www.militaar.net

Ah jaa, kuidas selle Patrioti tegevväelaste vajadusega siis on? Palju neid selle kompleksi peale vaja on ja kui suur see kompleks siis on?

Ma usun, et see on siin vist mingi vääritimõistetud ja -esitletud asi. Häälkäsklusi ei kasutata olukorrateadlikuse jaoks. Häälkäsklustega on (minu arust) kergem ja kiirem anda taktikalisi ülesandeid ja seletada oma tahtmist.

Ma ei soovinudki öelda, et keegi on primitiiv. Häälkäsklusega on tegelikult lihtsam, sest teisel pool toru otsas on inimene, kes jama peale küsib "oled ikka kindel või"?
On aasta 1984, kui kuskil maa-aluses juhtimispunktis käib püüdeoperatsioon nt madallennul lendava rikkuja tabamiseks ja lennukit juhib automaatne juhtimissüsteem, mille nupud on 19-aastase seersant Ivanovi käes, siis Ivanovi vastutus on ikka tohutu. Kui ta teeb vale liigutuse, siis võib see 1400 kmh lendav hävitaja lennata "mättasse" enne kui piloot üldse reageerida jõuab. Selliste riskidega võrreldes pole risk, et juhtija ütleb hävitaja piloodile raadiosides vale kursi sihtmärgini, üldse mingi märkimisväärne teema.

Kuidas oli võimalik, et Ivanovidele taolisi ülesandeid anda sai ning nad üldjuhul need ka edukalt täitsid? Ei ole teada, et ajateenijatest operaatorite vigade tõttu oleks toimunud süsteemsed õnnetused ja vahejuhtumid. Ivanovid täitsid päris vastutusrikkaid ülesandeid. Kui antud teema on keeruline, siis nt piiril piirrikkujate püüdmine - eluohtlik tegevus.

Keskenduks sellele küsimusele, kuidas oli võimalik?
Lisan siia esimese punkti - teenistusaja pikkus. Mida pikem teenistusaeg, seda keerukamaid ameteid ja paremini on võimalik/mõttekas õpetada.

Ma ei usu. Nagu ennist ütlesin, siis sellist rolli, kus me palkame tegevväelaseid, ei suudaks täita nõuka ajateenija.

Miks siis nõukogude ajateenija. Suures osas ei suutnud seesinane nõukogude ajateenija ju ka kaardilt oma koduküla üles leida. Küll aga opereerisid keerukad tehnilised süsteemid siiski suuresti kaheaastaste baasil. PVO ja näiteks hävitajate lennueelne teenindus. Samas oleks ju ka meil juba eelnevalt võimalik enne teenistust lambad sikkudest lahku lüüa. Osa rahvast tuleb aega teenima kõrgkooli teiselt kursuselt. Osa peale kõrgkooli. Usutavasti oleks sedasorti publik suuteline peale mõningast väljaõpet mehitama ka keerukamaid poste. Vaatame, kuidas see süsteem üle lahe toimib. Tundub videolõikude baasil, et suuresti toimetavad seal ajateenistujad.

Veiko Palm kirjutas:Ah jaa, kuidas selle Patrioti tegevväelaste vajadusega siis on? Palju neid selle kompleksi peale vaja on ja kui suur see kompleks siis on?

Patriot juhtimispunktis on 3 töökohta, usun, et hammustatav lahendus on 1 kaadri ohvitser (vastutav) ja 2 ajateenijast operaatorit, kes peavad 24/7/365 kohal olema.
Minimaalne kasutatav seadmete koosseis on 1. radar 2. juhtimiskeskus (seal istuvad inimesed) 3. kaks raketi laskeseadet a' 4 raketti.
See peaks olema miinimum, et saab tuld anda. Isikkoosseisu vajadus kasvab, kui on vaja laskeseadmeid rakettidega laadida ja/või liikuma hakata. Siis on vaja juurde autojuhte, kraanajuhte jne. Või tuleb laskeseadmeid juurde panna. Need isikud aga ei pea minutitega kuskil valmis olema (sul on ikkagi 8 raketti enne kasutada).

Et siit paistab mulle kahtlaselt välja selline pilt, et kui onu Sam annaks kogu koli, teeks esmase väljaõppe ja hoolitseks keerukama hoolduse ja rakette kõlblikkuse eest (üks raketikompleks pole nagunii iseseisev väeosa), siis ülejäänu peaks meile küll hammustatav olema? Et antud asi jääb mitte kasarmu või inimeste, vaid raketisüsteemi enda kolossaalse hinna taha lihtsalt.

