nimetu kirjutas:Kogu pagulaste tegelevate ametnike kohus ongi välja selgitada, kas tegu on tõelise pagulase, petturi või majandusimmigrantidega. Kahjuks on mingil nõmeda paranoia tõttu ametnikud millegipärast valmis andma igale tegelasele pagulase staatust, selle asemel, et välja selgitada. Kas aluseks on laiskus või "salliv" iseloom, ma ei tea.
Ära aja jama teemal, millest sa ei tea midagi. Sellistest riikidest mingi info saamine on peaaegu võimatu, isegi Euroopa siseselt on info liikumine hämmastavalt vilets. Ametnikud teevad maksimumi, mis nende võimuses, kuid 100% kindel ei saa kunagi olla.
Nõus kaasfoorumlase nimetuga. Sageli nahutatakse ametnikke selle eest, et nad „ei mõtle oma peaga” ega „julge võtta vastutust”. Vabandust veidi OT pärast, kuid võtan siinkohal „kahjurametnikke” kaitsta lahmivate hinnangute eest, sest ei ole need asjad nii must-valgelt üheselt selged ega ka nii lihtsad, nagu kõrvaltvaatavale kaasfoorumlasele esmapilgul tundub.
Esiteks on ametiisiku tegevus ja võimalused üsna konkreetselt raamistatud kehtivate õigusaktidega, mille täitmine ei ole mitte lihtsalt soovitusliku iseloomuga (vastasel juhul kaotaksid eeskirjad ju oma mõtte) vaid on ametnikule kohustuseks! Sõltuvalt õigusaktidest ei pruugi ametnikule ollagi antud võimalust kaalutlusõiguseks (ehk tinglikult „mõelda oma peaga”) nii, nagu kellegi südametunnistus ja arusaamine parajasti heaks arvab (muide, ka „oma peaga mõtlemisel” kasutatavad väärtushinnangud on inimestel erinevad). Korda tuleb täita täies mahus ja mitte valikuliselt, sest vastasel juhul muutub ametnik ise koheselt selgeks seaduserikkujaks koos paratamatu tagajärjega: distsiplinaarmenetlus, mis jätab pleki teenistuskäigule koos võimaliku mõjuga karjäärile koos palga vähendamise või üldse töökohast ilma jäämisega (kas see on see „julgus võtta vastutust”, mida mõni silmas peab? kui jah, siis kas ise võtaksite sellise "julguse vastutada" kui on vaja peret toita?).
Formaalsed ja sisulised vead on ametnikule ja asutustele lubamatud altminekud, sest need on ühtlasi ka esimesed asjad, mida vastaspoole advokaadid kohe ära kasutama hakkavad nii kohtus kui miks mitte ka meedias – seda mitte kuskil kaugel välismaal, vaid ka meil Eestis (kellel huvi, saab netist jur.esindamiste kohta lisa uurida). Vabandus „seaduse asemel mõtlesin oma peaga, sest nii tundus õigem” aga ei loe ei ametiasutuse sisekontrollile, kohtus pagulase advokaadile ja kohtunikule, ajalehes ega Pealtnägijas. Need asjad ei käi nii, nagu Delfi kommentaariumis kindlasti teatakse, et istub kuskil laua taga härra/proua Ametnik, kes teeb oma suva ja emotsioonidest juhitud äranägemise järgi lahmides kõike, mis parasjagu pähe tuleb. Ning see ongi õige, sest vastasel juhul avatakse Pandora laegas ametnike anarhiaks ja miks mitte ka korruptsiooniks, kui iga ametnik lahendaks asju mitte seaduste järgi vaid „oma peaga mõteldes” nii, nagu temal hetkel tuju on. Arvan, et sellist Eestit me kindlasti ei sooviks.
Teiseks on õigusaktides kindlasti puudujääke ja regulatsioone, mis ei võimalda selliseid tulemusi, nagu oodatakse (või vähemalt nii kiirelt). Seda ühelt poolt tänu meie senisele kogenematusele selliste probleemidega tegelemisel, teisalt tänu ka igasugustele laialdastele õigustele ja tõendamiskoormise riigile seadmisel – asjad, mis süütut kodanikku kaitsevad ent massiimmigratsiooni puhul riigile vastu töötama hakkavad. Kas üldse ning kui jah, siis kui palju õigusakte muuta saab, on omaette teema: mingid asjad (EL õigus, kohtulahendid) tuleb vastu võtta nii nagu nad on, meeldib see või mitte. Ülejäänud asjad on poliitiliste valikute küsimus – kuid kesse siis tahab „pagulastega” seoses piiranguid kehtestades rassisti, mittesallija jne silti omale külge saada.
Pange siia otsa veel pädevate spetsialistide väike arv, sest ei ole mingit müütilist ametnikearmeed jõude istumas ning suur hulk muid praktilisi probleeme, millest keeruline (või üldse võimatu) suhtlus väidetava päritoluriigiga, dokumentide puudumine ja sellega väidetava isikusamasuse tuvastamine on varasemalt juba läbi käinud – ning näete, et see ei ole lihtne „kui on must, näita ust” nagu mõni näib arvavat vaid keeruline töö. Üldine tonaalsus „pagulaste” küsimuses (vihakõned, sallivus jne) ja selle võimalikud mõjud otsustusprotsessidele on teema, millega võib hüpoteese üles seada nii ja naasuguseid.
