www.militaar.net

Nende silmis helkis lootus. Nüüd lõpuks – tõotatud Euroopa! Alma perekond elab Saksamaal. Mohammadid nägid, kui hästi sugulased Euroopas elavad, tahtsid ka. Kuigi Eesti pole Saksamaa, on see siiski Euroopa. Siin valitseb rahu, siin leiavad nad oma õnne, arvasid noored, kes Eestisse saabusid kvoodipagulastena.

Mida oleks võinud teisiti teha? Mai Zayas: „Süüriast saabunud põgenikel on vaja kogukonda. Türile või Raplasse saates on see neile nagu vangistus. Neile meeldib koos teed juua, nad vajavad üksteist, toetavad üksteist. Muidu nad ongi õnnetud. Meile tundub, et pagulastele peaks piisama, kui neid rahulikus riigis vastu võetakse. See ongi väga oluline. Aga lõpuks tunneb iga inimene oma perest puudust. Ma arvan, et nad ei teadnud isegi, kui väga nad perekonda igatsema hakkavad.“

Sama huvitav on (eelkõnelejaga sama asja küsides), et kui "mohhammadid" TAHAVAD - siis on see "demokraatia, sallivus, tolerantsus, empaatia ja "euroopalikud väärtused". Kui aga suur(em) osa põlisrahvast seda EI TAHA - siis on see "vihkamine, rassism, natsism, foobia, kremlimeelsus, arenematus"...

Loomulikult on kõigil kahju inimestest, kes kannatavad sõja ja vägivalla all. Kuid...kui Araabiamaad ja Aafrika riigid pole nende sadade aastate jooksul suutnud mitte üheskis riigis rahu ja demokraatiat luua, kas nad mujal on selleks võimelised? Kui neid lubada vabalt meie riikidesse, siis toovad nad kaasa oma vägivalla, naistevihkamise ja ebaõigluse. See pole mitte abivajajate aitamine vaid Pandoora laegas.

Mohammadid on euroopaliku välimusega. Kovan on ilus ja stiilne mees, seda ütlevad kõik. Soeng oli alati viimistletud, kulmud kitkutud. Lõual turritas kitsehabe. Teekonnast Eestisse rääkisid noored vähe.

Alma räägib vabalt inglise keelt, ta õppis aasta Süürias ülikoolis. Kovan on teisest puust: kuue klassi haridusega, töötas traktoristi ja juuksurina. Kovan teab vaid üksikuid ingliskeelseid sõnu. Ta ei oska lugeda ladina tähti.

Enesekindel ja energiline mees avastas end olukorrast, kus ta ei saa aru isegi siltidest majaseintel. Ei saa ise putkast piletitki osta. Almast sai tema vahendaja.

See oli põnts. Sest Mohammadide peres tegi kõik otsused Kovan.

Ja korraga oli mees justkui nähtamatu.

Kovan on ise öelnud, et soetas bensiini jalgratta puhastusvahendiks. Samas on korteris palju kergesti süttivaid asju. Ta ei osanud tulega mängides seda ette aimata. Kovani sõnul istusid nad sel traagilisel pärastlõunal naisega köök-elutoas, laps oli neist umbes meetri kaugusel. Neil oli teoksil mängulaadne tegevus.

Kovan püüdis enda sõnul naist kustutada.

Eestis elav süürlanna (kes palub oma nime mitte mainida) selgitab: Süüria kohtud võtavad süütamise juhtumeid tõsiselt. Mees saaks oma naise süütamise eest seal kuni kolmeaastase vangistuse. Naine võib oma mehe vastu aga ka mitte tunnistada – näiteks hirmus, et mees võib talle hiljem kätte maksta. Sellisel juhul tuleb karistuseks aasta vabaduskaotust. Aga võib ka juhtuda, et naine oma meest üldse üles ei anna ja süütamine jääb peresiseseks asjaks.

Ekspressiga rääkinud süürlanna isa töötab Süürias kohtunikuna ja vend advokaadina. Ta ütleb, et süütamisi tuleb Süürias ette, aga väga harva, vahest kord aastas. Süürlanna imestab, et Eestis on juba kaks süütamisjuhtumit olnud. Tema sõnul võib see tuleneda asjaolust, et naiste pered on kaugel ja neid ei saa appi kutsuda. Meestel on vähem põhjust karta.

Mainori kõrgkoolis õppimiseks viisa saanud kamerunlanna jõudis hoopis Harku kinnipidamiskeskusse.

