Mõned vahepealsed mõtted.
Kuulates iga päev Ukraina presidendi nõuniku Aleksei Arestovitši sõnavõtte, üle päeva või paari UKR presidendi Volodõmõr Zelenskõi sõnavõtte ja lugedes iga päev nt. endise siseministri asetäitja ning praeguse poliitikategelase Anton Gerašenko säutse ja arvamusavaldusi, siis mida päev edasi seda rohkem hakkavad mind häirima teatud nüansid.
* Mis teeb murelikuks.UKR ei ole suutnud ära kasutada VF poolset initsiatiivi langust/kadu ehk, et UKR pole IMHO suutnud initsiatiivi märgatavas mahus venelastelt üle võtta ajal, mil VF on vähemal või suuremal määral initsiatiivi käest ära andnud. UKR poole igapäevast optimistlikku juttu kuulates võiks eeldada, et vähemalt ühes VF pealetungi suunas UKR midagi "suuremat" vähemalt üritaks. Kõige kriitilisem suund on muidugi Mariupoli ruum. IMHO tähendab see, et UKR poolel on küll hetkel nii palju jõudu ja vahendeid, et rindejoont enam-vähem paigal hoida (ja seda olukorras, kus VF on initsiatiivi käest ära andnud), kuid ilmselt napib jõude ja vahendeid mingi suurema peletungi operatsiooni läbiviimiseks.
Kui UKR annab nüüd ise initsiatiivi käest, siis venelastel on veel nii palju jõude küll, et vähemalt korraks veelkord üritada initsiatiivi enda kätte haarata.
Tundub, et UKR poolel on hetkel jõudu ja vahendeid ainult selleks, et stabiliseerida olukorda ja jätkata VF aktiivsete rünnakuoperatsioonide jätkudes, senist plaani VF jõude aeglaselt läbi hakseldada. See ei pruugi enam nii suurepäraselt nagu seni, ainuüksi positsioonisõjas toimida. Võimalik, et oodatakse mingeid positiivseid arenguid UKR-VF läbirääkimistelt. Aga et venelased täielikult murduks praeguses sõjaolukorras läbirääkimiste laua taga, sinna läheb veel omajagu aega, kui rindel midagi ei muutu.
Võimalik, et oodatakse VF armee "kokkukukkumist" ja ISE saba jalgevahel Ukrainast äraminemist. Ka sinna läheks praeguse olukorra jätkumisel veel omajagu pikalt aega, rääkigu ja korraku UKR pool kuipalju tahes seda, et VF armee kohe-kohe iseenesest nagunii kokku kukub.
Selle üle, et VF on omadega Ukrainas PUPU ja TÄPE, selle üle ma ei vaidle.
Aga see ei ole krahh mis üleöö kohale jõuab.
* Mis häirib.Mida päev edasi, seda rohkem häirib UKR poole (kohati isegi ülbe) retoorika sellest, et keegi neid ei aita, NATO ja EU kardavad Putinit, UKR on oma verega tõestanud seda, et neid tuleks kohe EU-sse võtta, NATO-t polegi neile vaja, sest seal on sisuliselt justkui argpüksid ja mökud koos... jne
Kui NATO peaks kaitsma igat maailma riiki samamoodi nagu NATO liikmeid, siis kaotaks NATO kui organisatsioon ja NATO liikmelisus oma mõtte. Milleks olla NATO liige ja sinna organisatsiooni aastaid panustada, kui mitteliikmetel on täpselt samasugused tagatised ja "õigustatud ootused" NÕUDA NATO-lt mingeid tegevusi?
Kaeblemine selle üle, et ka EU neid "piisavalt kiiresti" liikmeks ei võta (sest nad on ju pehmod ja "ei saa aru mida nad seal kardavad") on IMHO samuti hetkel täiesti kohatu.
EU pole mingi krdi sõjaline organisatsioon, kuhu saaks sõjas ja lahingutes kaotatud elude ning vere hinnaga kiirkorras vabapääsme soetada.
Kurat, NATO ja EU riigid on eraldanud pretsedenditutes kogustes abi Ukrainale. UKR riikliku panga boss
Kirill Ševtšenko on 5.märtsil käinud välja summa, millega UKR riiki on 5.märtsi seisuga toetatud ja see oli 15 miljardit USD. Tänase seisuga ÜRO andmetel on vastu võetud 2,7 miljonit sõjapõgenikku, UKR enda ressursid on teatanud ka isegi kuni viiest miljonist sõjapõgenikust... ilmselgelt ei ole kõik veel jõudnud naaberriikidesse.
Kokku on kraabitud ja Ukrainasse on taritud enneolematus koguses relvastust ja muud sõjavarustust. See kõik maksab meeletutes summades raha... isegi väikeriigid kes on oma varusid palju aastaid hambad ristis ja muude vajalike kulutuste arvelt kokku hankinud on eraldanud oma varudest kõik, mis sealt eraldada on võimalik.
VF-le lajatatud majandussanktsioonid on samuti enneolematud. ja need on lajatatud kogu "lödapükstest ning pehmodest koosneva" demokraatliku ja vaba maailma poolt, "kes midagi teha ei julge".
Ma saan aru küll ja olen sellega 100% nõus, et Ukraina võitleb praegu ka meie (s.t. Balti riigid ja vbl ka Poola) eest (ja globaalsemalt võttes üleüldse isegi n.ö. kogu vaba maailma eest), aga just sellepärast ongi Ukraina riiki toetatud enneolematus mahus ja pidev vingumine selle üle, et NATO ja EU mittemidagi ei tee on IMO tänutundetu ja KOHATU. Mida pekki UKR oleks juba sõja esimesel nädalal teinud, kui seda "vähest ja olematut" toetust poleks saanud?
Lihtsalt minu isiklik arvamus ja seisukohad.