Kuritegeliku grupi anatoomia. Kuidas kümme aastat veeti segamatult üle piiri piiritust, salasigarette ja vietnamlasi
Mihkel Tamm
mihkel.tamm@epl.ee
Terve kümnendi segamatult tegutsenud bandet uurida oli keeruline, sest selle harud ei olnud üksteise olemasolust teadlikud.
„Mu vanemad pidid selle reisi eest maksma 15 000 dollarit, nad võtsid pangast laenu ja laenasid naabritelt. Venemaal võeti lennujaamas vastu ja viidi mingisse majja, kus oli teisigi vietnamlasi. Maja oli kütmata, magasime põrandal madratsitel, süüa anti nuudleid ja saia. Nuudleid närisime kuivalt. Majast välja minna ei tohtinud, meil keelati ust avada. Kui oleksin teadnud, et Poola pääseb sel viisil, poleks ma sellist teekonda ette võtnud.”
Nii rääkis eelmise aasta aprillis ülekuulajatele vietnamlane, kes oli ebaseaduslikult Eestisse tulnud ja Võrumaal kinni nabitud.
Bande, kes aitas ta üle Venemaa piiri Euroopa Liitu, sai selle suve alguses kätte oma karistused. Ent selle seltskonna taga hargnes lahti laiem kuritegelik võrgustik, mis on juba terve aastakümne idapiiril salakaupa vedanud.
Juuni alguses mõisteti Viru maakohtu Narva kohtumajas õigust üheksa inimese üle, keda süüdistati kuritegelikku ühendusse kuulumises. Bande ninamehe, 45-aastase Igor Aleinikovi tegevust uurides selgus, et ta on kohalikke elanikke, vene vedurijuhte ja allveesukeldujaid enda huvides ära kasutanud juba kümme aastat.
Võrgustiku uurimine oli ülimahukas töö, mis hõlmas prokuratuuri, politsei- ja piirivalveameti ning maksu- ja tolliameti koostööd. Viru ringkonnaprokuratuuri raskete kuritegude osakonna prokurör Olga Dorogan sõnas, et see nõudis paljude vanade kriminaalmenetluste materjalide läbitöötamist ning isikute ringi tuvastamine ja süü tõendamine oli raskendatud. „Asja eeluurimise käigus koguti 32 köidet materjali ja selle uurimine nõudis eri ametkondade koostööd, muu hulgas rahvusvahelisel tasandil. Samuti pidi läbi töötama juba 2006. aastal alustatud kriminaalmenetluses kogutud materjalid,” lausus Dorogan.
Viis kokku „äripartnerid” ja „töömehed”
Mahukatest kohtutoimikutest selgub, et Aleinikov juhtis 2006. aastal loodud kuritegelikku grupeeringut karmi käega ja tema nõusolekuta ei toimunud midagi. Ta organiseeris salakaubaveod ja tegeles teenitud tulude jagamisega. Aastatega saavutas Aleinikov sellise taseme, et ta ei pidanud ise käsi määrima, sest töömudel ja hierarhia toimis hästi. Tema korraldada jäi teistes riikides salasigarettide kokkuostmine ning välismaiste „äripartnerite” ja kodumaiste „töömeeste” omavahel tuttavaks tegemine.
Tegutsemist alustati Narvas üsna klassikalise musta äriga: piirituse salaveoga. Ümberehitatud kütusepaakides toodi aastate jooksul üle piiri üle 2000 liitri piiritust, mis ladustati esmalt Narva garaažides ja müüdi seejärel edasi. Venemaa poolel oli Aleinikovil partner, kes Ivangorodis ladu pidas ja äri koordineeris. Üks autojuht võis Venemaale ja tagasi sõita päevas paar-kolm korda, vahel oli Aleinikovil korraga töös ka mitu autojuhti.
Peale piirituse veeti autodesse ehitatud peidikutes ka salasigarette. Kuigi Aleinikovi grupeeringu tööpõld oli lai ja salakaupa täis autod jäid ka piiril vahele, oli nende võrgustiku lahtiharutamine siiski üsna keeruline. Üle piiri veetud salakaupa avastanud maksu- ja tolliameti pressiesindaja Mailin Aasmäe sõnas, et asja uurimise tegi keerulisemaks Aleinikovi grupeeringu ülesehitus: selle harud ei olnud üksteise olemasolust ja ettevõtmise suurusest teadlikud.
