Uusi trende kohalikust propagandast

[Kriku]

Meil siin on hulk akf-e, kes seltsimees Kissellistet jälgivad, ära unusta...

[nimetu]

Ma arvan, et teatud emotsionaalne ventiil on ühiskonnas vajalik, kuid ainult sinnamaani kui see ei õõnesta otseselt ühiskonna julgeolekut. Seni kuni asi piirdub taoliste pehmete protestidega, mina üleliia ei muretse. Kui aga algavad üleskutsed vägivallale või muule taolisele korrarikkumisele, siis tuleb isikud kiirelt pingile panna. See ei ole enam normaalne.

Näiteks Trumpi toetajad ületasid need piirid täpselt siis kui toimus rünnak Kapitooliumile.

[AndresTy]

Pehmed protestid (mis on oma olemuselt eesmärgitud, umbmäärased ja arulagedad) valmistavad ette teed "kõvematele". Seekord jõudis asi juba korrakaitsjate sõimamise ja lumepallidega loopimiseni. Milleni järgmine kord jõutakse? See on nagu see kulunud metafoor konna keetmisest - keegi ei saa nii kaua arugi kui äkki ongi konn ära keenud! Lõpuks ongi kollased vestid ja BLM tänavatel.

[Madis Reivik]

Kindlasti mitte.
Pehme protest ei muutu kõvaks - metsakaitsjad on paar aastat rahulikult piketeerinud siin ja seal. Tavaline osa läänelikust poliitikast.

[muruniiduk]

Metsakaitsjad ei käi ka Toompea ees võllapuudega ega loobi politseinikke lumepallidega. Täiesti erinevad segmendid mis ei ole võrreldavad. Niimoodi üldistades võiks võrrelda jalgratast ja helikopterit samaväärsete transpordivahenditena.

[sammal.habe]

RMK kontori ees käivad küll teinekord üsna reljeefselt meelt avaldamas.
ka autokolonni on korraldanud...
ministri kabinetis on käinud räuskamas.

pada ja katel - ühed ühiskonna lõhestajad mõlemad.
polkovnik Sidorov rõõmustab kindlasti nii ühe kui teise üle.

Metsakaitsjad ei käi ka Toompea ees võllapuudega ega loobi politseinikke lumepallidega. Täiesti erinevad segmendid mis ei ole võrreldavad. Niimoodi üldistades võiks võrrelda jalgratast ja helikopterit samaväärsete transpordivahenditena.

[muruniiduk]

Eks see vahendite valimine on alati küsitav olnud, olgugi ükskõik missugused huvigrupid läbi aegade on neid realiseerinud. Kui metsakaitsjate, tselluloosivabrikute, tuulikute ja muude taoliste aktivistide puhul on selgitatav, et nende puhul toimib NIMBY.
Siis praegusel juhul teemaks oleva moodustise puhul tunduvad motiivid hägused ja vaadates mujal maailmas olevaid tendentse, kus moskva kõrvad kumavad igasuguste analoogsete ürituste tagant välja, hindan sellegipoolest selliste paralleelide esiletoomist kohatuna. Eks selline propaganda ekspluateerib teadlikult vaba ühiskonna nõrkuseid.

[Madis Reivik]

Mingit au ega häbitunnet.
Inimene võib Moskvasse tööle minna aga ega sealt enam tagasi ei tule, aju jääb igaveseks sinna

https://epl.delfi.ee/artikkel/95823939/ ... ee-on-vale

[Roamless]

See ju suisa Kremli demagoogiast maha kirjutatud, ründa neid, kes pole absoluutselt süüdi. Politseinikud täitsid kohust, kedagi kumminuiadega ei peksnud, kuigi põhjust nuiadeks oli küll ja nüüd siis politseinike loopivad kipsihundid ja roppusi kriiskavad eided, kes veel politseitööd takistavad, on kangelased?
Juudid on šokeeritud, Helme võiks äkki vabandada.
https://www.postimees.ee/7446628/juudi- ... kuunilisus

Siit näha ka kogu see debiilikute trall, politseile võib ette heita siidikinnastes reageerimist, mäletan, et näiteks pronksiööl ei kahelnud turskemad patrullpolitseinikud sekunditki, kui oli vaja räuskavale venkule molli anda ja tehti seda parimas USA filmi stiilis(mitte, et ma seda aega tagasi sooviks, lihtsalt toodud võrdluseks, kui "hellalt" praegusi lolle koheldakse)
https://tv.postimees.ee/7446044/vooglai ... 1600282807

[AndresTy]

Meil siin on hulk akf-e, kes seltsimees Kissellistet jälgivad, ära unusta...

