Kieli Julgeolekupoliitika Instituudi merendusstrateegia ja -julgeoleku osakonna juht Johannes Peters:
Mida peaks NATO õppima sõjast Ukrainas Mustal merel toimuva kontekstis?
See on miski, mille üle arutletakse palju. Peame andma aru, et me kindlasti saame palju õppida sõjast Ukrainas ja peaksime seda tegema ja teeme, kuid peame ka vältima seda, et sõjast Ukrainas saab natuke «valesõber». Öelda, et see on sõjapidamise uus viis, kõik saab olema mehitamata, ainult droonid, ainult FPV-droonid ja et tavapärane jalaväe sõjapidamise, mehhaniseeritud sõjapidamise, eriti maismaasõjapidamise taktika, aga ka õhuülekaalu ja kontrolli kontseptsioonid ei kehti enam.
See pole nii, sest ukrainlased on hädavajadusest tulenevalt äärmiselt head – muljetavaldavalt head – loomingulises lähenemises, kohanemisvõimes, sest neil puudusid algusest peale vahendid.
Viisil, kuidas Venemaa Musta mere laevastik tegutses sõja alguses, poleks nad iial tegutsenud Vahemerel, Põhja-Atlandil või Läänemerel, kus on arvestatav oht nende laevastikule nii maismaalt, merelt kui õhust lähtuvatelt laevatõrjerakettidelt. Venelased olid täiesti veendunud, et Ukrainal pole üldse laevatõrjerakette. Sellepärast tegutsesid nad ranniku läheduses ilma õhukaitseta. Nii et seda ei juhtuks samamoodi kusagil mujal. See on üks asi.
Teine asi on see, et on tõestatud – me oleme seda näinud ka Punasel merel – et moodsad, äärmiselt keerukad sõjalaevad pole kavandatud võitlema odavate droonidega. Seda saab teha, aga see on täiesti ebatõhus, sest meil on 10 000-eurone droon ja me tulistame selle alla üks miljon eurot maksva raketiga. See pole jätkusuutlik. Nii et peame taktikat, aga ka droonitõrjevahendeid kohandama. Kuid me oleme õppinud palju Punasel merel tegutsemisest – mitte ainult Saksamaa merevägi, vaid Euroopa mereväed üldiselt.
Omaette asi on, et Must meri on üsna soodne operatsioonide piirkond nende droonide jaoks, mida Ukraina kasutab, eriti Magura-droonidele, sest seal on suhteliselt madal lainekõrgus, suhteliselt vaikne tuul ja suhteliselt hea nähtavus suuremal osal aastast. Mitte miski sellest ei kehti näiteks Läänemere kohta.
Magura-droonidel on tarvis optilist tuvastust – on umbes meeter või 70 sentimeetrit kõrge mast, mille küljes on optroonika. Kui laine kõrgus on üks meeter, poolteist meetrit, kaks meetrit ja nähtavus on selline nagu Läänemerel, siis need droonid suudavad vaevu tegutseda, sest midagi pole näha.
Mere seisund ja keskkonnatingimused on piiravaks teguriks, eriti Põhja-Atlandil või Läänemerel. Tingimused on täiesti teistsugused. Nii et see on veel üks faktor, millega tuleb arvestada. Sama kehtib luure-, seire- ja rekkevõimekuste puhul.
Nii et ei saa lihtsalt kopeerida ja kleepida ning öelda, et see töötab Ukraina jaoks Mustal merel, nii et see töötab Läänemerel Venemaale vastu astumiseks või pigem Venemaaga tegelemiseks.
Mis õppetunnid on aga Venemaa omandanud Mustal merel sõdides?
Venemaa Läänemere laevastikul pole palju vahendeid, enamik neist on vanad. See pole võimekas laevastik. Vene oht Läänemerel lähtub maismaal asuvatest vahenditest ja õhuvahenditest, mitte merevahenditest.
