Oleg teenis väeüksuses, mida ametlikult pole olemas. Ta sai palka 4500 eurot kuus pluss boonused.
Olegi ei häiri, et teda võidakse nimetada palgamõrvariks: „Nii ongi, sõitsin sinna raha teenima.“ Ta on üle kolmekümne. Tänaval kohtudes ei peaks keegi teda palgasõduriks, tavaline noormees. Viskab nalja, aga kui meenutab hukkunud seltsimehi, kerkivad ta silmisse pisarad.
Erafima, mis täidab kaitseministeeriumi tellimust
„Wagneri grupp“, mille heaks ta Süürias töötas, pole tavaline erafirma. See on miniatuurne eraarmee. „Meil oli täiskomplekt: miinipildujad, haubitsad, lahingusoomukid ja soomustransportöörid,“ selgitab Oleg.
Mõnikord nimetatakse allüksuse võitlejaid muusikuteks: nende komandör olevat valinud nimetuse saksa helilooja Richard Wagneri auks. Mõnedel andmetel kasutab seda varjunime aga 47aastane reservalampolkovnik Dmitri Utkin.
Kunagi teenis ta Petseris eriväeosas. Süürias pole esimest korda – varem töötas ta täiesti ametlikult Slaavi korpusena tuntud militaar-erafirmas. Süüria magnaadid palkasid selle firma kaitsma oma naftamaardlaid ja destillatsioonikolonne Deir ez-Zuris.
Wagneri grupil on teine, tõsisem tellija – Vene Föderatsiooni kaitseministeerium. Enne Süüriasse saatmist 2015. aastal läbisid „muusikud“ kolm kuud kestnud ettevalmistuse Molkino polügoonil, otse FSB eriväeosa baasi naabruses.
Süüriasse saabus „Wagneri grupp“ lennukitel. Ja need polnud Aerofloti liinilennukid, jutustab Oleg naeratades. Võitlejaid veeti Pihkvas dislotseeruva 76. õhudessantväediviisi transpordilennukitega.
Tehnika, kaasa arvatud suurtükid ja tankid, toimetati Novorossiiskist Tartusi Musta mere sõjalaevastiku laevadega. Eri allikatest on teada, et grupp saadeti Süüriasse kaks korda: lühikeseks ajaks 2015. aasta sügisel ja pikaajalisemates operatsioonides osalemiseks 2016. aasta talvel-kevadel. Iga sõit tähendas eraldi lepingut.
Üldjuhul on Wagneri inimesed kogenud võitlejad, osalenud mitmetes relvakonfliktides. Ja kuigi värbamiskuulutusi ajalehtedes ei näe, pole grupil probleeme spetsialistide valikuga.
Oleg tunnistab, et ei läinud Wagnerisse kohe esimese korraga – ei usaldanud: „Praktiliselt satutakse sinna ainult tutvuse kaudu. Värbamisel tehakse paar analüüsi alkoholi ja narkootikumide tarvitamise kohta. Seejärel füüsilised katsed. Eksameid sisuliselt pole.“
Komandöre iseloomustab Oleg kui kogenud inimesi ja asjatundlikke sõjamehi.
Wagnerlaste hulgas on küllalt neid, kes võidelnud Donbassis separatistide poolel. Nemad läbivad täiendava kontrolli valedetektoriga. Võidakse isegi küsida, ega nad pole FSB agendid – eriteenistusi Wagneris ei sallita. Grupis on oma julgeolekuosakond, mis võitleb infoleketega. Leida netist vene palgasõdurite fotosid on suur vedamine. See on üleastumine, mis toob kaasa tõsised sanktsioonid.
Süürias maksti võitlejatele 300 000 rubla (umbes 4500 eurot) kuus pluss boonused. Oli ka omapärane kindlustussüsteem: haavatasaamine umbes 300 000 rubla, samuti maksti kinni ravikulud kvaliteetses kliinikus. Hukkunu eest sai perekond viis miljonit rubla.
Kuigi juriidilisest seisukohast on leping Wagneri grupiga tühine paberilipakas, kinnitab Oleg, et välja maksti kõik viimse kopikani. Aga täielikust ohutusest pole juttugi. Kui ikka riik peaks hakkama võitlejaid kiusama, siis selle eest kaitset pole.
Süürlased sõdida ei oska
Süüria kodusõda on halastamatu, seal põimuvad paljude riikide huvid. Mõlemal pool rindejoont sõdivad sajad grupid eri motiividel, aga kõik nad on ühtviisi jõhkrad. Milleks Venemaale see lollakas sõda, selle üle eelistab Oleg mitte mõelda. „Tarku sõdasid ma pole siiani näinud,“ pareerib ta.
Oleg osutab, et kindlasti võitlevad hästi Euroopast tulnud islamistid, ent tema sellistega kokku ei puutunud. Kohalikud maakaitseväelased on teistsugused: võitlejal on automaat ja rohkem mitte midagi. Sõdida nad ei oska.
