Venemaa infosõjaekspert: Süüria kohta saame peagi vastuse Ukrainast
Sündmused Ukrainas saavad indikaatoriks selle kohta, kas Kreml ja Valge Maja on sõlminud omavahel tehingu Süüria tuleviku kohta, ütles intervjuus Postimehele Vene julgeolekunõukogu teadusnõukogu liige Andrei Manoilo.
Aastaid Venemaa julgeolekuteenistuses (FSB) töötanud, Venemaa üks tuntumaid info- ja hübriidsõja eksperte Manoilo (40) töötab pragu Moskva ülikoolis politoloogiaprofessorina ning kuulub sellesse ringi, kes annab ekspertnõu nii Venemaal väga mõjukale julgeolekunõukogule kui ka Venemaa kindralstaabile.
Milliseid muutusi tähendab Venemaa presidendi Vladimir Putini hiljutine otsus viia Süüriast osaliselt välja Vene väed?
Venemaa jaoks tähendas see Süüria konflikti reguleerimise protsessis vormi muutumist. Venemaa viis oma õhu- ja kosmosejõudude selle osa välja, mis toetas Süüria vägede pealtungi. Pärast seda, kui oli saavutatud tulevahetuse lõpetamise kokkulepe, ja see toimib, polnud Venemaal enam vajadust Süürias sellist löögigrupeeringut hoida. Ühtlasi vähendab see Venemaa jaoks riski sattuda mingi juhusliku ekstsessi tõttu otsesesse lahingukontakti Türgiga, kes üritab kogu aeg oma korpust Süüriasse viia, või siis Saudi Araabiaga, kes räägib ka võimalusest sinna oma korpus saata.
Kas oli ka mingeid praktilisi, puhtsõjalisi põhjuseid selliseks otsuseks?
Jah, oli. Lähis-Idas jõuab kätte liivatormide hooaeg, aga liivatormide ajal on lennuväe tegutsemine piiratud. Objekte pole lihtsalt näha. Teiseks on need alad, mida hoidsid varem enda käes ekstremistid-terroristid või siis Süüria opositsioonijõud, nüüd tänu Süüria armeele ja Venemaa õhutoetusele puhastatud.
Jäänud on sisuliselt veel vaid alad, mida hoiab enda käes Islamiriik (ISIS) ja al-Nusra Rinne (Süürias ja Liibanonis tegutsev Al-Qaeda haru – toim). Nende kontrolli all on veel mõned suured linnad, Aleppo neist muidugi kõige suurem. Aga Aleppo-vastases operatsioonis oleks lennuvägi täiesti kasutu, sest seal elab endiselt osa tsiviilelanikkonnast, kuigi sõjaeelsest kolmest miljonist on alles jäänud umbes 300 000. Nii et laias laastus polnudki Vene õhujõududel seal enam midagi teha.
Täielikult jäid Süüriasse alles meie raketisüsteemid S-400, mis suudavad hoida oma tule all mitte ainult Süüriat, vaid ka suurt osa Vahemere ruumist kuni Itaaliani. See on Süüria kohal väga tõsine vihmavari, näiteks Türgi õhujõudude vastu, kui nad mingil põhjusel tahaksid Süüria valitsusvägesid pommitada. Ühesõnaga, de facto säilitas Venemaa oma sõjalise kohaloleku, aga muutis selle vormi. Sõjaline operatsioon on täielikult lõpetatud, sest see täitis Venemaa jaoks oma eesmärgid. (Venemaa viis juba oma Hmeimimi õhubaasi sõjalennukite asemele mitukümmend moodsat ründekopterit Ka-52 ja Mi-28H – J. P.)
Millised eesmärgid loeb Venemaa Süürias enda jaoks täidetuks?
Moskva seadis eelmise aasta septembri lõpus endale Süürias täiesti lokaalsed eesmärgid: hävitada teatud grupeeringud või siis tekitada neile sellised kaotused, mis nõrgestanuks oluliselt nende sõjalist tegutsemisvõimekust, ning peatada ISISe pealetung, lõigata ära nende varustus- ja salakaubandusteed.
