Re: Merevägi ja rannakaitse
Postitatud: 20 Mai, 2019 9:09
Ilmselt hilinenud vastus „Heremi väljakutsele“, aga ma ei tahtnud huupi rapsida ja siis tuli nädalavahetus vanematekodus. Kapten Trummi vastuväited jätan vähemalt hetkel kõrvale, sest ta kirjeldab juba hoopis teistsugust laevastikku. Järgnev on hinnang (educated guess), (arvuti)simulatsioon annaks palju parema pildi.
Ühel ilusal sõjapäeval avastatakse Soome lahel venelaste väike hävitajast Nastoitšivõi, kahest Ropuša klassi dessantlaevast, kahest Stereguštši ja kahest Bujan M klassi korvetist koosnev sihtüksus. Kuna venelased teavad eestlaste võimekust merel ja ka taktikat, hoiavad nad kaldast vähemalt 13 miili kaugusele. Halva ilma ja halva nähtavuse korral võib muidugi lähemale tulla, sest siis eestlased merele ei lähe.
Kuna eestlased teavad Vene sihtüksuse asukohta ja koosseisu, oskavad nende liikumissuuna ja kiiruse täpselt ette ennustada, nende oma üksus on täiuslikult kokku harjutatud ja nad suudavad telepaatiliselt suhelda (sellist sidet ei saa segada ja see ei anna vastasele mingit eelhoiatust), teostavad eestlased perfektse manöövri: 25 paati läheneb 40 sõlmelise kiirusega Vene sihtüksusele kontsentriliselt umbes 10 km laiuses kaares. Sihtmärki ei valita, kõik paadid lasevad esimese ettejuhtuva vastase laeva pihta.
Äkki märkab Nastoitšivõi radarvaatleja Vasja oma ekraanil 12 miili kaugusel kümmekonda kiiresti lähenevat täpikest. Kahjuks ei olnud ükski helikopter parajasti õhus, muidu oleks vaenlast varem märgatud. Aga õnneks on ilm väga hea, lainetus madal ja merepildiradar eristab ka väikeseid kontakte kaugelt. (Trummile: radar näeb natuke silmapiiri taha.) Kuna eestlaste taktika on kurikuulus ja kogu tsiviillaevandus Soome lahel liigub ainult venelast juhitud konvoides, ei kõhkle Vasja hetkegi, teavitab lahinguvalve ülemat ja kogu sihtüksuses kuulutatakse välja lahinguhäire.
Pärast häire välja kuulutamist käib kõik sissetreenitud rutiini järgi. Mõlemad dessantlaevad kui High Value Unit (HVU) tõstavad kiiruse maksimumini ja võtavad kursi ohust eemale. Nastoitšivõi saadab helikopteri üles ja järgneb dessantlaevadele goalkeeperina. Korvetid tõstavad samuti kiirust, eemalduvad siksak kursiga ohust ning moodustavad HVU ja läheneva vastase vahele screeni.
Spike-ide laskekaugus on umbes 10 miili – need lendaks küll kaugemale, aga kuna eestlastel on ainult optilised sihtimisseadmed, tuleb jõuda vähemalt nii lähedale, et vastast näha oleks. 40 sõlmega liikuv paat läbib 2 miili 3 minutiga. Kuna venelased manööverdavad ohust eemale, pikeneb see aeg, kus eesti paadid on tule all, aga ise veel laste ai ei saa, umbes 6 minutini. Sellele lisandub manööverdava sihtmärgi relvale lukustamise aeg.
Venelased teavad seda hästi ega kõhkle kasutamast kõike, mis nende käsutuses on, ka rakette, isegi kui iga pauk on rahalises mõistes kallim kui sihtmärk, mida see tabab. Oma nahk on ikkagi kõige kallim. Laevavastased raketid on vast liig, aga selle armaada peale on kokku kolm laskeseadet vähemalt 72 radarjuhtimisega õhutõrjeraketiga, mis nii kaugele välja lendavad, lisaks neli 130 mm „toru“ (radarjuhitav, 45 lasku toru kohta minutis) Nastoitšivõil. Kui vastutusalad on ideaalselt jagatud, tuleb 8-9 sihtmärki laeva ja 5 sihtmärki relva kohta. 10 miili kauguselt ulatuvad sihtmärgini ka Bujanide ja Stereguštšite neli 100 mm kahurit.
See oht tundub tõrjutav, aga tavaliselt ei ole asjad ideaalsed ja inimesed teevad vigu. Äkki õnnestub viis raketti teele saata? Laskjad on sel juhul raudsete närvidega mehed, sest neid ei häiri, et sõber kõrval põleb ja tema ise ka kaldale ei jõua. Juba välja lastud Spike´i alla tuua on keeruline, sest ta on väike ja ise ei kiirga, aga mitte päris võimatu, kui suund ära tabada. Infrapuna sihtmärgile lendavaid rakette saab IR peibutistega kõrvale meelitada.
