Küse on selles, kas need kaks pilooti suudavad selgeks teha, et "ärme tee nii nagu Merevägi tegi".
Arutleme nüüd selle "ämbri vältimise" maksumuse üle

See MV personalivärk on siinkohal juba teisejärguline teema - pealegi miski ei garanteeri ka lennuväepersonali ärajooksmist tsviilfirmadesse, kus spetsialistide palgad suuremadki on kui meremeestel.
Merevägi tegi muuhulgas selle liigutuse, et ostis endale inglaste vanad, mida Inglismaal kalli raha eest merekõlbulikuks kõpitseti ja mida tuli peagi Eestis suuremate summade eest üle remontima hakata (meenutage seda nn mereväe hankeskandaali - põhiteema olid seal miinijahtijate dokitööd, peamasinate remondid, sõlmede ostmised).
"Mitte nii" teha tähendaks selle 3 kolme kopteri uuena ostmist, hinnasilt võib olla 30 miljoni euro kandis tükist.
Kolm kopterit uuena tähendaks, et tegu saab olema Eesti taasiseseisvumisajaloo seni kalleima relvatehinguga (ca 1,5 miljardit krooni ostuhind+ülalpidamiskulud)
Kolm suurima tehingu hulka jääb ainult üks, millel kaitsevõimega midagi pistmist - Mistrali ja radarite hange. Naljakas, kas pole, näitab hästi Eesti prioriteete....
Kahe kopteri eest saab ühe uue või enamvähem uue hävituslennuki.
Kas on ikka küsimus rahapuuduses või on küsimus taaskord raha kulutamise valedes prioriteetides?
Ma väga loodan, et tänapäeval pole selliste tehingute loogika taga enam kadakaeestlaslik arvamus, et justkui toodaks suurriikide firmade toitmine lisajulgeolekut nende firmade asukoha riikide poolt (noh nagu omal ajal loodeti julgeolekut elektrijaamade mahaparseldamisest pankroti äärel olevale NRG-le) ja seepärast on justkui väga vajalik, lausa esmavajalik teha selliseid oste.