www.militaar.net

Rannakaitsega tegeletakse Eestis juba mõnda aega, ootamata ministeeriumi arengukavasid, suurim ja tuntuim üritus oli selleaastane Lääne maakaitseringkonna õppus "Orkaan".

Taolise kaliibriga visioneerimisel on lihtsalt see häda, et reaalne tulemus nihkub aastakümnete kaugusele ja eesseisva suure kulutuse tõttu mõistagi midagi käegakatsutavamat kah ei tehta (pole mõtet). Praktiline näide mehhaniseeritud brigaadiga on vast kõigile arusaadav. Kuna kõik kaitse- või maakaitseringkonnad piirnevad meil mere või Peipsi järvistuga, siis meredessandi tõrje ja võime sekkuda veekogul toimuvasse on mõistetavalt edukalt toimiva maakaitsetegevuse vältimatu osa. Eriti akuutne on see Lääne MKP-s, kus nimetatud tegevustele lisaks on vajalik lahendada ka üksuste merepaiskevõimekus (kasvõi selleks, et liigutada reserve ühelt saarelt teisele).

Esimese, käegakatsutava asjana meenuvad mulle käigust mahaminevad tankitõrjesüsteemid Milan ja ilmselt ka Mapats, sõjalaevad ja eriti kergemad kaatrid pole nii raskelt soomustatud kui tankid, teatud ulatuses saab neid kasutada analoogselt nagu Soome kasutab Spike ER-i (lähimaa kaitse visuaalselt nähtava märgi vastu). Ka poleks siin Mapatsi probleemne väikeste märkide tabamise võime suurte märkide nagu laevad puhul suuremaks probleemiks. Loomulikult pole taoline ersats tiibraketid, kuid ikka tubli samm edasi senistest Kustidest ja ürgaegsetest Rootsi TT kahuritest. Väärtuslikumad oleksid just TOW tüüpi raketid oma suurema lennukauguse ja raskema lõhkepea pärast. Amfiibsoomukid aga ei saa arusaadaval põhjusel olla korraliku soomuskaitsega.

ja Eesti-suurusele riigile ehk pisut overkill
.

Samas on olnud ka võimalus tutvuda rootslaste päris huvitava lahendusega rannakaitse teemadel.
Kus jänkide toodetav "Hellfire" rakett oli kinnitatud mingi kohalikult toodetud kronsteini külge.
Mitte nii kallis, mitte nii kogukas, korralikuma tegevusraadiusega(tavaliste TT-rakettide kuni 5km. jääb väheks) ja lõhkepeaga süsteem.

Pilt ka.

kas tt-raketid ei lenda selleks liiga madalalt? traatjuhtimisega rakette vist ei saa üle vee lastagi, vist oli isegi instruktsioonides sees - traat spoolilt maha tulles ei tohi vist vett puudutada? muidugi, pankrannikult poleks see nii hull probleem . spike/javelin on oma lennuprofiililt ju hoopis teistsugused. mapats oma laserjuhtimisega on teoreetiliselt turvalisem, aga lainekõrgus, vahupritsmed jne. võib teda ikkagi mõjutada

Kindlalt on puudusi. Mõnda asja ei annagi teha.
Pidasin silmas asju, mida võiks põhimõtteliselt hommepäev tegema hakata.
Ootamata ära järgmist kümneaastast arengukava, soodsat majandusseisu või tont teab mida (mida ei pruugi soovitud kujul tulla).
Lisaks on vaja ära lahendada ka maakaitseüksuste TT rakettide teema, mis seisab suuresti ressursi taga.

Soomlaste odavaim rannakaitse relvasüsteem - nõukogude 130 mm kahur (mitte haubits, vaid justnimelt kahur)

tommy kirjutas:Samas on olnud ka võimalus tutvuda rootslaste päris huvitava lahendusega rannakaitse teemadel.

Robot-17 + Hellfire = ~300 000 EUR -i

http://sv.wikipedia.org/wiki/Robot_17

Paistab, et efektiivne laskekaugus on 8 km kandis, kas see meie olusid arvestades veits väheks ei jää?

Mõne RBS-15 veoautoga peaks saama suhteliselt sügavalt sisemaalt mere päris kaugele ära katta, tõenäoliselt oleks sellise ostuga tegu meie uue kaitsehanke rekordiga, aga see oleks väga vajalik ost. Vist isegi vajalikum kui liikurid ja tankid, sest et merel vaenlase tõrjumine on praegu minu teada väga nõrgal tasemel.

tasa kirjutas:

tommy kirjutas:Samas on olnud ka võimalus tutvuda rootslaste päris huvitava lahendusega rannakaitse teemadel.

