Re: Venemaa majandus ja sanktsioonid
Postitatud: 01 Juun, 2016 23:12
Illarionov vaidleb Gurijeviga reservfondi raha lõppemise teemal.
http://aillarionov.livejournal.com/930762.html
http://aillarionov.livejournal.com/930762.html
Militaarteemad minevikust kaasaega
https://militaar.net/phpBB2/
Duumasaadik kirjeldab, et opositsiooni juhid ei mõista oma rahvast üldse. Putini suudaks kukutada ainult töölisklass.
Tegemist on ainukese riigiduuma saadikuga, kes julges hääletada Krimmi okupeerimise vastu – ja nüüd elab ta Kiievis vabatahtlikus eksiilis. Venemaale ootab ta ei midagi vähemat kui tööliste revolutsiooni.
Kirjutasime Eesti Päevalehes hiljuti, kuidas Venemaal hakatakse piirama kodanike õigust riigist lahkuda (Anton Aleksejev „Venemaal viibimine kui karistus”, EPL 30.5). Mis te arvate, kas see seadus võetakse vastu?
Kindlasti. Mul on selline teooria, et nende sammude siht pole mitte väljasõidu piiramine, vaid vastupidi – et kõik poollojaalsed kodanikud minema sõidaksid. Vladimir Putin ja tema meeskond pidasid kogu keskklassi – nii loovklassi kui ka ettevõtjaid – tükk aega oma võimu tugisambaks. Elatustase ju tõusis ja lisandus hulk vabadusi, näiteks reisimisvõimalused. Ometi näitasid 2011.–2012. aasta protestid, et see klass osutus täiesti ebalojaalseks. Ainus, kellele Putini seltskond toetuda saab, on marksistliku terminoloogia järgi lumpenproletariaat. Inimesed, kes sõltuvad riigieelarvest.
Selles olukorras teeb ta kõik võimaliku, et aktiivne, aga ebalojaalne osa elanikkonda kuskile ära kaoks. Stalini ajal oleks nad laagritesse saadetud. Kuna Stalini aega enam pole, siis sunnitakse neid lahkuma. Ähvardus väljasõitu piirama hakata ei tähenda sugugi, et edaspidi enam kuskile ei sõita ei saa. Igaühele antakse lihtsalt mõista, et parem sõitke enne kui hilja.
Medvedevi ajal püüdsid võimud intellektuaalset kapitali siiski ära kasutada ja uusi ideid sisse tuua. Mingi peegeldusena küsitakse nüüd ju taas nõu näiteks endiselt rahandusministrilt Aleksei Kudrinilt. Miks säärane ressurss lihtsalt kõrvale heita?
Võimud ei pea seda omaette väärtuseks. Riik sõltub ennekõike suurtest tööstusettevõtetest, mis tegelevad peamiselt toorme töötlemisega. Mida säärased ettevõtted tehnoloogia puhul vajavad, selle suudavad nad vähemalt enda meelest läänest iga hetk raha eest sisse osta. Isegi kui kehtivad mingid sanktsioonid, leidub alati näiteks hiinlasi, korealasi või indialasi, kes neile müüvad. Ostame kõik, mis vaja! Aga miks peaks selles olukorras veel riskima riigi sisemise stabiilsusega?
Sisemise stabiilsusega peaks praeguste naftahindade puhul niikuinii halvasti olema. Ometi on opositsioon oodanud, et küll tulevad ka sotsiaalsed protestid ja alles need on tõeliselt ohtlikud. Aga neid pole. Miks?
2011.–2012. aasta protestidel oli tõesti see häda, et nad polnud mitte sotsiaalse, vaid kõigest poliitilise iseloomuga. Mina kui vasakpoolse mõtteviisi esindaja kinnitasin alati, et protestid lämmatatakse, kui nad ei omanda ka sotsiaalmajanduslikku mõõdet. Liberaalse tiiva kolleegid lükkasid selle tagasi. Ent protestid sumbusidki, täpselt nagu me hoiatasime.
Võimud kardavad neid, kes suudavad viimaks kätte võtta hangud või automaadid ja valitsuse jõuga välja vahetada.
Võimud ei karda neid. Nad ei usu, et loominguline klass suudab olukorda mõjutada. Nad kardavad kas eliidisisest vastuhakku või siis seda, kui tänavatele tulevad piltlikult öeldes vanaemad. Või siis töölisklass. Nad kardavad neid, kes suudavad viimaks kätte võtta hangud või automaadid, suure massiga välja tulla ja valitsuse jõuga välja vahetada.
