Kapten Trumm kirjutas:Mis siis oleks juhtunud, kui Laaneots või keegi teine oleks öelnud arengukava protsessis avalikult, et poliitikud ei jaga matsu, vaja on 46 tuhat meest ja 4,5% SKP-st?
Järgmise kuu jooksul oleks KV saanud uue juhataja, kes oleks olnud nõus 21 000 ja 2,0%-ga.
Lihtne.
Laaneots on piisavalt haritud mees, et taolist sündmuste käiku ette näha. Seepärast pole siin eriti pointi ka kiunuda, "miks Laaneots siis barrikaadidele ei sööstnud".
Värske näide Kunnasega oli just olemas, mis juhtub kui liiga palju sellisel tasemel arvamust avaldada.
Üks detail veel. Riigikaitse arengukava ei koosta formaalselt ei KVJ ega KJPS. Selle valmistab ette kaitseministeerium ja kinnitab valitsus. Tegelikkuses kirjutab seda kamina ja KJPS töörühm.
Kõrgeima taseme planeerimisdokument, mida Eestis KVJ saab kinnitada, on 1-aastane kaitsetegevuse operatiivkava ja seegi tuleb kooskõlastada kaitseministeeriumiga.
Utreeritud kujul toimub kaitseplaneerimisprotsess meil (ja igas teises enamvähem normaalses riigis) niimoodi, et:
- Poliitilisel tasandil (st nende poolt, kellele rahvas on valimiste andnud mandaadi teha suuri otsuseid riigi tuleviku, rahakasutuse jms osas) pannakse paika planeerimise ja arengukava üldised parameetrid, nagu nt see, et lähtuge luurajate poolt tehtud ohustsenaariumitest, personali osas võite arvestada ajateenistuse jätkumisega, planeeritavad üksused olgu reaalselt inimeste, relvade, varude jms tagatud (või võib ka vastupidi öelda – tehke nii, et vähemalt paberi peal oleks uhke ja suur) rahalise külje pealt arvestage sellega, et asi mahuks ära 2% SKT-st sisse (või 1,5, või 3,7% vms);
- kaitseplaneerijad (enamasti mundris) vaatavad otsa ohustsenaariumitele ja joonistavad siis selle legendaarse „operatiivvajadustele“ vastava operatiivstruktuuri, kus on vajalik arv brigaade, tankid, keskmaa-õhutõrje, rannakaitse jm toredad puuduolevad asjad;
- Siis tuleb keeruline osa – kui poliitikud ütlevad, et tehke pärisüksused, mida saaks vajadusel hommepäev mobiliseerida, tuleb „operatiivvajadusele vastav struktuur“ ära mahutada 2% (või mis iganes muu ettenähtud ja lubatud summa) sisse. Tõmmates maha selle, mis ei mahu. Ja tehes kaalutletud valikuid nende võimete või üksuste osas, mida tundub, et läheb esmajoones vaja, kui valikuid peab tegema.
- Nii kaitseministrile kui ka lõpliku otsuse tegevale valitsusele kirjeldatakse ilmselt ka ära see, mida oleks tegelikult vaja vs see, milleks raha läheb vaja. Ja poliitiline tasand peab siis võtma kalkuleeritud riski, et teeme vähem, kui ideaalis vaja oleks. Või siis otsustama raha juurde pumbata (mida nad seni üldiselt teinud ei ole, aga see jääbki lõpuks nende südametunnistusele, kui riskid realiseeruma peaksid).
(Ülaltoodus peitub vastus ka küsimusele, miks keegi tegelikult Kunnasega ju ei vaidle selles osas, et kas vaja oleks 5 brigaadiekvivalenti, või piisab 2-3-st. Kõik saavad üldiselt aru, et rohkem on parem, aga kui raha selleks ei ole, siis on tänane konsensus see, et teeme vähem, aga korralikult.)
Selles olukorras on KVJ-il (või ka ükskõik millisel madalamal tasemel oleval planeerimisega tegeleval ja suurt pilti nägeval ohvitseril või ametnikul valik) – nõustuda demokraatliku riigi eripäraga, et kaitsekulutuste taseme määravad poliitikud, ja püüda hakkama saada selle operatiivstruktuuriga, mida antud raha eest saab reaalselt teha. Või siis öelda, et minu professionaalsed teadmised ja südametunnistus nii väikese struktuuriga ei saa nõustuda, poliitikud peaksid riigikaitsesse rohkem raha panema, kuni seda ei tehta, ei saa mina seda pulli kaasa teha ei saa ja lähen reservi. Minu arvates on mõlemad normaalsed variandid, pole ju mõtet lasta inimestel tegeleda sellega, millesse nad ise tegelikult ei usu.
Nii et Laaneotsa puhul oli siin ilmselt kaks varianti. A) ta arvas, et 2% oli piisav selleks, et 10 aasta jooksul luua 42 000-meheline operatiivstruktuur. B) Ta arvas, et tegelikult oleks vaja olnud 2 korda rohkem, aga ta ei öelnud seda kuskil välja ja tegi nägu, et kõik on hästi. Variant B) on selles mõttes halvem, et sellisel juhul tegeles inimene TEADLIKULT kõik need aastad paberil eksisteeriva struktuuri loomisega – ja sellisel juhul oleks suure pauguga ukse kinni löömine ja erru minek tõesti normaalsem variant olnud, kui teadlikult nn õõnesarmee arendamine.
