Vladimir Juškin seob Severodvinski ilutulestiku hoopis loomingulise suhtumisega tuumarelvade katsetamise keelustamisse ja vajadusega kontrollida olemasoleva arsenali töökõlblikkust:
Vladimir Juškin: Severodvinski ahelreaktsioon
Augustikuise arvatava tuumarelvakatsetuse teadaolevatest asjaoludest ja lahtistest otstest kirjutab Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht Vladimir Juškin.
Venemaa mereväe 45. riiklikul mereväe harjutusalal (sõjaväelaste keelepruugis Üheksandal või Sopkal) Njonoksa külas 30 kilomeetri kaugusel Severodvinskist kärgatas 8. augustil 2019 plahvatus. Tragöödia tagajärjel hukkus viis riigiettevõtte Rosatom töötajat ja kaks kaitseministeeriumi esindajat. Vigastada said kolm sõjaväelast ja kolm Rosatomi spetsialisti. Automaatne radiatsioonitaseme seiresüsteem fikseeris Severodvinskis kaheksast mõõtekohast kuues gammakiirguse tugevuse nelja- kuni kuueteistkümnekordse tõusu. Kuid peaaegu kohe pärast avaldamist eemaldasid Severodvinski võimud selle teate administratsiooni veebilehelt. Sõjaväelased keelasid kiiresti kuuks ajaks ujumise osal Valge mere Dvina lahe rannikust.
Venemaa kaitseministeerium andis teada: «Arhangelski oblasti harjutusalal toimus vedelkütusega reaktiivmootori katsetamisel plahvatus ja katseobjekt süttis põlema. Mingeid kahjulikke aineid atmosfääri ei paiskunud, radiatsioonifoon on normis.»
Plahvatuse mõtet küsi surnutelt
2. augustil maeti Sarovi linnas viis Venemaa tuumakeskuse inseneri-füüsikut, kes olid hukkunud Njonoksa plahvatuses. Maeti linnas, kus oli rajatud KB-11 (mida tunneme nime all Arzamass-16) ning kus töötati välja ja toodeti kõik Nõukogude tuumalaengud, rakettide ja torpeedode lõhkepead ning ka too kurikuulus «Kuzkini ema» ehk Tsaar-pomm. Praegugi on Venemaa strateegiline raketivägi 95 protsendi ulatuses varustatud tuumalaengutega, mis on välja mõeldud ja valmis tehtud Sarovis.
Aga miks said hukka ainult Arzamass-16 füüsikud? Avalikest allikatest on ju hästi teada, et «tuumaenergiat kasutava otsevoolumootoriga tiibrakettide» väljatöötamise projekt, mida toetasid Igor Kurtšatov, Mstislav Keldõš ja Sergei Koroljov, kinnitati valitsuse otsusega juba 1953. aastal. 1978. aastal toimus tuumaraketimootori 11B91 esimese reaktori tegelik käivitamine stardikompleksis Baikal (Semipalatinski polügoonil). Teada on, et projekti kallal töötati aastatel 1965–1985. Peatöövõtjad olid teadus-tootmiskoondis Energomaš (tänapäeval tegeleb tuumaraketimootori RD-4XX arendamisega) ja Keldõši keskus (tänapäeval osaleb «megavatise tuumaenergiaseadme» väljatöötamisel).
Kui uskuda Venemaa kaitseministeeriumi, siis maksid Arzamass-16 füüsikud eluga sootuks teiste viletsa töö eest – kas nende töö eest, kes on juba mitukümmend aastat tuumaraketimootoreid välja töötanud, valmistanud ja katsetanud?
Kindralid ja pommitegijad
Mäletatavasti nimetas Nikita Hruštšov riigi juhtivaid füüsikuid – Andrei Sahharovi, Igor Kurtšatovit, Juli Haritoni – pommitegijateks. Kui ÜRO eestvedamisel kirjutati 1996. aastal alla üldisele tuumakatsetuste keelustamise lepingule, seadsid kindralstaabi juhid ja Arzamass-16 pommitegijad Kremli raske valiku ette.
Esiteks andsid nad teada, et ei ole enam võimalik garanteerida olemasoleva tuumaarsenali töökindlust ja ohutust. Rakette saab katsetada katselendudega, mille juures tarvitatakse lõhkepea makette. Aga kuidas katsetada tuumalõhkepead ennast?
