Käesolevas teemas põlistunud õelale kibestunud vingumisele vahelduseks üks optimistlik, tulevikku vaatav, väärtuspõhine ja positiivne artikkel.
Meil on pagulasperede lastelt mõndagi õppida!21. oktoobril oli Tallinnas haridustöötajate konverents „Mitmekultuuriline kool: kuidas toetada õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid?”.
Mõnevõrra üllatasid konverentsil ameeriklannade Anna Marie DiPasquale’i ja Jodi Harperi ettekanded. Esiteks märkis DiPasquale, et nad ei nimeta uussisserännanute lapsi pagulasteks, vaid uuteks ameeriklasteks. Kas võiksime sellest eeskuju võtta ja kutsuda oma sisserännanute lapsi uuteks eestlasteks? Igatahes ütles Aune Valk sealsamas, et me ei tohiks ühelegi lapsele öelda, et ta ei saa olla eestlane.
Nad oskavad suahiili keelt
Teiseks üllatas, kui palju näiteid tõi DiPasquale selle kohta, kuidas sisserändajate lapsed õpetavad oma klassikaaslasi. Ehk siis, mida ameeriklased sisserännanutelt õpivad. Näiteks selline lihtne variant: Keeniast pärit õpilane kirjutab tahvlile suahiilikeelse tervituse ja õpetab seda lugema. Kohalikud lapsed on imetlenud, kui keerulist keelt Keenia lapsed oskavad. Kongost pärit õpilane on õpetanud oma kaaslasi Aafrika trumme mängima. Sedagi annab õppida. Geograafiatunnis korraldasid õpilased juba ise asjad nii, et klassi ühes nurgas oli Sudaanist, teises Nepalist, kolmandas Pakistanist ja neljandas Rwandast pärit õpilane. Need neli õpilast tutvustasid Ameerika klassikaaslastele oma sünniriigi geograafiat. Klass liikus rühmadena nurgast nurka, kuulas iga riigi esindaja tutvustuse ära ja sai selle kohta pitseri oma „välispassi”, nagu päriselt reisides. Kui küsiti, miks uued õpilased oma koduriiki tagasi ei lähe, selgitasid nood põhjusi. Nii kasvas geograafiatund üle ühiskonnaõpetuse tunniks. Uued ameeriklased on oma õpetajaidki õpetanud, selgitades neile, kust nad tulevad ja mis neile oluline on.
Niisuguste pedagoogiliste võtetega luuakse Ameerikas õhkkond, kus sisserännanute lapsed tunnevad end kohalikega võrdväärsetena ja turvaliselt.
Kiituskiri koolituleku eest
Mõni asi pani algul ka muigama. Nii antakse uutele ameeriklastele omamoodi kiituskirju koolis käimise eest. Kes suudab käia kohal vähemalt 70% nõutud ajast ning käitub ja õpib korralikult, see saab selle kohta veerandi lõpus tunnistuse. Anna Marie DiPasquale märkis, et kui laps ei oska inglise keelt, siis on tal suur kiusatus koju jääda, ja selle kiusatuse vastu aitabki tunnistus. Lapsed jälgivad hoolega, et tunnistuse tingimused oleksid täidetud. Tunnistuse kätteandmise puhul korraldatakse väike pidu, mis lastele väga meeldib. Need on mõned näited töövõtetest, mida on kasutatud uussisserändajate laste valutumaks lõimimiseks Ameerika ühiskonda. Kuid tegemist ei ole nõuete allalaskmisega. Anna Marie DiPasquale toonitas, et nende tegelik eesmärk on ambitsioonikas – uutele ameeriklasele toonitatakse, et nad peavad pääsema kõrgkooli. Asja võetaksegi tõsiselt. Nii on DiPasquale’i partnerkoolis juba 14 vaprat uut ameeriklast, kes soovivad õppida õpetajaks.
Huvitegevus on suhkur ümber mõru tableti
Teine ameeriklanna Jodi Harper esindas konverentsil pagulaslaste lõimimise klubi BRING IT!!!, mis pakub huvitegevust Manchesteri (New Hampshire) piirkonna koolidele. Selles vaeses piirkonnas saab mõnes koolis isegi 87% õpilastest tasuta koolitoitu. Ligi viiendik õpilastest on tumedanahalised, kusjuures eri riikidest. Olukord on piirkonnale täiesti uus, sest alles mõni aasta tagasi oli mustanahalisi õpilasi seal vaid kolme protsendi ringis.
Kuidas uue olukorraga toime tullakse? Jodi Herper rõhutas, et just klassiväline huvitegevus aitab uustulnukatel Ameerika kooli ja eluga kohaneda. Nii pakub nende klubi lastele võimalust mängida jalgpalli, golfi, õppida tantsu, trummimängu, harrastada sõudesporti jne. Eriti populaarne on jalgpall, milles on klubil koguni viis võistkonda. Jalgpalli pidas Harper väga heaks mänguks, sest see annab pagulaste lastele võimaluse kuuluda meeskonda, mis on neile väga tähtis. Teiseks pole jalgpalli mängimiseks vaja osata perfektselt inglise keelt ja noored tunnevad end vabamalt. Kuid BRING IT!!! pakub huvilistele ka võimalust osaleda õpilaste teaduslaboris, tüdrukute usaldusrühmas, kus saab arutada, kuidas on olla Aafrikast pärit neiu Ameerikas, jms.
