www.militaar.net

Süüria saab peksa...ja käppelt. Miks? Sest venelased müüsid pehkinud valjad ja kaerad on kah pihta pandud.

Huvitav artikkel,ei ole eriti sussi-vussitud,kenasti Süüria probleemid avalikustatud:)

Lugesin veelkord juunikuu postitusi ja tundus et Liibüa kampaania järelmid Süüria kontekstis tahavad täpsustamist.
Tundub, et see resolutsioon oleks jäänud vastu võtmata, kui kolonel Gaddafi poleks mõned tunnid enne Julgeolekunõukogu istungi algust avalikult ähvardanud Benghazi vastuhakkajaid: "A few hours before issuing the resolution, Gaddafi warned the opposition with a speech saying, "We are coming tonight, and there will be no mercy".

http://en.wikipedia.org/wiki/United_Nat ... ution_1973
... demands the immediate establishment of a ceasefire
... imposes a no-fly zone over Libya;
... authorizes all necessary means to protect civilians and civilian-populated areas, except for a "foreign occupation force";
Resolutsioon ise: http://www.un.org/News/Press/docs/2011/ ... Resolution

Et siis polnudki võimalust okupatsioonivägesid saata. Isegi eriüksuste kohalviibimist peetakse resolutsiooni 1973 riiveks.

Näib, et Kaukaasia džihaadituristid on suutnud hõivata Hamas suurema koguse relvastust (sh õhutõrje raketikomplekse jm): http://www.youtube.com/watch?v=azzqNDoz0vU
Iseasi muidugi, kas nad neid ka kasutada suudavad. Samas on kummaline, et SAA mahajäetavat relvastust ära ei hävita.

Selline avaldus siis ÜRO juhilt....

http://www.postimees.ee/2085144/uro-pea ... lopetamist

Järgmist uudist võiks võtta kurioosumina suures Süüria rahva tragöödias, aga Tuneesia ministri jutu üks osa on tähelepanuväärne just Süüria valitsusvägede vastu seisvate jõudude koosseisu puudutavate arutelude kontekstis.
Alates märtsist (uudis on 20 sept.) on kuute tuhandet tuneesia noort takistatud minemast Süüriasse.
## kui palju läbi pääses ja kui palju uuesti üritas? Näitab ainult ühe eemalasuva riigi seoseid.
Väidetavalt on tegu Süüria kodusõjaga, milles osaleb väike osa islamiradikaale, 100000 võitlejast kümnendik.
Samal ajal on arvutatud ka vastupidiselt, ~65000 ehk siis kaks kolmandikku on välismaised islamiradikaalid.

"Sex Jihad raging in Syria, claims minister - Telegraph" http://www.telegraph.co.uk/news/worldne ... ister.html 20 Sep 2013
... A Tunisian minister has revealed local women are travelling to Syria to undertake 'sex jihad' by giving battlefield comfort to Islamist fighters battling the regime. ...
... 'Jihad al-Nikah' - (sexual holy war, in Arabic)
... Jihad al-nikah, permitting extramarital sexual relations with multiple partners, is considered by some hardline Sunni Muslim Salafists as a legitimate form of holy war
... since ... March, "six thousand of our young people have been prevented from going there" to Syria.

http://news.yahoo.com/key-syria-islamis ... 4A.aXQtDMD

lõhe Radikaalide ja mõõdukamate mässuliste vahel kasvab.

Ja radikaale voolab üha juurde....

Taanikeelseid kaadreid ka....lisaks la LiveLeaki link, mis haakub selle pikema videoga...

http://www.liveleak.com/view?i=613_1380196192

http://www.dr.dk/tv/se/store-a/store-a- ... had-1-2#!/

Ameeriklaste haamri vastu süürlastel võimalus puudub.

Bashar Assadi režiimi vastane õhuoperatsioon saab rohkem sarnanema karistamatule peksmisele kui sõjalisele operatsioonile.