Teiseks muutus võimatuks senist tuumaarsenali täiustada ja uusi tuumarelvi luua. Nimelt ka pärast seda, kui rikastatud uraan, plutoonium või nende segu on lõhkepeasse asetatud, jätkub nende ainete lagunemisprotsess. Laengus toimub üpris vähe tundma õpitud üksikute lagunemisprotsessi saaduste kogunemine, eriti suureneb ameriitsiumi osakaal. Järk-järgult tuumalaengu koostis muutub, küll õige pisut, protsendi murdosa võrra, aga juba sellest piisab algsete omaduste muutumiseks. Teistsugune keemiline keskkond hakkab mõjutama materjale, millest koosneb kest. Näiteks eriteras läheb lagunemisprotsessi saaduste pikaajalise mõju alla sattudes viimaks nii hapraks, et pudeneb laiali juba kergest löögistki. Kalkulatsioone ja mudeli paikapidavust saab kontrollida aga ühelainsal moel – reaalse katsetusega.
Sellise asja peale Kremlis ehmuti ja anti korraldus leida mõni teine moodus. Füüsikud leidsidki väljapääsu: nende leiutatud ülisalajast tuumakatsetuste korraldamise meetodit, mis võimaldas lepingu tingimustest mööda hiilida, hakati nimetama alakriitiliseks katsetuseks.
• Võib üpris suure tõenäosusega öelda, et katsetati uusima tuumalaengu toimetulekut vee all.
• Olemasolevate andmete mustri lahendamise võti peitub ilmselt Venemaa tuumakeskuse direktori Valentin Kostjukovi sõnades, et keskus valmistus tegevuseks Valgel merel tõsiselt ligemale aasta vältel.
• Moskvas usutakse, et mittestrateegiliste tuumasüsteemide suur hulk ja kirevus kindlustavad neile hädavajaliku eelise kriisiolukordades ja konfliktide varasemas järgus.
Sellise katsetuse tuum seisneb selles, et keemilise lõhkeainega (näiteks trotüül) sulatatakse üles tuumaseadme südamik (uraan-235 või plutoonium-239), mis seejärel omandab vedeliku omadused. Siis eemaldatakse mikrokoguste kaupa «vananenud» lõhkepeast sisuliselt kogu tuumamaterjal ja asetatakse lõhkeainest kesta. Sealjuures tuumaenergiast, mida lagunemisel eraldub väikeses koguses, näiteks plutooniumi korral 0,1 mikrogrammi trotüülekvivalendis, ei jagu selleks, et südamik suudaks kuumeneda plasma temperatuurini ja pommina plahvatada.
See meetod võimaldab saada ja täpsustada andmeid tuumalõhkeseadme kahe põhilise parameetri kohta: ahelreaktsiooni alguse optimaalne hetk ning ahelreaktsiooni enda kulgemise aeg algusest kuni plahvatuseni. Teisisõnu saab lisaks olemasoleva arsenali kontrollimisele alakriitiliste katsetustega tuumarelvi ka täiustada. Tavaliselt on neid katsetusi korraldatud Novaja Zemlja saarestikus Matotškin Šari väinas tuumapolügoonil. Tasub lisada, et alakriitilisi katsetusi saab tuvastada ainult spetsiaalsete vahenditega, mis peavad asuma katsetuspaiga vahetus läheduses.
Kremli diskreetne vaikimine
Meile on kindlalt teada järgmised asjad.
Hukkunute arv (neid oli viis, kõik Arzamass-16st). Plahvatus toimus vee all (täpsemalt pontooni all). Seda ütles Njonoksa elanikega kohtudes 1. järgu kapten Vladimir Bossõi, mereväe põhiharjutusala teenindava väeosa 09703 ülem: «Inimesed läksid pontooni peale ja pontooni all kõik plahvatas.»
Venemaa tuumakeskuse direktor Valentin Kostjukov andis ametlikus avalduses teada, et keskus valmistus tegevuseks Valgel merel tõsiselt ette ligemale aasta vältel: «Tundus, et kõik peaks justkui olema teostatav, aga olukord kulges ettenähtust teistsuguses variandis.»
