Bismillah ir-Rahman ir-Rahim.
Veidi hilinenult Andrei teise sünnipäeva puhul. Või siis kolmanda...Või neljanda...
http://obozrevatel.com/crime/81945-kibo ... -v-adu.htm
Küborg Rahman. Seitse päeva DL -is.
Et miks Rahman? See on mul säärane paatos. Armastan araabia keelt ja kultuuri. Seal tähendab Rahman ühte Kõigekõrgema nimetust – Armulik. Nii seletab oma hüüdnime üks Donetski Lennuvälja kaitsjatest-küborgitest, kui meil õnnestus temaga Dnepropetrovski Meltšnikovi nimelises haiglas kohtuda. Sealse nägemisravi keskuse arstid saavutasid võimatuna näiva, ja päästsid legendiks muutunud võitleja silma.
Rahmani nimetatakse tihti Küborgiks nr 1: ta viibis terve kuu ühes selle sõja kõige raskemas lõigus. Lahkus viimaste hulgas ja mitmekordselt haavatuna. Teda nimetatakse ka kangelaseks, mis aga napisõnalsele ja tõsisele võitlejale ei meeldi. Rahman on veendunud, et tema võitluskaaslaste hulgas on palju neid, kes oleksid seda nimetust enam väärt.
Rahman jutustabki nimelt nendest, samuti aga DL kangelaslike kaitsjate suurtest kaotustest ja väikestest rõõmudest, ning 21 sajandil Euroopas lahvatanud sõja aust ja autusest.
Esimene kord sain haavata novembris. See juhtus terminalis rotatsiooni ajal. Laadimise ajal võeti mind nähtavasti AGS -ga (granaadipildur :Avatar) maha... Külg, puus ja läbiv haav vasakus jalas. Viimane osutus kõige raskemaks.
Paranesin Tšerkaski haiglas – ja siis jälle tagasi, itta.
Teist korda sain haavata jaanuaris. 19, 20, 21... Igal loetletud päeval üha uuesti. Kui mult küsitakse, millal, siis kuidagi ei suuda otsustada, kas lugeda kõik need haavatasaamised üheks, või arvestada neid eraldi. Esimestel päevadel suutsin veel teadvustada, kust haavatud olen. Aga 21 -l pidin juba otsima vere järgi delnjaškal (madrusesärk :Avatar). Adrenaliin ilmselt. Valu praktiliselt puudus...
Kas proovisime lahkuda? Ei, ei proovinud. Oli ju vaja terminali hoida! Seepärast ei olnud lahkumisest isegi juttu. Liiatigi ei olnud millegagi lahkuda. Ainult üks masin murdis läbi 19 jaanuaril (siin Rahman peab silmas viimaseid päevi, enne 19 -ndat siiski masinaid murdis läbi, nagu allpool juttu tuleb: Avatar). Jõudsime osad haavatud siiski masinasse vedada. Tegin neile koos Suitsuga katet – oli meil selline sõdur „Suits“. Ta isa helistab mulle vahel, räägib - luges ühest mu intervjuust, et ma olin tema pojaga koos. Palub öelda, kus poeg on või mis temaga on. Sest et poiss on kadunud. Võib-olla vangis, võib-olla tapetud, võib-olla haavatuna kusagil...
Ehk siis 19 -dal tegime katet ja siis sain haavata põske, kõrisse, külge ja puusa. Hiljem plahvatus, põrutus. 20 -ndal lendas silma alla. 21 -l – kild silma, pähe, nägu põles, sõrm puruks... Vedas, et jalad jäd terveks, sain ise liikuda. Jumal tänatud, muidu oleks poisid pidanud mind tassima.
Ausal – ma ei tea kuidas inimeste ees küll vabandada. Küsivad – miks te sinna läksite? Haavatuid tooma. Aga kuidas see oli? Ja pärast kirjutavad et ma üksinda tõin välja 15 või 20 haavatut...
Sõitsime haavatute järgi soomukiga, meid oli viis. Masin läks ümber. Juht ja üks dessantnik hukkusid... Masinast said välja mina ja veel kaks kutti. Poisid hüppasid välja, aga minul läks veidi kauem aega, jäin soomusvestiga kohmitsema. Ja siis lendas midagi masinasse. Masin lahvatas põlema ja mina samuti. Seal saingi põletada. Ronisin masinast välja, aga silm midagi ei näe...
Kuni me seal lamasime – kõmmutati meie pihta RPG -dega (granaadiheitja :Avatar).
Vaatame kuttidega – kuhu joosta? Lennurajal käib lahing. Mina ühe silmaga ei suuda kuidagi aru saada kuhu minna. Peitsime ennast masina taha, aga meie pihta põrutatakse eestpoolt. Kujutad ette – on öö ja põlev masin, mis kogu ümbrust valgustab. Ja meie istume sela ning meie pihta antakse kõigist torudest. Kutid karjuvad – peame ära minema! Mina aga ei suuda essugi orienteeruda, kuhu meil minna tuleks...
Pärast hakkas masin suitsema. Kasutades võimalust liikusime künka varju. Ainult see küngas oli tule all – ümberringi plahvatused. Tõenäoliselt VOG (granaadipilduri moon :Avatar). Tunne oli selline, et täpselt pähe sihivad...