Aga siiski neid pole.
Paraku on sääraseid proteste tõepoolest vähe ja seda seetõttu, et riigis on ehitatud üsna efektiivsed meetodid auru väljalaskmiseks. Igasugused poliitilised väljundid, näiteks kommunistlik partei, Õiglane Venemaa, kunstlikud ametiühingud – kõigi nende ülesanne on protestienergiat millekski rahumeelseks muundada.
Süsteemivälist opositsiooni, kes võiks neid proteste revolutsioonilise tegevuse kaudu reaalselt suunata, juhivad aga liberaalid. Ja liberaalid on sotsiaalsete protestide vastu.
Vasakrinde juht Sergei Udaltsov istub küll vangis. Samal ajal oli temas minu meelest küll sellist jõudu, et…
Just seepärast ta istubki! Liberaalsel tiival tegeleb valitsus küll hirmutamisega, aga kõik sealsed juhid on vabaduses.
Või välismaal.
Just. Boriss Nemtsov küll tapeti, kuid tegemist oli erijuhtumiga, mis ei kujuta endast ilmselt osa süsteemsest strateegiast. Küll aga panid nad istuma nii vasakpoolsete kui ka natsionalistide juhid. Nad panid istuma need, kes on tõesti suutelised suuri rahvahulki mobiliseerima. Liberaalid aga – palun väga, tehke, mis tahate. Korraldage Moskvas oma karnevale valgete lindikeste ja õhupallikestega. Seda võimud ei karda.
Kui varem räägiti, et on televisioonipartei ja internetipartei, siis kuhu on see jaotus praeguseks arenenud? Kremli-meelsed ütlevad parastavalt: „Näete, rahvas tuli internetti, aga huvitav küll, miks te, opositsionäärid, selle üle ei rõõmusta…”
Mina rääkisin algusest peale, et mingiteks külmkapi- või televiisoriparteideks jaotamised kujutavad endast kõigest liberaalide illusioone. Nendest rääkijad ei mõista oma rahvast üldse. Nad elavad Moskvas ega taipa põrmugi, mis sünnib regioonides.
Eeldatakse, et rahvuslaste poolelt saab küll tänavatele n-ö jalaväe, aga liberaalidele jääb kontroll majandussfääri üle.
Loomulikult peab meie peamiseks võitluskaaslaseks Putini isevalitsuse vastu olema seesama Uralvagonzavod. Tema on meie, mitte nende poolel. See, et me andsime Putinile võimaluse nende inimestega manipuleerida ning et paljud liberaalsesse leeri kuulujad ütlesid, et need on ju madalad ja mõttetud, meil nendega ühist teed pole ja nad on niikuinii igal juhul Putini poolel, oli fataalne viga. Kuni ei muutu opositsiooni juhid ja uued tulijad ei hakka mõistma, et just nemad on osa meie sotsiaalset baasist, ei tule mingeid muudatusi. Või siis toimuvad muutused ainult kindlate inimeste huvides.
Mis puutub internetti, siis pole mingit erilist nn internetiparteid. Internet on ühiskonna läbilõige. Mida suurem on riigis interneti levik, seda enam meenutab see ühiskonda tervikuna. Praegu on interneti levik juba 70%. Loomulikult on seal esindatud ka see 80% Putini mobiliseeritud enamust.
Kust peaks uus eliit säärastes oludes üldse tekkima? Kui me realistlikult räägime, siis mis saaks olla Putini kõige loomulikum alternatiiv?
Kaks varianti ongi. Vasakliberaalne liit või siis rahvuslased. Mina muidugi toetaksin esimest. Riigile oleks ideaalseim lahendus liberaalse korraga poliitika ja vasakpoolse ülesehitusega majandus. Parlamentaarne vabariik, sõnavabadus, õigusriik – ent samal ajal ka sotsiaalne vastutustunne, lihtsa inimese vajadustele orienteeritus.
Muidugi eelistaksid meie liberaalsed sõbrad Ukraina stsenaariumit. Liberaalide liitu kõige natsionalistlikumate jõududega. Ma olen täiesti raevus, kuidas Demokraatlike Jõudude Liit esitas viimane kord kandidaadina juhatusse Aleksandr Belovi illegaalse immigratsiooni vastasest liikumisest. Kõikide tunnuste järgi on ju tegemist fašistide kõneisikuga. Aga miskipärast peetakse meeldivamaks töötada selliste tüüpide kui vasakpoolsetega.