39-aastane kamerunlanna Jessy Asukwa jalutab Harku kinnipidamiskeskuse okastraadi ja kõrge aia taga. Ta lubatakse jalutama mõneks tunniks päevas, ülejäänud aeg tuleb veeta üksikkongis.

„Ma tulin Eestisse Mainori kõrgkooli õppima, aga selle asemel hoitakse mind nüüd siin. Ma ei saa aru, miks,” ütleb Asukwa. Mainor andis talle võimaluse õppima tulla ja kooli kutse põhjal väljastati ka viisa, kuid kui asjaolud segaseks läksid, palus kool selle tühistada. Selleks ajaks oli Asukwa juba Eestis.

Ta saabus tänavu kevadel siia Taist, kus oli neli aastat töötanud inglise keele õpetajana. Kamerunist lahkus ta enda sõnul tagakiusamise pärast. Ta kuulub suuresti prantsuskeelses riigis ingliskeelsesse vähemusse, tema maja olevat nüüdseks maha põletatud ja ülejäänud perekond pagenduses. Asukwa kinnitab, et tal on bakalaureusekraad, ning sooviks õpinguid jätkata Mainori kõrgkoolis loovuse ja äriinnovatsiooni erialal. „Eesti valisin seetõttu, et õppemaks on siin odavam. Käisin internetis läbi väga palju koole,” ütleb ta.

Mainori loovuse ja äriinnovatsiooni erialajuht Aminul Islam tegi Asukwaga Spype’is intervjuu ja veendus tema akadeemilises tasemes, mis oli piisavalt hea, et Mainoris soovitud erialal õppima hakata. „Tema inglise keel on väga hea. Kuigi ta on juba vanemas eas ja meil olid koolis kolleegidel teatavad kahtlused tema suhtes, toetasin ma ikka tema püüdlusi meile õppima tulla,” selgitab Islam.

Kuna Eestil Tais saatkonda ei ole, tuli Asukwal viisa saamiseks Indiasse sõita. Samal ajal hakkas tema pass aeguma ja ta pidi laskma Kamerunis passi uuendada. Seegi võttis aega ja tasapisi selgus, et veebruaris alanud Mainori seminarile ta õigeks ajaks ei jõua. Ent kool aktsepteeris seda ja saatis saatkonnale ametliku kirja, et nad lubavad Asukwal õpinguid alustada veidi hiljem. Saatkond andis talle viisa, kontrollinud enne ka tema rahalist seisu.

Asukwa ei maksunud õppemaksu

Islami sõnul eeldab kool, et välismaalt saabuvad üliõpilased tasuvad õppemaksu enne kohale tulemist. Aastane õppemaks on 4000 eurot, poole aasta tasu seega 2000 eurot. Asukwalt ülekannet ei tulnud ega tulnud. „Tema selgitused läksid aina segasemaks. Ta rääkis, et üritab Kamerunist sugulastelt raha kokku saada, ja lubas Eestisse jõudes raha ära maksta.” Islam palus tal lõpuks saata ka lennupileti foto, mis tõendaks, et ta ikka tuleb Eestisse. Skype’i kaudu saatiski Asukwa pildi, mis kinnitas tema Tallinna tulekut.

„Mulle tundus asi siiski väga kahtlane ja me teavitasime politseid. Meil on selline kohustus, kui meil tekivad kahtlused meie kutsutud üliõpilaste tegelikus motivatsioonis,” nentis Islam.

Asukwa ütleb, et Taist Eestisse saabudes polnud tal lennujaamas piirivalvega mingeid probleeme. Nüüd tekib kõige suurem küsimus. Asukwa väidab, et reisi alustades oli tal mitu tuhat eurot sularaha, kuid Eestisse jõudes avastas ta järsku, et kõik oli kadunud. Kuhu ja kuidas, ei oska ta seletada. Seejärel olevat ta otsustanud minna oma õe ja tema pere juurde Brüsselisse, et neilt õppemaksuks raha saada.

Juba järgmisel päeval oligi Asukwa jälle lennujaamas kuid pakkus sedapuhku piirivalvuritele palju rohkem huvi. Asukwa peeti kinni ja pärast kontrolli kästi tal Eestist lahkuda. „Dokumentide kontrollimisel selgus, et Asukwale oli väljastatud Schengeni viisa kehtivusajaga 15. märts kuni 10. september ja viisa eesmärk oli õppimine Eesti kõrgkoolis. Selgus, et õpingud algasid koolis juba 6. veebruaril, kuid ta polnud kooli teavitanud, et ühineb õpingutega hiljem,” teatas PPA migratsioonijärelevalve juhtivametnik Katrin Tammekun. (See väide läheb küll vastuollu kooli esitatud dokumentidega, milles kool on kirjalikult kinnitanud, et lubab Asukwal ühineda õpingutega veidi hiljem. Ka Eesti Päevalehel on see dokument olemas – toim.)