Kui mõni Spike siiski laeva tabab, siis mõnda korvettidest, aga kindlasti mitte HVUd. Ruumis, mida see tabab, teeb lõhkepea palju pahandust (NB! Me räägime kild- mitte kumulatiivmürsust): seal olev tehnika langeb rivist välja, inimesed saavad surma või haavata. Ilmselt saavad kahjustada ka külgnevad ruumid, puhkeb tulekahju ja purunevad mitmed tabatud ruumi/ruume läbivad kaablid ja torud. Kui tabamust ei saa mõni eluliselt tähtis ruum (sild, operatsiooniruum, keskjuhtimispult), on kahju siiski lokaalne ja laev jääb võitlusvõimaliseks. Laskemoon, kütus, peamasinad ja generaatorid on sügaval laeva sees, sinna kahi kindlasti ei ulatu, muidugi juhul kui laeva avariitõrje on tasemel.
Et must valesti aru ei saadaks: ma ei ole parvlemise vastu, see isegi meeldib mulle väga. Aga kui tuleb valida KAS parvlemise VÕI suuremate platvormide vahel, millega saab ka patrullida, riigi kohalolu kehtestada ja liitlastega koostööd teha, eelistan kindlalt teist varianti. Erinevalt Kapten Trummist olen ma kindlalt veendunud, et merekaitse algab merelt, mitte kaldalt, ja selline „vahepealne“ laevastik pole mitte kõige kallim, vaid kõige tõhusam „kiht“. (Effectiveness ja efficiency on väga erinevad mõisted. Eesti keele omapära tõttu on meil sellest raske aru saada.)
Parvlemisest kirjutatud artikleid lugedes tuleb mõista konteksti: brittidele ja ameeriklastele ei tee muret see, et nende sõjalaev põhja lastakse, vaid et keegi (tsiviil- või sõjalaev, madrus) saab viga. Seejuures eeldatakse vastaselt täielikku surmapõlgust. Hormuzi väin on erijuhtum, sest seda läbib 1/3 maailmas müüdavast naftast. Iraanlased teavad seda väga hästi ja ähvardavadki eelkõige tsiviillaevandust. Muide, parvetaktikat harrastava revolutsioonilise kaardiväe kõrval (huvitav, kas meie kaitseliitlased solvuks, kui neid kaardiväelastega võrrelda?), on neil ka suuremate laevadega „päris“ merevägi.
Ühel ilusal sõjapäeval avastatakse Soome lahel venelaste väike hävitajast Nastoitšivõi, kahest Ropuša klassi dessantlaevast, kahest Stereguštši ja kahest Bujan M klassi korvetist koosnev sihtüksus. Kuna venelased teavad eestlaste võimekust merel ja ka taktikat, hoiavad nad kaldast vähemalt 13 miili kaugusele. Halva ilma ja halva nähtavuse korral võib muidugi lähemale tulla, sest siis eestlased merele ei lähe.
Kuna eestlased teavad Vene sihtüksuse asukohta ja koosseisu, oskavad nende liikumissuuna ja kiiruse täpselt ette ennustada, nende oma üksus on täiuslikult kokku harjutatud ja nad suudavad telepaatiliselt suhelda (sellist sidet ei saa segada ja see ei anna vastasele mingit eelhoiatust), teostavad eestlased perfektse manöövri: 25 paati läheneb 40 sõlmelise kiirusega Vene sihtüksusele kontsentriliselt umbes 10 km laiuses kaares. Sihtmärki ei valita, kõik paadid lasevad esimese ettejuhtuva vastase laeva pihta.
Äkki märkab Nastoitšivõi radarvaatleja Vasja oma ekraanil 12 miili kaugusel kümmekonda kiiresti lähenevat täpikest. Kahjuks ei olnud ükski helikopter parajasti õhus, muidu oleks vaenlast varem märgatud. Aga õnneks on ilm väga hea, lainetus madal ja merepildiradar eristab ka väikeseid kontakte kaugelt. (Trummile: radar näeb natuke silmapiiri taha.) Kuna eestlaste taktika on kurikuulus ja kogu tsiviillaevandus Soome lahel liigub ainult venelast juhitud konvoides, ei kõhkle Vasja hetkegi, teavitab lahinguvalve ülemat ja kogu sihtüksuses kuulutatakse välja lahinguhäire.