Ärevatel aegadel, nagu näitab üle saja-aastane kogemus, jõuametnikud põgenevad. Ega nad lollid ole.
Selle alus on mõistagi küüniline arvestus: nad eeldavad, et kuna natsionalistidel pole piisavalt intellektuaalseid ressursse, siis rahvuslaste poolelt saab küll tänavatele n-ö jalaväe, aga liberaalidele jääb kontroll majandussfääri üle. Ukrainas on näha, milleni see viib: nimelt inimeste elatustaseme kolossaalse languseni ja tõsiste riigisiseste probleemideni.
Me näeme alternatiivi ka Valgevenes, kus sisuliselt kontrollib KGB suurel määral riigi elu – nagu tegelikult sama seltskond Venemaalgi. Millele saab üldse tugineda lootus, et nad võimu loovutavad?
Jõustruktuuride tegevus tuleb jagada kahte ossa. Üks toimib siis, kui riigis on kõik rahulik, nende käes on võim ja nad täidavad selgeid käske. Praegu on FSB valmis kinni püüdma, istuma panema, survet avaldama ja isegi tapma. Ärevatel aegadel, nagu näitab üle saja-aastane kogemus, jõuametnikud põgenevad. 2011. aasta detsembris, kui me olime tänavatel, siis mingeid silovik’e tänavatel polnud. Samamoodi polnud neid 1993. aastal, Jeltsini ja parlamendi vahelise vastasseisu ajal. Olid päev varem ja päev hiljem, aga siis, kui neid vaja läks, neid polnud.
Ega nad lollid ole. Vaatavad, kes peale jääb, ja tema poole ka astuvad. Pole argpükslikumaid inimesi kui jõuametkondade töötajad. Nad ei hakka kindlasti verd valama selle nimel, kes alla jääb ja lahkub. Nad armastavad jõudu ja on alati jõu poolt.
Kes küll peaks neile jõudu näitama?
Tuleb kaasata hulgaliselt elanikkonda. Et tegemist poleks käputäie dekabristidega, keda keegi ei toeta. Aga massilise liikumise tekitamiseks on vaja inimestele alternatiivi pakkuda. Putini olemus on praegu arusaadav. Pikki aastaid võimu juures olnuna on ta inimestele selgelt kirjeldanud, kes ta selline on. Iga Vene kodanik oskab igal juhul kirjeldada – ükskõik kas valesti või õigesti –, mis asi on Putin.
Aga kas keegi oskab öelda, mis on opositsiooni kurss? Parimal juhul seostub see nendega, kes tulid võimule 1990-ndatel. Aga seda pole ju vaja! Vene inimese teadvuses pole praegu midagi hullemat kui üheksakümnendad aastad.
Kuni selget alternatiivi ei teki, ei muutu midagi. Aga kui ta peaks tekkima, tulevad muutused jõustruktuuridest sõltumata.
Meie kardame siin Eestis küll, et alternatiivid võivad olla palju hullemad, laialt võttes bolševikud või fašistid.
Õigesti kardate! Niisugused alternatiivid on ju ajaloost tuntud. Inimestel on neid lihtne konstrueerida. Nad võivad seostada neid mingite varasemate tekstidega, mida nad on lugenud.
Ei usu, et vasakliberaalne vaatenurk meie riigis võidaks, sest minu liberaalidest sõbrad kardavad igasugust intellektuaalset konkurentsi.
Ma isiklikult ei usu, et vasakliberaalne vaatenurk meie riigis võidaks, sest minu liberaalidest sõbrad kardavad igasugust intellektuaalset konkurentsi. Seepärast panustaksin ma Ukrainale. Ukraina ongi alternatiiv. Kui Ukraina osutub majanduslikult edukaks, siis näitab ta kogu oma perekondlike sidemete, territoriaalse läheduse ja vastastikuse mõjuga venemaalastele, et teistsugune tee on olemas.
Baltikum seda ei paku, see oli ka nõukogude ajal n-ö meie välismaa. Kesk-Aasia ju ka endast alternatiivi ei kujuta. Üle jääb kas Valgevene või Ukraina.
Praegu siis pigem Valgevene?