Veiko Palm kirjutas:Enamus nõukogude süsteemi võrdluseid on rakendamatud ja tihtipeale kohatud. Nõukogude militaarsüsteemid (nt õhutõrje) on reeglina inimmahukad ja kas meil on selliseid ressursse? Teisalt mäletan alles loetud ühes teises teemas võrdlust tänapäevaste õhuväe sihitajate ja nõukogude ajateenist seersandi vahel. Et tegevat sama asja sama hästi. Puhas vale. See, kuidas käib tänapäevane lääne õhusõda ja selle juhtimine ei oleks mitte kuidagi saavutatav nõukogude ajateenijate abil. Mitte kuidagi. Olen vestelnud ka mõne saksa piloodiga, kes rääkisid oma ümberkasvamisraskustest tulles idasaksa süsteemist lääne omasse. Ühesõnaga - lihtsustamine.

See suurem jalajälg keerulisematel süsteemidel on tõesti arvestatav, näiteks 4 hävituslennuki Ämaris lähetuses lihtsalt käigus hoidmiseks (mitte mingiks keerukaks lõpphoolduseks vms) on vaja ju paari pilooti aga circa 100 mehaanikut ja muud looma.

Sellega seoses tekkis järgmine küsimus: Kas Eesti riigikaitse ringkondades on keerutatu mõtet, et moosida liitlasi, et meie uusi võimekusi luua esmalt nende vahendite, raha, logistika ja know-how peale?

Näiteks: USA toob ühe tankirühma ning 4-8 renditavat Abramsit meile, mida siis esmalt hooldatakse USA personali poolt, oma tankide kõrvalt. Samaaegselt õpetatakse meil välja meeskonnad, ning aegamööda ohvitserid ja mehhaanikud. Nii on tehtud näiteks kunagi Lõuna-Koreas (hea näide) kuid ka Afganistaanis ja Iraagis (halvemad näited).

Sellise lähenemisega peaksime koheselt välja käima hulga väiksemad summad. Mis veel olulisem, vajaksime hulga vähem kõrge väljaõppega personali up-front. Samuti tõuseks kulud järkjärgult palju pikema aja jooksul (nii kuidas jõuame). Lisaks, selleks ajaks, kui meil omaenda 100% komplekteeritud üksus viimaks olemas on, on ohvitserid ja ajateenijad saanud masinatel "tõsistemates tingimustes" juba aastaid kauem möllata, mitte ei hakka alles siis "operatiivkasutuse" A'd ja O'd leiutama.

Selle saavutamine ei ole muidugi lihtne. Selle toimimine eeldab liitlaste enda suurt huvi asja vastu, ning ka arvestatavaid väljaminekuid nende poolt. Seetõttu oleks kindlasti vaja pikaajalist suunatud lobitööd sel teemal, nagu meie vahtsele NATO vägedepaigutusele (siin au ja kiitus lobistajatele!). Samuti eeldaks see teatavat ego allaneelamist, sest tuleks mängida kerjust ja hädapätakat ehk samastada ennast Iraagi "kõrge-tšurkade" tasemega, mida ilmselt mõnedele teha ei meeldi. Palju meeldivam oleks ju Krauss-Maffei kontorisse sisse marssida ja rahapakkidega ise laud pooleks lüüa - saaks nõuda, käskida, puua nagu tsaar

(tõesti loodan et keegi seda seda viimast lõiku isiklikult ei võta, mõeldud ekstra provotseeriva- illustreeriva näitena)

See suurem jalajälg keerulisematel süsteemidel on tõesti arvestatav, näiteks 4 hävituslennuki Ämaris lähetuses lihtsalt käigus hoidmiseks (mitte mingiks keerukaks lõpphoolduseks vms) on vaja ju paari pilooti aga circa 100 mehaanikut ja muud looma.

Ega siis lääne kaadrisõjaväelane erine meie omast ja omast huvist ta sul 24/7 lennuväljal ei istu. Teeb oma 8 tundi ja siis tuleb järgmine. Ühe posti mehitamiseks on vaja sedasi 4 inimest. F-16 täielikuks turnaroundiks (tankimine, relvastamine jne) on vaja 7 inimest lennuki kohta ja vaevalt teistel see palju suurem on. Sama masina lendu laskmiseks on vaja 2 maapealse teenistuse inimest lennuki peale.

Nõukogude militaarsüsteemid (nt õhutõrje) on reeglina inimmahukad

Vaatasin huvist järgi kompleksi BUK M-1 isikkooseisu numbrid. Kompleksi kuuluvad:

КП 9С470- kuus inimest
СОЦ 9С18- kolm inimest
СОУ 9А310 - neli inimest
ПЗУ 9А39- kolm inimest.

uusimal kompleksil 9К37 «Бук-М2» lisandub veel üks Uralil asuv radar 9С36, mida mehitab neli inimest

Nii et jutt inimmahukusest ei ole päris ühene...

