nimetu kirjutas:Läheb vist juba üsna OT, kuid ehk Borja ei pahanda.
Tuues näiteks sakslaste sõja alguse tankirügemendi (3 tanki kompaniid), mida toestas üks 120-200 meheline tagalakompanii. See omakorda koosnes kompanii staabist, 1 pioneerirühmast, 2 remondi/hooldus rühmast ning 1 relva(hooldus), 1 raadio remondi ja 1 varuosade jagudest, kes tegelesid ainult tankide käigus hoidmisega. Kompaniiülem oli eelistatavalt ohvitser, kes omas insenerikraadi automehaanikas. Talle otse alluvatelt ohvitseridelt eeldati samuti haridust automehaanikas. Remondi/hooldus rühmas oli kokku 24 mehaanikut, 2 treialit, 2 keevitajat, 2 elektrikut, 2 kraanajuhti, 1 sepp, 1 tisler, 1 tekstiilimeister, 1 värvija, 1 abiline ning 1 vastutav isik. Pioneerirühma ülem pidi samuti omama haridust automehaanika vallas ning tema rühma liikmed pidi suutma välitingimustes iseseisvalt teostama ajutisi parandustöid tankidel. Relva jagu vastutas tanki pearelva, torni stabilisaatorite, kinnituste ning liikumismehhanismide parandamise ja vahetamise eest; kokku 7 meest. Raadio remondi jagu, mis koosnes neljast mehest, tegeles iseenesest mõistetavalt tankide raadiote parandusega. Varuosade jao eesotsas oli automehaanika alaseid teadmisi/haridust omav ohvitser või tsiviilinspektor; kokku 11 meest.
Aga kui palju me nt ajateenistusse kutsumisel tunneme huvi inimese õpitud eriala vastu? Olen päris kindel, et kui kutsuda spetsialistid sisse nt 25-aastaselt, siis nimetatud spetsialistidest 90% on võimalik saada ajateenijatest, kes on vastava eriala lõpetanud ja/või sellel töötanud. Eestis on mitu ülikooli ja hulgaliselt kutsekaid, mille lõpetajaid mõõdetakse igal aastal tuhandetes. Näiteks pooled sõduri eralad (elektrikud, mehhaanikud), täiesti diplomiga, on võimalik saada Tallinna Tööstushariduskeskuse lõpetanutest. Kuna meil ei ole tehnikaarmeed, siis pole olnud ka praktilist survet sellist selektsiooni teha, ahh oled elektrik, pofig, mine jalaväelaseks. Tehnikaarmee aga eeldab teistsugust lähenemist.
Isegi suurte ressurssidega nõuka riigis taibati seda aegsasti ja ei tehtud mitte ainult kutsealuste selektsiooni eriala järgi (et oleks lihtsam õpetada), vaid lausa kasvatati kaadrit maast madalast, ALMAVÜ kaudu.
Näiteks inseneride probleemi lahendas nõuka armee sedasi, et teatud erialadel tuli peale ülikooli teenida 2 aastat. Üks minu kolleeg, hariduselt VK insener, veetis sedasi 2 aastat peale tippi Kaug-Idas juhendades raketibaaside ehitustöödel torutööde tegemist (mida tegid spets ehitusväeosad). Sai sõjalise kafeedrast oma leitnandi kätte ja läks rongile.
Kõik need võimalused on täna kasutamata, lihtsalt moes on laiutada käsi ja rääkida, kui raske on kaadrit palgata. Kus see kirjas on, et kõike kaader peab tegema? Õpitud abituse sündroom...?

Miks peaks läbi ussi emmi hakkama suvalisest 18-aastasest mehhaanikut tegema, kui tal pole selleks eeldusi ega huvi? Mahavisatud aeg.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.