Uurisime ümbrust, vaatame – kõrval on tuletõrje depoo. Läksime sinna. Seal olid meie poisid, räägivad: tõmmake Torni (dispetšeritorn :Avatar) – seal on vähemalt arst. Üks veel ütles: me käisime täna seal, kui lahingutegevust vahepeal ei olnud. Jooksime Torni ja tagasi. Usume, et pääsete läbi.
Ja me läksime. Jäime Torni kogu järgmiseks päevaks, kuni pimeduse saabumiseni. Sinna oli selleks ajaks jäänud 7 poissi. Näed nüüd, meile räägitakse: te olete kangelased! Kangelased olid need 7, seitse!, kes hoidsid purustatud Torni. Ja meid tuli juurde kolm. Kuigi mina enam täie eest arvesse ei läinud, silm ei näe, pea on üleni sidemes, käsi on lahases... Tegutseda sain ainult ühe käega ja vasaku silmaga.
Sain aru nood seitse kutti plaanisid pimeduse varjus lahkuda. Saabusime nende juurde kusagil umbes 4:00 – 4:30, aga nemad tahtsid enne koitu liikuma hakata. Ja siis tulevad kaks, kes veavad kaasa minusugust haavatut. Ja nad otsustasid jääda veel terveks päevaks. Ja nii terve päev neid materdati tankidest, täitsa lõpp. Reaalselt rünnati Torni. Aga need seitse pluss kaks, kes minuga tulid, hoidsid kogu 22 -nda Torni enda käes. 9 inimest, mõistad...
Me kõik tulime välja. Peaaegu. Üks jäi teel kadunuks. Lahkus 10 meest, üks kibeles üksinda minema. Ja kui läksime juba lennurajale, siis jäime miinipilduja tule alla. Meil oli kokkulepe, et peame hakkama liikuma. Muidu ei ole mingit võimalust. Tehnika ei pääsenud läbi – lasti põlema. Oli hea, et haavatuid polnud, ei pidanud kedagi tassima. Mina olin ainus, aga ma liikusin omil jalul. Ainult Torni juures, kus kõik oli miinide poolt üles küntud ja rämpsu täis, palusin ühelt võitlejalt abi. Ütlesin: Vennas, tohin ma su vestist kinni hoida? Tema: lase käia, pole probleem. Ja kuni me sellest mülkast läbi läksime, hoidsin ma ta vestist, et mitte kukkuda, mitte maha jääda omadest...
Aga see kümnes – ma ei tea, mis temast sai. Eksis pimeduses. Välja tuli meid üheksa. Võib-olla kümnes läks enne meid. Võib-olla ei pidanud vastu...
Läksime tundi kaks - pimeduses, udus... Tundub nagu minna oleks imevähe, Ilmajaamani on vaid 1,6km. Aga pimeduses on teisiti – siin kaldusid kõrvale, seal pöörasid valesti... Me oleks korra peaaegu oma Gradide (nn kaardiväe miinipilduja :Avatar) tule alla jäänud. Separatistid tulistasid lennurada perioodiliselt – lihtsalt profülaktika mõttes. Tuli peatuda...
Alles Ilmajaamas korjasid omad BTR -id (jalaväetransportöör :Avatar) meid peale ja toimetasid Vodjanojesse. Sealt öösel Artjomovskisse ja juba hommikul Dnepropetrovskisse, Metšnikovi haiglasse.
See, mis toimus viimastel päevadel lennujaamas... Tead, ma nägin kunagi filmi „Puhastustuli“. Grožnõist. Seal lennuväljal olles tundus see film kui laste muinasjutt.(film on ise täis elajalike dzihadiste, valgeid sukpükse ja üdini positiivseid VF sõdureid + hästi palju pürot – reaalsusega on seal väga vähe pistmist :Avatar)
15 -ndal asusid otsustavale rünnakule. Algul materdasid tankiga. Tegid endale läbipääsud. Surusid meie tulepesad maha. Ma jõudsin sinna umbes lõuna paiku. Juttudest sain aru, mis toimub. Mina, mu abiline ja veel üks vanemleitnant läksime sinna kui PTUR -i (juhitav tankitõrjerakett) meeskond. Seda tanki jahtima. Sest et kutid juba varahommikust peale kandsid ette, et neid rapitakse tankidega – ei saa peadki tõsta. Tellisid miinipilduja tule, aga miinipildujaga ei saavutanud midagi, kuna tanki polnud näha. Ja siis komandör teatas: vaja on PTUR -i meeskonda. Lasete tanki põlema, või siis vähemalt hirmutate minema. Ja nii me läksime – mina, mu abiline ja vanemleitnant, Vanja...
Enne seda me hõivasime Tuletõrje Depoo – see depoo oli Uue terminali ja Torni vahel. Võtsime seitse inimest Tornist, lisaks meie – kolm ohvitseri ja hõivasime. Sel hetkel oli see neutraalne ala. DNR -lased, separid aegajalt ründasid Depood, tulid – läksid. Kartsin küll niimoodi ilma eelluureta, käigult rünnata. Hoone tegelikult ei ole eriti suur – aga ka mitte väike. Eriti 10 mehe jaoks. Aga meil vedas. Tõsiselt vedas, et leidsime Depoo eest tühjana...
