Siin ka teine lugu, kommentaariks võib öelda, et pagulased vähemalt ausalt räägivad, et siin on nende jaoks põhiprobleemideks kehva kliima, erinev kultuuriruum ja vähene rahaline toetus, võrreldes arenenud riikidega, lisaks on nad suurepäraselt aru saanud, et kohalikud neid siin näha ei taha. Inimlikult võib neist mõnes mõttes aru saada, kui samas võib ette heita neile, et Euroopa, kes nende õnnetuses süüdi pole, peaks nende arvates tagama neile vähemalt samasuguse elatustaseme, nagu neil oli kohapeal. Nii need asjad ikka ei käi, ka eestlased alustasid Rootsis swenssonite peldikute puhastamisest, ükskõik kui head spetsialistid nad ka omal alal olid ehk seltsimehed pagulased ei soovi vaeva näha.
Abikaasad Mohamad ja Nesrin on viimase kahe nädala jooksul sattunud kiirabisse, ühel oli südamepekslemine, teisel paanikahoog ja valud südames. Neil on stress.
Mohamad, keda kõik kutsuvad Hamudeks, lebab külitsi diivanil. Ta elab koos abikaasa ja nelja lapsega vaiksel kõrvaltänaval Haapsalus. Avatud köögiga avaras toas on kahte vitriinkappi laotud teetassid. Rulood on viimseni üles keritud nii, et taevas ulatuks akendest võimalikult palju tuppa. Aga ilm on pilves, pihutab kevadlund. Kaks vanemat last mängivad tagatoas, pooleteistaastane magab ja kuuekuune koogab kiiges.
Hamude tõuseb aeglaselt ja tuleb, valugrimass näol, poolkummargil uksele vastu. Selg on haige, kettaga on midagi lahti, kuid arstiabi pole veel saanud. Ta on tujutu.
Nesrin paneb kohvivee üles ja mees lükkab näpuga nutitelefonis aina uusi ja uusi fotosid oma kunagisest kodumaast. Ta tahab rääkida Süüriast. Telefon on täis fotosid Aleppost enne ja pärast. Oli ilus palee, enam ei ole. Oli nende kodumaja, enam ei ole. Nende korter asus Aleppos korrusmaja kolmandal korrusel. Ühel pildil on nende rõdul näha pommiauku. Kaks korrust ülevalpool on näha nii suurt auku, kuhu mahuks mitu inimest seisma. Seda maja enam ei ole. See aeg on lõplikult kadunud.
„Kõik oli odav, meil oli ilus kodu ja auto, Kia,“ kirjeldab Nesrin oma elu. „Kõik oli ilus.“
Kõrgharidusega Nesrin töötas algklasside õpetajana, Hamude taksojuhi ja elektrikuna. Mees mäletab, kuidas ta jälgis sõja lähenemist Aleppole – sellest andis märku õhus liikuv tolmupilv, mis tuli aina lähemale.
„Sõda tähendas, et rahal polnud kunagi kindlat kurssi. Täna maksis pudel piima 2 eurot, aga homme 15 eurot. Lastega nii elada ei saa.“
2013. aasta novembris võtsid nad oma kaks last ja kolisid Hamude kodulinna, Aleppost umbes tunnise autosõidu kaugusel asuvasse Afrini. Oli talve algus, umbes 15 soojakraadi.
„Väga külm päev oli,“ mäletab Nesrin.
Kolm kuud hiljem läksid nad Liibanoni. Igatsesid Süüria järele, kuid nägid, et tagasiteed ei ole. Hamude kujutab Süüriat nagu jalgapallistaadioni, kus kõik tahavad oma väravaid lüüa. Eelkõige aga Venemaa ja Ameerika.
Aasta hiljem läksid Türki, Izmiri, veel aasta hiljem Iraaki. Piiril suunas sõdur püssitoru Nesrini poole, kuid Nesrin näitas oma kõhule ja ütles, et ära lase, ma ootan last. Ja neil lastigi minna.
Nad seadsid end sisse laagrisse Sulaimani, kuid hirmujutud Daeshi lähenemisest ajasid nad jälle liikvele. Tagasi Türki.