„Kuritegeliku ühenduse tegutsemise ulatuse ning selle liikmete ja juhi kohta tõendite kogumine oli kõnealuses kriminaalasjas aeganõudev ka seetõttu, et kuritegelik organisatsioon kasutas enda kehtestatud konspiratsioonireegleid,” märkis Aasmäe. See tähendab, et bande liikmetel tuli täita kindlaid reegleid ja oma tegevust kiivalt varjata.
Aleinikov seadis sisse süsteemi, et kui mõni võrgustiku liige peaks „kinni kukkuma”, siis tagab ta neile ka vangistuse ajal kindla teenistuse. Nii ostis ta lojaalsust ja garanteeris, et midagi välja ei räägitaks. Igal liikmel oli oma kindel roll, aga kellegi vahelejäämine ei tohtinud üldise süsteemi toimimist mõjutada. Käsuliin oli konkreetne: tööülesandeid andsid edasi kõrgemal positsioonil olevad ühenduse liikmed ja Aleinikoviga ei tohtinud keegi mitte mingil juhul otse suhelda.
Teenistuses vedurijuht ja akvalangist
Üsna pea võeti peale autopeidikute kasutusele ka kavalamaid ja lennukamaid skeeme.
2011. aasta varakevadel veeres Narva piiripunkti poole saja vaguniga pikk rong. Paberite järgi ainult väetist vedanud rong peitis endas aga märksa enamat.
Kui rong oli Narva jõest üle sõitnud, torkas piiripunkti korrapidajale videokaamerast silma midagi kahtlast. Aeglaselt jaama poole liikunud veduri juurde kõndisid võõrad mehed ja rongist loobiti välja musti pakke. Kohaliku mööblimaja eest, autoparklast ja ümberkaudsetest aianditest leiti kokku 74 musta pakki. Selgus, et niiviisi üritati üle piiri tuua 1850 plokki ehk 370 000 salasigaretti.
Ülekuulamisel rääkis vedurijuht, et temaga võeti 2010. aasta lõpus ühendust ja pakuti teenimisvõimalust. Kõne tegi Aleinikov. „Igor lubas, et nad hakkavad ise kõike vedurisse laadima ja maha laadima, minu asi on ainult üle piiri toimetada. 2011. aasta märtsi alguses helistas ta mulle ja pakkus rohkem teenida. Ta kinnitas, et tal on oma piirivalvur ja midagi ei saa juhtuda,” rääkis vedurijuht maksu- ja tolliameti uurimisosakonnale. Neli korda sigarette üle piiri vedanud juhile ja tema abile maksis Aleinikov üldiselt 500 eurot, aga kord ka 700 eurot. Viimasel korral olid kogused suuremad ja selle võrra lubati ka rohkem raha: vedurijuht ja tema abi pidid saama 3000 eurot.
Pärast raudteel vahelejäämist muutis Aleinikovi grupeering õige pea tegutsemisviisi ja hakkas salasigarette öö varjus üle Narva jõe smugeldama – tegelikult läbi jõe. Bandel olid Venemaal kontaktid, kes tegelesid piiri taga salakauba kokkuostuga. Kui vajalik hulk sigarette oli koos, tehti neist sobivad pakid, mis toimetati Narva jõe kaldale. Samal ajal pani end Eestis valmis akvalangist, kes ujus kokkulepitud ajal ja kohas üle jõe Venemaale, võttis sealt vastu nööri, mille külge olid seotud sigarette täis kastid, ja ujus tagasi Eestisse. Üle jõe toodud sigaretid peideti Viivikonna alevikus mahajäetud hoonete juurde, laaditi autodesse ja viidi Narva linna garaaži. Nii toodi Eestisse 1 510 000 salasigaretti.
Aastate jooksul üle piiri toodud vähemalt 7,6 miljonist salasigaretist oli grupeeringu jaoks aga vähe ja 2015. aastal otsustati ampluaad laiendada. Uueks „ärisuunaks” sai inimkaubandus.
Smugeldamise raske töö
„Šestakov tegi mulle ettepaneku hakata sigarettide asemel inimesi üle piiri vedama. Ta seletas, et tegemist on õnnetute inimestega, kes on oma kodumaal näljas ja töötud ning tahavad Euroopas ainult paremat elu, tegemist ei ole mingite terroristide ega ekstreemidega. Venemaa poole pealt pidi Kostja kõik ise korda ajama, minu asi oli käia piiril, vaadata valmis ohutud rajad ja kanda see punkt, kuhu vietnamlased peavad välja tulema, GPS-seadmesse. See, mis neist edasi sai, oli samuti Kostja mure.”