Михаил Ходаренок


Hetkel on nii kodumaistes lehtedes kui ka rahvusvahelises meedias mass publikatsioone eelseisva USA sõjalise kampaania kohta Süüria vastu. Loetakse kokku nii lennukite arvu ja nende tüüpe, kaevatakse välja nii õhus kui laevadel paiknevate tiibrakettide tehnilisi andmeid, loetletakse õhurünnakutes tarvitatavaid erinevaid lahingumoonasid, prognoositakse sõjalise konflikti algusdaatumeid ning arenguid, mis oma suures osas jäävad reaalsest elust vägagi kaugele. Ekspertide poolt loetakse üles Basar Assadi režiimi käsutuses olevad rohkearvulised õhutõrjevahendid ja relvad, Süüria õhujõudude korras lennukid ning jõutakse tihti järeldusele- Süüria režiim on suuteline andma potentsiaalsele agressorile võimsa vastulöögi. Tegelikuses aga midagi sellist ei toimu. Miks? Sellest veidi allpool. Kuid ütlen kohe, et püüan tekstis mitte kasutada lennukite nimetusi, rakettide ja pommide tüüpe ning sihtimis-navigatsioonikomplekside tehnilis-taktikalisi andmeid. Seletan kõike näppudel. Teiste sõnadega, iganädalase ajakirja „Sõjalis-tööstusliku Teataja“ lugeja tähelepanu pööratakse operatiiv-strateegilise ja taktikalise füüsika erinevatele külgedele.

Alustame lõpust. Selles, et Süüria saab küllaltki lühikese aja jooksul lihtsalt Ühendriikide võimsa sõjamasina poolt laiaks litsutud, puuduvad tõelistel ekspertidel kahtlused. Ja kui see lõplikult sünnib, siis ilmub suure tõenäolsusega järgmine mass publikatsioone. Sedapuhku hakatakse analüüsima põhjuseid, miks küll Damaskus sedapalju kiiresti ja Atlandi ühenduse niivõrd väikeste kaotustega purustati. Nende hulgas saavad kahtlemata olema ka sellised- NL/Venemaa tarnis Süüriale kõlbmatuid õhutõrjevahendeid. Nad on ühendatud lääne õhujõudude vastu on absoluutselt ebaefektiivsed. Samuti ei maksa krossigi need põhimõtted, mille alustel on rajatud Süüria õhutõrje. Kodumaise(Venemaa-LEMET) relvastuse ja sõjakunsti(ja mis siin häbeneda- terve riigi) reputatsioon saab järjekordse kabelimatsu. Millest tuleb üpris kaua taastuda.


Andrei Sedõhhi kollaaž

Kuid kas ikka praktikas on kõik nii? Tegelikuses pole Süüria õhutõrjevahendite tehnilis-taktikalised andmed üldse halvad(välja arvatud lõplikult vanananutel) ja õhukaitse ülesehituse põhimõtted räpakad. Põhjused on muus.
Esmalt tuleb märkida, et Süüria ning USA sõjaline ja majanduslik potentsiaal on põhimõtteliselt võrreldamatud. Tegu on absoluutselt erinavate kaalukategooriatega. Ainuüksi seetõttu poleks mingit mõtet sõjategevuse käiku ja lõpptulemust prognoseerida. See on määratud juba enne konflikti algust. Sellele vaatamata peatume sellel, miks Süüria võmalik vastulöök saab olema minimaalne.

Ühendriikidel on tohutu ülekaal kaasaegsetes luurevahendites. Alates opto-elektroonilistest kosmoses ja lõpetades agentuuriluure osas. Neid võimalusi alahindavad tänasel päeval isegi juhtivad eksperdid. Ameeriklased on ja jäävad Bashar Assadist kaks-kolm käiku ette. Neil on nii Süüria liidrist kui ka tema armeest juba praegu teada praktiliselt kõik, Süüria aga ei tea vastasseisvast vaenlasest praktiliselt midagi. Ja pidada sellistes tingimustes mingilgi määral resultatiivset lahingutegevust, kui vastane juba mõttemõlgutuste tasemel teab ja mõistab ettevõetava iseloomu, on lihtsalt võimatu.

