www.militaar.net

Kahjuks paistab, et meie räägime Kauriga üks teisest mööda pidevalt.

Ma püüan veel suhteliselt lühidalt võtta kokku selle "Putkineni strateegia", mis suurelt osalt on ühtne "Kunnase strateegiaga", nimelt Eesti kaitsmiseks. Soome on iseasi.

1. Eesti lihtsalt PEAB iseseisvalt ilma välisabita hoidma enda käes minu arvates Tallinna, Leo Kunnase arvates Suur-Tallinna - kuni liitlaste appitulekuni (mis on päris pikk aeg).

2. Nii Leo kui ka mina näeme ette, et on vaja mõlemaid nii konventsionaalsed sõjapidamist kui ka sissitegevust.

3. Eestil on juba olemas (kahjuks mitte veel kokku harjutatud) 1.Jalaväebrigaad. Aga see pole ainuke maaväeüksus mis hakkab vaenlasele vastu konventsionaalsete sõjapidamisviisidega. Sellist konventsionaalset võimsust on vaja juurde saada.

4. Kahjuks Eestil pole neid väljaõpetatud ja varustatud sissiüksusi, mis on HÄDAVAJALIKUD Eesti kaitsmiseks koostöös nende konventsionaalsete üksustega. "Soome mudeli järgi" Eestile loodi Piirvalve sissiüksused - aga mingi eriti lolli otsusega need aeti lailali. Muidugi oleks pidanud olema peale nende ka teisi sissiüksusi - aga need olid juba olemas.

5. Sissiüksus EI TOHI endale lubada mingeid sõidukeid vedama raskerelvastus - lihtsalt ei tohi, sest need sõidukid reedaksid sissiüksuse välja. Seega mingeid raketiheitjaid pole vaja.

6. Sissiüksusel aga PEAB olema ilma taburetita õlalt lastavaid õhutõrjerakette - mis on võimalik kaasas tassida ilma mingeid sõidukeid.

7. Sissiüksusel võiks olla portatiivseid tankitõrjerakette nagu soomlastel NLAW. Aga see pole asi mis peab olema. Igasugust träni võiks olla, aga tingimata ei pea olema.

8. Sissiüksuste jaoks on tingimata vaja juba rahuajal ehitada peidikuid ja meelsasti ka punkreid. Peidikutes PEAB olema näiteks:
- külgmiine;
- suundkildmiine (kaitselaeng);
- distantslõhkeseadmeid eelmiste turvaliseks õhkimiseks suurelt kauguselt;
- muidugi tava lõhkeaineid, elektridetonaatoreid, midagi nahka pista, jne.

9. Sissiüksused peavad juba rahuajal harjutama varitsuste tegemist külgminide, suundkildmiinide ja distantslõhkeseadmetega. Need plaanid on vaja säilitada ja uuendada pidevalt.

10. On vaja tsentraalne juhtimine - vähemalt üks üleriigiline mobiilne juhtimispunkt, mis asub ühes kohas väga lühikest aega ja kolib kiiresti uude kohta - mõni teine juhtimispunkt asendab teda kolimise ajal. Seega on vaja üleriigiline andmeside, mille kaudu juhtimispunkt saa luureandmed ja saadab käsud üksustele. Seda on harjutatud minu korraldatud üleriigilistel õppustel.

Juhani, krabasin riiulist ühe Soome seminari ettekannete kogumiku

http://www.mpkk.fi/fi/tutkimus-opetus/j ... e[print]=1

Nendest ettekannetest jääb mulle mulje, et alates 1990. aastate algusest tõmmati sissiväljaõpet Soomes kõvasti kokku. Seda õpet anti edasi vaid valitud väikestele üksustele. Seisma paistis jäävat ka sissitaktika arendamine, sest peamine aur läks konventsionaalsete üksuste tegemise peale. Juhani, efektiivsed TT relvad (nii LOS kui ka NLOS - Spike, Javelin, Lahat, NLAW jne) loodi just vahetult peale Soome seisaku tekkimist. Juhani, kui Soome sissikompaniis on MP sees, siis miks ei võiks seal sees olla Lahateid, Spikesid jne)? Kui need kaartule TT-relvad võivad sees olla, siis kui palju neid võib olla? Miks just nii palju? jne.

