www.militaar.net

Chupacabra kirjutas:Siin oli vahepeal seda propajuttu kah. Propavideo: https://twitter.com/NATO/status/777777258962427905

Svetlana Loginova, ajakirjanik
Eesti Päevaleht

Provokatsioon? Või siis hoopis…

Svetlana Loginova, NATO, Ilmar Raag

Ilmar Raagi memo Ida-Virumaa kohta tegi torke sinna, kus kohalikud ootavad abikätt.

Mõni päev tagasi kihutasid NATO hävitajad mitu korda madalalt üle Kohtla-Järve linna. Miks ometi kulgeb sõjalennukite koridor elurajoonide kohalt? Kas selleks et hirmutada Ida-Virumaa venekeelset „lambakarja”, keda Eesti kardab Kirde-Eesti jätkuva venestumise tõttu kaotada – kui võtta aluseks valitsuse endise psühholoogilise kaitse nõuniku Ilmar Raagi 2014. aastal koostatud, kuid nüüd avalikkuse ette jõudnud memo? Või on see mõeldud neile venelastele, kes elavad teisel pool Narva jõge?

Aga võib-olla mõlemat korraga? Ühtedele manitsuseks: ei maksa siin silmanurgast Venemaa poole piiluda ja unistada, et Narvast saab järgmine Donbass. Teistele aga jõudemonstratsioonina, et nad teaksid: NATO meid hätta ei jäta.

Õppetund lastele ja kassidele

Õues mängivad poisikesed vaatasid hävitajate kurdistavat möirgamist kuuldes hirmunult taevasse, aga minu kaks kassikest tõmbasid kõrvad pea ligi ja pugesid varju. Reaktiivmootorite möirgamise kuulmine ei tekita just kõige tagasihoidlikumaid emotsioone.

Kui põngerjad oleksid lugenud Raagi arvamust, olnuks neile selge: lennukid panevad taeva värisema selleks, et kindlustada meie, laste turvalisust. Ja et millalgi 10–15 aasta pärast saaksid nad oma rumalatele vanematele selgitada, et kõigis Ida-Virumaa negatiivsetes protsessides on süüdi venestamine.

Lugenuksid põngerjad Raagi, oleksid nad teadnud: lennukid panevad taeva värisema, et kindlustada laste turvalisust.

Just see, aga mitte sotsiaal-majanduslik kriis või soojusenergeetika kompleksi kokkuvarisemine valitsuse süül. Mitte plahvatusohtlikud suhted piirkonna venekeelsete elanikega, kes külmetavad majades, kust talvel küte välja lülitatakse. Kes võitlevad näljaga, kui nii ema kui ka isa töö kaotavad, ning kellele heidetakse ette soovimatust assimileeruda. Kes aga ikkagi püüavad ellu jääda ja armastada riiki, kus nad on sündinud, sest teist kodumaad neil pole.

Kui noor põlvkond ka sõidab kuskile paremat saatust otsima, siis mitte Venemaale, kus neid peetakse võõrasteks, vaid Euroopasse või USA-sse, kus neid hinnatakse saavutuste, mitte rahvuse järgi.

Nende laste vanematel oli kunagi võimalik Eestist lahkuda. Kõik, kes tahtsid, siit ka minema sõitsid. Siia jäänud suhtuvad küll sügava austuse ja mõistmisega oma ajaloolisse kodumaasse Venemaasse, kuid on siiski jäänud „võõrasemaks” saanud Eestisse. Ja ongi kõik! Teist Donbassi pole siin kunagi olnud ega loodetavasti ka tule.

Valitsuse mantrat ei usuta

Paljud piirkonna elanikud peavad Ilmar Raagi memot ühtaegu nii provokatsiooniks kui ka katseks õigustada NATO vägede paiskamist Venemaa piiri äärde. Milleks küll torkida niigi pingestatud suhteid? Miks korrata mantrat „Vene karu” ohtlikkusest ja ettearvamatusest? Sellesse muinasjuttu saab uskuda üksnes täielik debiil, sest eks piisa Venemaal Baltimaade äravõtmiseks ka ühe NATO kindrali hinnangul kõigest kahest tunnist.