Mu abi, vanemleitnant Vanja ja seitse võitlejat jäid sinna, mina aga läksin tagasi Terminali. Kui kohale jõudsin, siis käis juba esimesel korrusel lahing. Meie omad hoidsid algul läänepoolset seina, teist korrust kontrollisime täielikult, esimest samuti hoidsime täielikult. Aga tol hetkel käis lahing juba esimese korruse põhjapoolses sektsioonis. Tulistati kõigist ustest ja avadest, kust vähegi oli võimalik tulistada... Suruti välja. Hommikul nad materdasid hoonet tankiga, seejärel tulid nende „tarakanid“ – jalavägi siis... Alustasid ülevalt ja järjekindlalt hakkasid meid allapoole suruma. 15. jaanuari õhtuks hoidsime me juba ainult poolt esimesest korrusest.
Aga 16 -ndal algas lahingutegevus juba enne koitu, umbes poole kuue – kuue paiku. Ja lõppes kusagil kahe-kolme paiku 17 -nda öösel. Lahing kestis terve päeva – mõistad. Nad hakkasid juba teiselt korruselt meid tulistama. Meie aga hoidsime alates 16 -ndast vaid väikest juppi terminali loode-nurgas. 25 x 25 meetrit. Kindlustasime end seal.
17 -ndal läksid meie omad läbimurdele. Algas rünnak Spartakile, Kloostrile... Ja sepakad tõmbusid meie juurest tagasi. Mingisugused jõud muidugi jätsid perimeetrile, et meid kinni hoida ja oma kohalolekut demonstreerida. Enamus aga läksid arvatavasti Spartakisse ja Kloostrisse, kus meie omad olid alustanud rünnakut.
Sellel 17 -ndal hakasidki gaasigranaate kasutama. 17, 18, 19 ... Alles 20 -ndal lõpetasid. Aga eelnevatel päevadel oli pidevalt suits, gaas. Saad aru – ilusat midagi ei olnud.
Enne seda olin ma gaasi kasutamisest ainult kuulnud, vist Esimeses Ilmasõjas kasutati. Ja nüüd siis siin...
Raske muidugi öelda, aga me ei olnud selleks vist moraalselt valmis.
Esialgu isegi ei uskunud, et selline asi on võimalik. Me olime algul väljapääsule ligemal, ruumis oli tõmbetuul. Aga need, kes olid olid lähemal saalile (seal oli vist DŠK (raskeipilduja) meeskond või AGS (granaadipilduja) meeskond) karjuvad: kutid! Gaas! Silmad jooksevad vett! Mõtlesin: Mis gaas? Kuskohast? Hiljem sain aru. Algul hakkas ninas kipitama. Hiljem silmades. Ja seejärel läks täiesti uduseks. Ja sepakad hakasid samuti jälgima, kuhu tõmme gaasi kannab. Mõnikord viskasid, ja tuul kandis pilve meist mööda. Teinekord aga kandis pilve täpselt saali – lämbu või ära.
Algul ma isegi tormasin välja. Kui hingata ei saa, siis on keeruline külma närvi säilitada. Tundus, et tegemist ei olnud lihtsalt pisargaasiga. Lämmatas täielikult. Ja nii ma kaks korda ei pidanud vastu – põgenesin hoonest välja. Sees lämbud, aga väljas võib iga hetk miini või killuga pihta saada. Ja vot nii: ronid välja, öögid, köhid, ahmid veidi õhku – ja siis jälle tagasi sisse...
Hiljem harjusime ära, kohanesime. Niisked lapid näole ja põranda ligi... Hakkasin hiljem isegi nii tegema – hoidsin magamiskotti ümber. Lasevad suitsu – mina aga poen koti alla, lapp näole ja kõik!
Kui barrikaade tegime, siis läks kõik käiku: tolmuimejad, ekraanid – kõik, mis kätte sattus. Leidsime kasti. Ilmselt oli piirivalvuritest jäänud. Ja mis selgus – seal olid gaasimaskid. Maskid ja filtrid. Keegi poistest korraga hõikab: Kutid – kes soovib?, ja hakkas asju viskama.Mulle visati mask, aga sellel oli üks silm välja pudenenud, ei saanud kasutada.Võtsime filtrid ja kasutasime ilma maskideta. Hingasime läbi nende ja siis sulgesime nina ja silmad – ja tänu sellele pidasime vastu....
Lubasin endale toona: kui ellu jään – jätan suitsetamise maha. Aga lubadust ei pidanud. Kui kõik oli selja taha jäänud, siis mõtlesin endamisi, et ilmselt pingutasin üle... Kuigi kõik see suits, tunne et sul pole midagi hingata – see oli tõepoolest õudne. Juhtus, et sattusin paanikasse. Näe, räägivad, et „kangelane“ - aga ma ütlen, olin paanikas...
Säärast hirmu olen tundnud ainult siis, kui meid prooviti välja suitsetada. Kui vine sisse mattusime...