Mitte päris. Putin teeb kõik, mis võimalik, et mitte luua võrdsetel tingimustel Valgevene ja Venemaa liitu, sest ta kardab, et Lukašenka võib pärast seda valimistel võitjaks tulla. Venelastele meeldib see, mis Valgevenes sünnib. Tegemist on kõrgemate sotsiaalsete standarditega riigiga – muidugi mitte Moskvaga võrreldes, aga näiteks Pihkva oblastiga võrreldes küll. Aga on seal vabadust või mitte, on juba kümnenda järgu küsimus.
Ehk siis: Valgevene on hea. Aga kui hakatakse hoopis arvama, et hea on Ukraina mudel, siis see tähendab ühtlasi, et head on ka lääs ja valik liberalismi kasuks. Sellisel juhul saab Putinil üsna raske olema.
Kui palju on Venemaa ühiskond Putini tõttu aga juba kahjustada saanud? Kõik need seadused – olgu või homopropaganda ja lapsendamiskeeld – jätavad jälje. Vahest isegi sellise, et läänega integreerumine saab ka parima tahtmise korral väga raske olema?
Ei, ma ei nõustu sellise visiooniga üldse. Tegemist on klassikaliselt manipulatiivsete seadustega. Neid loodi kunstlikult just selleks, et provotseerida opositsiooni võtma jõulist seisukohta küsimustes, mis pole ühiskonnas populaarsed. Kas seksuaalvähemuste küsimus on Venemaal probleem? Ei! Suurem osa inimesi vaatab televiisorit ja mõtleb lihtsalt: siin oleme meie, aga seal mingid pederastid.
Kui Putin tunneb, et populaarsusest hakkab vajaka jääma, siis võib ta kergesti mingi provokatsiooni tekitada.
Või siis lapsendamine. Kui paljusid see tegelikult puudutab? Väga tühist hulka. Aga see-eest selline patriotism: meie lapsed, keda müüakse läände organiteks ja seksiorjadeks, kõik need vandenõuteooriad, mida kollane press levitab… Ja siis ütleb opositsioon, et meie oleme kõige selle poolt! Ja televiisoris öeldaksegi: nemad on meie laste organiteks müümise poolt.
Võin täie kindlusega öelda, et kui ühel päeval saabub Putini lõpp, siis tühistame need seadused ja keegi isegi ei märka seda. Tegemist pole ju üldse aktuaalse teemaga. Inimesi huvitab see, mida süüa saab või kes parandab kodus lekkivad torud. Või et pole lasteaiakohta – seda oma, mitte lapsendatud lapse jaoks.
Selge, et vaikselt Putin ei lähe. Ootate veel väikesi võidukaid sõdu, et tema populaarsust turgutada?
Nende tõenäosus pole kaugeltki mitte nullilähedane. Putin on valmistunud selleks, et NATO-ga mõõtu võtta. Kui ta tunneb, et populaarsusest hakkab vajaka jääma, siis võib ta kergesti mingi provokatsiooni tekitada.
Näiteks?
Ilmselt provotseerib ta NATO-t käivitama oma viiendat artiklit, sest ta on kindel, et Saksamaa paneb sellele veto. Kui aga tekib olukord, kus NATO peaks viienda artikli käivitama, aga ei tee seda, siis blokk laguneb. NATO loodi esmajoones kaitseks just Venemaa vastu, aga kui ta seda funktsiooni täita ei suuda, siis pole enam tegemist sõjalise, vaid poliitilise liiduga. Aga selliseid on meil palju, euroliidust G8-ni välja.
NATO laguneb, Putin paneb endale veel kaks tärni õlakutele ja veedab Kremlis veel ühe ametiaja. Sellised arvestused tal kindlasti on. Aga nende käivitamine sõltub ennekõike Putini populaarsuse tasemest.
http://echo.msk.ru/news/1776426-echo.html3000 сотрудников Уралвагонзавода отправили в вынужденный отпуск.
Как сообщает местное агентство «Все новости», простой продлится до 30 июня. Все это время работникам будет выплачиваться 2⁄3 зарплаты. У предприятия есть большой заказ на поставку полувагонов для РЖД. В ожидании предоплаты руководство УВЗ приняло решение отправить персонал в отпуск. В середине мая сообщалось, что Альфа-банк намерен обанкротить госкорпорацию Уралвагонзавод.
Nii hull asi õnneks veel ei ole.Eesti välisminister Sergei Lavrov
Mitte tavaliselt, vaid alates 2008. aastast. Kui nüüd rubla kukub hoolimata naftahinna tõusust, võib see olla väga oluline sündmus.Kui tavaliselt liiguvad nii Vene rubla kui nafta hind nagu Siiami kaksikud, siis nüüd pani üks ühele poole ja teine teisele poole punuma. Brenti nafta ja rubla korrelatsioon kahanes 0,66-le, kirjutab Bloomberg.
