Algatuseks võiks hakata respektiga suhtuma vaenlasese võimekusse olukorraga kiiresti kohaneda ning unustada võiks husaarimentaliteedile sobivad tegevused.Yks. Kas tahaksid siin (diivanilt) spekuleerida, et mida peaks U teisiti tegema, et edu saavutada?...
Jah, sepakad võivad m..id olla, aga kohanduda nad oskavad. Kõik sealjuures. Ühed tundub, et räige inimkaoga, aga ikka ronivad edasi. Teised puhkusel olijad kvaliteetsemalt. Arvestama peab, et ilmselgelt ei lähe nad sealt heaga kuhugi.
See hakkab muidu juba pataloogiliseks muutuma, et kui UA kindralstaap (ja tegelikult ka madalama astme komandörid) alles hakkab mingi olukorraga kohanema ja tundub, et see olukord hakkab neile tagama mingit edu, siis omast "mugavustsoonist" nad enam välja eriti ei tule. Arvavad, et satikad ei suuda kohaneda, alahindavad seetõttu vastast ja satuvad varsti supi sisse. Ühesõnaga, liialt staatilised selle asemel, et olla dünaamilised. Ja liialt palju tahavad jätkuvalt kõike "kooskõlastada" rühma tasandilt roodu tasemegaa, roodu tasandilt pataljoni tasemega, pataljoni tasandilt brigaadi tasemega jne.jne. Tundub, et initsiatiivikus on jätkuvalt mittesoovitav. Vana nõuka kool!
Ning ikka ja jälle tuleks endale meelde tuletada, et suurimad ja mõttetumad kaotused on UA juba eelmisest kevadest alates saanud mitte klassikalises lahingkontaktis vaid liikumisel. Punktist A punkti B. Seega tuleks võimalusel vältida ettenihutatud positsioone, kuhu abi tuleb vedada konvoidega. Kui ei suudeta tagada efektiivselt selliste kolonnide ohutus. Või kui positsioon ei ole loodud kohe-kohe pihta hakkavat ofensiivi silmas pidades. Muudel põhjustel rajatud eesliini blokkpostid muutuvad hiljemalt kuu ajaga vastasele, kes ei istu tundub et käed pükstes vaid teostab vägagu aktiivselt luuret, üsnagi korralikult tundmaõpitud positsioonideks. Jällegi, olemasolevad pikaajalised blokpostid võiksid areneda ja kasvõi detailides muutuda.
Strateegias ei oska ma midagi eriti soovitada. Seni kuni lennujaam oli UA käes, oleks pidanud seda iga hinna eest hoidma - tundub et tõsisemat tuletoetust hakati andma alles lahingute viimases faasis - sest see oli koht, mis hoidis sepakaid ettevõtmast midagi tõsist. Nüüd pole muud, kui enda jätkuv kaitsmine. Jäädes võimalikult lähedale Donetskile.
Ja vastaste tegevuste etteaimamine, ennetavate tulelöökidega. Sisuliselt on Donetskit juba pommitatud, seega see on nagu pangarööv, et kui juba kasutasid relva tapvalt, siis võid samahästi kõik tunnistajad teise ilma saata... Tulemus loeb. Ehk siis peaasi, et tulemust oleks.
Oletan, et kui UA surutakse lennujaama alalt piisavalt kaugele, nii kaugele et suurtükimürsk ei ulatu tabama, siis saab sellest kohast tulevaste "rahuvalvajate" keskus, mida kasutatakse ka tsiviillendudeks. Selline Hankala koopia. Venemaa eesmärk on konflikti külmutamine, aga nende tingimustel. Ja tingimus on Donetski ümber puhvertsoon.
PS! Märkate, et Venemaa välisministeerium ja ametlik retoorika pole hetkel eriti aldis sõda hukka mõistma! Mis sest, et Donetskis hukub pidevalt tsiviliste. See tähendab, et ründav tegevus toimub nende õnnistusel ja tundub, et ka nende stsenaariumi kohaselt hetkel. Kõrvalekalle stsenaariumist või takistused taktikaliselt väljenduvad koheselt ju Lavrovi ja muude tegelaste sõnavõttudes, kus tungivalt nõutakse sõjategevuse lõpetamist. Oletan, et kui asjad lähevad nendele soodsalt ja võetakse ära vajalikud punktid, siis tekib kohe kõva surve Venema VM liinis ja hakatakse vägagi aktiivselt rääkima rahulike (ja paljukannatanud) Donetski elanike kaitsmisest. Mis viib lõpuks teadagi kuhu!
)
