Kas N Liidus oli ka midagi head?

[kalleb]

Jube jälkus oli jah , aga ju oli siis kasulik , andis igasugu ne imejusshih analogov v mire nõukogude unikaalseid kalamaksavitamiine mis arendasid nõukogude inimese supervõimeid

[kalleb]

[Sekeldaja]

Jube jälkus oli jah , aga ju oli siis kasulik , andis igasugu ne imejusshih analogov v mire nõukogude unikaalseid kalamaksavitamiine mis arendasid nõukogude inimese supervõimeid

Tavalisi rahvusvahelisi A- ja D- vitamiine andis.

[Sekeldaja]

Kui N Liidu seiklusteks juba läks, siis tean lugu ühest mehest (ja meest ennast kaude, ei ole isiklik tuttav), kes N Liidu lõpuaastail, kui ühisriigi lagunemine oli juba käsil, lendas üheotse piletiga Vladivostokki ja tuli siis sealt rongiga tagasi. Eksootika kogemiseks. Mingi nädal aega oli sõitnud. Rongis inimestega vennastunud ja viina joonud. Peatustest pirukaid ja pelmeene ostnud. jne.

Lõpuks olevat pilt nii tasku läinud, et Moskvat enam ei mäletanud.

Ja nõuka aeg enamasti reisitigi rongi ja bussiga. Lennukiga lendasid kalurid ja kaevurid...

Rongiga Vladivostokist Moskvasse reisis 1973. aastal isegi David Bowie. Mitte küll enneolematust solidaarsusest Nõukogude proletariaadiga, vaid puhtast uudishimust või osade arvamuste kohaselt ka tolleaegsest lennuhirmust.

[kalleb]

Üsna hea nähtus oli ka see kui too plekilise peaga onku



pidas pikki ja igavaid kõnesid ning isegi õppeaine tundide asemel pidi koolis telekast seda vahtima - hea oli see et sel ajal õppetööga muidugi ei tegeletud , eks ta igavaks päraspoole kiskus aga kusagilt ülaltpoolt käsk tuli et isakest peab läbi televisiooni jälgima

Selliseid ablaavasid tuli ikka aeg-ajalt ette ja siis oli hea kusagil tagumises pingis niisama pinginaabriga lobiseda või laevade pommitamist mängida - tund ju jooksis aga telekast tuli umbkeelne möla millest kellelgi polnud ei sooja ega külma

[Sekeldaja]

Väetist külvati ikka selleks ehitatud Zil-130 veoautodega, millele olid taha megalaiad rattad pandud. Aga neil oli lootust põllule minna kuskil maikuus, kui juba enamvähem kuiv oli. Mööda küntud põldu sõitis selline täitsa kenasti, kuigi vaid tagasilla veoga oli.

Hiljem, tehnika täiustuses ilmusid nt teraviljakülvikud, mis külvasid mineraalväetist koos seemneviljaga. Ma ei ole oma elus näinud seda väetise külvamist lennukilt. Küll aga hulgaliselt osavnäppude kohandatud masinaid (see Zil-130 oma oli vist isegi tehasest, mitte ise tehtud masin).

Minuarust on see lennukilt väetise külvamine õigustatud sealsamas, kus need 9 meetrise heedriga kombainid - kuskil Lõuna-Vene stepimaastikul, kus auto jõudlus väikseks jääb.

Üks (tuunitud, lisaks laiadele tagarehvidele kohati ka kombainimootoriga Zil) ei välistanud ju teist. Minu elukohajärgses (seal, kus mu vanavanemad elasid) majandis oli AN-2 igaaastane külaline ja õhkutõuse-maandumisi-laadimisi DT-74 seljas olnud konveieriga punkrist sai metsatagusel lennuväljal tundide kaupa passimas käidud.

