Käsipiduritrossi vahetuse kirjeldus kõlab õõvastavalt. Lihtsa inimesena, autoomanikuna on tõepoolest tänapäeva auto juures väljakutseks ka lihtsad tööd nagu läbipõlenud lampide vahetus, piduriklotside või aku vahetus. Aeg ajalt ikka tekib kihk mõni lihtsam asi ise korda ajada aga mida aeg edasi seda kiiremini tuleb tagantjärgi tunnistada, et rsk oleks võinud lasta teha

Kui suvel veel võib mõne väiksema jubina vahetuse või remondi ühitada ajaviitnena värskes õhus, siis talvel saab isetegemise remondiisu külmunud ja õliste-poriste näppudega kähku otsa. Üllatavalt suureks probleemiks isetegemisel on kujunenud õigete tööriistade puudus - tänapäeval ei piisa näpitsatest ja lehtvõtmetest, vaja on igasuguseid tähikuid, kuuskante ja osadesse kohtadesse ei mahu ega paindu ka nõukaaegne kiidetud ja hästiteeninud padrunvõtmete komplektiga. Võite ette kujutada kuidas meele teeb mustaks, kui oled auto laiali lammutanud, avastanud et õiget tööriista ei ole, punnitad-katsetad erinevate käepäraste tööriistadega, nukid verised, lihased pinges, närv must ja lähim pood, kus tööriista võiks leida on 20km kaugusel, ja sinna liikumiseks on vaja autot,... mis sai just laiali lammutatud. Õige pea avastad, et palju mugavam on panna kirja aeg, usaldada auto paariks tunniks proffide kätte ja jääb kogu see närvide n*ss ära

Tänapäeva autod on tänapäeva inseneritöö nägu. Kui paari-kolmekümne aastataguseid autosid projekteeriti suuresti joonestuslaual, ehitati prototüübid ja need läbisid paariaastased läbisõidukatsed mäestikus, kõrbes, tundras, ja auto väljatöötamine tootmisküpseks võis võtta 5-10 aastat, siis tänapäeval räägime me 2-5 aastat ideest-autopoeni. See tähendab, et suur osa tööst tehakse ära arvutimodellerimisega, samamoodi ka tugevusarvutused. Samuti ei tasu unustada ära tänapäeva nõudmisi kütusekulule, keskkonnasäästule, turvalisusele, mis praktikas tähendab auto väikest kaalu, peotäit andureid. Auto väike kaal tähendab metalli asemel plasti, või õhemat metalli - see omakorda tähendab kompromissi vastupidavusega. Suurenenud andurid ja juhtelektroonika tähendab suurenenud veavõimalust ja vea diagnoosimise keerukust.
Aga olgem ausad, kui inimesele anda valida tänapäevase auto või kolmekümneaastase raua vahel, siis suure tõenäosusega otsustatakse väiksema kütusekulu, ja suurema mugavuse, turvalisuse kasuks

- arvan, et ka suurem osa automehhaanikuid ja militariste viib võimalusel raha uute autode poodi, mitte ei vaata ringi (rana)raua hulgas

Need ajad on möödas, kus isaga koos sai pidevalt näpud õlised kapotiall õpitud - "kui säde on ja kütet tuleb, siis peab töötama"

Uue tehnikaga olen tähelepannud tõika, et uue auto remondi kohta ka remondiprofid laiutavad käsi ja kehitavad õlgu, et see on puhas esinduse ja kompuutri teema, midagi nagu kosmosetehnika laadset, aga lähevad mõned aastad mööda ja seda "kosmosetehnikat" remondivad probleemideta nurgatagused vitjad ja muud fie-d
Osa probleemist võib panna ka kapitalistliku turumajandusliku konkurentsi süüks, kus inimene ostab tihti hinda. See tähendab, et tootjad võivad äriplaanis raha teenida ka varuosade müügi ja remondi pealt. Piltlikult, müüa odav kaamera ja ainult sellele kaamerale sobivad kallid filmid või tänapäevasemalt, osta odav tindiprinter ja sa maksad kallist hinda tintide eest. Miks mitte ka auto, mis kestab enamvähem garantii ja ka liisingu-kasko aja ja edasi... on loterii, et kas läheb odav või kallis jupp

Näiteks selle käsipiduritrossi vahetuse suhtes me tegelikult ei tea, kui tihti vahetatav osa see tegelikult on. Võimalik, et autotootja statistika järgi on see osa vähe remonti vajav ja seetõttu ei pöörata selle sõlme vahetuse hõlpsusele tähelepanu. Kuigi tõenäoline on, et tootjad pööravadki sõlmede vahetuse hõlpsusele vähe tähelepanu. Lihtsalt iga masin mis on kokku pandud, seda saab ka lahti võtta ja lahtivõtmise jaoks tehakse juhend protseduuridega ja seda kas mingi jubina vahetus võtab ühel automargil pool tundi ja teisel kaks tundi - seda auto ostlejad müügiargumendina ei tea ega aruta.