www.militaar.net

Viiskümmend kirjutas: Tädi Maali harimiseks ei pea kindlasti 2016 a. enam meedias Jannsen-Jakobsonliku rahvavalgustust tegema, need ajad on ikkagi jäädavalt möödas. KV võiks tädi Maalile näit. riikliku tähtpäeva puhul postkaardi saata ja KV/KLi ansambel võiks kohalikul Jaanitulel esineda, see töötab 100 x paremini.

Tiit Matsulevitš kirjutas:Kontrollida jutustusi ja arusaamu maailmast on tänapäeval olulisem kui püüe kontrollida maailma ennast.

Suhtumist ajateenistusese minekusse mõjutavad kahtlemata ümbritsevate inimeste hoiakud.
Noormehed, kes saavad vanemate, perekonna, sõprade ja tööandja poolt toetust ajateenistuse
läbimise osas, näitavad ülesse ka suuremat entusiasmi sõjaline väljaõpe läbi teha. Seetõttu on
vajalik panustada järjepidevalt kutsealuste lähikondlaste ja ühiskonna ajateenistusalase
teadlikkuse tõstmisse, muutmaks üldist suhtumist ajateenistusse positiivsemaks.

Suhtumise kujunemisel kaitseväkke ning ajateenistusse on oluline kutsealuste ja ajateenijate arusaam kaitseväe ülesehituse ja toimimise spetsiifikast – sellest, et kaitseväes kehtivad teistsugused nõuded distsipliinile ja käskude täitmisele, kui need, mida ollakse harjunud nägema tsiviilelus. Küsitlustulemused viitavad sellele, et noormeeste arusaam kaitseväe spetsiifikast tugevneb ajateenistuse vältel

Kõige olulisemate infokanalitena nimetasid kutsealused kõige sagedamini sõpru (KA – 51%, RV – 45%), KRA veebilehte (KA – 11%, RV – 12%) ja riigikaitseõpetuse tunde (KA - 11%, RV – 8%).

Ootuspäraselt on eestikeelsete vastajate jaoks olulisel kohal ka eestikeelsed tele- ja raadiokanalid ning eestikeelsed ajalehed. Venekeelsete meediakanalite jälgimine on eestikeelsete vastajate seas marginaalne. Venekeelsed vastajad seevastu jälgivad lisaks venekeelsele meediale ka eestikeelset meediat, kuigi ootuspäraselt on venekeelsete meediakanalite jälgimine venekeelse auditooriumi puhul sagedasem.

Tänapäeval räägitakse üha enam infokäitumisest ja infootsimisest ning nende oskuste
arendamisest. Kindel on, et infovajaduste rahuldamisel peab infoedastaja arvestama infovajaja
huve ja vajadusi. Mistahes protsessi käigus tagab avatud suhtlemine ja adekvaatse informatsiooni
jagamine kindlustunde ja motiveerituse (Põldvee-Mürk 2002).
Käesolevas julgeolekupoliitilises olukorras on riigil oluline roll kodanike kaitsetahte suurendamise näol.
Kodanike vabatahtliku kaitsetahte suurendamisele aitab kindlasti kaasa jõustruktuuride motiveerimine
avatud suhtlemise ja adekvaatse informatsiooni jagamise näol.

Rahvusvaheline Kaitseuuringute keskus ja Kaitseressursside Amet on alates 2012. aastast viinud
ajateenijate ja kutsealuste seas läbi uuringut „Arvamused Eesti Kaitseväest enne ja pärast
ajateenistust“, mille eesmärgiks on koguda tagasisidet

Infovajadusi puudutava osaga tuvastati etteantud variantide puhul üksikud teemad, mille kohta
oleksid kutsealused rohkem informatsiooni soovinud saada. Uuriti ka infokanaleid, millest enne
ajateenistusse minekut informatsiooni hangiti ja mille kaudu informatsiooni tuleks anda.
Samas ei selgu läbi viidud uuringust hinnang ajateenistust puudutava informatsiooni kättesaadavusele
üldiselt ja millised on infovajajate enim esinevad probleemid infovajaduste rahuldamisel.

Tulenevalt uuringuaruandest on küll uuritud kutsealuste infovajadusi ja ka kasutatavaid info
kanaleid ja allikaid, kuid uuritud ei ole soovitud informatsiooni kättesaadavust, informatsiooni
hankimisega seotud probleeme ja täpsemalt ei ole analüüsitud infokanalite sisu ja kättesaadavust.
Seda kinnitas ka Kaitseressursside Ameti värbamiskeskuse nõunik, kellega autor uuringu
läbiviimisel personaalse kirjavahetuse teel nõu pidas.