Nüüd aga siis ilmselt kõige tähtsamast- USA omab rõhuvat ülekaalu raadioelektroonilise võitluse vahendites. Seda nii tehnoloogiliselt(siin on vahe lihtsalt hiiglaslik) kui ka arvuliselt. Meil unustatakse see tihti ja karatakse õhutõrje lahinguliste ja operatiivsete võimaluste analüüsis kohe õhutõrjekomplekside tüüpide arvulisele kokkulugemisele, nende kanalite, stardiseadmete ja suurtükiraudade kokkurehkendamisele. Kui sellistes rehkendustes lasta silmist raadio-elektroonilise võitluse võimalused, võib muud enam üldse mitte kokku lugeda. Puudub mõte.

See tähendab, et Bashar Assadi kõik raadiolokatsiooni- ja raadiotehnilised vahendid on konflikti esimesest hetkest alates lihtsalt pimestatud. Häired luuakse sellise võimsuse ja intensiivsusega ning sellise imekspandava mitmekesisusega(seda tuleb eriti rõhutada), et juba konflikti esimesest sekundist muutub Süüria relvajõudude juhtimissüsteemi funktsioneerimine absoluutselt võimatuks. Õhujõudude juhtkond kaotab võimaluse hävituslennuväe sihtmärkidele suunamiseks. Kõik Bashar Assadi õhutõrje käsutuses olevad vahendid (märgime siinkohal, et nad on tänaseks päevaks paljuski vananenud) osutuvad paralüseerituteks.
Ning arvatavasti on ameeriklastel Süüria juhi tarbeks relvastatud võitluse selles sfääris ette valmistatud ka üht-teist erilist. Konfliktist konflikti pole Ameerika Ühendriigid end kunagi korranud. Lõiked on sellel oskuslikul sõjarätsepal iga kord olnud erinevad. Ameeriklastel on olnud alati mingi üllatus. Ja sellest saame teadlikuks vaid konflikti hakates.
Vaatame näiteks vaid mõnda võimalikku lahinguepisoodi.

Kujutame endale ette õhutõrje raketidivisjoni stardipositsioone. Komandör püüab СРЦ- luure ja sihtmärgi avastamise radari(радиолокационной станции разведки и целеуказания)- abil õhuruumi uurida. Kuid seda teha on võimatu, radar on täielikult ummistatud lämmatava võimsusega signaalidest. Ümberlülitus ja häälestus ei aita, sest häiretega on kaetud kogu jaama töösageduste diapasoon. Enamgi veel, paar sekundit peale jaama töölelülitamist saab radarijaam oma antennidesse radaritõrje raketi. Jaama tehnika on hävitatud, meeskond rivist välja viidud. Täpselt samasugune on seis ka СНР – õhutõrjeraketidivisjoni rakettide suunamisjaamas(станции наведения ракет зрдн (зенитный ракетный дивизион). Radar on täielikult maha surutud. Juhitavate õhutõrjerakettide sihtmärkidele suunamine on võimatu nii seetõttu kui ka teisel põhjusel- telejuhtimise kanal on samuti häiretest ummistatud, mis välistab rakettide sihilejõudmise. Pole ei raadio- ega raadio-releesidet ei kõrgemalseisva juhtkonnaga ega toetavate allüksustega. Juhtmeside on rivist välja viidud juba enne konflikti algust. Pidada organiseeritud lahingutegevust on võimatu. Õhutõrjedivisjoni raketipositsioonidele pudeneb pommi- ja raketirahe. Kuigi jämedas joones piisab vaid ühestki- 2000 naelasest JDAMist. Ja see, märkigem, on vaid protsessi klassika. Pildike, mis põhineb eelnevate konfliktide kogemusel.

Üldises praktikas saavad ilmselt olema ka ameeriklaste rohkearvulised üllatused, mille olemus on esialgu teadmata.
Õhutõrjerakettidega tulistamine saab sellises konfliktis olema võimatu.See tähendab et tulistada saavad Süüria õhutõrjeväed parimal juhul vaid suurekaliibrilistest kuulipildujatest ja väiksekaliibrilistest õhutõrjesuurtükkidest.
Kui silmas pidada, et kõik USA õhukallaletungivahendid saavad sellel hetkel tegutsema ohutus kõrguses(s.t. keskmistel ja suurtel kõrgustel, kuhu kuulipildujad ja kahurid ei küüni), saab sellise tule resultatiivsus üpris nullilähedane olema. Või kui, siis saab taevas olema üle külvatud värviliste trasseerite jugadega, mis on küll silmale kena vaadata, kuid tulemusi eriti ei anna.