Mina ju ütlesin, et siin meie räägime EESTI kaitsmisest, mitte Soome.

Soomel on üle 60 Hornetti, üle 100 Leo 2, hulga CV9030, "natukese" suurtükke, on Gradit, on raskeraketiheetjad, on suhteliselt tugev õhutõrje, jne. Soome on pidevalt ehitanud oma riigikaitset üles üle 90 aastat. Eesti kahjuks mitte isegi 20 aastat ja Eesti alustas miinusest, mitte nullist.

Eesti kaitsestrateegia PEAB ka olema"natukese" erinev Soome strateegiast.

Soome ostis 90-date alguses päris palju tehnikat (relvi) Saksamaa idapoolselt okupatsioonialalt.

Aastal 1997 Soome sai korralikult relvadesse 27 brigaadi. Relvadesse oleks saanud üle 700 000 meest - nendest muidugi paras ports sisse. See on ikka midagi muut kui Eesti üks brigaad.

Ainult üksiksidepataljone Soomel üle 30, tagamaks side. Peale muidugi üksuste orgaanilise side.

Kaitsestrateegia on vaja ehitada üles sellele mis on olemas ja kohe tulemas. Pika-aja plaanid on muidugi iseasi.

Juhani ütles:

Mina ju ütlesin, et siin meie räägime EESTI kaitsmisest, mitte Soome.

Seda ma silmas pidasingi kui küsisin:

Juhani, kui Soome sissikompaniis on MP sees, siis miks ei võiks seal sees olla Lahateid, Spikesid jne)? Kui need kaartule TT-relvad võivad sees olla, siis kui palju neid võib olla? Miks just nii palju? jne.

Juhani, me räägime täiesti ühest asjast, kuid Sina panustad miinidele ja mina rakettidele. Ma ei räägi miniarmee loomisest, mille puhul Eesti saab soomlaste-rootslaste brigaadi taseme vanu sõjariistu (mis soomlased on välja vahetamas uuemate vastu), et imiteerida väikest Soome/Rootsi brigaadi. Palju on Soomes/oli Rootsis brigaade? Missuguse tabelvarustusega nad olid? Kes tegid õhutõrjet? Kust tuli suurtükiväe power? jne.

Miinidest. Samast raamatust, millele eelmises kirjas viitasin, on pärit ka 1970. aastatel toimunud avalik vaidlus SAL'is Soome ohvitseride Paakkineni ja Koppineni vahel.

Paakkinen states that the effect of splinter mines is greatly overestimated. "Is even a squad capable of transporting an anti-tank weapon or its ammunition or will the Finnish guerilla collapse under the burden of its own carriage? ... "A guerilla exercise greatly resembles the adventures of young scout boys in the lap of the nature."

The central thesis of Paakkinen is to emphazise enemy countermeasures, armouring and protection of command posts, which require joint action if one really wants to have effects. He sees that results can be achieved only if guerilla has an assistant and supportive role in the operations of general forces. He strongly defends jont action which "has been the most important way of action in all victorious guerilla wars. Only effective units that are capable of destroying protected targets ... Joint action without thorough research is increasingly being shunned." Whereas "the main weakness if decentralized guerilla action are its psychilogical weakness to counter-action, its lack of striking power and its defencive nature. ... it is self-deception to give instructions as an excuse

Juhani ütles:

Eesti kaitsestrateegia PEAB ka olema"natukese" erinev Soome strateegiast.

Raske on mitte nõustuda.

Lubaks ka endale luksust natuke sõna võtta.

Määratleme nüüd kõigepealt ära, kes need sissid õigupoolest on. Minu jaoks on nad väikesed grupid, kes tegutsevad vaenlase tagalas, enamasti kohalikud mehed, mitte armee koosseisus teenivad.

Seega, peavad need mehed tagama endale oma logistika, kui just ei looda eraldi sissiüksusi, keda valitsus ülal peab. Aga kuna neid ei ole, oleks mõistlik muretseda sõjaaja logistika pärast rahuajal, kui kraam veel kättesaadav on.

Loogiline on, et väikesed grupid ilma sõidukiteta ei saa kaasas tassida suuremat riistvara. Seega, riistvara olemasolu korral, luuakse nende jaoks hajutatud peidikud, kust need siis vajaduse korral välja võetakse. Enamasti etteplaanitud varitsuse ja/või rünnaku puhul.