Tulenevalt M. Line ́i (1974) definitsioonist, peab indiviid lisaks kõigele muule, saama vajalikku
informatsiooni ka tööga seotud ülesannete täitmisel (Uverskaja 2011 järgi). Seega peaks riigi
kodanik ka riigi poolt püstitatud ülesannete täitmisel mõistma selle olulisust ja vajalikkust ning
omama vaba ligipääsu informatsioonile, et saada vastused püsitatud ülesannete täitmisega
seotud infovajadustele.

...

Saadud tulemused näitavad, et enim infot hangitakse läbi televisiooni, tuttavate ja
perekonnaliikmete ning infootsimiseks kasutatakse enim interneti pakutavaid võimalusi.
..........................

Uuringu tulemused näitavad, et 34% vastanutest (26 vastajat) ei ole tekkinud ajateenistuse kohta
informatsiooni otsimisega mitte mingeid probleeme, samas 39% vastanutest (29 vastajat) oli
arvamusel, et informatsiooni ajateenistuse kohta on liiga vähe ja 31% vastanutest (23 vastajat)
hindas olemasolevat informatsiooni liiga ametlikuks ja raskesti arusaadavaks. Lisaks oli 21%
vastanutest arvamusel, et erinevatest infokanalitest leitav informatsioon on vastuoluline ja see
tekitab probleeme olulise teabe hankimisel.

Suur hulk vastajaid tõi välja, et sooviksid osaleda väeosa avalikel üritustel või ekskursioonidel,
et tutvuda lähemat väeosas toimuvaga. Samas kurdeti, et väeosad teevad liiga vähe teavitustööd
ja sellekohast teavet liigub väga vähe või jõuab see kutsealusteni hilinemisega.
Arvati, et suureks abiks informatsiooni edastamisel oleks kui endised ajateenijad või
tegevväelased käiksid rohkem koolides ning jagaksid oma teadmisi ja kogemusi. See võimaldaks
esitada täpsustavaid küsimusi ja annaks rohkem olulist teavet kui ametlike veebilehtede
lugemine.

Saadud tulemuste põhjal järeldab autor, et Kaitsevägi ei ole kutsealustele informatsiooni
edastamisel enamasti arvestanud sihtrühma infovajadusi.

Käesolev lõputöö käsitles kaitseväeteenistuse seaduse mõistes kutsealuseks liigitatud Eesti Vabariigi kodanike infovajadusi, nende enim kasutatavaid infokanaleid ja –allikaid ning informatsiooni hankimisega seotud probleeme.

Mõju kujunemisel ei ole oluline mitte niivõrd ühe konkreetse telesaate
ühekordse auditooriumi suurus (mis ka kõige populaarsemate meelelahutussaadete puhul
ületab harva 30% potentsiaalsest auditooriumist), kuivõrd pidev võimalus jälgida teatava
suunitlusega kanalit. Erinevad kanalid on mõjurikkad sedavõrd, kui nad on kujunenud osaks
igapäevasest inforuumist ja meediakeskkonnast. Nii informeerituse kui arusaamade ja
hinnangute kujunemisel on olulised regulaarsed kontaktid mingi meediakanaliga, isegi kui
need ei ole pikaajalised.

Roamless kirjutas:Kas siia või propaganda teemasse sobiv. Kreml korraldab Eestis üritust ka varem kohtusse jõudnud vene "maru(s)rahvuslaste" toel. Ürituselt paistavad idanaabri pikad kõrvad niivõrd välja, et ei tea, kas nutta või naerda. Eriti tore on lugeda tegelase väiteid USA polügoniks olemisest ja Ida-Euroopa militariseerimisest. Aga ei sõnagi sellest, mis meil piiride ääres toimub ja kes tegelikult vägesid pidevalt suurendanud on ning kellega võrreldes liitlasüksuste suurus Eestis on "paras nali" .
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=75529463

Lühike googeldus näitas, et eesvedajaks on nime natukene "eestistanud" t i b l a, kes ka Kaitsepolitsei huviorbiidis olnud
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... id=2888677

Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin annab seekordses artiklis ülevaate, mida Venemaa ajakirjandus augustis Eesti ja Balti riikide kohta kirjutas.

Möödunud kuul sattus Eesti Venemaa ajakirjanduse huviorbiiti seoses Anton Vaino nimetamisega Venemaa presidendi administratsiooni ülemaks, samuti Eesti presidendivalimiste tõttu. Presidendivalimised aga erilisi kommentaare ei tekitanud: sellest kõneldi uudisterubriigis, olukorra analüüse ei pakutud. Seevastu eestlase nimetamist ühele Kremli aparaadi tähtsamale kohale arutati tormiliselt.