Olegi sõnul valitseb valitsuse kontrolli all olevatel territooriumidel peamiselt ilmalik elulaad. Parandžaaga naine on suur haruldus, kuigi paljud kannavad hidžaabi.
Latakia vabastatud rajoonides on kohalik elanikkond pigem Assadi poolt, seal võis kõikjal näha Bashar al-Assadi ja tema isa, endise presidendi Hafez Assadi portreesid.
„Kui sa püüad kodusõjas jääda neutraalseks, siis läheb sul tõenäoliselt halvasti,“ kirjeldab Oleg.
Kohalikud suhtuvad venelastesse hästi, aga Süüria sõjaväelased lausa jumaldavad neid. „Nad on väga rõõmsad, et russid tulid. Lõpuks ometi, mõtlevad nad, võin ma jälle süüa ja matet juua, las venelased sõdivad,“ räägib Oleg naeratades. „Kui me Murakki jõudsime, siis nad öö läbi tantsisid väljakutel, tulistasid rõõmu pärast õhku. See-eest kui õnnetud nad pärast olid, kui me ära sõitsime!“
Kunagi jõuka Muraki jätsid süürlased pärast vene „muusikute“ lahkumist maha. Sõja-aastad on Süüria armee välja kurnanud. Puudub nii võitlusvaim kui ka väljaõpe, võitlusvõimelised on ainult mõned üksused. „Esiteks, neil puudub ettevalmistus, nad ei oska isegi tulistada. Teiseks, nende suhtumine relvasse on kohutav – nad ei puhasta seda üldse, nähtavasti põhimõttel: see on ju Kalašnikov, mis sellest puhastada.“
Oleg ei varja oma põlastavat suhtumist Süüria maakaitseväelastesse ja sõjaväelastesse. „Hoidku jumal selliste liitlaste eest. Nad keeravad alati ülesande p…. Alati!“
Ilmselt seepärast kasutati Wagneri gruppi nagu tuletõrjekomandot – see tegutses seal, kus oli kõige keerulisem.
„Olime alati seal, kus oli viimane viletsus. Kõik, mida ma nägin – see oli kõige jubedam põrgu.“
Latakias kandis Wagneri grupp süürlaste tegevusetuse tõttu tuntavaid kaotusi. Venelased pidid katma süürlaste rünnakut ülesmäge ja maha suruma vaenlase tulepunktid naaberkõrgendikel. Pärast ettevalmistavat suurtükituld keeldusid aga süürlased rünnakule minemast. Wagneri grupp võttis töö enda peale. Mäkketõus läks ilma eriliste sündmusteta, aga tippu jõudnud venelased sattusid kolmest küljest tule alla.
„Mägi on täiesti paljas. Kui sa pole kaevikus, on lõpp. Tekivad haavatud, neid on vaja evakueerida. Palju inimesi langeb ära – miinimum kaks tassivad, teised katavad. Teerada, mida mööda mäkke tõusti, on tule all – sealt minna ei saa. Tuli laskuda mööda mineeritud nõlva,“ räägib Oleg sügava kurbusega.
Wagneri võitlejad kaotasid sel päeval umbes kakskümmend inimest haavatuna, ent ei ühtki tapetuna: „Mees kandis seltsimeest, astus miinile – hüvasti, jalad! Teine roomas seltsimehele appi, põlvega miinile – hüvasti, jalad! Need olid kaks kõige raskemini haavatut, ülejäänud olid kerged. Fantastiline vedamine, siiamaani ei suuda mõista, kuidas meil küll vedas.“
Venelased püüdsid liitlasi jõuga rünnakule ajada – hüppasid süürlaste kaevikusse ja tulistasid neile jalgade alla, aga need ei liikunud paigast. „Hullem veel, süürlased ei lõpetanud künka suunas tulistamist. Tuleb välja, et tulistasid meie omadele perse. See oli põrgu,“ kurdab Oleg.
See pole ainus põhjus, miks Oleg valitsusvägesid ei salli. „Nad varastavad kõike, mis pole väga kõvasti kinni: torud, juhtmed, isegi kahhelplaadid kiskusid lahti. Nägin, kuidas klosetipott ära viidi,“ selgitab ta. Et marodöörluse eest oleks süürlasi karistatud, pole Oleg kuulnud.
Tema sõnul kaotas Wagneri grupp sügisel tapetuna umbes 15 inimest. Pooled neist ühel päeval, kui telklaagris plahvatas laskemoon. Liikusid versioonid miinipilduja miinist või Ameerika pommist. Talvel-kevadel oli kaotusi rohkem, aga täpseid arve Oleg ei oska öelda.
Nad võitlesid Palmyra pärast
Kevadel paisati Wagneri grupp Palmyra alla võitlema Islamiriigiga. Kui mullu sügisel tegutses Süürias umbes 600 palgasõdurit, siis talvel-kevadel nende arv kahekordistus. „Meid aeti kõik ühte hunnikusse ja me täitsime üht terviklikku ülesannet,“ pajatab Oleg.