Nüüd mõtleme. Sissigrupile on vaja mobiilset ÕT kaitset. Seega oleks hea, kui oleks grupis mõni ÕT mees, kellel lennuvahendi-katki-tegemise-püss koguaeg käepärast on, ja tema abi. Vahest talle ka mõni rauasaag kaela riputada, et Ta end päris paljalt ei tunneks. Aga see on hetkel märg unenägu.

Ainus tõsine oht õhust on sissidele kopterid. (No ja igasugune langev kraam kah.) 5-9 mehelise salga pärast ei hakata lennukeid välja saatma, pealegi oleks piloodil raske märgistamata sihtmärki näha. Kopteriga on teine lugu. Kopterite vastu saab ka miine edukalt kasutada, ka käsirelvade tuli peaks kopterijuhil julga jahedaks võtma.

Ja juhtimine peab sissidel olema hajutatud. Mitte mingil juhul ei tohi olla keskjuhtimist. Meenutagem kasvõi RVL-i ja nende Põrgupõhja punkri lugu.
Igal sissigrupil on oma juht. Vajadusel sissigrupid ühinevad, annavad vaenlasele löögi ja kaovad uttu.

Gfreak kirjutas:Ja juhtimine peab sissidel olema hajutatud. Mitte mingil juhul ei tohi olla keskjuhtimist.

"Putkineni strateegia" aga näeb ette, et Tallinna on vaja iga hinna eest enda käes hoida. See omakorda tähendab, et vaenlase lahingüksused ümberpiiravad Tallinnat kaitsvaid Eesti vägesid.

Et need Tallinnat kaitsvat väed suudavad vastu pidada on hädavajalik vaenlase logistika hävitada nii, et Tallinnat ümberpiirava vaenlase kätte ei jõua ei kütust, ei laskemoona.

On vaja olla tsentraalne juhtimine. Info vaenlase kolonnidest peab laekuma pidevalt sinna JP:sse ja JP:st saadetakse kohalike sissiüksustele info sellest vaenlase kolonnist. Sissiüksus aga teeb kolonnile varitsuse külgmiinide, suundkildmiinide ja distantslõhkeseadmetega - ja teatab JP:sse kui palju vaenlasele tuli kaotusi ja kui palju vaenlase kolonnist jätkas edasi Tallinna suunas. Korraga see info laekub ka naabersissiuksusele, et ta saa ka midagi ette võtta.

Ilma seda tsentraalse juhtimiseta vaenlast ainult natukese nõelatakse siin ja seal - aga logistikakolonnidest osa saa Tallinnani. Tsentraalse juhtimise korral kolonni kallale minnakse vajalikul määral eri sissiüksuste poolt kuni terve kolonn on hävitatud.

Väike sissiüksus ei saa ise pidevalt passida tee ääres ootamas millal vaenlane ehk tuleks varitsusse.

RVL-i probleem oli, et ei olnud konventsionaalseid üksusi, mida toetada, seega vastane sai rahus suunata suuri üksusi spetsiaalselt RVL-i hävitama.

Omaalgatuslik vastupanuliikumine ja metsavendlus erinevad sissitegevusest just selle poolest, et sisse juhib sama keskstaap, mis juhib ka konventsionaalseid üksusi. Nii moodustub tänu kesksele juhtimisele sissidest ja konventsionaalsetest üksustest süsteem, kus mõlemad teineteist toetavad ja vastavalt ka teineteisele paremaid tegevustingimusi loovad.

Vastavalt on sissitegevus ka märksa intensiivsem. Sisside võrk peab olema suhteliselt tihe ja ühtlane ja varustatud heade sidevahenditega, et kõikidest vastase liikumistest oleks kogu aeg olemas ülevaade. Siis on võimalik koordineerida sisside rünnakuid ja ka konventsionaalsete üksuste tegevust.