Ajakiri The New Times, mida juhib liberaalsete vaadete poolest tuntud Jevgenia Albats, avaldas 29. augustil Postimehe Moskva korrespondendi Jaanus Piirsalu artikli. Selle pealkiri kõlas «Vainode suguvõsa: sajand riigi teenistuses» ja juttu oligi Vladimir Putini magamistoa praeguse valvuri sugupuust.

Eesti ja NATO

Eesti kohta käivad materjalid jagunevad mitme teema vahel. Neist kõige avaram on «Eesti ja NATO». Venemaa internetiavalikkuse üldise arvamuse selles küsimuses võtab LiveJournalis kokku blogija Russki: «Lätlased, eestlased, leedulased, saate te üldse aru, et meile pole teid millekski vaja? Mis kuradima Vene agressiooni te kardate? Või lihtsalt kütate temperatuuri üles oma ühises Euroliidu kodus? Läti rahvaarv on 1 959 900. Eesti rahvaarv on 1 315 944. Leedu rahvaarv on 2 866 935. Kokku on teid pisut üle 6 miljoni. Aga Moskva rahvaarv on 12 325 387. Saate te üldse aru, kellega kavatsete sõdima hakata? Peksate enda hinda üles? Tahate end Krimmiga võrdsustada? Ja nutate, et Venemaa vallutab teid? Teie ülesanne on end võimalikult kallilt NATO-le maha müüa. Teid kolme tuleb koos Ukrainaga liita ühtseks prostituutriikide blokiks.»

Tuntud Vene poliitik Andrei Piontkovski kommenteerib oma blogis raadiojaama Ehho Moskvõ portaalis NATO juulikuise Varssavi tippkohtumise tulemusi: «Kaks aastat on peetud hübriidsõda Balti riikide vastu, mida on saatnud ohjeldamatu tuumašantaaž. NATO juulikuine Varssavi tippkohtumine andis ühemõttelise vastuse Putini pealetükkivale hitlerlikule küsimusele «Kas olete valmis surema Narva eest?»: «Meie 28, riiki, kaitseme Venemaa agressiooni korral Eestit, Leedut, Lätit nagu iga teist NATO liikmesriiki.» «Aga teie, härra Putin, kas teie ise olete valmis Narva eest surema?» küsib ajakirjanik.

Sama teemat jätkab raadiojaamas Ehho Moskvõ tuntud ajakirjanik Julia Latõnina. 27. augustil kõneles ta saates «Juurdepääsukood» («Kod dostupa») Strateegiate ja tehnoloogiate analüüsi keskuse direktori ning Venemaa kaitseministeeriumi ühiskondliku nõukogu liikme Ruslan Puhhovi aruandest. See valmis Washingtonis ja Puhhov andis selles ameeriklastele mõista, et Moskva ei kavatse ähvardada Balti ja Skandinaavia riike ega Poolat.

Julia Latõnina ironiseerib sel teemal ja ütleb, et vaevalt NATOs keegi tõsiselt ongi kartnud, et Venemaa tankid tungivad Eestisse: «Muide, me saame ju aru, et Venemaa tankid poleks nagunii Eestisse tunginud ega oleks lihtsad Narva venekeelsed elanikud äkitselt hakanud paluma end kaitsta genotsiidi eest, mis ähvardab neid neetud eestlaste poolt. Ja veel enam, neil Narva venekeelsetel elanikel, lihtsatel traktoristidel ja kaevuritel, poleks olnud äkitselt käes, ütleme, raketiseadeldisi Buk. Täpselt nagu juhtus Donbassis 2014. aastal.»

Venelased Eestis

Populaarsuselt teine teema on venelaste diskrimineerimine Eestis. Sellest pajatas taas kord venemaalastele liberaaldemokraatide juht ja Venemaa poliitika põline staar Vladimir Žirinovski. 31. augustil kuulutas ta raadiojaama Ehho Moskvõ eetris: «Me ei tõstata vene küsimust mitte selleks, et venelastel oleksid mingid privileegid, vaid et poleks diskrimineerimist. Eestis ei õpetata homsest, 1. septembrist, enam koolides midagi vene keeles. See on ju mõnitamine! On ju rahvusvahelised dokumendid, rahvusvähemuste keelte õiguste kaitsmise konventsioon. Aga miks siis Eesti seda ei järgi, Läti ei järgi? Vaat see on probleem! Aga Baltikumis, Eestis on venekeelne õpetus juba täielikult lõpetatud!»