„Kool üritas ka ise saada infot õppuri Eestisse jõudmise kohta, kuid see ebaõnnestus. Kuna Asukwa ise ei võtnud ühendust ega olnud ka koolile kättesaadav, tegi kool otsuse, et teda ei võeta õppima, ja palus PPA-l viisa kehtetuks tunnistada. Viisa tunnistati kehtetuks alates 18. märtsist,” jätkab Tammekun.

Hakkas asüüli taotlema

Asukwa väidab, et see ei vasta tõele. Ta olevat olnud kooliga kogu aeg ühenduses, saatnud sinna sõnumeid ja meile ning neid ka politseile näidanud. Ka Islami jutust ilmneb, et kontakt neil oli, kuid ta ei saanud Asukwalt selgeid ja üheselt mõistetavaid vastuseid. „Kui ta oli lennujaamas ja sõitmas juba Brüsselisse, palus ta, et ma annaksin politseile selleks sõiduks nõusoleku. Ma ei saanud seda muidugi siis enam teha. Ta ei olnud meile rääkinud, et tahab hoopis Brüsselisse minna. Ning raha ta ka ei olnud meile tasunud, nagu oli lubanud,” selgitab Islam.
Asukwa ei olnud meile rääkinud, et ta tahab hoopis Brüsselisse minna.

„PPA ametnikud küsitlesid Jessy Asukwat tema edasiste plaanide kohta. Tema sõnul oli tal edasi plaanis liikuda Varssavisse ja sealt Brüsselisse, kus elab tema õde. Ametnikega rääkides andis Asukwa vastuolulisi ütlusi. Kuna tema viisasse märgitud reisieesmärk ei vastanud tegelikkusele ja tal puudusid piisavad elatusvahendid või raha tagasilennupiletite ostmiseks, tegid ametnikud otsuse viisa tühistada,” selgitab Tammekun. Asukwale tehti ettekirjutus Eestist lahkuda. Pärast dokumentide vormistamist suunati ta ootama tagasilendu Taisse.

Taisse Asukwa naasta ei taha ja taotleb hoopis asüüli. PPA otsustas panna ta kohtuotsust ootama kinnisesse Harku keskusse, mitte vaba režiimiga Vao keskusse. „Oli alust arvata, et ta võib liikuda edasi Euroopa riikidesse, kus tal puudub õigus viibida,” põhjendab PPA oma otsust.

Esimene otsus, mis asüüli andmise kohta tehti, oli äraütlev. Asukwa kaebas selle edasi ja ootab uut otsust. PPA otsuste tegemise tagamaid ei selgita.

Rohkem kui aasta Eestis elanud Süüria kvoodipagulaste perekond on esimene, kes siin ilma tugiisikuta hakkama saab. Perekond Rihawi on alustanud toitlustusäriga.

Süüria pealinnast Damaskusest pärit Mustafa Rihawi ei pea enda sõnul õigeks toetusrahast elamist, mistõttu otsustas ta naisega füüsilisest isikust ettevõtja ehk FIEna kätt proovida.

Perekond leidis Eestisse kolides, et inimesed tahavad midagi uut ja huvitavat proovida. Mustafa hinnangul Tallinnas varem niivõrd autentset Lähis-Ida toitu ei saanud. «Üks pood hakkas meie valmistatud hummust müüma, testisime seda inimeste peal ja neile meeldis. See on ise tehtud ja ühestki supermarketist sellist ei saa,» rääkis Mustafa, kelle sõnul on populaarsed on ka nende falafel ja kubbeh.

Mõni toitude koostisosa on nii spetsiifiline, et selle saamiseks peab ekstra vaeva nägema. «Toiduained, mida Eestist ei saa, oleme palunud mõnel Rootsi sõbral saata,» ütles ta. Mustafa kinnitusel on Lähis-Ida toite siiski võimalik pisikeste variatsioonidega igal pool valmistada.

«Elame normaalset elu,» ütles Mustafa elu kohta Eestis.

Juuli lõpu seisuga ei viibi Eestis 79 ehk pea pooled kvoodipagulastest. Väljaspool Eestit viibimise tähtaja on ületanud pooled ehk kümme kvoodipagulaste perekonda, kokku 49 inimest. Lisaks neile kümnele perekonnale ei viibi Eestis veel seitse kvoodipagulaste peret, kus on kokku 30 liiget. Need perekonnad ei ole ületanud 90 päeva piiri.