Vaatasin hiljuti Novorossia kanalit, ja nad näitasid venelaste võtteid lennujaamast...Või vahest olid ka nende endi võetud kaadrid... Ma ju elasin selles hoones terve kuu: oktoobris 10 päeva, novembris 15 päeva ja jaanuaris 5 või 6, sõltub, kuidas arvestada... Selle aja peale tunned juba iga auku ja nurgatagust, kõiki sissepääse – väljapääse. See hoone on sääraselt ehitatud, et saali keskosa kohal on esimese korruse lagi ühtlasi kolmanda korruse põrand. Teine korrus on ainult saali välisservas.. Vaatan, Novorossia näitab, kuidas loobivad granaate auku – ja ise räägivad kaamerasse: näete, nad (tähendab meie, ukrainlased) kasutavad gaasi. Kaamera käib, filmib, kuidas läbi selle augu tõuseb suitsu...
Kui ütlen, et vihastasin, siis see on väga tagasihoidlikult öeldud! Ütlen ausalt, oleks olnud seal ja relvaga – oleks nad maha lasknud. Naine räägib – lülita telekas välja. Mina vannun ja karjun... Oleks et ma ei tea mis seal toimus. Aga ma olin seal. Hingasin seda gaasi. Aga nemad vot sääraselt pöörasid kõik pea peale, mõistad?!
Mäletan esimest korda, kui nad hakkasid suitsugranaate loopima. Suits tegelikult ei erine väga sellest jubedusest (gaasist). Tõsi ma mõistsin seda alles hiljem. No ei olnud varem kokku puutunud. Me kunagi ei kasutanud mingeid lämmatavaid gaase, suitsu. Suitsugranaate kasutasime ainult maskeerimiseks. Aga sääraselt – mitte kunagi. Seepärast, kui nad hakkasid suitsukaid loopima, siis ma mõtlesin, et nad kasutavad seda varjamiseks. Kuna me ei lasknud neid lähemale. Et kui nad hakkasid massiliselt suitsu kasutama, siis ma arvasin et nad proovivad selle varjus läheneda.
Alles hiljem jõudis mulle pärale, et nad tahavad meid välja suitsetada.
Kuna ei suutnud meid lahingus võita, hoonest välja tõrjuda, kuna meie poisid võitlesid käte, jalgade ja hammastega. Suurtükkidega nad meieni ei ulatunud. Käsirelvadega ei tulnud samuti midagi välja. Ja siis viimases hädas hakkasid välja suitsetama...
Siis 19 -ndal nad viskasid läbi sellesama 3 korruse põrandaaugu säärase kuhja: MON -id (jalaväevastane suund-kildmiinid :Avatar), tankitõrjemiinid, kotid kurat teab millega – arvatavasti trotüüli või plastiidiga... Vot sellise hunniku viskasid alla. Kui ma nägin neid MON -e , vot siis tõmbas alakõhu külmaks. MON-50 -l on tegevusraadius 50 meetrit. Aga seal olid ka MON-100 ja MON-200... Piisab ühest, et sõiduk sääraselt distantsilt tükkideks lasta. Aga seal oli neid terve hunnik. Me seisime siis koos „Bulliga“, „Spartalane“ oli veidi eespool...
19 -ndal korraldasid nad selle esimese plahvatuse. Lööklaine purustas kogu hoone sisu: kipsist seinad, tellistest seinad, eskalaatorid – kõik oli puru ja väändunud. Kui ma silmad avasin, siis tundus nagu oleks mind toodud mingisugusesse täiesti uude hoonesse. Üldse ei kujutanud ette, kus ma olen. Enne ja pärast plahvatust – need olid nagu kaks täiesti erinevat hoonet.
Sõnades on raske edasi anda... Mul vedas, et lebasin liivakottide taga. Kukkusin ja lööklaine lõi üle minu. Ja mitte lihtsalt „Pah!“, aga vot nii „PAAAAH“ - pikalt. Ja lööklaine käis üle.
Vot laman, Jumala eest – ja tunnen kuidas mind rebitakse maas lahti ja kantakse kuhugi...
Pigistad silmad kinni, palvetad (Issand päästa!) ja surud ennast maa sisse. See oli nagu mini-tuumaplahvatus.
Plahvatus purustas põranda ja kukutas selle keldrisse. Tead, kui keegi teine mulle räägiks – ma ei usuks. Kui poleks oma silmadega näinud. Et sul oleks ettekujutus – lennujaama konstruktsiooni kandetalad on näe säärase suurusega (näitab käega maast umbes vöökohani) – sellise läbimõõduga rauast latt. Kujutle, millised vahelaed seal on! Ja sellest lõi läbi väikese toa suuruse tüki. Nad loopisid selle kõik esimesele korrusele, ja siis purustasid toa suuruse tüki vahelage. Lihtsalt auk põrandasse, null-tasandile.Ja umbes sama suure tüki lõi välja laest – kolmanda korruse põrandast. Kujutad ette? Kuidas on võimalik, et me üldse ellu jäime?...
Tõusen – poisid kõik karjuvad. Kõik on põrutada saanud, kurdid... Põrutas metsikult. Poisid, kes kus parajasti juhtus viskusid põrandale. Saad aru, kui nad selle kuhja meie ette kukutasid – tähendas see üheselt, et nad kavatsevad õhkida. See oli nagu massihüpnoos. Kõik mõistsid, et kohe-kohe midagi toimub. Pikali! Keegi ei andnud korraldust. Kõik said niigi aru...
Küsid, et kas kõik elasid üle? Ei tea, võib-olla mitte kõik. Need kes olid seina taga... Poisid arvasid et tellissein kaitseb. Ja mõned istusid seina taga. Keegi võis seina jäänuste alla jääda.