Robot-17 + Hellfire = ~300 000 EUR -i

viide?

kiire paarisekundiline otsing annab tükihinnaks usa vesioonil 2000 aasta hindadega 77000USD, sinna tollid jms. juurde, inflatsioonikalkulaator jne., aga kas tõesti nii kallis? https://books.google.ee/books?id=4S3h8j ... ce&f=false

rootsadel muidugi oma lõhkepea ja kolmjalg ka, aga ikkagi

Robot-17 + Hellfire = ~300 000 EUR -i

Rakett koos laskealusega iseenesest on vaid osake süsteemist.
Pataljoni/patareikomplektist.
Sarnasel kronsteinil oli ka sihtimisseade, mis koosnes optroonikast koos lasermärginäitajaga.
Mingi väike radariseade sihtmärkide varajaseks avastamiseks, sidemeeskonnad, teenindus ja logistika, staap jne.
Ehk, süsteemi maksumust tuleb hinnata kogu kupatusega.

tommy kirjutas:Rakett koos laskealusega iseenesest on vaid osake süsteemist.
Pataljoni/patareikomplektist.
Sarnasel kronsteinil oli ka sihtimisseade, mis koosnes optroonikast koos lasermärginäitajaga.
Mingi väike radariseade sihtmärkide varajaseks avastamiseks, sidemeeskonnad, teenindus ja logistika, staap jne.
Ehk, süsteemi maksumust tuleb hinnata kogu kupatusega.

Õigus, Robot-17 + Hellfire kujuneb kallimas kui 300 000 EUR -i. Raketi juhtimissüsteem koos raketiga maksab enam-vähem 300 000, laskeseade veel lisaks sinna juurde.

Lasermärgistaja koos kaugusmõõtja ja soojuskaameraga maksab kusagil 200 000 EUR -i.

http://www.highbeam.com/doc/1G1-19067606.html

Hellfire raketi hinna võib tuletada siit...

On January 4, 2005, Taiwan agreed to purchase around 400 AGM-114M Hellfire II missiles valued at $50 million through the foreign military sales program.

Piirivalvel on olemas mereseireradarid sihtmärkide varajaseks avastamiseks.

Robot-17 + Hellfire ilma lisadeta max. 400 000 EUR -i, süsteemi hinda ei olegi võimalik päris täpselt tuletada.

kaasfoorumlaselt renxuselt kahjuks selline kirjutis. hummel saab kas naeruhoo või maohaavad.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/a ... d=70486561

faktivigadest - pzh-2000 ei ole sama, mis fh-70, juba ainuüksi selle poolest, et on võimeline liikudes tulistama, mobiilsus tänu roomikuile tunduvalt parem kui ühelgi Archeri/veoautol masina-aretisel isegi puht-teoreetiliselt võimalik archer pole küll mitte ühegi parameetri poolest võrreldav pzh-2000dega, välja arvatud hind, mis tuliuue pzh-2000 7 milj. euroga vast võrreldav.

ma ei saa nüüd aru, kas see peaks olema selline portee-tüüpi veok, mis selle fh-70 kukile võtab http://www.military-today.com/artillery/m777_portee.htm , või on see midagi caesari taolist. esimesel juhul puudub asjal mõte, kui fh-70 paikapanemisele/lahtivõtmisele kuuluvale ajale lisandub lihtsalt veoka külge haakimise asemel ka miski multilift-vinnamine.teiseks ongi suvalise masina sappahaakimine ju asja suurim pluss -patareis-pataljonis (ja ka tsiviilis)on kümneid masinaid, mis on võimelised seda haubitsat liigutama, selle asemel, et sul on unikaalne veok...
see robootika-hüdraulika iseleiutamine on ju võimalik, aga see ongi ju selle kuradi archeri nõrk koht - kuradi metallorigami, mida pole kuradi 10 aastat tööle saadud, nii, et norra loobus suure skandaaliga projektis osalemast. boforsil muidugi ainult paarsada aastat suurtükiväega tegelemise kogemusi.
k.i.s.s. - keep it simple, stupid - kelly johnson

droonid - mudellennuki saab iga firma ise kokku klopsitud, 90 (kui mitte 99%) hinnasildist tuleb krüpteeritud sidest, kui see sisse osta, siis pole see platvorm eriti tähtis, jääb ainult integreerimise võlu ja valu. toomse hinnangul nõukas see kõik ka sadu insenertehnilisi lahendusi, mis on küll tore, kuid see number tõstatab uue probleemi - clausewitzi kolmas teema oli hõõrdumine. sul on sadu insenerlahendusi, mis kõik peavad omavahel töötama koos. kogu süsteem on sama tugev, kui nõrgim lüli. idee iseenesest on ju hea, kuid see kõik oleks realistlikult 30 aastane projekt, koos insenerkonna väljakoolitamise jms.

