nii hea 25 aastat hiljem, selles oleme ise süüdi.

Meedia teatel soojendab Siim Kallas suhteid Keskerakonnaga ja arvata võib, et kesikute hääled presidendi hääletusel maksavad ka midagi.
Moskva surve on juba praegu näha ja kui Kallas valitakse presidendiks kesikute häältega, siis tugevneb see pressing veelgi.

Martin Peeter kirjutas:Sõnumit, et paneme transponderid sisse, võib ka palju tasakaalukamalt väljendada.

Tõsi, kuid Rõivasel on selle ettepaneku mõningase absurduse kohta ikkagi õigus.

Meie lennukid lendavad transpondereid sisselüitamata. Putin on tunnistanud selle potentsiaalset ohtlikkust. Seega, palun tulge Moskvasse, et arutada, kuidas probleemi lahendada.

Põhimõtteliselt oleks saanud väljenduda veel teravmeelsemalt.

Rõivas võiks lennata Moskvasse väljalülitatud transponderiga F-16D tagumises kabiinis (kui tervis kannatab). Madallennul, kuni 50 m kõrgusel. Lõpetuseks võiks Sheremetjevo kohal helibarjääri ületada ning reisilennukite vahel maanduma trügida. Muidu ei saadagi idas aru, mis valesti on.

Kui tõsisemaks minna, siis selle Vaindloo kolmnurgaga (kus piiri kulgemine on ebapraktilise kujuga küll) võiks sündida mingi lennukoridori kokkulepe, sest raisata petrooli tuvastamisele ja paberit diplomaatiale on kaunis ebamõistlik raiskamine (lennuk viibib seal Eesti õhuruumis alla minuti). Aga noh, muidugi eeldusel, et transponderid sisse pannakse ja luua mingi teavitamine taolistest lendudest.

Maismaal on taoliselt nagu piiri paaris kohas kohendatud kah, kus see kaardile joonistades pärast loodusesse hästi ei sobinud.