Proovisime otsida. Kaevasime, uurisime. Välja tuli laskemoon, isiklikud asjad, relvad...
Need samad seinajäänused vedasime barikaadideks, et end mingilgi moel kaitsta. Otsisime.
Aga ma ei leidnud toona kedagi, kes oleks seina alla jäänud. Ei hakka valetama, nagu oleks näinud või leidnud. Või et keegi teine oleks leidnud. Ei olnud midagi säärast. Aga ma ei saa vanduda, et sinna kedagi ei võinud jääda – me võib-olla ei kaevanud piisavalt sügavale. Seal oli säärane lasu telliseid – võib-olla lihtsalt ei jõudnud nendeni...
Peale seda esimest plahvatust võtsime ringkaitsesse. Ja jälle lõime nad tagasi. Sidet meil sel ajal enam ei olnud: samal päeval võeti pataljoni komandör (81. dessantvägede brigaadi 90. pataljoni komandör Kuzminõhh – vabanes 22.05.15 :Avatar) koos oma „Emmega“ (nii kutsuti raadiojaama) vangi. Korraldus oli raadiosidet mitte kasutada. Raadiojaamu hakati ümber häälestama.
Ja 20 -nda lõuna paiku õhiti uuesti. Ma olin jäänud just tukkuma – ärkasin plahvatusest ja sellest, et libisesin. Klammerdusin millegi külge. Seekord toimus plahvatus meie all. Tollest 20 -ndal toimunud plahvatuse rusudest kaevati hiljem poisse välja. Õhiti just seal, kus haavatud lamasid. Väga palju haavatuid jäi toona rusude alla.
Küsid, et kas olid seal tšetšeenid? Mina neid ei näinud. Mida ei näinud, seda ei näinud. Seal oli eristada võimalik ainult hääle järgi. Öösiti, kui lahing vaibus ja nad tahtsid puhata, siis hakkasid meile karjuma umbes nii: „Hakkame teid veristama“. Võib-olla oli päris aktsent, aga võib-olla ahvis keegi järgi. Ma võin sama moodi hüüda. Kord tegin nii hästi aktsenti järgi, et kutid arvasid, et neile on tšetšeen vangi sattunud...
Ühesõnaga röökisid nad seal. Täpsemalt üks tola karjus, või paar... Mida veel karjusid – ei ütle, sellepärast, et oled naisterahvas... Mõnikord lihtsalt tulistasid. Pah! Pah! Pah! - meie suunas. Mõtled – jää vait juba, rahune maha, aitab närvide kruttimisest... Ja jälle pah-pah-pah – üksiklasud ülevalt. Pihta ei lenda – lihtsalt närvi ajab. Mõnkord keegi meie omadest ei pidanud vastu: andis ta-ta-ta-ta vastu...
Hea oli, et toitu ja vett oli meil peaaegu lõpuni.
Juba hiljem, peale 20 -nda varingut, leidsime vett. Jäätunud – 5 liitristes pudelites. Kuivpajukid olid. Mõnikord leidsime konserve. Kuigi mina 5 päeva üldse ei söönud. Tahtmist ei olnud.
19 -ndal tuli viimane masin läbi. Üleüldse viimane oli too, millega mina ümber käisin, kui haavatutele järgi sõitsime. 20 -ndal me juba lahkusime sealt, kuna masinad lasti terminalile lähenemisel põlema... Mina ja Zenõk murdsime läbi jalgsi. Samuti läksime alguses Ilmajaama suunas, pimeduses aga kaldusime kõrvale ja sattusime sepakate territooriumile. Lõpuks jõudsime Peskisse. Seal Peskis Paremsektori kutid andsid meile masina ja me tulime tagasi omadele järgi. Sinna (Peskisse) ja tagasi minek võttis aega. Haavatute järgi läksime umbes 3:00 – 3:30 vastu 21-st. See oli teine katse läbi murda.
Aga üldiselt kutid proovisid. 17 -ndal ja 18 -ndal murdsid läbi. Me olime reaalselt blokeeritud. Nii tihedalt eraldatud, et seda on raske kirjeldada. Ja siiski kutid jõudsid meieni. Sõitsid. Viiest mainast kolm lasti põlema. Ei olnud nii, et poisid sõitsid meieni, tõmbasid korra ninaga ja panid uuesti minema.
Kui palju nad sinna lennurajale põlevaid masinaid jätsid. Murdsid läbi aga....
Kord sõitis meieni MTLB (kiirekäiguline roomikmaastur, mõeldud inimeste ja kaupade transpordiks, köetava salongiga, mõeldud kasutamiseks teedevõrguta aladel, keeruliste lumeoludega, soisel maastikul). Ta lasti kahe „torpeedoga“ põlema. Vaatan – üks „torpeedo“, teine... Mõtlen – kõik, juhtidega on lõpp. See toimus päeval. Otsesihtimisega tulistati. Aga siis hüppasid poisid masinast välja, dessant hüppas välja. Üks juht sai surma, aga teise tõime masinast välja. Ilma käeta. Selgus, et see oli sama juht, kes mind 15 -ndal terminali tõi. Nii mulle vähemalt meelde jäi...