Umbkaudu samasugused tingimused luuakse ameeriklaste poolt ka Bashar Assadi hävituslennuväele. Püüdur-hävitajad on küll tähtsad, kuid kaugeltki mitte ainukesed lülid hävituslennuväe kattetegevuses. Nii näiteks on hävitaja juhtimiseks sihtmärgi lähedusse vajalik niinimetatud juhtimisväli(поле управления). See on üles ehitatud radarjaamadelt saadud infol. Ilma nende andmeteta on püüdurit sihtmärgini viia võimatu. Käsklused juhtimispunktist või hävituslennuväe polgu automatiseeritud juhtimissüsteemilt (АСУ иап (истребительного авиационного полка) antakse edasi raadio teel. Kujutame nüüd aga ette- juhtimisvälja pole(puudub radaritelt saadav info), jälgimispunktid on rivist välja viidud, raadioühendustel on sellised häired, et mingisugunegi püüdurite juhtimine on võimatuks tehtud. Mis jääb üle?
Startida ja otsida vaenlast iseseisvalt, visuaalselt, nagu Teise Maailmasõja päevil? Selliste väljalendude efektiivsus on võrdne nulliga. Ja on veel suur küsimus, kas õnnestub üldse põhimõtteliselt startida, kuna juba konflikti esimestel sekunditel saavad Bashar Assadi lennuväljad olema rivist välja viidud, seisuplatsidel või varjete taga asuvad lennukid hävitatud.

Niisiis, võitmata lahingut eetris on võimatu rääkida mingilgi kombel edukast sõjapidamisest. Aga šansid eetrilahingu võitmiseks on Süürial absoluutselt objektiivsetel põhjustel nullilähedased.
Peale kõige muu ei kujuta Süüria õhukaitse tänasel päeval mingit terviklikku süsteemi. Ja selles pole ka midagi imelikku. Riigis toimub kolmandat aastat järjest kodusõda. Terved linnad on maa pealt pühitud, muudetud eriilmelisteks ehitusmaterjalide prügimägedeks. Rääkida sellistes tingimustes Süüria õhutõrjest kui süsteemist pole võimalik. Kui, siis eksisteerivad vaid fragmendid. Ja suures osas sõjatehnika ja relvastuse eilsest päevast.

Järgmine väga tähtis moment. USA hakkab lööke jagama rajajoontelt ja rajoonidest, kuhu Süüria aktiivse vastutegevuse vahendid ei küüni. See tähendab et alguses seotakse raadioelektroonilise võitluse vahendite abil kinni Süüria armee silmad, seejärel aga hakkavad ameeriklased seda täiesti karistamatult peksma. Michel Tysoni tasemel profipoksija hakkab nagu pirni kloppima subtiilset esimese kursuse botaanikatudengit ja seda veel viimase kinniseotud silmadega. Juhtuks selline võitlus tegelikuses, oleks kõhetu esmakursuslane juba esimese kolme sekundiga nokaudis. Kuid ameeriklasi selline konflikti käik ei rahulda. Nad peksavad Assadi ja tema väge vähemalt kaks kuud, jahtides iga üksikut Süüria tanki, igat suurtükki, igat lahingumasinat, kuniks Süüria kunagisest suurusest on järele jäänud vaid kuhi põlenud vanarauda.

USA mere- ja õhujõudude laul oleks momentaalselt lauldud, kui Süüria hakkaks jagama lööke tundlike objektide nagu lennukikandjad, lennuväebaasid, allveelaevad, ristlejad ja hävitajad, DRLO lennukite jms. tehnika pihta. Kuid nad ei suuda seda teha kahel põhjusel. Esiteks ei ole nende käsutuses selliseid vahendeid. Need aga, mis nende kasutuses on, ei oma selleks hädavajalikku tegevuskaugust. Ja samuti ei suuda nad üksikult tegutseda ülitugeva raadioelektroonilise vastutegevuse tingimustes.