Mis Kunnast puudutab, siis eelpoolkirjeldatu valguses on minu arust huvitav ja tegelikult täiesti tähelepanuta jäänud see, et mitte kunagi pole EKV SA-struktuur olnud väiksem ja väetim kui siis, kui Kunnas ise selle planeerimisega J3 ülemana vägagi vahetult kokku puutus. Tema osalusel tehti valmis 2004. aasta kevadel kinnitatud Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan aastateks 2004-2010, mis nägi ette „hädise“ 16 000-mehelise operatiivstruktuuri – maaväes 1 (üks) brigaad + 4 KL-i baasil maakaitsepataljoni (eelmine plaan nägi vist veel ette 23 000 meest). Kaitsekulud olid neil aastatel u 1,3% SKT-st ja olid vaid üldised lubadused neid mingiks ajaks 2%-ni suurendada. Ja ei tea ega pole kuulnud, et Kunnas oleks J3 ülemaks oldud aastatel (2002-2007) kuskil avalikult või süsteemi sees kurtnud, et struktuur peaks olema vähemalt 5 brigaadiekvivalenti ja 40 000 meest, või muidu on kõik hukas. Või et kaitsekulud peaksid selleks olema 2 või rohkem % SKT-st. Vastupidi – kui lugeda tema 2003-2004. aasta kirjutisi ajakirjas Sõdur KV uue arengukava suhtes, siis vaatab sealt vastu kaine ja mõistlik jutt sellest, et rahalised ressurssid on piiratud ja selles valguses ei ole mõtet teha ebarealistlikult suuri plaane, vaid teha korralikult ära see, milleks parajasti raha oli. Taaskord – ta kas ise uskus sellesse, mida ta tegi. Või siis tegeles teadlikult ja vaikides jamaga, millesse ta ise ei uskunud.
Päeva lõpuks käitus Kunnas minu arvates siiski aumehelikult – kui ta leidis, et riigikaitset arendatakse valesti, et tema hindamatuid nõuandeid kuulda ei võeta, et KM-is pesitsevad kahjurid jne, siis tegi ta õigesti, et lõpetas selleks (tema jaoks) jamas osalemise ja kasutas oma vahedat sulge selleks, et kitsaskohtadele ja katastroofilistele tegematajätmistele (tema perspektiivist) avalikult tähelepanu juhtida. Ainult et see ei seleta väga hästi seda, miks ta eelnevad 5 aastat vait oli, operatiivvajadusele mittevastavat struktuuri arendas ja seda veel ilma kellegipoolsete sundimiseta Sõduris õigustas.
Lõpetuseks – nüüd, 10 aastat hiljem võiks korra pilgu peale visata ka sellele, millised tagajärjed on siis reaalselt olnud Põhiseaduse muudatusel, mida Kunnas tõi oma tegevteenistusest lahkumise peamise põhjusena. Toona hoiatas Kunnas, et sõjalises riigikaitses on saabumas maailma lõpp – KVJ ja tema ametis püsimine hakkab sõltuma kaitseministri või „kahjurlike tippametnike“ suvast, KVJ-i positsioon kaotatakse üldse ära, peastaap ühendatakse ministeeriumiga või muudetakse ministeeriumi osakonnaks, riigikaitse üldises juhtimises tekib kohutav kaos jne, sama soojaga saadetakse õhtale ka ajateenistus ja reservarmee.
No ma ei tea – ei läinud keegi kangutama ei Laaneotsa ega Terrast enne nende seaduses ettenähtud ametiaegade lõppemist – igatahes lõppevad need ametiajad rahulikumalt ja ilma igasuguste poliitiliste pingeteta kui „Põhiseaduslike institutsioonide“ Einselni, Kerdi või Kõutsi ametiajad. KVJ-i positsiooni likvideerimisest pole keegi isegi mõelnud, nagu ka peastaabi ühendamisest ministeeriumiga. Riigikaitse üldises juhtimismudelis (mittesõjalises osas) on tekkinud mingid loogika ja vastutuse alged – kui varem võis Põhiseadusest välja lugeda, et sõja korral saabub kogu riiki juhtima müütiline Kaitseväe ülemjuhataja, siis on täna vähemalt juriidiliselt selge, et peaminister juhib riiki nii rahu kui sõja ajal. Ajateenijate arv rühib vaikselt, kuid kindlalt ülesse poole, nagu ka SA-struktuur. Jah, Laaneotsal oli paberi peal kaks korda suurem, kuid reaalselt poleks tema ajal olnud võimalik korraldada ei Siili-suurust brigaadiõppust ega 24h etteteatamisega lisaõppekogunemist – sest need üksused olid vaid paberil. Lõppeks – järgmiseks KVJ-iks on vist keeruline kujutada sõjaliselt paremini haritud, normaalsema karjääriredeli, reservarmeed reaalselt väärtustavat, sirgeseljalisemat ohvitseri kui ksf Herem. On kõik need asjad juhtunud nüüd tänu sellele Põhiseaduse muudatusele või selle kiuste, ei oska mina kindlalt öelda – aga kaldun esimese variandi poole.
Aga seda ilmatumat katastroofi, mida Kunnas 10 aastat tagasi ennustas, ei paista mitte kuskilt otsast. Äkki ta eksib ka teistest „katastroofilistest nõrkustest“ ja „kuristikest“ rääkides.