Selle teema ülespuhumisse annab oma panuse ka Venemaa kommunistide ajaleht Pravda. Artiklis «Kõikjal viirastuvad «Kremli agendid»» kõneldakse, et Eestis peeti kinni internetiväljaande Baltija peatoimetaja Aleksandr Kornilov. Ajaleht annab lugejale kinnipidamisest teada verd tarretama panevaid üksikasju: «Dokumentide võltsimise ja maksuametile valeandmete esitamise ettekäändel vahistati 53-aastane A. Kornilov, Eesti Vene kaasmaalaste koordinatsiooninõukogu liige ning portaalide baltija.eu ja baltnews.ee juht. Varahommikul tungis tema korterisse rühm mehi, kes ei esitlenud ennast ega näidanud ühtegi dokumenti. Läbiotsimise käigus konfiskeeriti kõik elektroonilised seadmed. Läbiotsijad viisid kaasa ikoonikollektsiooni, võtsid ära isegi väikese summa raha, mis oli mõeldud igapäevasteks kuludeks.»

Muide, ajalehel Pravda ei jagu üldse armastust Eesti (nagu ka teiste Balti riikide) vastu, millest annavad ilmekat tunnistust lugude pealkirjad: «Põgenemine tööpuuduse eest», «Vene keel kohtupingis», «Eesti: tee eikuhugi», «Pentagon relvastab Eestit», «Iga viies on vaene».

1. septembril ilmunud artiklis «Koolijütse on Eestis aina vähem» kirjutab ajakirjanik Andres Sepp: «Tänavu sügisel läheb Eesti koolidesse, gümnaasiumidesse ja tehnikumidesse veidi üle 143 000 õpilase - 14% ehk 20 000 vähem kui kümne aasta eest. Õppurite üldarv on kahanenud 1995. aastast alates. Samal ajal käib avalikult venekeelsele elanikkonnale vajaliku venekeelse kooli- ja gümnaasiumihariduse väljasuretamine. Vabariigi rahvaarv on 25 aastaga vähenenud 25 protsenti, sealhulgas põhjusel, et inimesed sõidavad välismaale paremat elu otsima…»

Kirjanik ja publitsist Mihhail Veller rääkis 7. augustil Ehho Moskvõ eetris samuti Eesti venelaste olukorrast ja kinnitas, et siit on 25 iseseisvusaasta jooksul venelasi ära sõitnud palju vähem kui teistest kunagistest NSV Liidu liiduvabariikidest. Lisaks on Eesti «mittekodanikel» ainulaadne võimalus pääseda viisata nii Euroopa Liidu riikidesse kui ka Venemaale. Samuti kiidab Mihhail Veller Tallinna linnavõime, kus tema arusaamist mööda ei lasta pärast vihma tekkida sellistel üleujutustel nagu Moskvas.

«Fašistid Eestis»

Venemaa ajakirjanduses pole kaugeltki veel aktuaalsust kaotanud teema «Fašistid Eestis». Nii avaldas infoagentuur Regnum 31. juulil Dmitri Klenski pika artikli «Kas Eestil poleks aeg paluda andeks natsismi eest?».

Eestis tuntud vene aktivist kinnitab, et «patoloogiline russofoobia ja «hirm» Venemaa ees on sirm, mille taga peituvad omaenda kuriteod ja patud». Ta loeb kohe ka need patud üles: «Selleks on 25 koonduslaagrit Eesti territooriumil, milles sakslaste ja kohalike politseiüksuste jõududega hävitati 61 000 rahulikku elanikku ja 64 000 Nõukogude sõjavangi. Selleks on Eesti territooriumi kuulutamine Judenfrei’ks, see tähendab juutidest vabaks. Selleks on eestlastest kokku pandud ja Soomest Punaarmee tagalasse paisatud Saksa luure-diversioonigrupp Erna, mis töötas Abwehri süsteemis. See ründas Nõukogude sõjaväeosi ja õiendas julmalt arveid rahulike elanikega, eriti Nõukogude ja parteiorganite töötajate pereliikmetega. Viimaste rinnale põletati enne surma täht E (grupi eestikeelse nimetuse Erna esimene täht). Sellest räägiti Nõukogude allikas, mis Eesti arhiivis «läks kaduma».»