BRING IT!!! on suur klubi, kus käib 400 õpilast. Noortega tegeleb aasta jooksul 50 vabatahtlikku, kusjuures vabatahtlikeks käib ka professoreid. Kohalikud ettevõtjad toetavad klubi. Jäätisetootja on toonud kõigile lastele jäätist, jalatsitootja spordijalatseid, elektroonikafirma omanik materjali robootikaringile jne. Pagulasperede lapsed annavad tänutäheks neile eksootilisi kontserte.
Aga selleski klubis rõhutatakse, et pagulaslaps peab lõpetama keskkooli, et minna kõrgkooli. Muidu nad tasuvat tööd ei saa. Selle suure eesmärgi saavutamiseks on loodud kodutööde klubi, mis on väga populaarne. Sisse on seatud õpilaste vastastikune tuutorlus. Siingi mõtlevad pagulaste lapsed oma tulevasele erialale. Nii koosneb õendusrühm väga paljude rahvuste esindajatest. Rühm külastab muuhulgas ka meditsiiniasutusi. On ka suuhügieeni rühm, õenduse informaatikarühm jmt.
Muide, selles klubis käiakse pärast kooli lõpetamist edasi – näiteks jalgpalli mängimas. Noortele BRING IT!! meeldib. „Huvitegevus on nagu suhkur ümber mõru kohanemistableti,” ütles Jodi Harper piltlikult.
Descartesi kooli kogemus
Eestiski on nupukaid õpetajaid küllalt, selgus Tartu Descartesi kooli sotsiaalpedagoogi Iiri Saare ettekandest. Ta märkis, et nende koolis õpib roma, leedu, soome, vene, süüria päritolu õpilasi. Esimesena tulid romad ja neid natuke kardeti – ikkagi suulise kultuuri esindajad jne. Kuid neile tehti individuaalsed õppekavad ja asi hakkas toimima. Järgmised „uued eestlased” enam nii väga ei hirmutanud. Tänu romadele sai kool ühe tugispetsialisti juurde.
Et eesti lapsed uustulnukatest paremini aru saaksid, on loetud noorematele klassidele ette Aino Perviku lastejuttu „Draakonid võõrsil” ja selle üle arutletud. Tulemused on olnud head. Eriti on lastele meeldinud improviseeritud näidendid, kus räägitakse väljamõeldud keeles ja üksteisest peab aru saama hääletooni ja kehakeele järgi. Mäng meeldib väga ka uussisserännanute lastele, sest selles on nad eesti lastega keeles täpselt võrdsed. Selliseid nutikaid töövõtteid oli Iiri Saarel rohkesti.
Konverentsi korraldasid Eesti Pagulasabi ja TÜ eetikakeskus.
Loomulikult võib ükskõik kust kohast pärit sisserännanu saada eestlaseks ja ilmselget peaks eestlased suahiili keelt õppima. Nii tore, et keegi need elementaarsed tõed lõpuks välja ütles!
Sealtsamast Aune Valgu tulevikuunistus:
I have a dream: „Mitmekultuuriline kool Eestis”
Aune Valk, Haridus- ja Teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhataja
Mul on unistus. Ma unistan, et eri rahvusest ja erineva koduse keelega lapsed võiksid õppida Eestis koos sellises koolis, kus igaühe päritolukultuuri ja -keelt austatakse ja seda oleks võimalik heal tasemel omandada ning kus lapsed kasvaksid Eesti ja Euroopa kodanikeks. Selliseid koole Eestis on, kuid siiski õpib eesti keelest erineva koduse keelega lastest eestikeelses põhikoolis koos eesti lastega vaid väike osa – alla 10%.
On tõepoolest täiesti skandaalne, et Eesti koolis käival suahiili, bengaali või vietnami lapsel puudub emakeeletunni võimalus.
Kultuurimuutuse peamiseks sisuks on eesti keele õpe, aga ka Eesti kultuuris oluliste vähemusrahvuste esindajate parem esile toomine e nö enam maa- ja vähem etnosepõhine Eesti kultuuri esitlus. Mh võiks see tähendada vähemuskultuuride ja nende ajaloo õpet (nii eestlastest kui teistest rahvustest õpilastele).
Kõige keerukam ja samas kõige kesksem ning paljude muude aspektidega seotud on identiteedimuutus. Ühelt poolt peaks muutuma Eesti riigiidentiteet avatumaks ja vähem etniliste eestlaste keskseks. See tähendaks ühiskonnaõpetuse, aga vahest ka ajalooõpetuse mõnede aspektide üle vaatamist.
Lõpuks ometi on keegi taaskord kõrgele tõstnud vennaliku internatsionalismi lipu.