Kuid Venemaa president säilitab millegipärast rahu. Jah, ta võtab küll tarvitusele adekvaatseid meetmeid, kindlustades Venemaa Föderatsiooni läänepiiri. See aga, et Venemaa sõjalise potentsiaali täielikule mahamatmisele lootnud Euroopasse on järsku ilmunud „rohelised mehikesed” – kui kasutada BBC väljendit –, vastab olemuselt üldisele sõjaliste musklite kasvatamisele nii Euroopas ja USA-s kui ka Venemaal.

Kui midagi juhtub, siis täiega, sest siin on terve hulk peidikuid 15–20 aastat tagasi Transnistriast toodud tulirelvade, sh miinipildujatega.

Kui Ida-Virumaal juba peaks algama sõjategevus (nn must stsenaarium, sest hoolimata kapo lubadusest kõike kontrolli all hoida ei saa siiski sündmuste arengut välistada), siis mitte Venemaa süül. Ammugi pole selles siis süüdi Ida-Virumaa elanikud, kes olid ja jäävad võõrasteks mitte üksnes Eestile, vaid ka Venemaale.

Must stsenaarium võib käivituda üksnes juhul, kui vea teeb mõni kaikamehe mentaliteediga NATO-lane, kes vajutab valele nupule. Aga kui midagi sellist juhtub, siis juhtub juba täie rauaga – sest nagu olen kirjutanud ka oma raamatus „Bandiitlik Ida-Virumaa”, on siin terve hulk peidikuid 15–20 aastat tagasi Transnistriast toodud tulirelvade, sh miinipildujatega.

Pronksiöö tulemus

Pole mõtet ennustada, kumma poole valiks musta stsenaariumi korral Ida-Virumaa elanikkond. Pronksiöö sündmused viisid venekeelse elanikkonna eneseteadvuse enneolematule kõrgusele mitte üksnes Ida-Virumaal, vaid terves Eestis. Kuid eneseteadvus tähendab siiski üksnes teatavat eneseaustuse taset, mitte aga üleskutset sõjaliseks konfliktiks.

Sellepärast pole meie poliitikutel vaja koostada salamemosid, vaid võtta tarvitusele kõige aktiivsemaid meetmeid. Ida-Virumaal, kus pea kogu tööstuslik potentsiaal on maha maetud, tuleb luua majanduslik stabiilsus. Vaja on investeeringuid – mitte surnult sündinuid ideid nagu tööstuspargid, vaid elujõulisi projekte.

Ida-Virumaa elanikel ei ole vaja sõda. Neil on vaja tööd. Neil on vaja oma lapsed üles kasvatada. Neil on vaja, et valitsus neist hooliks ja neid toetaks. Aga need probleemid vajavad lahendamist!

Kohtla-Järvel elav Svetlana Loginova on kauaaegne krimireporter. Ta on teinud kaastööd väljaannetele Leningradskaja Pravda, Vetšerni Leningrad, Molodjož Estonii ja MK Estonia. 2004 ilmus tema lt raamat „Bandiitlik Ida-Virumaa”. Varem samal teemal: Teet Korsten „Vaikiv suurvene šovinism Ida-Virumaal”, EPL 15.9

Roamless kirjutas:Õues mängivad poisikesed vaatasid hävitajate kurdistavat möirgamist kuuldes hirmunult taevasse,

Plaan, mida siseministeerium praegu ellu viib, tähendab Eesti infrastruktuuri kaitsmise reformi. Nii üllatav kui see ka pole, on enda turvalisuse tagamine senised 25 iseseisvusaastat olnud piltlikult öeldes iga riigiasutuse siseasi. Investeeringuid – nagu perimeetri väljaehitamine, kiletatud aknad ja turvauksed – tehti vaid juhul, kui jätkus tahet ja eelarves raha.