Ma kogu aeg küsisin: kuidas seal on juhiga, kuidas juht? Mulle vastatakse: elus on. Arvasin, et temaga on kõik läbi. Aga vastavad mulle: elus on, ainult käe kaotas. Ta oli meiega kas päeva või kaks. Sel ajal juba minigisugust evakueerimist ei toimunud. Kaks päeva hiljem küsisin: kuidas juht? Mulle vastatakse: pole enam juhti...
(Kõigi eelduste kohaselt on tegemist juhtumiga, kus osales Ivan Šostak - „Doberman“. Toosama, keda Life-news küsitles. Käe kaotas Vladimir Truh, Ivani sõber. Rahman Vanjat ei mäleta, võib-olla selle pärast, et kuni Vova veel elas, Ivan tema juurest ei lahkunud. Šostak vabanes vangist suht ruttu – veebruari keskel. Vast seetõttu, et oli raskelt vigastatud. Ukraina arstid päästsid ta elu ja terve kuu võitlesid käe päästmise nimel. Ivan jäi ühes neist suurtest plahvatustest rusude alla. 3 korda siirdati kudesid (sooned purud koed kärbusid), aga lõpuks siiski tuli käsi õlavarrest amputeerida. Oli märtsist septembrini Saksamaal taastusravil. Autasustati 28.09.15 Bogdan Hmelnitski 3 järgu ordeniga. Kui ma seda Life-news -i videot nägin, siis arvasin, et mingi 50 -ndates vana. Kutt on 32 aastane. Sõda... :Avatar
http://www.sosukraina.com/pochemu-doberman/
http://life.pravda.com.ua/warriors/2015/02/16/189423/
https://www.youtube.com/watch?v=iu4ORF7cLxA
http://www.gorod.cn.ua/news/gorod-i-reg ... manii.html
http://spravda.com/chernigovskij-kiborg ... niyu/17034
)
Meil olid meedikud. Näiteks „Psühh“, kadunuke... Enne sõda töötas ta psühhiaatrina – siit siis nimi. Algas sõda – läks saninstruktoriks. Sai normaalselt hakkama. Minu haavasid vaatas samuti üle. Räägib: tühiasi, kõik on korras. Aga kui 20 jaanuaril meie all plahvatas, siis ma.... Tead, tõstad, aga keda – ei näe... Või inimene lebab, nägu vastu maad. Ja pime on. Ühesõnaga, tõstad üles – kannad, midagi aru ei saa. Alles pärast poisid ütlesid, et ma tassisin „Psühhi“ välja. Ta oli veel elus, ainult teadvuseta. Tuli välja, et selgroog oli murtud... Juba hiljem öeldi: hukkus. Suri haavadesse... Aga ma ütlen sulle – suurepärane kutt oli. Meil oli seal täielik segameeskond: 90. pataljon, 80. pataljon, 93., 74. luurepataljon – vot selline segu. Küsid: kes on vanem 90 -ndas? „Psühh“ vastab: mina olen. Eales pole midagi sellist varem näinud. Selline munadega saninstruktor oli.
Temaga oli veel üks teine saninstruktor – hüüdnime ei mäleta. Tean, et oli 90. pataljonist. Oli meie juures ainult päeva, ei jõudnud tutvuda. Kutsusime teda „Dokiks“.
Tornis oli samuti meedik. Kas Andreiks või Volodjaks kutsuti. Jube haritud. Ja kartmatu. Mitte midagi ei kartnud. Kui hakati Torni ründama – haaras automaadi ja jooksis rünnakut tagasi lööma. Asi tehtud – tuli minu juurde, sidus midagi, tõmbas ühe sigareti, tegi kohvi, et sooja saada. Oli üleni märg, jalad, „Gorka“ (riietus/vorm), kõik kõrbenud, läbi tulistatud...Ühesõnaga tubli poiss oli...
Küsid, et kas oli vaja lennujaam kaitsta? Muidugi oli vaja!
Ma ei väsi kordamast, lennujaamad, lennuväljad, sillad – need on strateegilised objektid. Jah, nüüd ei ole DL (Donetski Lennujaam) enam kellelegi vajalik. Sest et seal on nüüd kõik õhku lastud, segi paisatud, verd ja laipu täis – mis mõtet sel enam oleks.
Aga lennurajad on endiselt nagu uued – kasvõi praegu lenda sinna ja maandu.
Uus terminal ise on mõtetu. Strateegia seisukohast või kaitserajatisena mingit väärtust ei oma. Jah me hoidsime teda seni kuni oli võimalik hoida. Aga lennujaam ise, tema maandumisrajad, hooned – see on strateegilise tähtsusega objekt. Seda oli vaja hoida. Oli vaja! Mind vihastavad need küsimused: miks? Milleks oli vaja nii palju inimesi sinna matta?
Aga sellepärast, et teisiti ei olnud võimalik! Anname siis neile juba ka sillad, anname Zaporožie hüdroelektrijaama, anname veel midagi. Et milleks teda kaitsta? Milleks poisse hukka saata? Aga selle pärast, et käib sõda!