Rubla kurss langes sel nädalal USA dollari suhtes 1,4%. Nafta seevastu kallines 1,5% ja maksab juba üle 50 dollari barrelist. Seni on tänu samas taktis liikumisele teeninud Venemaa valitsus rublades lisaraha.
PaganHorde kirjutas:http://arvamus.postimees.ee/3720169/mic ... -ei-laiene
Saab keegi täispikka välja tuua?
"Michael McFaul: venelastele pole kunagi lubatud, et NATO Ida-Euroopasse ei laiene"
Viimase kahe aasta jooksul on Venemaa ja lääne suhted teravnenud, mis on viinud selleni, et räägitakse uuest külmast sõjast. Ameerika Ühendriikide vaieldamatult üks hinnatumaid Venemaa-tundjaid, Stanfordi ülikooli professor ja endine suursaadik Venemaal Michael McFaul räägib intervjuus Postimehele viimasel ajal tekkinud USA–Venemaa vastasseisust Läänemerel ning Venemaa ja lääne suhetest.
-Oleme viimasel ajal olnud tunnistajaks Venemaa provokatsioonidele Läänemere kohal: Vene ründelennukid simuleerisid rünnakuid Ühendriikide sõjalaevale ning hävitajad on korraldanud ohtlikke manöövreid siin vaatluslende teinud USA lennukite juures. Mida venelased loodavad sellega saavutada, kas nad kontrollivad Ühendriikide reaktsiooni või soovivad saata sõnumit oma naabritele ja NATO liitlastele?
Jah, eelkõige soovib Vladimir Putini juhitud Venemaa sellega saata sõnumit. Koos erinevate ähvardustega -näiteks on viimasel ajal tugeva surve alla jäänud Rumeenia raketikilbi elementide oma territooriumile lubamise eest- on Venemaa tegevuse eesmärk hirmutada uusi NATO liikmeid Ida- ja Kesk-Euroopas.
Venemaa hiljutine käitumine ja tema liidrite väljaütlemised on äärmiselt provokatiivsed. Minule teeb eelkõige muret, mis juhtub siis, kui Vene piloodid peaksid eksima ning nende tegevus kaasa tooma õnnetuse. Mis siis saab?
-Oleme kuulnud nii Venemaa poliitikutelt, aga ka mitmetelt Euroopa venemeelsetelt poliitikutelt süüdistusi, et Ameerika ja lääs on murdnud kunagi antud lubadust, et NATO ei laiene Ida-Euroopasse. Kas selline lubadus reaalselt eksisteerib või on see vaid müüt?
Selline väide on täielik väljamõeldis. Olen Venemaa esindajatega tihedalt läbi käinud ja nendega koos töötanud seoses erinevate lepingute sõlmimisega, mh uue START leppega. Minu kogemus Vene diplomaatidega on selline, et venelased tahavad absoluutselt kõike paberil fikseerida, kõige kohta on tarvis kirjalikku lepingut. Seepärast ma küsiksin, et juhul kui selline lubadus on antud, miks pole ühtegi riikide esindajate allakirjutatud dokumenti, mis seda kinnitaks? Kus on leping? Miks seda pole?
Muide, NATO puhul on tegemist mitmepoolse, multilateraalse organisatsiooniga. Juhul kui selline lubadus on tõepoolest kunagi antud, siis oleksid pidanud sellele andma oma heakskiidu kõik NATO liitlased, mitte ainult Ameerika Ühendriigid. Sellist lubadust pole aga antud ning sellist dokumenti, mis seda kinnitaks, pole mina kunagi näinud ega sellest kuulnud.
-Venemaa käitumine on alates 2014. aastast olnud ääretult ettearvamatu ja agressiivne. Põhimõtteliselt on selle juhid läänele – õnneks vaid sõnades – sõja kuulutanud. Kas Ameerika reageering Ida-Euroopas kasvanud Vene-ohule on olnud piisav?