„Katsetasime paljusid riike Süüria lähedal, kuid ei saanud hakkama. Me tahtsime jääda samasse kultuuriruumi, kus poleks sõda. Aga Türgi valitsus ei salli kurde, me ei saanud seal elada. Ka teil oleks parem kohaneda Lätis või Leedus kui Hiinas,“ toob Hamude näite, kui keeruline oli neil leppida teadmisega, et nad peavad siirduma Euroopasse.
„Sureme siin või merel, vahet pole.“ Kuu hiljem tegid nad otsuse põgeneda.
Uus elu tundmatuses
Nende paat randus 2016. aasta alguses Kreekas. Kolme lapsega pere pandi algul elama tänavale, hiljem saadi koht pagulaslaagrisse.
Küsiti, kuhu nad tahavad minna. Hamude ja Nesrin nimetasid maid nagu Saksamaa, Taani, Holland, Norra. Sinna oli tuttavaid läinud, oldi eluga rahul.
Kuu hiljem öeldi neile: „Te lähete Estonia’sse.“
„Mis see on?“ küsis Nesrin, „Hispaania?“
Ei, vastati, see on üks väike koht. Tahate või ei? Nemad tahtsid.
Nad pandi veel ühe perega ühte korterisse ootele. Nad guugeldasid Eesti kohta ja said teada, et palk on Estonia’s Saksamaa või Rootsiga võrreldes väike. Kliima tundus külm.
Viis kuud hiljem,16. juulil maandusid nad Tallinna lennujaamas.
„Vihma sadas. Külm oli. Meil olid pikkade varrukatega riided seljas,“ mäletab Nesrin seda päeva. Ta ootas neljandat last.
Nad sõitsid Haapsallu ja alguses oli kõik hea. Nesrinile organiseeriti talunikult piima ja ta tegi ise saia, kohupiima ja juustu. Ta ei ole kandnud kunagi pearätti. Mõned kurdi naised kannavad hijab’i, kuid tema mitte. Ujuma ta bikiinidega siiski ei lähe.
Hamude püüdis esimese asjana saada abi seljavalu vastu. Talle tundus, et perearst ei võta tema kaebust tõsiselt. Pakkus põhjuseks neerukive. Hamudele jäi mulje, et teda peetakse teesklejaks, kes ei taha tööle minna. Aga ta tahtis väga tööd teha. Tugiisik pakkus elektrikuna proovitööd ühes
Üks arst näiteks rääkivat nii head inglise keelt, et Nesrin ei saa sellest aru. Ja eesti keelt pole tal võimalust oma nelja lapse kõrvalt õppida.
abihoones ja palus selle spetsialistil üle vaadata. See hindas tehtu kvaliteetseks, aga tööle Hamudet elektrikuna ei võeta, sest tal pole kvalifikatsiooni.
„Ma vajan operatsiooni, aga alles nüüd tehti kompuuteruuring. See tekitab depressiooni, valuga on väga halb elada,“ räägib mees, kes ootab iga päev kõnet, millal leitakse aeg neurokirurgi juurde Tallinnas.
Räägin, et eriarstidele ongi Eestis raske aega saada.
„Jaa,“ on Hamude juba aru saanud, „aga meil pole võimalust eraarstile minna, sest raha meil pole. Nad asuvad põhiliselt Tallinnas. Minu ja mu tütre silmad on haiged, me vajame ka silmaarsti.“
Räägin, et ka paljud eestlased ei saa endale erameditsiini lubada.
„Väga kallis on meditsiin siin,“ ütleb Nesrin. Ta käib pooleaastase lapsega füsioterapeudi juures, sest lapsel on jalad nõrgad. Nii tema kui Hamude vajavad praegu veel igale sellisele käigule kaasa tõlki või tugiisikut. Üks arst näiteks rääkivat nii head inglise keelt, et Nesrin ei saa sellest aru. Ja eesti keelt pole tal võimalust oma nelja lapse kõrvalt õppida. Lapsehoidjat neil pole. Hamude on õppinud 150 tundi eesti keelt, mõistab selliseid sõnu nagu „allkiri“ ja „töötukassa“, kuid praktikat pole. Kellegagi suhelda tal Eestis ei ole.
Ootamatud uudised
„Te ju teate, et paljud pered on läinud Saksamaale. Nad lahkusid, sest ei saanud siin elamiseks abi,“ räägib Hamude.
Teatan, et ametlikult on riigist lahkunud üks perekond, kuid 31 pagulast pidid olema reisil.
„Mis reisil?“ imestab Nesrin, „neil pole elamisekski raha! Nad ei tule enam tagasi,“ teab Nesrin.