A kuidas päriselt selle nime tõlge oleks - Hapuste, Happene, Happening? Kislõi = hapu, kislota = hape...

[Lemet]

Кисе́ль(jov) — студенистое блюдо, приготавливаемое из крахмала или из зерновых культур (овёс, рожь, пшеница, конопля, горох)

[Tundmatu sõdur nr. 4]

https://epl.delfi.ee/artikkel/95826621/ ... mi-sirmiga

Arvan, vägagi teemakohane materjal

Nimelt on too viljakiisler meil juba ammu kujunenud selliseks kohaliku propaganda sildistav-staaritsevaks vasakextremaalnähtuseks - millist nähtust siis Mart KADASTIK ka kenasti lahata on võtnud

Mart Kadastik: Vilja Kiisler, peaministrit ei pea katma seksismi sirmiga!

Mu kolumnile „Palun natukegi soojust, Kaja Kallas!“ (Päevaleht, 27.01) reageeris ajakirjanik Vilja Kiisler päev hiljem puusalt tulistamisega: Kadastik ja Ansip otsigu soojust oma naise, mitte Kaja Kallase juurest.


Ansip ka? Mu meelest on Andrus Ansip praegusele peaministrile ette heitnud peamiselt tema saamatust tervisekriisi juhtimises ega ole mingist soojusest rääkinud. Ent jäägu Ansipi seisukohad tema enda selgitada.

Eelnimetatud kolumnis meenutasin Kaja Kallase energiakriisi kommunikatsiooni. Miks Kallast eelistab peaministrina ainult kümme protsenti eestimaalastest ja vaid pool Reformierakonna enda alles jäänud toetajaist? Väidan, et toetuse järsu languse üks põhjus on peaministri suutmatus veenda Eesti inimesi selles, et ta tõepoolest mõistab nende muresid.

Teised võivad arvata teisiti. Vilja Kiisler arvabki.

„Kogu see Kaja Kallasega seoses lahti lastud empaatiateema on oma sügavas olemuses seksistlik,“ teab Kiisler. „On teatav hulk meespoliitikuid ja arvamusliidreid, kes lihtsalt ei suuda leppida, et peaminister on naine.“

Selles arvamuses peitub karm hoiatus: kes suhtub Kallase valitsemisviisi kriitiliselt, see on seksist ega oma vähimalgi määral empaatiat. Ka mind peab Kiisler inimeseks, „kellelt pole keegi seda (empaatiat – M.K.) kunagi isegi mitte oodata osanud“.

Vaat nii: silt otsa ette ja suu kinni! Eriti veel kui oled vanem mees, kes vastab stereotüüpsele ettekujutusele naistevihkajast ehk misogüünikust.

Paraku, kui pidada seksismiks inimese soolise kuuluvuse põhjal väljendatud eelarvamusi, lööb Kiisleri enese tekstides välja misogüünia vastaspoolus – misandria ehk meestepõlgus. Empaatiast rääkida on selles kontekstis kohatu.

2019. aasta jaanuaris, vahetult enne viimast riigikogu valimist, kirjutasin „Eesti Naise“ kolumnis: „Kuni halastuse, suuremeelsuse ja kaastunde asemel troonib toores jõud, väiklus ja viha, pole rahu näha. Ainult naised, kui nad jäävad naisteks (nii võimu valides kui ka võimul olles), kui nad julgevad malbelt naeratada ja valitsuskabinetis trotslikult kleiti kanda, ainult nemad suudavad ühiskonda tasakaalu tagasi tuua.“

See oli lugu Kaja Kallasest. Lugu lootusest.

Uskusin siis ja usun tänaseni, et Eesti on valmis sallima naist peaministri rollis. Sõgedate netisõimajate järgi ei peaks ometi ühiskonnas jooni tõmbama.

Ei ole välistatud, et varsti juhivad peaaegu kõiki Eesti erakondi naised. Küllap aktsepteeriksid isegi EKRE mehed Monika Helmet peaministrina. Oma naine on ikka parem kui võõras mees.

Nii või teisiti: aasta tagasi astus Eesti ajaloo esimene naispeaminister ametisse. Valitsuse tasandil räuskamine lõppes, kuid väiklus ja viha ei kadunud ühiskonnast ega valitsusest kusagile. Aina rohkem inimesi hakkas muretsema: kas Kaja Kallas ikka on see juht, kellel jagub oskusi ja osavust hoida ära vabadust pilastavate populistide võimuvõttu?

Kaja Kallasel on eksperdi hing, leiavad mõned politoloogid. Ent ekspert ei ole asjatundja igal alal. Kaja Kallas on ekspert juuras, täpsemini konkurentsiõiguse alal. Teistes eluvaldkondades on ta poliitik, kes peaks veenvalt kaasa rääkima mis tahes teemal, olemata seejuures spetsialist.