Linnas lahinguid ei peetud. Rasketes lahingutes hõivas Wagneri grupp kõik ümbruskonna tähtsad kõrgendikud, mille järel džihadistid laastatud linnast lihtsalt lahkusid. „Seal mäeharja taga oli maantee. Meie omad tõid tankid välja ja hakkasid hävitama kõike, mis mööda seda liikus.“
Uhkust Palmyra vabastamise üle Oleg ei tunne. Räägib, et tal on ainult kurb meel XI sajandi araabia lossi pärast – üks selle tornidest vajus mitme mürsutabamuse tõttu pooleldi kokku.
Isislased on näidanud ennast kui fanaatilised võitlejad, nad külvavad hirmu nii iraaklaste kui ka süürlaste seas. Oleg aga osutab, et kindlasti võitlevad hästi Euroopast tulnud islamistid, ent tema sellistega kokku ei puutunud. Kohalikud maakaitseväelased on teistsugused: võitlejal on automaat ja rohkem mitte midagi. Sõdida ta ei oska.
„Oli selline juhus. Vaatlejad teatasid: saabusid tundmatud autodega, rivistusid kiiluna ja tulevad meie peale. Tulistasime neid suurtükkidest, automaadist keegi ei lasknud – kõik tegime vagaseks,“ meenutab ta.
Siiski on islamistidel ka silmanähtavad eelised. „Nad on väga taiplikud. Me vallutasime mäeharja ja nemad lahkusid Palmyrast, Stalingradi korraldama ei hakanud. Milleks seda vaja – säästeti inimesi ja mindi minema. Aga praegu süstivad nad pidevalt, kogu aeg ründavad süürlasi.“
Täitnud ülesande, lahkus Wagneri grupp linnast. Võitjaloorberid jäid Süüria vägedele, kes sisenesid juba tühja linna. Muide – venelaste saavutatud võitu valitsusväed hoida ei suutnud, 11. detsembril 2016 võtsid islamistid Palmyra tagasi.
Palmyra langemine on ilmekas tõestus, et vaatamata kogu viimase aja edule on sõja lõpp veel kaugel. Assadi pooldajad pole võimelised kõikjal tegutsema.
Kusjuures Wagneri gruppi on kasutatud muu hulgas ka tehnika remondiks. „Hamah’s on tohutu tankitehas. Kuni meie saabumiseni remontisid süürlased kaks tanki kuus. Kui meie omad kohale jõudsid, hakkas sealt kohe tulema 30 tanki kuus. Töötati hommikust õhtuni, neid vaesekesi ei lastud seal isegi linna. Rügasid nagu orjad, õhtul kukkusid jala pealt. Meie omad lahkusid, need remondimehed niimoodi sinna jäidki,“ meenutab Oleg naerdes.
Wagneri grupp viidi Süüriast välja selle aasta kevade lõpus. Hiljem pole vene palgasõdurite osalusest selles sõjas olnud mingit märki. Pärast Palmyra vabastamist korraldas Venemaa kaitseministeerium linna iidses amfiteatris kontserdi. Esitati Prokofjevi teoseid. Täiesti võimalik, et muusikud ilmuvad sellesse linna uuesti. Ainult et need on juba „muusikud“ automaatidega – viirastuslik Wagneri grupp.
Oleg on selleks valmis. „Muidugi lähen. Sõidan kas või Aafrikasse, pole üldse tähtis, kuhu – mulle see töö meeldib väga.“
Tõlkinud Katrin Hallas
Vene abi
Venemaa alustas sõjalist operatsiooni kodusõjast lõhestatud Süürias 30. septembril 2015. Kui tollal oli Assadi režiim huku äärel, siis pärast Venemaa sekkumist õnnestus valitsusvägedel ISISelt tagasi võtta Palmyra ja saavutada purustav võit Aleppos – lahingud riigi suuruselt teise linna pärast veel kestavad, aga tulemus on praktiliselt otsustatud.
Kõik need sõjamöllus korralikult räsitud Süüria armee edusammud olnuksid Venemaa toetuseta mõeldamatud. Venemaa annab õhu- ja raketilööke valitsusvägede vastastele, tarnib relvi ja treenib mõningaid allüksusi. On ka teine, verehind – operatsioonis on andnud oma elu 23 venemaalast. Kaks neist – meditsiiniõed Nadežda Duratšenko ja Galina Mihhailova – hukkusid möödunud nädalal Aleppos välihaigla juures toimunud tulevahetuses.
Aga see nimekiri ei sisalda võitlejaid, kes teevad „musta tööd“ – Wagneri grupi inimesi. Neid ei saagi siin olla, sest sellist allüksust pole vormiliselt olemas. Tegelikkuses aga on venelased jõudnud sõdida Süüria eri otstes nii Islamiriigi kui ka mõõduka opositsiooni vastu.