„Mina olen rääkinud kolme perega, nemad läksid Saksamaale – üks pere elab laagris, teine ühiselamus, kolmas pere saab 20 päeva pärast korteri, sest neil on kümnekuune poeg,“ räägib Hamude.
„Aga miks nad lahkusid? Kas nad on teiega suhelnud?“
Muidugi on suhelnud.
NESRINI NELI PROBLEEMI: Abikaasa on jäetud arstiabita, palk on väike ja nad ei saa osta ravimeid ega riideid, nad ei oska „Esti“ keelt ja nad vajavad abi, sest nad ei taha siit lahkuda.
Hamude räägib idamaisest arusaamast: „Praegu pean mina lastele tagama söögi, lasteaiakoha, ülikooli. Tulevikus, kui olen vana, peavad lapsed tagama mulle elamise. Aga kui ma ei ole neile seda head elu taganud, siis nad ei aita ka mind. Need, kes on lahkunud, tahavad head tulevikku oma lastele.“
Ta läidab suitsu ja teeb akna lahti. Külm põhjatuul lõõtsub aknast sisse.
„Me ju teame, et Eesti ei taha pagulasi vastu võtta. Me tunneme seda. Ei taha ka Läti ja Leedu – aga te peate, sest peate kvooti täitma. Meie oleme kvoodid ja meiega liigub kaasa pearaha. Ja meie teame seda.“ Hamude jälgib ka Eesti meediat ja kommentaariume, ta loeb neid tõlkeprogrammi abil.
Hamude vaatab aknast välja. Mitte üht inimest ei liigu. Nagu oleks väljasurnud koht, ometi on see peaaegu kesklinn.
„Kui ootad külalist, siis katad laua, teed talle hea olemise. Aga meile pole lauda kaetud, sest meid pole oodatud.“
Ta täpsustab, et neil oli alguses väga hästi, tugi oli kogu aeg vajadusel olemas. Aga nad olid erandid. Teised pagulased Eestis end nii turvaliselt ei tundnud.
„Aga,“ muudab Hamude tooni, „kas valitsus on teile rääkinud, miks ikkagi pagulased lahkuvad olukorras, kus neil on korralik korter ja toetused? Nad on ju sõjast tulnud, nad peaksid leppima rahuga?“
Toas valitseb vaikus.
ME POLE OODATUD: Hamude ja Nesrin teadvustavad endale osade eestlaste meelestatust pagulaste suhtes.
Foto: Kirsti Vainküla
„Mina lahkusin Süüriast, sest ma oleksin võinud surra. Seal on Daesh, te ju teate. Aga miks nad läksid nüüd ikkagi Saksamaale? Siin pole ju sõda?“
Nesrin lõigub taldrikule õunu, apelsiniviile, pirne.
„Sest puudu jäi inimlikust suhtumisest. Mulle öeldakse, et mina ei saa head arstiabi, sest paljud teie arstid on lahkunud Soome või Rootsi. Ka teie ise lahkute siit.“
Hamude õde elab Saksamaal.
„Ta on väga õnnelik,“ naeratab Nesrin esimest korda vestluse jooksul.
Hamude sõnul saab iga tema õe pereliige kuus 400 eurot, kuid nemad saavad Eestis 130 eurot.
„Mina olen siin siiski väga rahul,“ ütleb Hamude, „sest kõik ei sõltu rahast. Minu jaoks on pigem probleem, et siin on külm. Või et pole tööd.“
Reisijad ei tule tagasi
Et Hamudel ja Nesrinil on hea algus olnud, selgus mullu jõulude ajal.
Kõik Eesti kvoodipagulased said kokku jõulupeol, mille korraldas MTÜ Pagulasabi. Kohale tuldi Tallinnast, Pärnust, Rakverest, Tartust. Saadi tuttavaks, hakati Facebooki kaudu ühendust pidama. Hamude sai teada, et teised pagulased on väga õnnetud – nad ei saa tõlkidega ühendust, keegi ei aita igapäevaelu korraldamisel. Kui Hamude rääkis enda elust, tahtis üks Rakvere pere kolida Haapsallu.