Võttes aluseks oletatava sissi-BKi, kus üksus on allutatud SA ohvitserile, kelle isikut riigisaladuse loor katab - mööname, et antud "A-rühm" tegutseb toetava üksusena ja aitab koos paari teise sarnase rühmaga (B; max C) SA-ohvitseri juhitud kompanii tegevust luure- jms ülesannete täitmisel. See ei eelda ÕT-olemasolu, kuid eeldaks ÕT-tagasiside andmist kompaniile, ta eeldaks kolonnide-tagasiside andmist (Juhani toodud näide: "mitu masinat hävitatud, mitu vigased, mitu liikvel") ja see ongi peaaegu kõik. Nüüd alternatiivid tulevad selle SA-ohvitseri kehvalt juhitud kompaniist:
a) A-rühm peab suutma viivitama vaenlast, kuna kompanii oleks "kotis" etc;
b) A-rühm peab ennast ise vaenlase organiseeritud "kotist" välja murdma.

setu kirjutas:Võttes aluseks oletatava sissi-BKi, kus üksus on allutatud SA ohvitserile, kelle isikut riigisaladuse loor katab - mööname, et antud "A-rühm" tegutseb toetava üksusena ja aitab koos paari teise sarnase rühmaga (B; max C) SA-ohvitseri juhitud kompanii tegevust luure- jms ülesannete täitmisel. See ei eelda ÕT-olemasolu, kuid eeldaks ÕT-tagasiside andmist kompaniile, ta eeldaks kolonnide-tagasiside andmist (Juhani toodud näide: "mitu masinat hävitatud, mitu vigased, mitu liikvel") ja see ongi peaaegu kõik. Nüüd alternatiivid tulevad selle SA-ohvitseri kehvalt juhitud kompaniist:
a) A-rühm peab suutma viivitama vaenlast, kuna kompanii oleks "kotis" etc;
b) A-rühm peab ennast ise vaenlase organiseeritud "kotist" välja murdma.

Peab ülema, et seda teksti on üsna raske lugeda. Arusaamatuks jääb, kas jutt on sissikompaniist, või kompaniist, mida sissirühm toetab.

Tänased Kaitseliidu võitlusgrupid peaksid olema miinimum rühma suurused (nägin mõni aeg tagasi vilksamisi paberit, mis määras minimaalse malevkonna, üksikkompanii, üksikrühma ja võitlusgrupi suurused) ja nende ülem vaevalt mingi saladus on. Neid võitlusgruppe on kindlasti rohkem, kui "max C".

Arusaamatuks jääb, miks peaks sissirühm olema allutatud kompaniile (on ikka jutt tavalisest lahingkompaniist, või mõtled sissikompaniid a la EPV - need olid muide neljarühmalised), kui tema tegevusala on kompaniist kordi suurem. Sissirühma kompanii toetamiseks sobilikku pisikesse ruumi surumine lõppeb loomulikult varem või hiljem haaranguga. Sisside esmane kaitse on hajutatus. See võimaldab neil omada ülevaadet suurest maa-alast.

Koondatud tegevus (rühmavaritsused, objektirünnakud rühmana ja kompaniina) muutub sisside jaoks oluliseks vaid kahel sõja etapil:
1) Vaenlase pealetungi ajal, kui on vaja häirida vaenlase luure ja eelvägede tegevust.
2) Meie pealetungi ajal, kui meie liitlased on saabunud ja on vaja toetada vaenlase maalt välja löömist.
Muul ajal tegutsevad sissid võimalikult hajutatult, teostades luuret ja teeliikluse häirimist miini- ja snaiprivaritsustega.

Viivituslahinguid sissid ei pea. Üksus, millel tagala puudub, ei saa sellist luksust endale lubada, et haavatute ja laipade hinnaga positsioone hoida. Üksus, mis endale allutatud sissirühma sel otstarbel rakendab, loobub sisuliselt edaspidiseks sõjaks igasugusest ülevaatest, kus vastane liigub.

Hajutatud lahingutegevuse etapis on sissirühm laiali suurel alal ja vaenlasega segamini. Sellises olukorras mõte kotis olevast sissirühmast tundub jabur. See ongi sissirühma normaalne olek.

Madis22 kirjutas:Koondatud tegevus (rühmavaritsused, objektirünnakud rühmana ja kompaniina) muutub sisside jaoks oluliseks vaid kahel sõja etapil:
1) Vaenlase pealetungi ajal, kui on vaja häirida vaenlase luure ja eelvägede tegevust.
2) Meie pealetungi ajal, kui meie liitlased on saabunud ja on vaja toetada vaenlase maalt välja löömist.
Muul ajal tegutsevad sissid võimalikult hajutatult, teostades luuret ja teeliikluse häirimist miini- ja snaiprivaritsustega.