Teiseks ja kõige olulisemaks- isegi sellised ülimalt efektiivsed õhutõrjevahendid omas klassis nagu näiteks kasvõu seesama kompleks „Pantsir“ ei ilmuta oma lahinguomadusi täies mahus, olemata ühtses süsteemis. See kompleks pole muinasjutuline imemõõk(nagu ka ükskõik milline teine õhutõrjekompleks). Ja seda üldse mitte selle tõttu, et ta oleks millegi poolest halb. Ta on tähtis, kuid siiski vaid üks tellis tänapäevase õhutõrje hoone müüris. Ja et lähimaa õhutõrjekompleks saaks täies mahus oma tehnilisi võimalusi näidata, peab ta olema integreeritud väikese, keskmise ja suure ulatusega kompleksidega(iga kallaletungivahendi jaoks on optimaalne vastus) Kompleksid ja radarid omakorda peavad olema tihedas kontaktis hävituslennuväe ja õhujõududega tervenisti. Õhutõrjegrupeering peab olema varustatud suure efektiivsusega raadio-elektroonilise võitluse ja luurevahenditega, kaasaegsete automatiseeritud juhtimissüsteemidega ja kindlustatud informatsiooniga.

Ja kõige tähtsam- hüpoteetiline vaenlane peab ööpäevaringselt olema pideva tule all. Tema komando- ja sidepunktid, lennuväljad, lennukikandjad ja laevastiku löögigrupid tuleb allutada pidevatele ja massilistele raketi- ja pommilöökidele. See tähendab, et konflikti teisele osapoolele on samuti hädavajalik omada suure tegevuskaugusega täppisrelvi, mis suudavad opereerida tugevas raadiohäirete väljas. Ainult sel juhul võib rääkida võrdväärsest relvastatud võitlusest. Või siis omandab iga sõjaline kampaania karistamatu tümitamise loomuse sellise vastase nagu USA poolt. Sellises versioonis meenutavad ameeriklased keskaegset rüütlit, kes talupoegade rahutuste mahasurumise käigus kappas täie hooga vikatite, kirveste ja hangudega relvastatud põldurite ja karjaste massi ning raius neid meelelahutuseks paremale ja vasakule maha kandmata sealjuures ise mingeid kaotusi. Antud juhul on siis Assadi armee vikatitest ümbertehtud piikidega talupoegade rollis.

Nüüd mõni sõna vägede moraalsest seisundist, mis asuvad pidevalt kaasaegse õhuväe ründevahendite tuleulatuses. Kujutage endale ette motoriseeritud jalaväe pataljoni, mis on sisse võtnud kaitsepositsioonid (ette valmistanud niinimetatud pataljoni kaitserajooni). Sealt lendas üle hävitus-pommitaja ja heitis alla mõned JDAM pommid. Endistel aegadel oleks vabaltlangevate pommide kasutamisel tõenäolsusteooria järgi pataljoni isikkooseisu ja tehnika terveksjäämise šansid olnud küllaltki kõrged. Tänapäeval on pilt hoopis teine. JDAM pommide tabamistäpsus on alati vaid mõned meetrid. Ning kui vaenlane heidab alla vaid mõne pommi, siis tabab igaüks neist lahingukorra tundlikke punkte- pataljoni komando-jälgimispunkti, pataljoni miinipildujapatarei positsioone, lahingumoona ladu, komandöri muldonni, kaevikus varjunud jalaväe lahingumasinat. Juhuslikus on välistatud. Pilt saab olema järgmine: üks sihtmärk- üks pomm. Ja nüüd kujutage ette sedasorti löökide all oleva üksuse moraalset seisundt nädala pärast. Kuu aja pärast. Või veelgi pikema aja…