[Sekeldaja]

Aga toona olid ju natuke teised tõekspidamised kui Ipod 10.0 või "naabrist parem"?
Selles seltskonnas, kellega mina õues lollusi tegin, oli varanduslikult väga erinevaid poisse, aga see polnud nagu teemaks.
Nagu ma oma lastelt kuulen, on täna koolis vägagi teema vanemate rahaline olukord, kel pole raha - polegi lootust "popiks" või "kampa" saada.
Võibolla olen ma liiga "ajupestud süsteemi poolt", aga minuarust oli mul kõik vajalik tagatud (tõsi, selle nimel tuli kõvasti ka tööd rabada) ja kõva mees oli ikka see, kes jõudis 10 korda lõuga tõmmata või kes oskas mootorrattaga sõita, mitte see, kellele vanemad 500 eurot nädalas taskuraha annavad.

Sestap arvan, et neid, kes tundsid suurt raevu või ebaõigluse tunnet parteikomitee musta Volgat nähes, kuigi palju polnud. Tollal lihtsalt polnud kombeks (ja seda ei võimaldatud kah) liigselt arvamust avaldada või lõugu laiutada.

Olnuks tol ajal Ipodid saadaval, olnuks ka tõekspidamised samad. Meenutagem kasvõi Rubiku kuubiku hullust. Ilma Ipodideta aga olid tegijad need, kel isa šveitser, meremees, baarman või muidu "mittetöise tulu" teenija. Sest neil olid jaapani duubelkassetikad, Levise (mitte Montana või Milton'si!!) teksad, Karhu tossud ning muu staatust määrav atribuutika. Osad koolivennad hangeldasid ise. Üldiselt hoidsid "defitsiidieliidi" esindajad ikka omaette ja arutasid tähtsa näoga, mis hilpe kellelgi mis hinnaga kuskilt saada oli õnnestunud. Ja ega muust nendega rääkida ei olnudki.

[toomas tyrk]

Nii et kui see 24 rubla lennukiga oli üks ots, ja rongiga siis edasi-tagasi 25?

See oli ju Piiterist rongiga Moskvasse, 28 raha edasi-tagasi. Ja kooliekskurss Kilulinnast Moskvasse viis aastat varem oli 25 raha. Sinna vahesse jäi muideks ka kõva hinnatõus. Bensiin vististi 7 kopsist liiter 30 kopika peale näiteks.

Tundub, et sul on mingid hilisemad hinnad. Või ei tea mis hinnad.
http://ceny-sssr.ru/tekstom/

11 руб. - билет на поезд "Москва-Ленинград", авиабилет "Москва-Чебоксары", авиабилет "Москва-Минск"
16 руб. - авиабилет Москва-Воронеж
18 руб. - билет на поезд "Москва-Одесса", авиабилет Москва-Ленинград
21 руб. - авиабилет Москва-Рига, авиабилет Москва-Днепропетровск
24 руб. - авиабилет Москва-Ростов-на-Дону, авиабилет Москва-Архангельск
25 руб. - авиабилет Москва-Одесса; авиабилет Москва-Брест

Tallinna hindasid seal ei ole. Kuna aga hinnakujundus oli üle liidu üks (kilometraaži järgi), siis tuletaks siitkohalt, et (nagu minu mälugi väitis) lennukipilet oli 24 rubla üks ots. Ning rongipilet 2/3 sellest (kui vaatad Odessa ja Leningradi hindu), ehk ca 16 rubla üks ots. Need on siis täispiletid.

Lennukipileteid ei tea, aga rongile müüdi küll õpilaspileteid, mis olid hinnalt ca 50% täispileti hinnast.