Uurisin Mustafa Rihawilt, miks tema arvates Eestisse paigutatud pagulased lahkuvad. «Ma ei taha teiste eest rääkida, aga siin pole töö osas palju valikuid,» ütles ta. Mustafa jaoks on peamine perekonna turvalisus. «Ma ei ole kodutu ega näljane – see on olulisim,» lausus ta.

Liibüa „palvel” läks Itaalia sõjalaev Aafrika rannikule patrullima, survestatakse ka Euroopa abistajaid.

Pikka aega Vahemerd ületava rände üle nurisenud Itaalia läks sel nädalal sõnadelt üle tegudele. Kolmapäeval võttis parlament vastu seaduse, mis lubab saata Liibüa rannikule Itaalia mereväe laevad. Kaitseminister Roberta Pinotti kinnitusel ei ole laevade ülesanne siiski Liibüa-vastast blokaadi kehtestada, vaid riigi nõrka rannavalvet abistada. Peaminister Paolo Gentiloni ütles eelmisel nädalal, et vastava palve esitas talle Liibüa ametliku valitsuse juht Fayez al-Sarraj isiklikult.

Tõsi, Sarraj ise küll eitas sellise palve esitamist ja väitis, et olevat soovinud lihtsalt Itaalia rannavalvele antava abi jätkumist. Hiljem teatas ametlik välisminister Mohamed Siala, et peaminister mäletab asja valesti ja Itaalia laevadel on tõesti lubatud valitsuse kontrollitava Tripoli sadama lähistel tegutseda. Liibüal on aga ka teine, mitteametlik valitseja, feldmarssal Khalifa Haftar, kes nimetas otsust riigi suveräänsuse rikkumiseks ja hoiatas, et Itaalia sõjalaevad peavad tema kontrollitud idapoolsetest sadamatest eemale hoidma.

Algse plaani järgi tahtis Itaalia saata Liibüa vetesse kuni tuhat mereväelast kuue laevaga, mida pidid õhust toetama sõjalennukid, droonid ja helikopterid. Liibüa valitsuse protesti tõttu kärbiti missiooni suurust ainult kahe laevani, millest üks on patrullalus ja teine mereväe logistikalaev. Minutite jooksul pärast seaduse vastuvõtmist sisenes patrull-laev Comandante Borsini Liibüa vetesse ja saabus kolmapäeval Tripoli sadamasse.

Tühi žest

Opositsiooniparteid Põhjaliiga ja Viie Tähe Liikumine nimetasid seda tühjaks žestiks, sest laevadel pole volitust sundida rändajate paate Liibüasse naasma. Abiorganisatsioonid väidavad, et Liibüa rannavalvega koostööd tehes aitab Itaalia kaasa inimõiguste rikkumisele, sest Liibüa kinnipidamiskeskustes ootab rändajaid piinamine, sunnitöö ja seksuaalvägivald. „Isegi kui Itaalia merevägi annab Liibüa rannavalvele üksnes luureinfot, võib see tähendada, et Itaaliast saab kinnipeetud migrantide ebahumaanse kohtlemise kaassüüdlane,” teatas Human Rights Watchi Euroopa osakonna juht Judith Sunderland. Samasuguse avalduse tegid ka Amnesty International ja Oxfam.

Peale laevade saatmise on Itaalia hakanud survestama Vahemerel sisserändajaid päästvaid organisatsioone. Kõigist avamerelt leitud migrantidest umbes kolmandiku toovad Itaaliasse valitsusvälised organisatsioonid, ülejäänud saabuvad sinna EL-i ja Itaalia ametlike piirivalvelaevadega. Tänavu on niimoodi riiki saabunud üle 95 000 inimese, uppunud aga üle 2200. Äsja esitas valitsus abiandjatele memorandumi, mis seab nende tegevusele hulga piiranguid. Siseministeerium ei täpsustanud, mis juhtub piirangute rikkujatega, kuid hoiatas, et keeldudes seavad organisatsioonid end süsteemist väljapoole ja vastutavad ise kõigi võimalike tagajärgede eest. 12-punktilises dokumendis keelatakse muu hulgas sisserändajate aluseid valgussignaalidega ligi meelitada ja päästetuid enne sadamasse jõudmist ühelt laevalt teisele paigutada. Samuti nõutakse abilaevadele relvastatud politseinike lubamist, et oleks kergem smugeldajaid tabada.

