Lemet kirjutas:Madis, see siis oleksoloogia või juba reaalselt olemasolev süsteem, millest ka osalisi teavitatud on?
Kas seda leelotust minul ka kusagilt lugeda on võimalik.??
Üldine suunitlus on valdavalt selles suunas, et KV sellealased võimed nulliks viia ja kõik vähegi võimalik sisse osta. Ise pole märganud, kus tehnikat remonditakse jmt tehakse?
Kui me räägime KV orgaanilise 3. või 4. liini hoolduse ja remondivõime „nullimisest“, siis ei saa tegelikult rääkida mingi asja nullimisest, mida reaalselt niikuinii ei eksisteeri mujal, kui heal juhul paberi peal või kuskil väga algelisel ja puudulikul tasandil läbisegi 1. ja 2. liiniga.
Nii palju, kui mina olen aru saanud, siis üldine suund on juba mõni aasta tagasi võetud sellele, et kus vähegi võimalik, siis jääb KV-le 1. ja 2. tasandi hooldus (kuigi nt Soomes on minu teada ka 2. liin KV-st välja viidud), milleks kulub marjaks ära nii täna olemasolev või valmiv remonditaristu ning need vähesed „remondud“, keda on suudetud teenistuses hoida. Ülejäänu – kui vägegi võimalik ja mõistlik – ostetakse aga erasektorist sisse – olgu selleks siis mõni Eesti ettevõte vähemkeerukama tehnika puhul või tootjatehas peenema kraami puhul. Muus osas aga lõpetatakse vastu tuult kusemine ja illusioonide loomine selles osas, et KV suudab oma tegelikult suhteliselt väikeste mahtude juures välja aretada mingit oma 3. või 4. liini hooldust-remonti koos vajaliku taristu, sisseseade, oskusteabe, väljaõppinud personali jms, ehk asjad, mis on senise kogemuse põhjal ette läbi kukkumisele määratud, kui riik just ei suvatse selle alla hakata panustama ebamõistlikult palju ressurssi.
Minu teada on esimesed kogemused ja lepingud nt liikuvtehnika ja soomustransportööride puhul täiesti olemas. Ja kui nüüd veel paari aasta tagused outsourcimise vastased siinsamas foorumis kurdavad, et miks ei ole juba rohkem tehtud, siis ilmselt ongi kogu see asi veninud igasuguste süsteemis olevate uskmatute toomaste taga, kes pole (objektiivsetel põhjustel) suutnud ülesse ehitada KV sees toimivat remondi ja hooldussüsteemi, kuid ei suuda endale ka ette kujutada, et sama asja võib ilma suuremate probleemideta erasektorist sisse osta. Aga see selleks.
Loomulikult võiks ka tankide remondi ja hooldusteenust sisse osta erasektorist, või kasutada erasektoris juba olemas olevaid võimalusi, kui see vähegi võimalik on. Aga see iseenesest ei tähenda seda, et kogu asi (see kehtib ka enamikele muudele outsourcimise valdkondadele) tuleks rahaliselt märgtavalt odavam, kui „ise tehes“, või et varem erasektorile toetudes oleksime me mingid võimed suutnud odavamalt ja/või kiiremini välja arendada. Outsourcimine ei pruugi olla odavam, kui „ise tegemine“, võib isegi kallim olla. Kuid selle hinna eest saab tellija üldjuhul siiski tähtajaks tehtud kvaliteetse teenuse, mille kogumaksumus on üheselt mõõdetav ja seetõttu ka paremini planeeritav.
Mis puudutab nende erasektori remonditöökodade personali tegevus SA korral, siis kui me eeldame, et sõda peaks kestma nii kaua, et meil on reaalne vajadus sõja korral nendes töökodades lõhkilastud tehnikale 3. või 4. liini hooldust teha ja tehnika enne sõja lõppu veel rindele tagasi saatma, siis iseenesest ei ole selleks vaja hakata töökodade personali „sõjaväestama“, reservväelasteks muutma vms. Üldiselt ei peaks juba täna olema erilist sisulist või juriidilist takistust sellele, et kui mingi erasektori spetsialisti tööd tema tsiviilametikohal hinnatakse tähtsamaks, kui tema panust reservväelasest kuulipilduri abina, siis saabki see spetsialist mobilisatsiooni korral oma riigikaitsekohustust täita oma senisel töökohal ning kuni sel töökohal töötamiseni on ta mobilisatsiooni mõttes „bronni“ all. Praktikas nende erasektori „brobeeringuteni“ täna veel jõutud pole (selles mõttes pole sul Lemet vaja minna nädalavahetusel saama kinnitust sellele, kuidas riik ei ole jälle mitte midagi teinud), aga sellele pole ka suuri sisulisi takistusi peale selle, et tuleb läbi mõelda see, kas üldse ja kui palju KV-l mingeid „tsiviilteenuseid“ sõja korral vaja läheb.