[Runkel]

Üks lugemissoovitus lõime lugejatele. Mihkel Muti "Pingviin ja Raisakass" on kak rass hea lugemine mõistmaks, miks me kahjatseme omaaegset öeldut parteiorgile, miks südames elab Nõukogude Liit edasi, kuigi kolm slaavi venda selle 1991.a Belovežje metsades ka vormiliselt ära lõpetasid. Küüniliselt öeldes: igal ajal on võitjad ja kaotajad. MM oma raamatus kirjutab, ütleme, kulturnikust, kes saab uue, üleminekuajaga kehvasti hakkama - kõik ümbritsev pulbitseb nõukaaja vabanemisest uuel takil ja hingamisel - kes teeb äri, kes loob erakonda-, kuid on ka neid, kes kuidagi uue normaalsusega ei haaku, ei kohane. Eff on selline. Pole paha mees. Tasub tähele panna, et Mutt kirjutas raamatu, esmatrükk 1992.a, mil ta ise oli mõeldaval kombel parimas rakkes Rahvusvahelise Mehe teenistuses. No on hea raamat.

[Sekeldaja]

"Pingviini ja raisakassi" järgi on tehtud kaheosaline telelavastus: 1991

[Z03]

Pigem on probleem selles, et progressiivne ühiskonna osa ütleb - sa pead põlastama oma lapsepõlve, sest see oli nõukogude lapsepõlv. Ei, ma armastaks oma lapsepõlve ka siis, kui see oleks olnud kus ja mis iganes. Isegi kui lapsepõlv oli ideaalsest kaugel. Kellelgi pole õigust öelda, et mu lapsepõlv oli halb, sest nõukogude kord oli halb. Mitte kellelgi.

Ja nüüd eriti pollitkorrektne pildikene

Ilmselt on mul midagi viga, aga mulle see pilt, khm, meeldib... Ikka näeb veidi etem välja kui Brežnevi ja Honeckeri kohtumine.

[AMvA]

aga see-eest oli 1/6 planeedist taskukohase hinnaga täiesti avastamistvääriv ja paljud seda võimalust ka kasutasid.

Siinkohal tekib küsimus, et millised on need kohad, mida lugupeetav sel 1/6 taskukohase hinnaga külastas. Ons ikka õrna aimu, mida maksis lennukipilet näiteks Novosibirskisse. Või Vladivostokki. Mis muideks oli suletud linn.

Moskvast Alma-Atasse maksis üks ots 50 rubls, edasi- tagasi 100. Ka Moskvasse tuli saada. Ja kohapeal elada. Arvestades, et tegu oli sjaga, kus keskmine palk oli 120 rubla, si tihkaks ma seda küll kuidagi "taskukohaseks" nimetada. Rääkimata sellrst, et lennukipiletite saamine ülepea oli teema omaette..edasi-tagasi Moskvast Habarovskisse lendamise eest tuli välja käia aga kaks keskmist kuupalka. Ikka veel taskukohane?

Lemet, ma käisin 80-date teises pooles TPI tudengina iga talv selle 1/6 planeedist suusakuurortites tuusikuga suusatamas. Ja see oli stippi saavale tudengile täiesti jõukohane. TPI ametiühing korvas vist 10 ruublit tuusiku maksumusest, kui ma täpselt mäletan.

[A4]

Aga toona olid ju natuke teised tõekspidamised kui Ipod 10.0 või "naabrist parem"?
Selles seltskonnas, kellega mina õues lollusi tegin, oli varanduslikult väga erinevaid poisse, aga see polnud nagu teemaks.
Nagu ma oma lastelt kuulen, on täna koolis vägagi teema vanemate rahaline olukord, kel pole raha - polegi lootust "popiks" või "kampa" saada.
Võibolla olen ma liiga "ajupestud süsteemi poolt", aga minuarust oli mul kõik vajalik tagatud (tõsi, selle nimel tuli kõvasti ka tööd rabada) ja kõva mees oli ikka see, kes jõudis 10 korda lõuga tõmmata või kes oskas mootorrattaga sõita, mitte see, kellele vanemad 500 eurot nädalas taskuraha annavad.

Sestap arvan, et neid, kes tundsid suurt raevu või ebaõigluse tunnet parteikomitee musta Volgat nähes, kuigi palju polnud. Tollal lihtsalt polnud kombeks (ja seda ei võimaldatud kah) liigselt arvamust avaldada või lõugu laiutada.