Siit algavadki probleemid - Kaja Kallas ei taha poliitikuna näida. Vähemalt mitte Eestis, välismaal on teisiti. Kodus on ta püüdnud rõhutada eelkõige oma advokaadi staatust, soovides eristuda võimuahnetest ja valelikest meespoliitikutest. Omamoodi populism seegi, kuigi perspektiivitu võrreldes EKRE omaga (EKRE seab end vastu kogu eliidile).

Võimust eemal olles aitas poliitikutele vastandumine Kallasel populaarsust koguda, võimul olles asjaliku jurist-eksperdi kuvand pigem ahendab võimalike samastujate kandepinda.

Advokaadi staatuse kõrval on Kaja Kallas uhke ka naiseks olemisele. Õigusega. Ta naeratab kelmikalt ja tänab, kui meessaatejuht kiidab tema head väljanägemist. Ent kui naispoliitik teenib meelsasti punkte oma sarmiga, siis peab ta leppima sellegagi, kui järgmine saatejuht lausub: „Proua peaminister, te näete täna välja väga halb.“ Kas see on seksistlik ütlemine? Loomulikult on see taktitus, kuid see ei ole seksism. Teisisõnu: kui naispoliitiku kiitmine ei ole seksistlik, siis ei ole seda ka tema kritiseerimine.

Tegelikult mõjutab juhi välimus tema karismat – seda vajab iga poliitik nagu õhku – palju vähem kui arvatakse. Enamik karismaatilisi poliitikuid on välimuselt väheatraktiivsed. Ilu võib patta panna, isiksuse väärtusi mitte. Olulisimaks omaduseks, mis loob karisma, on inimese soojus, kirjutab Olivia Fox Cabane oma raamatus „The Charisma Myth“.

Olengi ringiga tagasi loo alguses. Tsiteerin veel kord Vilja Kiislerit: „Härrastel Ansipil ja Kadastikul soovitan ma aga soojust otsida ikka oma naise või ema juurest. Kaja Kallas on peaminister ja tal on teised ülesanded.“

Kiisleril on kahtlemata õigus, kui leiab, et peaministri ülesandeks ei ole oma potentsiaalse valija abieluvoodit soojendamas käia. Peaminister ei pea ka olema kõiki õnnetuid abistav ema Teresa.

Peaministri ülesandeks on riiki ja rahvast juhtida. Aga keda sa juhid, kui suhted isegi ilmavaateliste toetajatega on jäätunud ning loota võib üksnes Helmede või Varro Vooglaiu alternatiivi hirmutavale toimele?

Juhtimisõpikute järgi tähendab soojus juhi osavõtlikkust, võimet inimesi mõjutada ja motiveerida, neid mõista ja neile kindlustunnet pakkuda. Soojusel ei ole sugu. Soojuseta jäävad hätta nii nais- kui meesjuhid.

Lõpuks ei ole see oluline, mida arvab Vilja Kiisler ja mida arvan mina. Oluline on, mida usub peaminister: kas tema tähelendu takistavad tagurlikud mehed või miski, mida peaminister peaks iseendas muutma?

Vilja Kiislerile teadmiseks: kahjuks ei ole mul võimalik oma emalt soojust otsida, sest ta on juba ammu seal, kuhu me kõik varem või hiljem läheme.

[Madis Reivik]

Kiisler ja Kadastik peavadki taplema, see on osa normaalsest ajakirjandusest, kaks serva tasakaalustavad.
Mingit propagandat ma siin küll ei näeks.

Palju hullem on see et "vanad mehed tegelevad sugupuude ja lippude uurimisega" samal ajal kui orkide vägi läheneb väravatele.

Vihjan sellele et Postimehe "konservatiivid" valivad aasta arvamusliidriks Lauri Vahtre, tema arvamused on minu arvates "sama värsked" kui pööningult alla toodud Noorte Hääled.
Ning seesama Postimehe kamp laseb tuntud lamemaalasest kremli lollil iga nädal tund aega otse Kuku eetris laamendada.

Mis ma öelda tahan et ajakirjandus võiks nagu tegeleda päris teemadega - energeetika (mitte broileri arvamuste tasemel), poliitika, välispoliitika jne jne.

[Runkel]

Viimatised PMi arvamusliidri valikud olid sellised:
2019 - Ivan Makarov (Objektiiv, minister Solmani nõunik),
2020 - Maarja Vaino (Helme)
Vahtre sobib oivaliselt sellesse ritta.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

..kõik viimases paaris postis läbikäinud nimed on oluliselt parem variant kui viljakiisler