Kõik need sõjalised ülesanded on täidetud ja sellepärast ongi sõjaline operatsioon lõpetatud. Jäävad funktsioonid, mida Venemaa on kohustatud täitma seoses tulevahetuse lõpetamise tagamisega. Nagu ka USA. Nad on rahuprotsessi garandid mitte ainult vaatlejatena, vaid ka oma sõjalise potentsiaaliga. Aga muidugi, kui tekib näiteks oht ISISe uueks pealetungiks, siis viimased kuud on näidanud, et Venemaa võib anda tugeva löögi ka näiteks Kaspialt (nt löök tiibrakettidega Kaspia merel asuvatelt Vene raketikaatritelt – J. P.). Ka meie kauglennuväele on Süüria täiesti ulatuv sihtmärk. Nii et kui vaadata suures sõjalis-strateegilises plaanis, siis muutus vähe. Venemaa säilitas sõjalise kontrolli Süürias ning võib iga hetk naasta.
Kui Venemaa president rääkis vägede väljaviimisest, siis seda tuleb võtta kui täiesti sõbralikku žesti. See on signaal sellest, et Venemaa ei pretendeeri Süüria rahva saatuse otsustamisele, vaid seda peab tegema Süüria rahvas ise. Ja see on ka signaal lääneriikidele, et Venemaa peab oma sõna. Algusest peale ütles Kreml, et tegemist on lokaalse operatsiooniga, lokaalsete sihtmärkidega, pärast nende täitmist me tuleme sealt välja. See on signaal Süüria mõõdukale opositsioonile, kes kartis, et nii kaua kuni nad omavahel vaidlevad ja ei jõua kokkuleppele, hõivab Süüria armee Vene lennukite toetusel nende käes olnud territooriume. Nüüd nad saavad maha rahuneda, sest tulevahetuse katkestamise joon on kindlaks määratud ja Venemaa viib suurema osa lennukitest välja.
Kuidas suhtuda väidetesse, et lahkumise põhjus on ikkagi majanduslik, sest Venemaal hakkab lihtsalt sõdimiseks raha otsa saama, või on selle taga mingid muud sisepoliitilised põhjused?
Asi on selles, et Venemaa plaanis seda otsust juba eelnevalt. Veelgi enam, see pole juhuslik, et sellest teatati esmaspäeva õhtul (peab silmas 14. märtsi, kui Putin otsusest teatas –J. P.), mitte kohe hommikul või päeval. Teate, miks?
Kui Moskvas on õhtu, siis Washington tõuseb alles üles.
Just, president Barack Obama just tõusis ning talle toodi ühe esimese asjana see depešš. See näitab, et see tegevus polnud spontaanne. Ameeriklased pandi kohe hommikul värske fakti ette.
Te viitate sellele, et eelkõige oli see Kremli otsus signaal ameeriklastele?
Muidugi. Ja ma olen kindel, et see samm oli eelnevalt kooskõlastatud (ameeriklastega), kõige kõrgemal tasemel.
Kas USA juhtkonna jaoks oli Putini viimane otsus siis ikkagi üllatus või mitte?
Ma kahtlen selles väga, sest selliseid tõsiseid samme ei kooskõlastata väga harva. Suure tõenäosusega see kooskõlastati ameeriklastega kas päev või kaks varem, aga see toimus. Ameeriklastel on lihtsalt raske kiiresti vastata samal tasemel sammuga.
Oletame, et Kreml andis Valgele Majale eelnevalt teada, aga mida sel juhul Putin Obamalt vastu ootab?
See on suur küsimus. Kui vaadata Pentagoni ja Valge Maja ametlike esindajate avaldusi sel teemal (kohe pärast Putini otsust – J. P.), siis tundus, et nad ei osanudki midagi eriti öelda. Minu hinnangul oli see järjest juba kolmas Venemaa diplomaatia asümmeetriline samm, mis ajas USA segadusse.
Oletame, aga mis olid sel juhul esimesed kaks?
