Kel on sügavam huvi selle kohta, mida rahvas kaitsekuludest arvab, soovitan tutvuda Kaitseministeeriumi tellimusel juba 15+ aastat tehtud regulaarsete avaliku arvamuse uuringutega. Nt viimase, märtsikuise uuringu tulemused + eelneva 14 aasta trend selles küsimuses on leitav leheküljelt 37:
http://www.kaitseministeerium.ee/sites/ ... s_2018.pdf
Suures pildis ongi avaliku arvamuse suhtumine kaitsekuludesse läbi aastate olnud enamvähem sama – umbes viiendik soovib kulude tõstmist, teine viiendik nende vähendamist, enamus e u pooled vastajatest on rahul selle tasemega, mis parajast on. Väiksed „hüpped“ selles küsimuses on toimunud pärast Gruusia sõda ja Krimmi – kuid on seejärel tavapärasesse „normi“ tagasi langenud. Üldiselt on ka kaitsekulude suurus selline küsimus, kus avalik arvamus juhindub üsna palju sellest, mida ajalehes või poliitikute poolt sel teemal signaliseeritakse. Kui seni on viimased 5+ aastat öeldud, et oleme saavutanud 2% taseme ja sellega on asi hästi, siis ongi suurem inimestest selle seisuga rahul. Kui oleks poliitikuid, kes aktiivselt võitleks kaitsekulude tõusu eest (seni pole kahjuks olnud, aga vist õnneks nüüd tuleb), või poliitikuid, kes aktiivselt võitleks hoopis kaitsekulude vähendamise eest (seni pole õnneks olnud, aga vist väga ei tule ka peale Loone), siis oleks ka avalik arvamus rohkem ühele või teisele poole kaldu. Ühesõnaga – ootan huviga seda, mida järgmine, vist aasta lõpul tulev avaliku arvamuse uuring selles osas näitab.
Mõne sõna ütleks ka meie poliitikute kaitseks. Jah, võib alati vaielda selle üle, kas klaas on pool-täis või pooltühi; ning arutleda selle üle, milline võiks täna olla avalik arvamus ja kaitsekulude suurus juhul, kui poliitikud oleksid 2+% teema juba neli aastat tagasi aktiivselt ülesse võtnud. Aga vaadates siiski seda, mis üldiselt on kaitsekulude vallas mujal Euroopas, sh Balti riikides viimase kümnekonna aasta jooksul toimunud, siis ei heidaks mina meie riigijuhtidele väga palju sel teemal ette. Sest see olukord saaks olla palju halvem, kui täna.
Näiteks jätkus meie poliitikutel pealhakkamist ja julgust ka kõige sügavama majanduskriisi ajal 2009-10 säilitada kaitsekulud selleks hetkeks saavutatud tasemel 1,7-1,8% SKT-st, samas kui nt Lätis ja Leedus lasti see tase ilma eriliste südametunnistuse piinadeta tasemele 0,7% SKT-st – ja ka hoiti seal kuni Krimmi äratuseni. Jah, kuna SKT ise langes neil aastatel järsult enam kui viiendiku võrra, siis tähendas see ka kaitse-eelarvele u 20% langust võrreldes buumi-aegse tipptasemega, kuid see pole siiski võrreldav mujal Balti riikides toimunud kaitse-eelarve jõhkra poolitamisega. Juba 2012. aastal tehti ära hüpe 2% peale, samas kui paljud teised Euroopa riigid ei suuda või ei kavatse seda taset saavutada isegi 10 aastat hiljem. Pärast Krimmi andsid poliitikud tavapärasele 2% lisaks veel u 0,2% SKT-st selleks, et plaaniväliselt võõrustada liitlasi Ämaris ja Tapal – kuigi nad oleksid võinud vabalt kaitseministeeriumile ja kaitseväele öelda, et leidke see raha ise oma 2% eest, st meie enda iseseisva kaitsevõime arvelt. St ma ilmselt ei eksi palju öeldes, et ilma selle HNS-iks mõeldud lisarahastuseta ei räägiks me täna mitte sellest, mitu lisapataljoni 2. brigaad endale lähiajal saab, vaid sellest, kas meil üldse oleks struktuuris kaks brigaadi või mitte. Ratase valitsuse lisamiljonid sellele kõigele lisaks laskemoona plaaniväliseks hankimiseks on suures pildis täpe, aga parem siiski, kui mitte midagi. Jne.