Seadusvastane koostöö

Esmaspäeval kukkunud tähtajaks oli memorandumile allkirja andnud kolm ühendust, teised lükkasid selle tagasi. Üks keeldujaid oli Saksa ühendus Jugend Rettet, kelle laeva Iuventa Itaalia rannavalve kolmapäeval kinni pidas. Meeskond lasti pärast ülekuulamist vabaks, kuid laev arestiti. Esimest korda kasutas Itaalia vabatahtlike vetelpäästjate vastu jõudu. Prokurör Ambrogio Cartosio sõnul polnud laeva arestimine seotud memorandumist keeldumisega, vaid kahtlusega, et Jugend Rettet teeb inimsmugeldajatega otsest koostööd. Mais parlamendis tunnistusi andes ütles Cartosio, et osal abiorganisatsioonidel paistab olevat eelinfot, millal ja kuhu smugeldajate merekõlbmatud paadid saabuvad.

„Meil on tõsiseid tõendeid, et meeskonnaliikmed on suhelnud smugeldajatega, kes suunasid illegaalsed sisserändajad Iuventa juurde,” ütles prokurör kolmapäeval. Ta lisas, et uurijate hinnangul olid Jugend Retteti töötajate kaalutlused puht humanitaarsed ja raha nad inimsmugeldamiselt arvatavasti ei teeninud. Itaalia karistusseadustiku järgi võib illegaalse sisserände korraldajaid karistada kuni kolmeaastase vangistusega.

Macron sobitab Liibüale rahu

Prantsuse president Emmanuel Macron võõrustas 25. juulil Liibüa kodusõja peamiste vaenupoolte, peaminister al-Sarraji ja feldmarssal Haftari kohtumist. Lepiti kokku üleriigilises vaherahus (mis ei laiene ISIS-ele ja teistele sellistele rühmitustele) ja peatsete valimiste korraldamises, mille tähtaega siiski paika ei pandud. Erinevalt eelmisest, maikuus sõlmitud vaherahust paistab praegune esialgu pidavat.

Eelmisel reedel kuulutas Macron, et juba sel suvel võiksid Liibüas tööd alustada pagulaskeskused, kus menetletaks asüülitaotlejate avaldusi juba enne, kui nad Euroopasse jõuavad. Enamik eksperte pidas mõtet Liibüa viletsa julgeolekuolukorra tõttu utoopiliseks. Paar tundi pärast avaldust pidas president uue kõne, pehmendas varem öeldut ja märkis, et Prantsusmaa pagulasamet kavandab esialgu üksnes missioone turvalistes Aafrika riikides.

"Golfo Azzurro rescued three people 100 miles from the Libyan coast in an (Italian) coastguard operation 48 hours ago and we are still without authorization to disembark," Proactiva said on Twitter.

Teine suurem rahulolematuse põhjus on sisserändekvoodi täitumine, mida võis ennustada. Kvoot, mis lubas sel aastal Eestisse tuua 1317 välistöötajat, ei kata ettevõtjate tegelikke vajadusi. Valitsus otsustas probleemi lahendamise edasi lükata. Tööealisi elanikke jääb igal aastal umbes 6000 võrra vähemaks, vabade ametikohtade arv on seitsme aasta suurim. Iga viies tööstusettevõte on valmis tööjõupuuduse leevendamiseks välistööjõudu kasutama.

„Kurta võiks tööjõumaksude üle. Kui tahame siia tuua 50 Ukraina tarkvaraarendajat, siis soovivad nad siin teenida samasugust palka nagu oma koduriigis, aga seal on maksude osa tunduvalt väiksem. Sotsiaalmaksu lage on tarvis,” tõi ta esile.

Sisserändekvoodi puhul on valitsus ootel, et siseminister tooks selle teema otsustamisele. Praegune seis, kus kvoot on täis saanud, kinnitab vajadust määra suurendada. Kvoodist üldse loobumist ma hetkeseisuga õigeks ei pea. Meie eesmärk peab olema rahvusvaheliste ettevõtete Eestisse meelitamine ja neil peab olema võimalus leida endale kompetentset tööjõudu nii Eestist kohapealt kui ka vajaduse korral väljastpoolt Eestit. Teatud sektorite vajadused on kahjuks seesugused, et ainult Eesti tööjõuga neid ei rahulda. Eelnevatel aastatel on olnudki üks lahendus, et mõnes valdkonnas töötavaid inimesi otsustati käsitleda kvoodiväliselt, selline lähenemine on üks võimalik lahenduskäik ka sel aastal.

ambur123 kirjutas:Sisserändekvoodi puhul on valitsus ootel, et siseminister tooks selle teema otsustamisele. Praegune seis, kus kvoot on täis saanud, kinnitab vajadust määra suurendada.