Esimene oli Süüria operatsiooni alustamine septembri lõpus 2015. Ja teine oli minu meelest siis, kui Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja USA välisminister John Kerry pidasid läbirääkimisi tulevahetuse lõpetamise parameetrite üle ning selle üle, milliseid liikumisi tuleks lugeda terroristlikeks ja milliseid mitte.
Sellest sõltus ju, kust tõmmata tulevahetuse katkestamise liin. Selle nimekirja üle vaidlemiseks ja kooskõlastamiseks kulus kuu, ning selle jooksul korraldas Süüria armee Vene lennukite toetusel massiivse rünnaku just nendele aladele, mis olid hõivatud Süüria mõõduka opositsiooni poolt, ning vallutas suured alad. See oligi minu meelest teine selline samm, kus Vene diplomaatia mängis ameeriklased üle. Süüria koalitsioonivalitsusse peavad vastavalt kokkuleppele minema need grupeeringud, kes kontrollivad märkimisväärset ala või elanike arvu. Nüüd on tänu sellele kuule neid gruppe palju vähem.
Teie jutu järgi on ameeriklased saanud venelastelt juba kolm lööki sisse. Oletame, et teil on õigus, aga sel juhul on raske uskuda, et ameeriklased sellega lepivad. Millega nad võivad vastata?
USA on väga targad. Ameerikas on valijaskond väga lihtne, mitte just väga tark, ning poliitiline eliit väga tark. Nad saavad väga hästi aru, mis maailmas toimub. Ei maksa teha järeldusi nende presidendikandidaatide esinemiste järgi! Ameeriklased võivad paljuga vastata.
Viimased paar aastat on nad Venemaa ümber pidevalt meile lõkse üles pannud, kuhu me pole aga astunud. Ukrainaga neil ei õnnestunud meid sõtta meelitada. Ukraina ja Süüria on omavahel seotud polügoon, need on mõlemad ühe ja selle sama hübriidsõja ala. Ameeriklaste viimane valearvestus oli see, et nad arvasid, et tunnevad Venemaa juhi psühholoogiat, ning arvestasid, et Venemaa hakkab oma sõjalist potentsiaali Süürias suurendama.
Obama ja Kerry «äriplaan» probleemide lahendamisel maailmas on vastastikku kasulikud tehingud. Kerry lendab selleks pidevalt Venemaale. (Intervjuu on tehtud enne Kerry viimast visiiti Moskvasse 24. märtsil – J. P.) Vahetusrahaks on nii Süüria kui Ukraina, sest kuni viimase ajani domineerisid ameeriklased mõlemas. Veel pool aastat tagasi kuulus Süürias strateegiline initsiatiiv ameeriklastele, Assad kontrollis vaid 12 protsenti territooriumist ning tema kukutamine oli poole aasta küsimus. USA-l oli seal siis selline positsioon, et nad võisid pakkuda tehingut Assadi võimu säilitamiseks vahetusena olukorrale Ukrainas. Kui venelased alustasid Süürias operatsiooni, siis nad lõid selle trumbi ameeriklastelt käest ning neil polnud enam midagi vahetada. Praegu on olukord Süürias juba Venemaa aktiva.
Mida siis Kreml ikkagi tahab vastu saada selle eest, et jätab oma aktiva osaliselt maha?
Tegelikult on juba alanud ekvivalentse vahetuse protsess – Venemaa viib oma väed minema ja teeb sellega läänele sammu vastu Süürias. Milline võib olla vastuteene? Ilmselgelt mitte sanktsioonid. See oleks liiga läbinähtav. Üle jääb Ukraina, ja täpsemalt see, et vastutasuks loobuvad ameeriklased Ukraina režiimi eestkostest. Ameeriklaste ja eurooplaste jaoks on Ukraina muutunud juba «langevaks aktivaks», mille hind pidevalt langeb. Kui see (et on kokkulepe – J. P.) on nii, siis see tähendab, et Ukrainas on varsti oodata mingeid tähtsaid sündmusi.