Olen ise kaadrisõjaväelane. 2009 läksin pensionile – ettenähtud aeg sai täis teenitud. Aga hiljem naasin... Seekord vabatahtlikuna. Proovisin juba aprillist alates. Pakuti küll Dnepr-1, küll Dnepr-2, küll 20 -s, küll 40-s... Aga vot ma ei saanud neist aru. Andke mulle üks normaalne tegevarmee üksus, selline, kus ma saan aru kus ja mis. Patrioodid – see on loomulikult hea. Aga tihti juhtub, et hiljem neilsamadel patriootidel algne entusiasm läheneb nullile. Armee on minusuguste jaoks. Pakkuge normaalne üksus. Ja nemad: hästi. Rühmakomandöriks luurepati lähed? Pole probleemi. Ma juhtisin enne sõda patareid. Ja nii läksingi sõtta rühmakomandörina.
Ei, lahingukogemust mul ei olnud. Tahtsin omal ajal Iraaki minna, aga ei tulnud välja. Ja kui olekski säärane kogemus olnud, siis siin oleks sellest väheks jäänud. Meile tulid mõned kutid ja rääkisid: kogu Iraagi rotatsiooni ajal tulistati nende pihta 40 miini. Aga meile lendab päevas 140. Seepärast nende teenistus Iraagis kõlas kui muinasjutt. Jalutuskäik.
Sellest, et meid „küborgiteks“ nimetatakse, sain teada lennujaamas.
Kuulsin, kuidas poisid omavahel räägivad „küborgid“ ja „küborgid“. Küsin: mis see tähendab? Nemad mulle: aga vot meid kutsutakse küborgiteks. Mina ennem ei olnud kuulnudki. Ja ei hoolinud. Mul ei ole selliseid vajadusi. Mõned meist kandsid eraldusmärke: küborg, kolp... Mina olen selle jaoks ilmselt liiga vana.
Ja mulle ei meeldi, kui mind kangelaseks nimetatakse. Kangelased on need poisid, kellega ma koos sõdisin. Vot nemad on kangelased. Zenõk, Bull, Põhi, Krabi, Psühh, Pistrik, Õnneseen, Ninatark, Metsakas 79 -dast, leitnant. Viimane muide päästis mu elu oktoobris.
Mul oli vaja vanasse terminali (toona veel meie käes) sidevahendeid viia. Ja kui siis hommikul tulid sealt „süstikud“ (kutsusime nii poisse, kes tulid asjade, lobi ja moona järgi sinna, kus seda maha laaditi), siis ma liitusin nendega. Läksime kohale ilma probleemideta (seal oli minna vaid 100 meetrit). Viibisin kohapeal minutit 15 – andsin sidevahendid üle, istusin ja tegin suitsu... Lühidalt, kui hakkasin tagasi minema, siis juba ahetas... Ja mina eksisin teelt ning läksin mööda kohast, kust tuli vasakule pöörata. Liikusin piki terminali seina. Aga seal olid reeglid lihtsad: terminalis – omad, väljaspool - võõrad. Seal keegi ei hakka järgi vaatama, ning keeruline oleks seda ka teha, kui poole sekundi jooksul praost kellegi pead näed. Seepärast tulistatakse hoiatamata.
Metsakas oli juhtumisi seal postil. Ma olin poistele öelnud, et tulen tagasi, et nad mind kataksid kui vaja. Et mind ei saaks ära lõigata, kui lähen. Ja siis läksin. Nad said aru, et ma eksisin teelt, aga nad ei saanud ju posti maha jätta. kuuliipildur, kes oli veidi kaugemal, võttis mind juba sihikule. Õnneks Metsakas reageeris õigeaegselt, jooksis tema suunas ja karjus: „Kutid pidage! See on Rahman – ärge tulistage!“ Nii jäin ma ellu...
Kas naersime seal mõnikord? Muidugi naersime... Kui mul kild silma alla lendas – küsisin poistelt, mis seal on. Aga nemad mulle: Tundub et keegi on sul lambi siniseks löönud. Istusime maas ja hirnusime...
Mäletan 18 -ndal me naersime mis kole. Keegi midagi ütles – kohe kõik kõõksusid. Ma veel ütlesin: poisid, pill tuleb pika ilu peale. Ja 19 -ndal täpselt siis tuligi...
18 -ndal ronisin ise kuulipilduja taha. Seal teisel korrusel oli kuulipildur – too sai haavata. Võtsime ta postilt maha. Seal oli veel üles käiv alumiiniumist redel – seda oli raske alla lasta. Kuulipilduja jäi üles. Mäletan et rääkisin: Mis teete? Tahate kuulipritsi sepakatele jätta? - ja ronisin järgi. Aga selgus et seal oli veel granaadiheitja. Kui üles ronisin, siis ütlesin Bullile: kata mind vennas, muidu jääd joomasemust ilma... Asi oli selles, et me veidi enne seda leidsime plasku. Mina leidsin. Teen lahti – sees on viin. Lasime sellel plaskul ringi käia, nuusutasime – ja keerasime jälle kinni. Sest et seal mitte lihtsalt ei olnud keeld alkoholi tarbida, vaid see oli täiesti raudkindel tabu. Üksainus lonks võib sulle elu maksma minna. Reaktsioon ei ole enam endine, mõte töötab veidi teisiti... Ma nii mäletan seda plaskut... Tegime lahti, nuusutasime – ja keerasime uuesti kinni. Andsin selle Bullile ja ütlesin: Bull, valva seda, kui siit minema pääseme, siis joome. Ja mind valva, muidu jääd joomasemust ilma...