Tõenäolisem on, et Venemaa omandab Ukrainast saadud õppetunde ja tegutseb Läänemerel Ukraina moodi, kasutades mehitamata, odavaid süsteeme. Nad on ilmselt saanud kätte kümneid Ukraina meredroone ja kindlasti neid ümber projekteerinud. Nad kasutavad üsna sarnaseid asju. Ja Venemaa on kohanemises hea. Nad pole lollid.
Neil on võimekas kaitsetööstus, mis töötab praeguseks kolm aastat täiskäigul. Neil on võimekad insenerid. Neil on palju operatiivkogemust, sest nad peavad üle kolme aasta sõda – nagu Ukraina.
Me ei saa kiita ainult Ukrainat kohenemisvõimelisuse, loomingulisuse eest, innovatsioonitsüklites väga kiire olemise eest. Sama kehtib Venemaa kohta. See on miski, millest me vaatame sageli mööda.
Peame arvestame, et Venemaa kui nõrk riik Läänemerel rakendab ilmselt Läänemerel meie vastu Ukraina taktikat.
Selleks, et kaitsta Läänemere piirkonda, on NATO-l kriisi korral vaja täiendavaid varusid ja Atlandi ookeani põhjaosa on oluline logistikatee Põhja-Ameerikast Euroopasse. Kas NATO on võimeline tagama, et see tee kriitilisel hetkel toimib?
Me peame proovima. See ei ole nagu minevikus, kus me võisime panna konvoi teele ja loota, et see jääb suurema osa teekonna kestel märkamatuks. Arvestades satelliidipilte, teame, et toetuskonvoid paljastatakse kohe, kui nad sadamast lahkuvad. See muudab nad loomulikult haavatavaks, aga teisalt on ka meil satelliidipildid, nii et me ilmselt näeme ja kontrollime merepinda ja õhku konvoi kohal ja ümber päris hästi, nii et tõenäoliselt ei tule sealtpoolt mingeid üllatusi.
Seetõttu on veealune domeen palju kriitilisem. Ja allveelaevatõrje on keerukas asi. See on vahendite mõttes intensiivne – selleks on vaja üsna palju vahendeid. See on meeskonnasport, sa pead olema võimeline integreerima õhuvahendeid, veepealseid vahendeid, veealuseid vahendeid, samuti kosmosevahendeid. Kõik need tuleb luua, neile tuleb korraldada väljaõpet, neid tuleb rakendada. Ja see on midagi, mis on viimaste aastakümnete jooksul kokku kuivanud, sest seda ei olnud enam vaja ja kuna see on väga-väga kulukas ja väga aeganõudev. On loogiline, et see kuivas kokku.
Praegu teeme (Saksamaa – B. N.) palju selleks, et tühikut taas sulgeda. Ehitades spetsiaalseid allveelaevatõrjefregatte, mida me pole teinud viimased 30 aastat. Hankides kõrgtehnoloogilisi merepatrull-lennukeid. MPA Poseidon on täiesti teine asi kui P-3 Orion, mida me praegu kasutame. Samuti ehitades uusi allveelaevu. Ja mitte ainult Saksamaa ei tee seda, teised NATO partnerid teevad üsna sama asja.
Mehitamata süsteemid on teine asi, kus kiirendame teadus- ja arendustegevust ja operatsioonidel testimist. See hoogustab asja oluliselt. Nii et oleme sinna jõudmas. Loomulikult võtab see aega.
Teisalt on Venemaa silmitsi samade väljakutsetega. Neil on piiratud võimekus – neil on väga võimekad allveelaevad, aga neid on piiratud arv. Nad ei saa saata neid Koola poolsaarelt teele, ilma et me teaks seda.
Lõpuks pole aga alternatiivi. Me peame tooma kohale tugevdust. Me ilmselt kaotame sellest osa. Ja see on miski, millega tuleb leppida. Kui peame Euroopas pidama suuremat sõda, siis see tähendab, et inimesed surevad. Ja see tähendab, et me kaotame vahendeid: me kaotame laevu, me kaotame lennukeid, me kaotame suurtükisüsteeme, me kaotame sõdureid märkimisväärsel hulgal. See juhtub. Keegi ei taha seda. Aga see on see, mis tegelikult juhtub, kui peame pidama suurt sõda.