Esiteks on minu meelest Venemaa viimase aja välispoliitiline käitumine, muuhulgas dramaatilised sündmused, mis viisid Krimmi annekteerimiseni ning Venemaa sõjalise interventsioonini Ida-Ukrainas, ääretult traagiline, ja seda mitte ainult Ukraina jaoks, vaid ennekõike Venemaa enda jaoks. Venemaa juhtide otsustel, mis nende sündmusteni viisid on Venemaa jaoks väga pikaajalised negatiivsed majanduslikud ja diplomaatilised tagajärjed. Ma loodan väga, et tulevikus leiab Venemaa ühiskonnas aset tervemõistuslik diskussioon tänase välispoliitilise kursi kahjulikkuse ja kasulikkuse üle.
Mis aga puudutab Obama administratsiooni vastust ning NATO liitlaste tegutsemist, siis on see mulle väga sügavat muljet avaldanud. Mitte kunagi Ameerika-Venemaa suhete ajaloos pole rakendatud sanktsioone sedavõrd suure hulga inimeste ja ettevõtete suhtes. Kas sina näiteks tead, mitu Venemaa ametnikku ja ettevõtet langes pärast Venemaa Gruusia-vastast agressiooni sanktsioonide alla? Null!
Ma arvan, et ka otsused, mis on tehtud NATO tugevdamiseks, on kõik õiged. Venemaa poliitika on viinud selleni, et allianss peab tõrjuma Venemaast lähtuvat ohtu, ning NATO on võtnud ette ridamisi meetmeid, et seda teha.
Viimasena tooksin ma välja selle, et Ameerika ja Euroopa on teinud olulisi samme, et aidata Ukrainat. Selle eemärgi täitmine on kõige keerulisem, samas ka kõige olulisem. Putin loodab, et demokraatia Ukrainas kukub läbi ning majandus variseb kokku, ning on omalt poolt tegemas kõike, et see kiiremini teoks saaks. Lääs peab tegema endast oleneva, et nii ei juhtuks, selleks on tarvis leida Ukrainale vajalikud stiimulid, aga seada järgimiseks ka omapoolsed tingimused.
-Teil on pikaajaline kogemus Venemaa ja selle juhtidega. Kuidas peaks lääs Venemaaga ümber käima?
Avaldasin kaks aastat tagasi New York Timesis selle kohta artikli pealkirjaga «Confronting Putin's Russia» (e.k «Putini Venemaale vastu astudes»). Minu põhilised nõuanded ja põhiargumendid on samad. Venemaa tegevus vajab tugevat ja konkreetset vastust, USA peab vastavalt vajadusele Venemaad ohjeldama ja talle vastu astuma.
Michael McFaul (1963) on lõpetanud Stanfordi ülikooli, õppis slaavi keeli, rahvusvahelisi suhteid ning jätkas samas õpinguid Ida-Euroopa ja slaavi uuringute alal. 1991 kaitses doktorikraadi Oxfordi ülikoolis, täiendanud end erinevates nõukogude ja Vene ülikoolides.
Üks Moskva Carnegie keskuse asutajaid, töötas seal 1994–1995. Alates 1995. aastast Stanfordi ülikooli professor
2006. aastal kutsuti Obama meeskonda, oli presidendi nõuandja Ida-Euroopa ja endise Nõukogude Liidu alal
Aastatel 2011–2014 USA suursaadik Venemaal
Märkimisväärne et YLE venekeelne portaal räägib hoopis teistmoodi juttu:Puurija kirjutas:Soome rahvusringhäälingu YLE Baltimaade korrespondent Marjo Näkki ja toimetaja Kaija Kunnas rääkisid sel neljapäeval Soome lahe kaitseolukorrast. Komsomolskaja Pravda kirjutas seepeale, et Näkki ja Kunnase sõnul Baltimaad põlevad soovist meelitada meid (Soomet) ühisele tegutsemisele NATO-raames.
Näkki: ,,See on puhas vale. Ei ole Kunnas ega Näkki midagi sellist öelnud. Venemaa tahab tegelikkust moonutades näidata, et läänes on vaenlased ja nende maailmapilt Venemaa suhtes on agressiivne. Venemaa tahab tekitada usaldamatust liitlaste vahel ehk antud juhul Soome ja Baltimaade vahel. Venemaa eesmärk on näidata Baltimaid agressiivsete ja isepäiste riikidena, mis tegelikult peaksid kuuluma Venemaale. Üks sellise infomõjutamise eesmärk ongi näidata Baltimaid ebaõnnestunud riikidena, mida ei peaks iseseisvate riikidena üldse olemas olema."
http://yle.fi/uutiset/ylen_kirjeenvaiht ... na/8931982