Olen põhimõtteliselt nõus - aga:
1. vaenlase pealetungi ajal (toimub ikka peamiselt mööda suuri teid) on võimalik kasutada sama taktikat kui logistika vastu - varitsuses mõni külgmiin ja suundkülgmiin. Kui kolonn peab kinni (nagu taktika), nii võiks ka mõne tähtsa putuka snaiper maha lasta. Pole vaja rühmasid või kompaniid ka sellel puhul. Jõudu jää ikka väheseks ja kaotustest pole pääsu.

2. Kui liitlased saabuvad, nii neid on kindlasti vaja toetada - ka oma kaotuste hinnaga.

3. Selle viimase lausega olen täiesti nõus.

Madis22 kirjutas:Viivituslahinguid sissid ei pea. Üksus, millel tagala puudub, ei saa sellist luksust endale lubada, et haavatute ja laipade hinnaga positsioone hoida. Üksus, mis endale allutatud sissirühma sel otstarbel rakendab, loobub sisuliselt edaspidiseks sõjaks igasugusest ülevaatest, kus vastane liigub.

Täiesti õige. Sissid löövad nagu välk ja kaovad.

Sisside rakendamine tava lahinguviisidel nagu viivituslahing või kaitselahing on väärtusliku ressursi raiskamine. No, olgu - võib-olla kunagi kusagil on äärmiselt raske olukord kus sisse on vaja valesti kasutada, aga üldiselt see on valesti. Sissidest on lihtsalt rohkem kasu kui nad kasutavad sissitaktikat.

Madis22 kirjutas:Hajutatud lahingutegevuse etapis on sissirühm laiali suurel alal ja vaenlasega segamini. Sellises olukorras mõte kotis olevast sissirühmast tundub jabur. See ongi sissirühma normaalne olek.

Täpselt nii! Ja nimelt sellesse olukorda on vaja valmistuda hoolega ette juba rahuajal.

Juhani Putkinen kirjutas: Olen põhimõtteliselt nõus - aga:
1. vaenlase pealetungi ajal (toimub ikka peamiselt mööda suuri teid) on võimalik kasutada sama taktikat kui logistika vastu - varitsuses mõni külgmiin ja suundkülgmiin. Kui kolonn peab kinni (nagu taktika), nii võiks ka mõne tähtsa putuka snaiper maha lasta. Pole vaja rühmasid või kompaniid ka sellel puhul. Jõudu jää ikka väheseks ja kaotustest pole pääsu.

Luureüksuste taktika ei meil ega neil ei sisalda peatumist ja maastiku läbiotsimist üksiku või paari miiniga varitsuse korral. Sellisest varitsusest luure sõidab võimalusel peatumatult läbi ja vaid kannab kontaktist ette. Samas rühmavaritsus pataljoni luurerühma või polgu luureroodu vastu piisavalt pikal teelõigul (üksuses 6-20 kergelt soomustatud masinat, vahed 50 või enam meetrit, ühest või mõnest lõhkajast ei piisa) mitmete miinidega, võib vastava üksuse teovõimetuks muuta, sundida vastast taanduma, vastavat ala kaudtulega läbi pommitama ja uut tugevdatud luureüksust ette saatma. See juba võidaks meie konventsionaalsetele üksustele aega.

Madis22 kirjutas:Luureüksuste taktika ei meil ega neil ei sisalda peatumist ja maastiku läbiotsimist üksiku või paari miiniga varitsuse korral.

Luureüksuse antaksegi sõita vabalt läbi varitsusest.

See on eriti suur eelis kasutades külgmiine ja suundkildmiine (ja distantslõhkeseadmeid). Muidugi on vaja oma luure mis teatab, milline vaenlane on tulemas. Kui ainult passib nii sama tee ääres võib ka juhtuda, et minnakse eelluure (julgestuse) kallale, mitte tähtsamate objektide.

Rünnatakse alles põhiüksuse tähtsamaid objekte (nagu juhtimissoomuk või sidemasin).

Tava BTRe ja BMPsid Venemaal jätkub küll ja küll - need pole eriti väärtuslikud märklauad.