isakene kirjutas: ↑20 Veebr, 2024 12:48
Kapten Trumm kirjutas: ↑20 Veebr, 2024 9:56
... kui murrad piduritoru kuskil 10 cm eemal katki, on kellad - siis toru vahetusest pole pääsu.
...Kui piduritoru on vaja vahetada, siis tehase originaali ei soovita...
Ei ole kellad. Selle jaoks on olemas lihtne vidin, lähed suvalisse hüdraulikapoodi ja küsid 5mm toru jätkuniplit, letikaup. Vajalik ka siis, kui auto alt on pool toru ära mädanenud, see viimane pool on terve, ja kogupikkuses toru vahetuseks pead uue toru kusagilt raami vahelt läbi prillmao **rse toppima ja nurga tagant kinni keerama. Palju lihtsam on jätkata.
Kes krt kaasajal ostab originaaltoru? Rull vasktoru ripub töökoja seinal naela otsas, oma autode toruotsad on riiulis karbis ja otsapress maksis amazonis suurusjärgus €15. Originaal on habras terastoru, üks vale liigutus ja ongi aamen. Vasktoru vead põhja alt nagu voolikut.
Ma juba 1988 jootsin sõjaväes survetorusid. Hülss peale ja läks. Toodi Kamza-kallurilt ja tegin ära. Transportnike staršina-prapor tahtis pikali kukkuda, tuli jooksis küsima, et kas ma ikka tean, mida ma teen? Et siin on 10 sees, ja mitte õhku, vaid õli. Ütlesin, et tean. Minu prapor ütles, et
ta saab hakkama, st et teen nii korralikult küll et jääb pidama. Jäigi, enam kui aasta aega hiljem sain koju ja minust jäi see toru sinna kestma. Selle kõrval oli 4 tütrega polkovniku pesumasina trumli lappimine tühine sõrmeharjutus

Ütles, et päevadläbi masin undab ja ta kohe ei tea, kuidas julgeb koju minna, kui tal seda trumlit korda saada ei õnnestu...
Oma Masteril läksid suht kohe (st loomulikult peale garantii läbisaamist) tagapiduritel järgemööda 3-4 aastaga mõlemalt poolt suht ühest ja samast kohast torud katki. Hõõrus läbi, sest tehase klamber oli niru. Kõigepealt üks pool, ja siis teine järgmine aasta takkajärgi. Vaatad järgi- jooksebki kuskile sinka-vonka, mingi volla veel kuskil, kõik liidesed on nagu on sealkõhu all. Kiire kah. Suur jama, vaja uut toru ju ja teisiti ei saa, tellimisevärk jne. Ütlesin, et joodan auto all ära, läheb hülss peale ja joodan ära,
mis-kuradi-uus-toru? No teised ikka kahtlesid. Ütlesin, et annan garantii, et jääb. Et kui süda rahu ei anna, ja raha ülearu on ja igav on, siis või ju pärast ringi lüüa, aga täna saab sõit sõidetud. Joodetud, värvi ka peale kaitseks. Ja nii jäi, läks meelesti meil. Järgmine aasta teisel pool leket nähes ei tulnud jutukski, et hakkame uut toru tellima. Praeguseks mõlemad niimoodi üle 10 aasta juba kestnud ja midagi juurde lagunenud torustikus pole. Aga sellise töö jaoks peab lihtsalt korralikult joota oskama. Haltuuravenna käes tehtu ei pruugi pidama jääda. Ja kuna tihti õiget jootjat-meest käepärast võtta pole, siis lähebki jätkunippel.
Muideks oma ekstreemsematest jootetööde saavutustest:
*lappisin ülikiirkorras ära Zil-131 radiaatori. Remrota masterskaja-auto pidi ka 500 km retkele minema, aga viimasel hetkel selgus ootamatult, et radikas jookseb korralikult. Au asi, remroodu enda masin perses... Prapor arvas, et radikas maha, et ilma ei tule väljagi. (Seesama, kes ütles eespool, et saan hakkama). Ütlesin, et joodan peal ära. Ütles, et sa ei pääse sinna ju ühegi käe ega kolviga ligigi, ammugi siis sellisega, mis joote ära teeb. Ja veel vertikaalpind. Et enam midagi ei jõua nagunii, aega pole... Ütles, a eks sa proovi. Jootsin ära. Auto läks brassoki ja jäigi nii pidama.
*teine eriline juhus oli joota ülespoole: samamoodi ülivähe aega, et lepped peaksid. Õigemini aeg oligi juba tagurpidi. Sõiduauto sellise kõige suurema mootoriga versioon, ja siis kapotialune nii pealt kui alt äärest ääreni kõiksugu asju täis. Õlipunn plekist karterivannil puru, vaja joota. Kas a)mootor maha, või b) esisild koos raamiga kõiksetäiega eest, et karterit kätte saada ja siis lappida. Jootsin kanalist ülespoole ära. Kõik nutsid kõrval ja kõikseaeg arutati, et "kui palju juba ikka kell on...". Selle käigus tilkus mõnuga sulatina- ka sinna kus väga valus oli-, säti kuidas tahad, aga ikka käisesse sisse. Tehtud sai. Ja inimesed jõudsidki ajapealt sinna kuhu vaja. Ja toimus see muideks hiljaõhtul-öösel.