Ja põhilise järelmina- kas kaasaegsed Venemaa relvajõud erinevad tänastest Süüria vägedest paljus? Pean silmas lahingutegevuse pidamist vaid tavarelvastusega. Aus vastus sellele oleks ilmselt, et mitte eriti. Parimal juhul on vahe vaid arvukuses. Venemaa relvajõud ei kujuta endast, kui nii võib väljenduda, hästiorganiseeritud ühtset lahingusüsteemi, milles oleksid orgaaniliselt liitunud kaitse- ja ründerelvastus. Tegelikult ei vasta õhutõrjevägede lahinguline ja arvuline koosseis peale rohkearvulisi reforme kõige minimaalsematelegi hädavajaliku tasakaalu hoidmise nõuetele strateegilistel suundadel. Ning pärast viimaste aastate organisatsioonilisi ümberkorraldusi pole õhu- ja kosmosekaitse enam üldse ühtne lahingorganisatsioon. Meil puuduvad ka täna suure tegevusulatusega kõrgtäpsed vahendid ja nende kandurid(peale mõne üksiku katseeksemplari). Mis puutub raadioelektroonilist võitlust, siis piisab vast ühest näitest. Suvalisel USA lennukikandjal on paar spetsiaalset lennukit. Meil pole terve Venemaa peale mitte ühtegi. Rõhutan veelkord- MITTE ÜHTEGI!!!

Mis on meile jäänud väärikale kõrgtasemele? Vaid strateegilised tuumajõud. Kuid on nad ikka kõrgtasemel? Ka see on tänasel päeval küsitav. Igal juhul sunnivad viimased Bulavade stardid ka siia küsimärki panema.


Михаил Ходаренок

Опубликовано в выпуске № 36 (504) за 18 сентября 2013 года
http://vpk-news.ru/articles/17448

Lemet, !

artiklis jäi muidugi märkimata süürlaste väljaõpe. kui kodusõda on kestnud pea 2 aastat, pool orig.vägedest laiali jooksnud/haiglas/surnud/poolt vahetanud, siis ei usu, et juhtkonnal on aega olnud eriti selliste asjadega tegeleda, nagu õhutõrje hooldus,väljaõpe ja mehitamine. isegi pideva õhuseire olemasolu on minu arust suht kahtlane.

Nagu öeldud, on juudid ju korduvalt sealses õhuruumis karistamatult toimetanud ja seda siis, kui asi veel täie rauaga funktsioneerima oleks pidanud. Pigem kuulub see türklaste Fantoomi kättesaamine pimeda juhuse sekka.

ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2118 Süüriast:
"Security Council Requires Scheduled Destruction of Syria’s Chemical Weapons, Unanimously Adopting Resolution 2118 (2013)" 27 September 2013 http://www.un.org/News/Press/docs/2013/sc11135.doc.htm

Huvitav, kas USA kavatses(b) kasutada esmakordselt lahingutegevuses ka F-22. Vähemasti väidetakse alaliselt Elmendorfis Alaskal paiknevaid masinaid nähtud Assoori saartel maandumas...
http://rus.ruvr.ru/news/2013_10_01/SSHA ... stok-7114/




Sedamoodi näikse sealne lennuväli välja nägevat küll...
https://www.facebook.com/pages/Lajes-Fi ... 5814752952
Ning fotode järgi tundub, et aasta algusest on F-22 tüüpi masinad seal küllaltki tihedad külalised.

Ja ka Vahemere kandis olla neid nähtud...

http://theaviationist.com/2013/01/25/co ... kx9aBAXes8

Saksa eriteenistused annavad teada, et eelmise aasta novembris sõlmitud kokkuleppe põhjal võib Assad oma hävitajad Iraani lennuväljadele parkida. Huvitav, mis saab sel juhul lahingutegevusest- rahvusvahelise õiguse kohaselt peaks ju piloodid sõjategevuse lõpuni interneeritama ja lennukid maa peale jääma... Või kui sealt siiski lende hakatakse sooritama, on siis võimalik sõjategevus ka Iraani ja NATO vahel? Lisaks olla samadel allikatel Iraan juba saatnud mässulistega võitlemiseks Assadile appi Islamirevolutsiooni valvurid.