Seejärel esitab Dmitri Klenski juba küsimusi Eesti valitsusele ja ühiskonnale: «Esiteks, millise õigusega esinevad kaitsevägi ja selle kaplanid mitte enda, vaid kogu rahva nimel - ja, muide, millise rahva nimel: eesti rahva (eestlaste) või Eesti rahva (eestimaalaste) nimel? Teiseks, kuidas saab NSV Liitu süüdistada Euroopa rahvastele kannatuste põhjustamises Teise maailmasõja ajal, kui need riigid liitusid hitlerliku Saksamaaga, rünnates sõbralikult ja sõnamurdlikult Nõukogude Liitu? Kolmandaks, miks peksab Eesti ajakirjandus segast ja teatab, nagu oleks NSV Liit pannud Teises maailmasõjas toime kuritegusid inimsuse vastu? Milline kohus seda otsustanud on? Neljandaks, millal on seesama Eesti mõistnud Saksamaa hukka Eesti okupeerimise eest 1941.-1944. aastal? Loomulikult on õige see, et eesti rahvas võitles nii Saksamaa kui ka NSV Liidu vastu. Ühed Eesti elanikud Punaarmees, teised Relva-SSis.» Autor lõpetab nii: «Eesti militariseerub ja russofoobiast on saanud peaaegu rahvuslik idee.»

Eesti leiab veel mitmel puhul mainimist. Näiteks väärib tähelepanu järgmine teadaanne: «Venemaa FSB soovib õigust konfiskeerida maavaldusi ja neil asuvaid objekte». Selline dokument on avaldatud õigusaktide portaalis. Seletuskirjas öeldakse, et «riigipiir on demarkeerimata Eesti, Valgevene, Gruusia, Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. Eelnõu projekti arutelu kestab 2. septembrini. Varem on sarnase projekti esitanud Venemaa föderaalne valveteenistus.»

Venemaa infoagentuur Lenta.ru kommenteerib aga olukorda Eestis pärast kooseluseaduse vastuvõtmist: «Ühiskonnas on see [seadus] vastu võetud väga erinevalt. Organisatsioon Eesti Vanemad on mitu korda korraldanud protestiürituse geipropaganda vastu koolides, mille eest neid, muide, on jõutud süüdistada «Moskva heaks» tegutsemises. Kuid veebruaris tehtud küsitlusel selgus, et 60 protsenti Eesti elanikest seisab selle vastu, et geipaaridele antaks õigus oma suhe registreerida. Muide, sotsioloogid selgitasid välja, et seaduse vastu on eriti eesti naised.»

Samal infoagentuuril on Eesti kohta teatada positiivsetki: «Baseli juhtimisinstituudi hinnangul kuulub Eesti kolme riigi sekka, kus rahapesu ja terrorismi rahastamise oht on kõige väiksem. Eesti on saavutanud riigi maine, kus rahapesu on sisuliselt välistatud.»

Eestit on nimetatud «kõige turvalisemaks Euroopa riigiks, kus Venemaa turistid on viimase poole aasta jooksul vajanud kõige vähem arstiabi. Auväärse tiitli «Euroopa kõige turvalisem riik» pälvisid veel Tšehhi ja Saksamaa.» Sellest antakse teada Venemaa kindlustusfirma Sogaz koduleheküljel.

Euroopa kõige turvalisemas riigis on vahva elada! Aga sellest hoolimata: hoidke end kõige halva eest!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.

Borja kirjutas:

HeiniR kirjutas:Mida lahedat meestele moti tõstmiseks

https://www.youtube.com/watch?v=h4pP7njp9zk

Päris hea.
Aint ei mäleta, et KVs/KMINis teavituse/avalikesuhete/promomise eest palka saavad kaadrid midagi sarnast oleks valmis saanud..
Parandage mind, kui ma eksin...

Kui 20-sed seda ei vaata, siis pole sellest suurt midagi, pea-asi, et valijad vaataksid ja toetaksid riigikaitsele kasulikke lahendusi valimistel.

Kahjuks aga on ühiskonnas juurdunud arusaam, et seda raha tuleb anda peamiselt selle pärast, et NATO nõuab, oleks kohal ja siis ka NATO kaitseb.

Eriti ühiskonna eliit, kes ei ole sõjaliselt kuigi haritud, on seda usku, et sellest ise pusimisest suuremat abi ei ole.

Traditsiooniline meedia peaks püüdma rohkem traditsioonilisi inimesi. Üks teema, mis minumeelest ei ole laialdast mõistsmist leidnud, on laiapõhjaline riigikaitse. Mõistavad pigem need, kes mingi projektiga otseselt seotud on, ülejäänud arvavad, et tuleb "rindele minna". Või palju neid mõistjaid siin foorumlaste hulgaski on... eks seda valdkonda on vaja veel selgeks ka vaielda, et mida ja kuidas. Inimesed, kes meie ühiskonnas otsuseid teevad, on siiski rohkem traditsioonilise meedia tarbijad, kui noored.