Olnuks tol ajal Ipodid saadaval, olnuks ka tõekspidamised samad. Meenutagem kasvõi Rubiku kuubiku hullust. Ilma Ipodideta aga olid tegijad need, kel isa šveitser, meremees, baarman või muidu "mittetöise tulu" teenija. Sest neil olid jaapani duubelkassetikad, Levise (mitte Montana või Milton'si!!) teksad, Karhu tossud ning muu staatust määrav atribuutika. Osad koolivennad hangeldasid ise. Üldiselt hoidsid "defitsiidieliidi" esindajad ikka omaette ja arutasid tähtsa näoga, mis hilpe kellelgi mis hinnaga kuskilt saada oli õnnestunud. Ja ega muust nendega rääkida ei olnudki.

Lisaks tuletaks meelde, et selline termin nagu „asjadekultus“ (negatiivne nähtus, millega tuli võidelda!) pärineb miskipärast sügavast nõukaajast.

[Lemet]

Lemet, ma käisin 80-date teises pooles TPI tudengina iga talv selle 1/6 planeedist suusakuurortites tuusikuga suusatamas. Ja see oli stippi saavale tudengile täiesti jõukohane. TPI ametiühing korvas vist 10 ruublit tuusiku maksumusest, kui ma täpselt mäletan.

AINULT stipi najal??? Mis oli mäletamist mööda 30 ruublikut. Pisut kahtlane. Näiteks Dombai tuusik maksis 80ndste esimeses otsas 20-24 rubla pluss sõit. Üks kodanik rebis ühes teises foorumis antud teemal samuti rinnal särki, kirjeldades, kuidas tema paljalt stipi najal igal aastal sel /6 laialt reisis...kuniks tuli naaber, kes teadis mäletada, et "stipi eest" tähendas seda, et isa-ema andsid kokkuostu mullika-kaks ja stipiendeerisid järeltulija elu Alma Materis...

[Kapten Trumm]

Aga toona olid ju natuke teised tõekspidamised kui Ipod 10.0 või "naabrist parem"?
Selles seltskonnas, kellega mina õues lollusi tegin, oli varanduslikult väga erinevaid poisse, aga see polnud nagu teemaks.
... ja kõva mees oli ikka see, kes jõudis 10 korda lõuga tõmmata või kes oskas mootorrattaga sõita, mitte see, kellele vanemad 500 eurot nädalas taskuraha annavad.

Nii ta oli. Väga suur võrdsustaja oli muidugi koolivorm. Kodus trööpamiseks võisid ju montana teksad vms. olla, aga koolis pidid kõik ühesuguste kaltsudega käima.

Võibolla need välismaa teksad olid Tallinnas levinud.
Mina elasin 12 000 elanikuga rajoonikeskuses ja niisama trööpamiseks oli loota parimal juhul Sangari "parmu kuluvaid" või siis Marati neid lohvakaid puuvillaseid dressipükse. Ja neid penoplastist tallaga Tartu "tosse". Meil oli kuni komisjonipoodide perioodini kuskil 1990 normaalsus ka pidulikel üritustel koolivormis või vähemalt koolipükstes käia. Meil oli linnas üksainus komisjonipood, kus oli riiulil 2-3 paari neid Soomest toodud teksasid (vähesed õnnelikud, kes sinna pääsesid), palju neist ikka jagus.

Koolivorm oli jah range teema ja kandmist kontrolliti. Sh ka "pioneerikaltsu" puhtust ja triigitust. Ning pioneerimärgi kandmist. Meie klassis konkreetselt oli 2 inimest, kes keeldusid astumast. Enamik läks seepärast, et see tseremoonia toimus Tallinnas nn Tööliste keldris ja pärast oli Vigri lastekohviku külastus - kõva mõtt provintsist pärit lapsele.