Nii rääkis ülekuulamisel kambaliige Einar Tubli, kelle ülesanne oli illegaalseid vietnamlasi üle piiri juhtida. Tubli viitas ülekuulamisel Konstantin Šestakovile, Aleinikovi paremale käele nii salakaubanduses kui ka vietnamlaste smugeldamises. Šestakov jagas laiali Aleinikovi antud korraldused, organiseeris ülesannete täitmiseks vajalikku varustust ja tagas salasigarettide äri sujuva laabumise.
Tubli ülekuulamise toimikust avaneb hea ülevaade, kuidas vietnamlaste üle piiri smugeldamine käis. Grupeeringusse kuulunud mehed liikusid kolme-neljakesi Võrumaale Venemaa piiri äärde vietnamlaste ületulekut ootama. Vietnamlase teekond koduriigist Euroopasse oli kallis lõbu, hind ulatus 10 000 euro kanti, vahel üle sellegi. Eesti vastuvõtjad pidid iga piirile toodud vietnamlase eest saama 1000 eurot, seega 15-liikmelise vietnamlaste grupi pealt teeniti 15 000 eurot. Piirilt ehk metsast vietnamlased edasisõiduautodeni vedanud Tubli teenistus pidi olema 5000 eurot.
Kohtumispunkt piiril oli Venemaal tegutsevate inimkaubitsejatega varem kokku lepitud ja täpsed koordinaadid kantud GPS-seadmesse. Piirile saabunud vietnamlased olid tihti väga väsinud ja paari kilomeetri pikkust teekonda kõnniti kolm tundi. Hanerea lõpus sammus inimene, kes korjas kokku maha visatud prahi, et mingeid jälgi ei jääks.
Tubli oli ka grupeeringu rajameister, kes enne „uue lasti” tulekut sobiva piiriületuskoha välja valis ja ette valmistas. „Raja tegemine pole lihtne. Tuleb arvestada piirivalve kaameraid, sõiduteid, patrullradu, talusid. See on raske töö, seda enam et seda peab tegema öösel ja salaja,” kurtis Tubli ülekuulamisel.
Vietnamlasi toodi niimoodi üle piiri neli korda, kokku 51 inimest. Vahele jäädi eelmise aasta aprillis ja siis kukkuski Aleinikovi kuritegelik kaardimaja kokku. Kohus karistas Aleinikovi viieaastase vangistusega, millest osa tuleb kanda tingimisi. Ühtlasi jääb ta ilma 60 000 eurost. Aleinikovi parem käsi Šestakov sai karistuseks neli aastat ja neli kuud vangistust, millest osa samuti tingimisi. Veel said kolme- kuni nelja-aastase karistuse Einar Tubli, Igor Tsõganov, Oleg Klišin, Vladimir Slavetski, Aleksei Smekalov ja Vladimir Solomonov.
Suur vahelejäämine
2016. aasta 11. aprillil asusid Aleinikovi grupi liikmed Narvast teele Võrumaa poole. Kell kaheksa õhtul jõudsid nad piirile ja jäid vietnamlaste tulekut ootama. Paar tundi hiljem alustas Narvast sõitu küttepuid täis laotud veoauto, mis kuulus Aleinikovi ettevõttele ja millega tuli vietnamlased edasi Poola toimetada.
Samal ajal märkasid piirivalvurid termokaameratest, et kaks meest liiguvad Vene piiri poole. Jõudnud piirile, hõikasid Eesti poolt kaks meest loomahääli imiteerides: „Huu-huu!” Sellele järgnes kaks köhatust Venemaa poolelt. Veidi alla tunni hiljem kõndis tagasi Eesti poole juba 13 inimest. „Peale võetud” 11 vietnamlast topiti sõiduauto tagaistmele ja pagasiruumi.
Seejärel läks Aleinikovi grupil kõik viltu. Vietnamlased piirilt ära toonud „töömees” ei saanud oma kontaktiga ühendust ja politsei pidas sihitult ringi sõitva isiku Võrus kell 03.45 kinni.
Paarkümmend minutit hiljem peeti kinni ka teises Võru otsas oodanud kontaktisik ja Olerexi taga parklas passinud veoautojuhid.
Narvast südaöö paiku Võru poole sõitma hakanud Aleinikov keeras pärast vahistamisteadet ümber ja kihutas 150 km/h tagasi Ida-Virumaa poole. Mõned kilomeetrid enne Jõhvit peeti ta kinni.