„Nad olid elanud seal viis kuud, kuid elu oli väga halb. Neil polnud isegi pesumasinat, see naine pesi pesu käsitsi, neil polnud raha isegi pesumasinat osta.“
See Rakvere perekond, kellel polnud raha pesumasinat osta, ei oleks saanud endale reisi lubada. Ometi on nad praegu ametlikult „reisil“. Hamude proovis mõne päeva eest neile helistada, kuid nende Eesti telefoninumber ei ole enam kasutusel.
Aga nüüd muutus ka Hamude ja Nesrini elu - neil ja veel ühel Haapsalu pagulasperel polegi enam ametlikult tugiisikuid. 31. märtsil lõpetati leping MTÜ Pagulaga. Uued tugiisikud peab korraldama Johannes Mihkelsoni Keskus ehk sama organisatsioon, mille teenuse üle ongi kurtnud pagulased omavahel. Uus leping näeks ette 20–25 tundi kuus tugiisikuteenust. Seni oli see vajadusepõhine, töötunde ei loetud. (Selle lepingu võttis vastu vaid kolme lapsega üksikema, kes on Eestis elanud septembrist. – Autor)
Hamude uut lepingut ei taha, sest see ei aita teda.
„Mulle öeldakse, et sul pole abi vaja. Lähed arsti juurde, siis pead ise hakkama saama. Lähed
Paljud Eestis elavad pagulased tahavad pöörduda Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni poole, sest riik ei kohtle neid inimlikult.
linnavalitsusse, pead ise hakkama saama. Aga ma ei saa hakkama. Minuga ju keegi ei räägi eesti keelt, kuidas ma selle selgeks saan? Ma vajan abi just praegu, esimesel aastal. Veidi veel. Kui ma plaaniksin jääda siia kolmeks-neljaks aastaks, siis poleks hullu. Aga ma ei usu, et me kunagi oma kodumaale minna saame. Ma tahan elada siin. Ma tahan, et mu lapsed läheksid siin ülikooli. Aga nüüd tahetakse meilt võtta need inimesed, kes on meid siiani aidanud!“ ei mõista Hamude ega Nesrin.
Nende arvates peaks tugiteenusolema vajadusepõhine – kui on vaja, siis aitab. Kuni ühel päeval saadakse ise hakkama. „Pagula töötajad on meile väga head olnud. Kui meil oleks nõrgem abi, oleksin võib-olla juba ammu lahkunud?“ pakub Hamude.
Lähiajal peaks tulema viis pagulasperet Eestisse, kuid Hamude teab, et nad ei taha tulla. Eesti tugiteenuste halb kuulsus on juba nende kõrvu jõudnud ja nad uurivad, kuidas ikkagi saaks minna Saksmaale.
Hamude esitab küsimuse: „Kumb on parem – kas see, et elame siin, oleme kogu aeg haiged või läheme Saksamaale laagrisse, kuid oleme relaxed? Mis on vastus?“
Kiirabi turgutas
Sel päeval, kui selgus, et nende leping senise tugiisikuga lõpeb, vajas Hamude kiirabi. Süda peksles ja ta viidi haiglasse.
Hamude nuttis seal. Tundis, et ei jaksa enam. Selg valutab, tööd pole. Paar päeva hiljem vajas kiirabi ka Nesrin. Naine arvab, et tal oli paanikahäire, süda lõi väga kiiresti. Ta ei saanud enam hingata. Kiirabi viis ka tema haiglasse.
Nesrin tundis ka Lasnamäe süütamisohvrit, kes lebab põlenuna haiglas. Nad sõitsid koos Eestisse.
„Ta oli väga ilus. Ta tahtis kogu aeg minna Saksamaale, sest tema perekond elas seal. Aga mees lükkas sõitu aina edasi...“ teab Nesrin.
Kuidas ei märganud nii keerulist olukorda nende tugiisik? küsib ta.
Nende kahe ja poole aastast tütart taheti ajutiselt anda Haapsallu Hamude ja Nesrini perre, kuid Nesrin ei võtnud. Ta tundis, et ei suuda oma nelja kõrval veel ühte väikest kasvatada.
Palun paberile kirjutada nende neli suurimat probleemi. Pastaka haarab Nesrin ja hakkab kirjutama. Ta palub vabandust, et nii hästi inglise keeles ei kirjuta, Eestisse tulles ta peaaegu ei osanudki inglise keelt. Praegu aga räägib vabalt. See paneb teda ennastki imestama.
Kui hakkan ära minema, siis Nesrin ja Hamude siiski naeratavad