nüüd minu põhiküsimus - praeguses rahvusvahelises olukorras, kas oleks mõistlik hakata tegelema projektiga, mis peaks andma tööd sadadele inimestele, aga mis toodaks aastas nt. 6 suurtükki (reaalselt lähima kahe-kolme aasta jooksul 0, v.a. 1-2 prototüüpi) , või ostma need suurtükid valmiskujul välja, viies raha riigist välja? esimene variant on ju ikkagi rahuaja lahendus, aastas 2007 ma seda toetaks, praegu enam mitte. meil oleks praegu vaja ur-416/btr-152/mingit hillarti rahvasoomukit-uusaretist, mida saaks aastas toota reaalselt vajaminevas koguses (nt. ühe pataljoni veoks mingid ca. 50tk.) ja elektroonika-iphone võiks jääda mingitesse ülilihtsaisse (ühekordseisse) vaatlusseadetesse, mida saaks jagada välja rühmatasemel. igasugune eksport oleks nende baasilt, mitte unistada sellest, kuidas rahvusvahelises relvaäris liikursuurtükk e tootma hakata....

out-of-box mõtlemine on ju tore küll, kuid see ei peaks olema asi iseeneses.kogu see pagana kaitsetööstuse liit on praegu küll kahjuks lahendus, mis otsib endale alles probleemi.

Artikli mõte on pigem selles, et suuname kaitseinvesteeringud omamaise kaitsetööstuse ja riigi majanduse arengusse. Suurte relvahangetega sadade miljonite eurode väljakantimine negatiivse kaubandusbilansi, olematu majanduskasvuga riigist on vägagi majandusvaenulik tegevus.

Artikli mõte on oma nime kuni valimisteni võimalikult palju meedias hoida. Algajale poliitikule igati mõistlik otsus.

Omamaise kaitsetööstuse arendamine on muidugi tervitatav ja vaevalt keegi sellele vastu vaidleb. Tõsi, pinda ei tasuks kah jalge alt ära kaotada.
Ja tulevikus meie suurtükiväele lisaks tavalisele moonale ka täppismoona hankimist toetan ma ka..

Kui kodumaal midagi teha, siis alustada võiks veetavate haubitsate ja miinipildujate tulejuhtimise/positsioneerimise täiendamisest.
D-30 puhul on võimalik vabaneda vajadusest neid taoliselt ritta seada nagu originaalne protseduur ette näeb.
Miinipildujate puhul on üks Afgaani MP rühma tegelane sellest pikemalt kirjutanud.

Tähtsust omab teema seepärast, et see võimaldab tarvitada vanema põlva relvastust ning see ei maksa imehindasid.

nüüd minu põhiküsimus - praeguses rahvusvahelises olukorras, kas oleks mõistlik hakata tegelema projektiga, mis peaks andma tööd sadadele inimestele, aga mis toodaks aastas nt. 6 suurtükki (reaalselt lähima kahe-kolme aasta jooksul 0, v.a. 1-2 prototüüpi) , või ostma need suurtükid valmiskujul välja, viies raha riigist välja? esimene variant on ju ikkagi rahuaja lahendus, aastas 2007 ma seda toetaks, praegu enam mitte. meil oleks praegu vaja ur-416/btr-152/mingit hillarti rahvasoomukit-uusaretist, mida saaks aastas toota reaalselt vajaminevas koguses (nt. ühe pataljoni veoks mingid ca. 50tk.) ja elektroonika-iphone võiks jääda mingitesse ülilihtsaisse (ühekordseisse) vaatlusseadetesse, mida saaks jagada välja rühmatasemel. igasugune eksport oleks nende baasilt, mitte unistada sellest, kuidas rahvusvahelises relvaäris liikursuurtükk e tootma hakata....

Arvesse tuleb võtta seda, et välismaalt ostetakse valmistoode (mille probleemid vähemalt on teada). Eestis nullist tehes on tegemist tundmatus kohas vette hüppamisega, meenutame, milline hädakisa käis siin kodumaise täpsuspüssi teemal.

Piirivalvel on olemas mereseireradarid sihtmärkide varajaseks avastamiseks.

Ei maksa neid piirivalve fikseeritud tsiviilradarid ka üle hinnata.
Sõja-aja toimiv lahendus taolisel süsteemil püsida ei saaks.