Ajalehe Novaja Gazeta andmeil viibis katsetuse ajal Njonoksa harjutusalal kaitseministri asetäitja Pavel Popov, kelle alluvuses tegutseb muu hulgas teadusuuringute ja tulevikutehnoloogiate (innovatiivsete uuringute) tehnilise kindlustamise peavalitsus.
8. augustil viibis sündmuspaigas Rosatomi radioaktiivsete jäätmete kogumise laev Serebrjanka (saabus Dvina lahte 6. augustil, sõitis tagasi Murmanskisse 9. augustil).
Teavet plahvatusega kaasnenud radioaktiivse lekke isotoop-koosseisu kohta ei ole avalikustatud, sest sellest saaks hõlpsasti välja lugeda, millist seadet kasutati uut tüüpi relva katsetamisel. Tegelikult oleks selline analüüs kergesti teostatav tavaliste gamma- ja alfakiirguse spektromeetritega. Aga isegi gamma- ja neutronkiirgust registreeriva aparatuuri paigutamine katsetuse vahetusse lähedusse ei pruugi tingimata anda tõsikindlaid andmeid. Kõige lihtsamad algandmete moonutamise meetodid on detektori toite väljalülitamine plahvatuse hetkeks või detektorite viimine katsepaigast kaugemale.
Plahvatuse toimumispaigal viibis ka Zvjozdotška klassi päästepuksiir (pardanumbriga 600). Peale võimsate kraanade on see varustatud kahe kaugjuhitava allveeaparaadiga.
Paika on pandud kindel reegel: kui Njonoksa harjutusalal käivad katsetused või laskeharjutused, suletakse piirkonnas kas kogu või osa akvatooriumist või õhuruumist (seda võib kontrollida NOTAM-teadete põhjal). 8. augustil akvatooriumi või õhuruumi sulgemise kohta Njonoksa harjutusala piirkonnas hoiatust ei antud.
Raadiojaama Vabadus andmeil (mis toetuvad Njonoksa elanike sõnadele) evakueeritakse küla elanikkond alati, kui harjutusalal midagi tehakse. 8. augustil neile evakueerimisest teada ei antud.
Eespool toodud piisavalt usaldusväärsete andmete mustri lahendamise võti peitub ilmselt Venemaa tuumakeskuse direktori Valentin Kostjukovi sõnades, et keskus valmistus tegevuseks Valgel merel tõsiselt ligemale aasta vältel. Niisiis, Arzamass-16 ehk teisisõnu oma 20 000 äärmiselt kvalifitseeritud spetsialisti nägi pingsalt vaeva ligemale aasta aega. Võib üpris suure tõenäosusega öelda, et katsetati uusima tuumalaengu toimetulekut vee all. Selge, et tegu pidi olema alakriitilise katsetusega. Aga miks ei korraldatud katsetust Novaja Zemlja saarestiku Matotškin Šari väinas nagu tavaliselt? Võib-olla ei rahuldanud sõjaväelasi väina omadused: laius ligikaudu 600 meetrit, suurim sügavus 12 meetrit.
NOTAM-teate puudumine ja evakueerimise ärajätmine õnnetuspäeval võib samuti osutada tõsiasjale, et sõjaväelased soovisid korraldada katsetuse suurima saladuskatte all, peljates, et muidu saab see eelnevate hoiatuste tõttu kiiresti välismaal teatavaks.
Moskvas lähtutakse sellest, et tuumakatsetuste keelustamise lepingus puudub tuumaplahvatuse määratlus. Nii et kui plahvatab tavaline lõhkeaine, ehkki tuumamaterjalide lisandiga, aga ilma iseennast võimendava ahelreaktsioonita, siis lepingut ei rikuta. Kuid seekord panid Arzamass-16 füüsikud nähtavasti arvestustes mööda – ahelreaktsioon läks käima ja tulemuseks oli plahvatus.
Kuid Kreml oma arvestustes ei eksinud. Pentagoni (kindral John Hyteni) andmetel on peagi Venemaa käsutuses üksteist tuumalaengute stardiplatvormi, sest Moskvas usutakse, et mittestrateegiliste tuumasüsteemide suur hulk ja kirevus kindlustavad neile hädavajaliku eelise kriisiolukordades ja konfliktide varasemas järgus.