Kui tulistamist ei olnud, siis me harjusime terminaliga päris ära. Tundsime ennast isegi veidi hubaselt. Magamiskott, mõni papitükk all – ja ongi juba hea. Või lükkasid mõne kapi kummuli. Mul oli üldse kuninglik magamisase – riidekapi panin põrandale. Külm oli, aga kui uste peal lamasin, siis justkui oli veidi soojem.
Kuulid muidugi lendasid kogu aeg. Seinad olid ju kipsist. Iga päev vaatad, kuidas nad nõelavad. Tuli magada kiivri ja soomusvestiga. Nii oli isegi soojem. Ja kui kord 3-5 päeva tagant selle kõik maha võtsid, siis vesti panid nagunii seina äärde kaitseks – juhuks, kui midagi peaks lendama...
Paljudel lähedased ei teadnud, et oleme lennujaamas.
Minu omadest keegi ei teadnud. Said teada alles siis, kui mind Metšnikovi toodi. Esimesest haavatasaamisest teadis ainult vend. Ja üks naaber. Ütlesin talle: onu Vanja, levitage desinformatsiooni, et keegi isegi ei aimaks kus ma olen, mis ma olen. Ja onu Vanja vedas kõiki mu naabreid ninapidi. Aga hiljem helistab ja räägib: Andrjuha – kõik! Enam ei ole midagi teha, sind näidati juba teles...
Mulle tundub, et meil ei ole piisavalt enesekindlust et end seal kehtestada, seal idas. Nii komandöridel, kui ka võitlejatel. Tead, mult kunagi Harkovis küsiti: keda te vaenlaseks peate? Ma vastasin, et eelkõige neid, kes meid – haavatuid gaasiga mürgitasid. Seal olid ju haavatud! Kas nad siis ei mõistnud, mida nad teevad? Ja neid, kes ei lasknud haavatuid evakueerida, kuigi meie neile seda võimaldasime... Kuid mulle on vaenlasteks ka need, kes lihtsalt istuvad ATO -l (terrorismivastane operatsioon ukrainas :Avatar). ATO – see on lai mõiste. Üks ots 20 km Zaporožie oblastist, teine ots Donetski eeslinnas. Vot need, kes seal meie selja taga istuvad, nemad sean ma ühte rita nonde teistega, kes meid gaasiga mürgitasid, välja püüdsid ajada, õhku lasid seal ATO -l...
Üle kõige tahaks võitluskaaslasi näha. Minu omad jäid justkui kõik ellu. Haavatud, põrutatud - aga elusad. Ja neid tahaks näha kellega ma jaanuaris DL -is olin. Paraku seni oleme ainult telefonitsi suhelnud... Põhi, Bull, Zenõk...
Põhi on tubli. Tema sai ju samuti haavata, aga jätkas juhtimist. Kui ma teda esimest korda nägin, siis mõtlesin, et mingi nooremohvitser. Võib-olla leitnant. Nii enesekindlalt ja asjalikult kamandas. Küsisin – kes sa oled? Tema: snaiper...
Krabist on kahju. Kapten käis nende juures uurimas. Öeldi, et hukkus. Pärast algasid kuulujutud, et justkui haavatud ja vangis...
Ja kirjuta Kozakist. Ka tema on teadmata kadunud. Ta lihtsalt vapustas mind. 16. jaanuaril me juba võitlesime hoone nurgas. Seal jookseb Itaallane (hüüdnimi oli tal säärane – esivanemad olid justkui Itaaliast) ja karjub: kutid, seal ju ainlt üks inimene hoiab positsiooni. Võtsin lasud RPG-7 -le ja jooksin sinna „luugi“ juurde (see oli kõige lähem positisoon vanale terminalile). Tulistasin granaadi ja vaatan – istub üks mees. Ütlen talle: vennas – sa vabatahtlikult oled siin? Tema: vabatahtlikult. „Kuidas sind kutsutakse?“ - „Kozak. Volodimir Mikolajovitš. 46 aastat“.
Lubasin talle siis: kui ellu jääme, siis kindlasti märgin ära. Ta iseseisvalt hoidis posti. Terve päev. Võitles.
Hiljem vaatasin – hakkasid juba teiselt korruselt tulistama. Ütlen talle: lähme vennas, muidu lõikavad meid ära. Sõjas on 10 -15 meetrit suur vahemaa, aga 100 meetrit juba täiesti kujuteldamatult pikk distants. Aga tema mulle: kuidas me siis posti maha jätame? Veidi aja pärast siiski korjas oma magasinid ja granaadid kokku ning me jõudsime omadeni... Seepärast ütlen, et kui keegi on kangelane, siis on see Kozak Volodimir Mikolajovitš, 46 aastat, või Zenõk, Bull, Pistrik, Itaallane... 74. luurepat. Nad said aru, et me oleme ümber piiratud. Helistasid. Ja kutid ise, ilma käsuta tulid meile appi...
President andis mulle ordeni. Aga ma leian, et igaüks, kes viibis DL -is peab ordeni saama. Ma käisin isiklikult staabiülema juures, koostasime nimekirja, et kõik kutid saaks esitatud autasustamiseks... Et kedagi ei unustataks. Ma ei tea, kas poisid said autasud või mitte, aga mina isiklikult nõudsin seda raudkindlalt. Vannun...