Mida te silmas peate, kas sündmusi Kiievis ehk sisepoliitilisi arenguid või Donbassis ehk sõjalisi arenguid?
Ma arvan, et eelkõige Donbassis.
Arvate, et on oodata suuremat pealetungi?
Jah, aga minu nägemuses Ukraina armee poolt. Ukraina armeed on juba ammu USA abiga pealetungiks ette valmistatud.
Ja sündmuste arengu loogika näeks siis ette tugevat vastulööki separatistide poolt?
Tuleb tugev vastulöök, ja ma arvan, et sellisel juhul distantseerub lääs Ukraina režiimist ning ei toeta neid enam. Ja selle tulemusena võivad vabalt sündmused juba Kiievis areneda nii, et tuleb kolmas Maidan, ning USA saadik ei võta midagi ette, et seda ära hoida. Vot kui sündmused hakkavad arenema sel viisil, siis see on tõestus sellele, et on toimunud tehing. Sündmused Ukrainas saavad nüüd indikaatoriks selle kohta, millega on seotud vägede osaline lahkumine Süüriast.
Mis on Venemaa järgmine üllatus välispoliitikas? Või õigemini, kus?
Peamisteks hübriidsõja väljakuteks jäävad endiselt Ukraina ja Lähis-Ida. Aga üsna ebameeldivad asjad arenevad praegu Valgevenes, kus ameeriklased valmistavad ette uut «värvilist revolutsiooni». Uus koht võib olla ka Moldova. Üsna keeruline olukord on praegu ka Kesk-Aasias.
Te ju lugesite praegu üles peaaegu kõik endise NSV Liidu regioonid peale Lõuna-Kaukaasia ja Baltimaade! Aga võtame näiteks Valgevene, kas Venemaa võtab siis ette midagi ennetavat, et ära hoida teie silmis seal hiilivat «värvilist revolutsiooni»?
Ei, kuni Valgevene president Aleksandr Lukašenka ei palu revolutsioonile vastutegevuseks abi. Siin peab muidugi arvestama ka Lukašenka mitmevektorilist poliitikat ning et ta praegu aktiivselt flirdib läänega, kuid ei tohi unustada, et keegi pole ära muutunud ametlikult Venemaa ja Valgevene ühist liitu (mille sõlmisid Boriss Jeltsin ja Lukašenka Moskvas 1997 – toim) ning et Venemaa julgeolekut läänepiiridel kindlustab just nimelt Valgevene ja nende armee.
Aga üllatuse juurde naastes, siis ma tegelikult sõnastaks selle nii, see juhtub pärast USA presidendivalimisi ning puudutab uut tehingut Kremli ja Valge Maja vahel. Ainult et siis on see juba globaalne tehing, kus Valge Maja lepib Kremliga kokku isegi oma NATO liitlaste selja taga ning tekib uus strateegiline jõudude vahekord, mis lõpetab selle praeguse hübriidsõja ning loob uue julgeolekuarhitektuuri.
Mida see tehing siis puudutaks, mis oleksid need globaalsed vahetuskaubad Moskva jaoks?
Süüria Ukraina vastu, sanktsioonide kaotamine mingite järeleandmiste vastu, tõmmatakse jälle uued mõjupiirkonnad.
Kas umbes nii, et Ida-Euroopa Venemaa mõjusfääri ja Vaikse ookeani piirkond USA mõjusfääri?
Mitte konkreetselt nii, aga umbes seda laadi võib see olla küll. See saab olema suur üllatus kõigile, kes praegu USAd toetavad. Ameeriklased on suhetes Venemaaga pragmaatiline rahvas.
See on ju puhas soovmõtlemine ja selline jutt osa hübriidsõja taktikast, sest te saate ju aru, et see tähendaks NATO kui organisatsiooni lõppu, ilma et oleks vaja üldse katsetada 5. artiklit!
Ma usun, et NATO riigid neelavad selle alla. USA Euroopa partnerid solvuvad, aga neelavad alla.
Mõni annab jutu vahele naisele üle küüru kah.