Siia tuleb lisada, et Patriot on kirjeldatud kujul statsionaarne raketisüsteem.
Kirjeldatud BUK-i koosseis on aga täis lahingukoosseis, mis tähendab, et iga patareis olev raketimasin võib ka üksi lahingut pidada.
Patriotiga sõjas ka 3 mehega ei opereerita, see oli arv, millega on käsu saamisel võimalik sihtmärk alla tulistada.

Kapten Trumm kirjutas:

Veiko Palm kirjutas:Ah jaa, kuidas selle Patrioti tegevväelaste vajadusega siis on? Palju neid selle kompleksi peale vaja on ja kui suur see kompleks siis on?

Patriot juhtimispunktis on 3 töökohta, usun, et hammustatav lahendus on 1 kaadri ohvitser (vastutav) ja 2 ajateenijast operaatorit, kes peavad 24/7/365 kohal olema...

Selline väike vahemärkus:
https://www.rand.org/content/dam/rand/p ... /R3901.pdf

The results of our analysis provide strong evidence, that soldier quality, as assessed by AFQT score, has a direct and consistent effect on air battle outcomes, i.e., on the combat performance of MOS24T personnell.

Otsingu "«Бук» Экипаж" peale etteantud piltide põhjal võib järeldada, et kindlasti pole kõik meeskonnaliikmed ohvitserid....

Patrioti väljaõppe kestus hästikorraldatud süsteemis nagu USA armee on:

http://www.goarmy.com/careers-and-jobs/ ... ainer.html
Raketikastidega töötavatel vendadel on 6 nädalat lühem.
Ei suuda küll väga taibata, mis "profid" sealt 30 nädalaga tulevad, mida meil poleks võtta.

Muideks - väga hariv sait, käige läbi igasugu tehnilised erialad ja näete, et hästitoimivas väljaõppesüsteemis õpetatakse neid üllatavalt kiiresti.

Kriitika, asutuste ja nende juhtimise aadressil, ümber suunamine riigivastaseks negativismiks on ka liigne, teemast mööda minev, lihtsustamine.

Otsingu "«Бук» Экипаж" peale etteantud piltide põhjal võib järeldada, et kindlasti pole kõik meeskonnaliikmed ohvitserid....

Siinkandis merepiiri kontrollimiseks kasutatud patrull-kaater projekt 205P meeskond oli mälu järgi 34 meest, kellest ohvitsere oli 2 (komandör ja vanemabi), lisaks olid lahingusektsioonide (Be-Tsee - boljevoi tsast) eesotsas minuteada mitšmanid (vene mereväe vanemallohvitser). Be-tseesid niiväiksel laeval arvan, et üle 5 ei ole. Seega kaalukas enamus meeskonnast olidki ajateenijatest madrused. Tegemist oli väga keeruka (ja juurutamise ajal kapriisse) laevaga, sest seal olid suht väiksele alusele kokku pakitud nii radarjuhtimisega kahurid, hüdroakustika, 3D radar, õhutõrjeraketid (Strela), süvaveepommid ja allveetõrje torpeedod. Kuna tegemist oli merega ja reaalse piiri valvamisega, siis selle käigus juhtub igasugu asju ja vastutuskoorem ühe radarioperaatoril või signalistil võib olla meie mõistes kolossaalne. Mõistagi tuli seal teha ka pardumisoperatsioone ning kinni nabida, keda kästud. Laev nägi välja selline: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/ ... 012_G2.jpg

Taolise keerukusastmega sõjalaevu Eesti Mereväes pole olnud (ka Pitkast on see keerukam) ja ilmselt ei tule kah.
Ajateenijatest madruste kasutamine oli võimalik
-pikk teenistusaeg
-hästi toimiv erialane väljaõpe
-süsteemselt läbimõeldud tegevused - mida võis anda madrusele ja mida võis anda ainult kaadrile.
-tulenevalt pikast teenistusajast soliidne praktiline kogemus, mis võimaldas lõppeks tegevused täiuslikkuseni lihvida
-kutsealuste selektsioon (merepiirivalvesse alla keskhariduse lootust saada polnud).

Mina nt arvan, et Eesti sõdur suudab tegelikult rohkem, kui täna talle kätte antakse. Küsimus on lihtsalt väljaõppes.

See on juba üpris märkimisväärne:
http://www.mil.ee/et/uudised/9346/%C3%A ... tajad-f15c

Ämaris on terve eskadrill hävitajaid.

Ämaris on terve eskadrill hävitajaid.

Lisaks tulevad siis veel 4 Rumeenias paiknevat F15C hävitajat + 4 EF, mis õhuturvet pakuvad.

Algselt mõtlesin, et kas võib olla seos eile Eestit väisanud USA kõrge luureametnikuga, aga tegu siiski tavalise planeeritud õppusega.