Pärast häire välja kuulutamist käib kõik sissetreenitud rutiini järgi. Mõlemad dessantlaevad kui High Value Unit (HVU) tõstavad kiiruse maksimumini ja võtavad kursi ohust eemale. Nastoitšivõi saadab helikopteri üles ja järgneb dessantlaevadele goalkeeperina. Korvetid tõstavad samuti kiirust, eemalduvad siksak kursiga ohust ning moodustavad HVU ja läheneva vastase vahele screeni.
Spike-ide laskekaugus on umbes 10 miili – need lendaks küll kaugemale, aga kuna eestlastel on ainult optilised sihtimisseadmed, tuleb jõuda vähemalt nii lähedale, et vastast näha oleks. 40 sõlmega liikuv paat läbib 2 miili 3 minutiga. Kuna venelased manööverdavad ohust eemale, pikeneb see aeg, kus eesti paadid on tule all, aga ise veel laste ai ei saa, umbes 6 minutini. Sellele lisandub manööverdava sihtmärgi relvale lukustamise aeg.
Venelased teavad seda hästi ega kõhkle kasutamast kõike, mis nende käsutuses on, ka rakette, isegi kui iga pauk on rahalises mõistes kallim kui sihtmärk, mida see tabab. Oma nahk on ikkagi kõige kallim. Laevavastased raketid on vast liig, aga selle armaada peale on kokku kolm laskeseadet vähemalt 72 radarjuhtimisega õhutõrjeraketiga, mis nii kaugele välja lendavad, lisaks neli 130 mm „toru“ (radarjuhitav, 45 lasku toru kohta minutis) Nastoitšivõil. Kui vastutusalad on ideaalselt jagatud, tuleb 8-9 sihtmärki laeva ja 5 sihtmärki relva kohta. 10 miili kauguselt ulatuvad sihtmärgini ka Bujanide ja Stereguštšite neli 100 mm kahurit.
See oht tundub tõrjutav, aga tavaliselt ei ole asjad ideaalsed ja inimesed teevad vigu. Äkki õnnestub viis raketti teele saata? Laskjad on sel juhul raudsete närvidega mehed, sest neid ei häiri, et sõber kõrval põleb ja tema ise ka kaldale ei jõua. Juba välja lastud Spike´i alla tuua on keeruline, sest ta on väike ja ise ei kiirga, aga mitte päris võimatu, kui suund ära tabada. Infrapuna sihtmärgile lendavaid rakette saab IR peibutistega kõrvale meelitada.
Kui mõni Spike siiski laeva tabab, siis mõnda korvettidest, aga kindlasti mitte HVUd. Ruumis, mida see tabab, teeb lõhkepea palju pahandust (NB! Me räägime kild- mitte kumulatiivmürsust): seal olev tehnika langeb rivist välja, inimesed saavad surma või haavata. Ilmselt saavad kahjustada ka külgnevad ruumid, puhkeb tulekahju ja purunevad mitmed tabatud ruumi/ruume läbivad kaablid ja torud. Kui tabamust ei saa mõni eluliselt tähtis ruum (sild, operatsiooniruum, keskjuhtimispult), on kahju siiski lokaalne ja laev jääb võitlusvõimaliseks. Laskemoon, kütus, peamasinad ja generaatorid on sügaval laeva sees, sinna kahi kindlasti ei ulatu, muidugi juhul kui laeva avariitõrje on tasemel.
Et must valesti aru ei saadaks: ma ei ole parvlemise vastu, see isegi meeldib mulle väga. Aga kui tuleb valida KAS parvlemise VÕI suuremate platvormide vahel, millega saab ka patrullida, riigi kohalolu kehtestada ja liitlastega koostööd teha, eelistan kindlalt teist varianti. Erinevalt Kapten Trummist olen ma kindlalt veendunud, et merekaitse algab merelt, mitte kaldalt, ja selline „vahepealne“ laevastik pole mitte kõige kallim, vaid kõige tõhusam „kiht“. (Effectiveness ja efficiency on väga erinevad mõisted. Eesti keele omapära tõttu on meil sellest raske aru saada.)
Parvlemisest kirjutatud artikleid lugedes tuleb mõista konteksti: brittidele ja ameeriklastele ei tee muret see, et nende sõjalaev põhja lastakse, vaid et keegi (tsiviil- või sõjalaev, madrus) saab viga. Seejuures eeldatakse vastaselt täielikku surmapõlgust. Hormuzi väin on erijuhtum, sest seda läbib 1/3 maailmas müüdavast naftast. Iraanlased teavad seda väga hästi ja ähvardavadki eelkõige tsiviillaevandust. Muide, parvetaktikat harrastava revolutsioonilise kaardiväe kõrval (huvitav, kas meie kaitseliitlased solvuks, kui neid kaardiväelastega võrrelda?), on neil ka suuremate laevadega „päris“ merevägi.
